Eesti kaitsejõud 1939a

[nublu]

Inglismaal oli minu teada probleemiks pikk tarneaeg, Saksamaa see on selge, et 39a. kui sõda ukse ees ei oleks sealt enam midagi saadud. Arvestades Saksamaa olukorda, 30-ndate lõpus, oli igaljuhul naiivne mõelda, et sealt midagi ruttu tuleb. Saksamaa ei jõudnud ju enda armeelegi piisavalt relvi toota.
N-Liit-39a. baaside jamaga oleks pidanud ka täiesti selge olema, et sealt, kui midagi saame, siis ainult tina ja otse torust

Inglismaa ei kuulunud õhutõrje relvade tarnijaks valitud riikide ringi. Otsus õhutõrje relvade osas tehti ära juba 1937 millalgi. Ning kõik kahurid otsustati tellida Saksamaalt. 37 mm saadi pea kohe ka kätte, muude tarneaeg oli tõesti väga pikk...

Samas - kui Saksamaa nõustus midagi tarnima, siis ta pidas tähtaegadest kinni ning tarnis ka tellitud kauba kohale. Kusagil siin foorumis olen juba seda kurioosset fakti maininud - Venemaal ilmunud kogumikus 1941. a. kohta (nn Malinovka) on ära toodud dokument selle kohta, et veidi enne Barbarossa algust arutas seal miskine kõrge N Liidu organ sakslaste küsimust, et Eesti ja Läti tellitud haubitsate tarnetähtaeg on käes, relvad on valmis, kas maksate nende eest ära ning saadame relvad kohale. See organ otsustas maksta. Aga ilmselt jäid hiljaks ning relvad tulid kohale maksmatagi

Ja mis puutub N Liitu, siis baasidelepingu üks punkt oli, et N Liit tarnig Eestile soodustingimustel relvi. Eesti haaras võimalusest õhinal kinni ning koostas päris pikka nimekirja asjadest, mida osta soovis. Moskvasse saadeti delegatsioon ning toimusid pikad läbirääkimised. Külm dušš tuli siis, kui saadi kätte hinnakiri. Hinnad olid väga kõrged. Siis loodeti nende soodustingimuste peale, et äkki saab leppida kokku järelmaksu peale. Aga venelased nägid soodustingimusena ette nendele kõrgetele hindadele 10% hinnaalanduse tegemist.

Kõigest sellest hoolimata telliti lõpuks päris suur ports relvi. Kätte jõuti saada suht vähe. Kohe tulevad meelde snaipripüssid. Midagi oli vist veel. Ning need laenuks saadud 76 mm õhutõrje suurtükid.

Üks küsimus veel, millal Eesti aimama hakkas, et konflikt N-Liiduga on tulemas

Mõttes?

Kogu Eesti riigikaitse oli üles ehitatud ainult sellele, et meil on vaid üks potensiaalne vaenlane - Venemaa.

Samas usuti, et Venemaa ning Saksamaa konflikti puhul (mida arvati peagi puhkevat) jääb Eesti peamisest lahingutandrist kõrvale. Sakslased liiguks Venemaa peale ning venelased Saksamaa peale läbi Leedu ning läbi Läti, Eesti okupeerimiseks kummalgi neist riikidest vajadust poleks.

Sestap mindi ka nii kergelt nende kokkulepete teed, et arvati seda olevat ajutine nähtus. Kui puhkeb päris sõda, siis me alles vaatame mis me nende baasidega teeme.

See arvamus kehtis kuni 1940. aasta juunini.

Miks meie neid ära ei ostnud Arvestades meie peaaegu olematut õhutõrjet

Meile ei pakutud. Nagu mainisin - need olid toodetud Taile. Kuid jäid tehasesse seisma tarnevõimaluste puudumise tõttu. Kohe Talvesõja puhkemisel pakkusid rootslased neid Soomele, kuna relvad olid olemas, kohe (koos mürskudega) tarnevalmis ning Taiga oleks asjad saanud ära klaarida.

Eestile keegi neid pakkunud ning meil poleks olnud ka mingit võimalust neid 75 mm sealt osta...

Jälle sama küsimus, miks meie soovi ei avaldanud Rootsist osta

40 mm Boforsi õhutõrje ning tankitõrje kahurid olid mõlemad kaalumisel, kui arutati vastavate relvade ostu. Ostust loobuti kahel põhjusel. Hind oli kõrgem. Otsustati osta relvad Saksamaalt, et omada oma võimaliku liitlasega samast süsteemist relvi.

Ära provotseeri, ma usun, et Sinu teadmisi arvestades ei ole mul vaja hakkata ülesse lugema asju, kui palju Rootsi oma argusega sitta pani. Abi oli minimaalne arvestades seda, kui palju Soomel saamata jäi. Rootsi oli valus kibestumus. Seda väidavad siiamaani enam vähem kõik ajaloolased, kes asja käsitlenud on. Isegi väike ja pooleldi okupeeritud Eesti julges riskida(luure).

Selles asjas on mul oluliselt teine arvamus. Eesti ei riskinud Talvesõja ajal millegagi. Rootsi müüs relvi, andis relvi oma sõjaväest "laenuks", oli peamiseks transiidiriigiks, kust ka kõik ülejäänud Soomele saadetud relvad läbi läksid. Saatis Soomesse "vabatahtlikke" olles neid eelnevalt vabastanud sõjaväeteenistusest, tema kaudu liikus ka valdav osa muid vabatahtlikke. Mida rohkem saad sa nõuda ühelt juba ajalooliselt oma neutraliteeti deklareerinud riigilt?

Ma ei usu, et nad oleks palju rohkem saanud teha ka Soome poolel sõtta asudes..

Poliitilisest toest ma praegu üldse ei räägigi.

[Külaline]

Madis22 kirjutas:

eeldades, et soomlased ei oleks asunud meid sõjakorral toetama venelaste vastu otseselt sõjalise tegevusega, võib siiski oletada, et nad oleks meid toetanud tulejuhtimisega rannakaitse suurtükkide maksimaalsetel laskekaugustel.
see olek sundinud kas vene laevastiku juba seisma, või kasutama liiklemiseks soome territoriaalvett, mis oleks põhjustanud soome protesti ning võimaliku sekkumise juba suurtüki tulega.

Soome tulejuhtimine (oletades, et soomlased oleksid sellisele avantüürile läinud) või mitte, punalaevastik oleks niikuinii 305 mm Aegna patarei laskesektorist pidanud läbi minema. Ja eestlastel oli ka oma tulejuhtimine. Huvitav, miks eesti tulejuhtimise korral ei oleks vastase laevad Soome rannikuvette tõmbunud aga Soome tulejuhtimise korral oleksid pidanud seda tegema? Teiseks, Nliidul oli valida, kas minna Soome rannikuvette ja riskida Nliidu-Soome suhete teravnemisega või mitte. Kolmandaks, kas see väike liialdus pole, et Soome tulejuhtimise korral oleks terve punalaevastik seisma jäänud? Miks see Soome tulejuhtimine tingimata nii hea oli, et Eesti neljakahurilise 305 mm patarei imerelvaks oleks muutnud?

[hugo1]

37 mm saadi pea kohe ka kätte, muude tarneaeg oli tõesti väga pikk...

Eesti oli õhust peaaegu ilma kaitseta, meie valime riigi, mis tarnib meile kahureid aastaid. Seda ajal, kui terve euroopa, miskipärast relvastub. Soome leiab 40a. euroopas, mis on hoopis teine koht, kui 37 ja 39a. euroopa 3 kuuga endale võimaluse õhutõrjerelvi täiendada. Veel enam, Soome leiab isegi võimaluse, saada relvi võlgu. Muuseas on keegi kursis, kas Soome ka oma kaitseväe prahti Hispaaniasse parseldas
Soome, sõlmib miskipärast lepinguid, mis tagavad talle relvad palju kiiremini, kui Eestile. Riigid, mis on ühe ja sama ohu ees, üks kiirustab, teine käitub nagu oleks aega küll ja veel.

Samas - kui Saksamaa nõustus midagi tarnima, siis ta pidas tähtaegadest kinni ning tarnis ka tellitud kauba kohale.

Kas ka siis, kui Eesti oleks otsustanud N-Liidule hambaid näidata. Mina arvan, et siis oleks tarned tühistatud, hea kui rahagi oleks tagasi saanud. 39a. oli Saksamaa seisukoht Eestile konkreetne ja kindel, selle üle midagi spekuleerida ei anna.

Ja mis puutub N Liitu, siis baasidelepingu üks punkt oli, et N Liit tarnig Eestile soodustingimustel relvi. Eesti haaras võimalusest õhinal kinni ning koostas päris pikka nimekirja asjadest, mida osta soovis. Moskvasse saadeti delegatsioon ning toimusid pikad läbirääkimised. Külm dušš tuli siis, kui saadi kätte hinnakiri. Hinnad olid väga kõrged. Siis loodeti nende soodustingimuste peale, et äkki saab leppida kokku järelmaksu peale. Aga venelased nägid soodustingimusena ette nendele kõrgetele hindadele 10% hinnaalanduse tegemist.

Jääme lootma oma kaitsmises riigile, kelle eest me end ültse kaitseme. Loogika teeb tõesti haiget Reigo Aga noh, kui juba 10% alla saab, siis oli muidugi targem osta relvi N-Liidult, mitte Rootsilt, kes kallist hinda nõudis, meie juba ennast pügada ei lase Venelased said kunagi Eestiga asju ajades naerda nii, et kõhud kõveras, pisarad silmis ja piss püksis.

Kõigest sellest hoolimata telliti lõpuks päris suur ports relvi. Kätte jõuti saada suht vähe. Kohe tulevad meelde snaipripüssid. Midagi oli vist veel. Ning need laenuks saadud 76 mm õhutõrje suurtükid.

See, mis meile kätte anti oli sümboolne ja siis, kui nad enam meis ohtu ei näinud, baasid sees.

Kogu Eesti riigikaitse oli üles ehitatud ainult sellele, et meil on vaid üks potensiaalne vaenlane - Venemaa.

Samas usuti, et Venemaa ning Saksamaa konflikti puhul (mida arvati peagi puhkevat) jääb Eesti peamisest lahingutandrist kõrvale. Sakslased liiguks Venemaa peale ning venelased Saksamaa peale läbi Leedu ning läbi Läti, Eesti okupeerimiseks kummalgi neist riikidest vajadust poleks.

Sestap mindi ka nii kergelt nende kokkulepete teed, et arvati seda olevat ajutine nähtus. Kui puhkeb päris sõda, siis me alles vaatame mis me nende baasidega teeme.

See arvamus kehtis kuni 1940. aasta juunini.

Tark mees oli Päts, kõik oli tal teada. 1939a. sõlmisid N-Liit ja III Reich, mittekallaletungilepingu. Jägavad sõbralikult ära ida euroopa, vallutavad nagu vennad Poola. Tarnivad üksteisele kaupa, Vene propaganda ründab ajalehtedes lääne riike. sm. Stalin isiklikult, kes ise avalikult ei ole just suur jutumees, võtab sõna pressis, ning ründab väga otsekoheselt Inglismaad ja Prantsusmaad, ning kaitseb Saksamaad. Kõigile on teada, et Saksamaa kaotas I maailmasõja, kuna sõdis kahel rindel ja 39a. ei tohtinud selline olukord, mitte mingil juhul juhtuda, seda teadis iga Saksa sõdurijuntsu. Isegi kõige rumalam Saksa reamees teadis seda. Sõda N-Liiduga oli tol hetkel täiesti välistatud. Kogu maailm kartis, et vallutajad ühendavad hoopis jõud ja siis...., aga vot Päts teadis ette, et varsti III Reich ründab N-Liitu. Päts oli tõesti tark mees, ta teadis seda juba enne, kui Hitler isegi seda teadis. )ei ironiseeri, praegu Sinu kallal, ega Sina seda teooriat välja mõelnud).

Samas usuti, et Venemaa ning Saksamaa konflikti puhul (mida arvati peagi puhkevat) jääb Eesti peamisest lahingutandrist kõrvale. Sakslased liiguks Venemaa peale ning venelased Saksamaa peale läbi Leedu ning läbi Läti, Eesti okupeerimiseks kummalgi neist riikidest vajadust poleks

See ka kuidagi imelik lootus. Maismaapidi jah, oleks ehk nii läinud, aga õhuruum ja Soome laht, kust minu teada saab otse Leningradi alla, ning sealt kaudu Läänemerre, Sakslastele ülioluline. Või lootis Päts äkki, et II maailmasõjas laevastiku ei kasutata

Meile ei pakutud. Nagu mainisin - need olid toodetud Taile. Kuid jäid tehasesse seisma tarnevõimaluste puudumise tõttu. Kohe Talvesõja puhkemisel pakkusid rootslased neid Soomele, kuna relvad olid olemas, kohe (koos mürskudega) tarnevalmis ning Taiga oleks asjad saanud ära klaarida

Meile ei pakutud, kuidas seda mõista. Et Rootsi ei võtnud ise Eestiga ühendust ega pakkunud

Eestile keegi neid pakkunud ning meil poleks olnud ka mingit võimalust neid 75 mm sealt osta...

Miks ei olnud meil võimalust neid osta

40 mm Boforsi õhutõrje ning tankitõrje kahurid olid mõlemad kaalumisel, kui arutati vastavate relvade ostu. Ostust loobuti kahel põhjusel. Hind oli kõrgem. Otsustati osta relvad Saksamaalt, et omada oma võimaliku liitlasega samast süsteemist relvi.

Soome ju oli ka meie liitlane ja kaitseplaan nägi ette ühist rünnakut Soomega Venemaa vastu. Oleksime võinud ju omada ka Soomega relvasüsteemi, nagu mereväes. Piirikindlused ja allveelaevad jne....
Rootsilt relvaostust loobuti eelkõige kõrge hinna ja selle pärast, et Saksa kahurid olid mootsamad. Laidoneri vaimusilmas pidi Eesti armee olema just mootsalt relvastatud. Hind siiski oli peamine, mis asja paika pani. Kuid küsimus on selles, kas tasub hinnaüle kaubelda, kui terve euroopa relvastub ja meil endeil õhutõrje praktiliselt puudub.

Selles asjas on mul oluliselt teine arvamus. Eesti ei riskinud Talvesõja ajal millegagi.

Sa väitsid, et Päts lasi baasid sisse ja istus pöidlad pihus ja ootas, et ehk hakkab kohe Saksa- N-Liidu sõda. Et kui me ise ilusti lepingust kinni peame, teeme mida venelased tahavad, siis äkki seltsimehed on nii suuremeelsed ja ei okupeerigi meid ära. Äkki õnnestub meil asjast puhtalt välja vingerdada.
Nii ja siis korraga põmm tuleb välja fakt, et Eesti annab Soomele laiaulatuslike luureandmeid N-Liidu vastu. Selle sama N-Liidu vastu, kellel Eestiga on vastatikune kaitseleping. Selle sama N-Liidu vastu, kes Eesti heast südamest oma kaitsva tiiva alla võttis. Kellele, me isegi relvi laenasime. Neid kapitaliti raisku, ei saa tõesti usalada. Kuritarvitasid N-Liidu lahkust ja headust ja sepitsesid koos kodanliku- kapitalistliku Soome ja Inglismaaga rünnakut Nõukogude Liidu rahuarmastava töörahva vastu. Aga Eesti rahvas ei ole süüdi, ja nüüd sm. Stalinile ja nõukogude rahvale aitab. Vabastame igavesks Eesti kapitalistlikust ikkest, vabastame Eesti Pätsust, Laidonerist ja teistest vereimejatest. Elagu Nõukogude Eesti ja Võidukas punaarmee, kes Eesti rahva päästis. Vot umbes sellised oleksid olnud ajalehtedes artiklid peale seda, kui oleks ilmsiks tulnud fakt, et me Soomet aitasime. Muuseas, luureandmed on vahel palju tähtsamad, kui mõned õhutõrjekahurid, et sõda võita. Eesti - Soome sõjalist koostööd Talvesõja ajal on vähe uuritud, asja raskendab asjaolu, et palju asju aeti mitte ametlikult, palju dokumente Soome hävitas 1944a. Selle pärast ei teagi ajaloolased täpselt Eesti luure tähtsust Talvesõjas. Koostöö oli sellel ajal tihe, andjaks Eesti ja riskil oli kõik, ka see viimane iseseisvuse raasuke, mis meile jäänud oli.

Rootsi müüs relvi, andis relvi oma sõjaväest "laenuks", oli peamiseks transiidiriigiks, kust ka kõik ülejäänud Soomele saadetud relvad läbi läksid. Saatis Soomesse "vabatahtlikke" olles neid eelnevalt vabastanud sõjaväeteenistusest, tema kaudu liikus ka valdav osa muid vabatahtlikke. Mida rohkem saad sa nõuda ühelt juba ajalooliselt oma neutraliteeti deklareerinud riigilt?

Ma ei usu, et nad oleks palju rohkem saanud teha ka Soome poolel sõtta asudes..

Poliitilisest toest ma praegu üldse ei räägigi.

Ma ei viitsi praegu välja otsida Talvesõja raamatut ja Sulle punkt, punkti haaval ette lugema hakkata, mida kõike Rootsi tegemata jättis takistas keelas. jne.. Tee seda ise, loe ja uuri selle kohta. Soome on Rootsile Talvesõja eest kõike muud, kui tänulik Kahju ületas kasu kordades.

[Madis22]

Soome tulejuhtimine (oletades, et soomlased oleksid sellisele avantüürile läinud) või mitte, punalaevastik oleks niikuinii 305 mm Aegna patarei laskesektorist pidanud läbi minema. Ja eestlastel oli ka oma tulejuhtimine. Huvitav, miks eesti tulejuhtimise korral ei oleks vastase laevad Soome rannikuvette tõmbunud aga Soome tulejuhtimise korral oleksid pidanud seda tegema? Teiseks, Nliidul oli valida, kas minna Soome rannikuvette ja riskida Nliidu-Soome suhete teravnemisega või mitte. Kolmandaks, kas see väike liialdus pole, et Soome tulejuhtimise korral oleks terve punalaevastik seisma jäänud? Miks see Soome tulejuhtimine tingimata nii hea oli, et Eesti neljakahurilise 305 mm patarei imerelvaks oleks muutnud?

eesti tulejuhtimis võimekus oli piiratud vaatlus võimekusega. sestap oli ka sisse seatud eesti ja soome patareide vaheline otseühendus, et oleks võimalik teostada vastastikust tulejuhtimist kaugemate sihtmärkide pihta. üks asi on relva laske kaugus, teine asi, kas sa oled võimeline ka selle kauguse pealt sihtima. soome poolne tulejuhtimine oleks tõstnud 305 mm-ste effektiivse kasutamise ulatust ja raskendanud laevade liikumist (laevade seisma panek oli kujundlik liialdus). loogiline on, et kui tahetakse sellisest ohust mööduda, siis üritatakse minna pigem ringi läbi soome vete, kui et hakataks rangelt kinni pidama neutraalvete piirist. kui sa arvasid, et ma eeldasin, et me omi tulejuhte ei vaja, või et nemad ei tee ära enamust sellest tööst, siis sa eksid

[nublu]

Nagu korduvalt juba kirjutanud (kordamine on tarkuse ema ) - no paistab suht mõtetu kogu see kirjutamine. Kui inimene tahab midagi uskuda, siis ta usub. Kõik muu on mitteoluline ...

Tooks siiski veel paar punkti välja.

1. Miks sa korrutad seal - Päts, Päts, Päts. Ma rääkisin Eesti sõjaväe juhtkonnast ning nende ohuhinnangutest. Ja mingit suurt tulevikunägemise võimet ei pidanud neil olema, kuna olid pidevad kontaktid saksa sõjaväe juhtkonnaga ning sealt lekitatud info...

Kõigist poliitilistest taustadest 1939-40 aastate kohta on vist kõige paremini kirjutanud Ilmjärv, kuid tema kirjutatusse tasub suhtuda teatud ettevaatusega. Kuid vähemasti on ta usinasti arhiive külastanud ning raamatud on tohutult infomahukad. Võta loe mõni neist läbi...

2. Kas tõesti on nii raske aru saada, et relvad ei ole tavaline kaup. Nagu seep. Et lähed poodi, valid välja milline meeldib ning siis ostad. Seal on tohutult muud tausta. Ja kõige esimene neist on see, relvad ei seisa riiulis. Moodsad relvad valmisid alles tellimuse peale, keegi ei tootnud neid lihtsalt niisama, igaks juhuks lattu. Oli huviline ning tuli vaatas, sai proovida või ostis omale üks-kaks eksemplari testimiseks. Siis esitas tellimuse, maksis käsiraha. Kui tellimus oli valmis, siis ülejäänud summa ning alles siis sai relvad kätte.

See, et Soome sai nii kiiresti enne Talvesõda ning eriti Talvesõja ajal eri riikidest relvi kätte tähendas enamasti just nende tarninud riikide poliitilist tahet. Loobuti endale tellitud relvadest Soome kasuks. Ma ju ütlesin juba - need 75 mm kahurid olid Tai tellitud ning ootasid tarnevõimalust. Kui sõda puhkes, siis võttis Rootsi riik ning pakkus neid torusi Soomele. Riskides poliitilise konfliktiga Taiga, kes äkki oleks hakanud protestima ning kahureid endale nõudma. Ega neil ka rahulik polnud. Japsid laiutasid Aasias...

jne.jne.jne...

3. Mis puudutab relvatehinguid Saksamaaga ning Saksa õhutõrje asjade eelistamist Rootsi omadele, siis Saksa torud ei olnud kvaliteetsemad. Kui sa juhuslikud ei tea, siis oli 40 mm Bofors tol ajal üks parimaid selle klassi õhutõrje torusi. Seda toodeti litsensi alusel mitmetes riikides, ka näiteks britid tootsid neid. Need olid ka USA laevastikus kasutusel. Need on paljudes riikides (juba moodsamate sihikutega) tänase päevani kasutusel.

Esimene põhjus eelistada Saksamaist oli just nimelt rahas. Esiteks oli sakslaste 37 mm odavam, teiseks oli Eesti ning Saksa kaubavahetuses käibel tol ajal nn kliiringsüsteem. Oli kasutusel nn kliiringmark, mida reaalse rahana ei eksisteerinud. Aga mõte oli selles, et Saksamaa ostis Eestist toiduaineid ning muid kaupu tingimusel, et Eesti ostab samas koguses Saksamaalt tööstuskaupu tagasi. Ning Eestil oli arvele kogunenud hulgim neid kliiringmarku, mis tuli ära kulutada. Riigikaitse Nõukogu otsusega tuli nende eest osta varustust raudteele ja sõjaväele ning relvi. Kuid relvade eest sai tasuda ainult nii, et pool summat tuli maksta "päris rahas" ning ainult pool sai maksta kliiringmarkades. Kuid ikka lõi see hinna veel omakorda kõvasti alla poole...

Ja teine soov oli siis osta kõik relvad ühest kohast ning ühtse süsteemina. Boforsilt oleks saadud ehk samuti 75 mm torud, aga 20 mm nad ei tootnud ning pole ka kursis, kas nad tulejuhtimissüsteeme tootsid. Nagu näed, soomlased kasutasid oma Boforsi 76 mm jaoks Vickersi omasi.

Muust Rootsi teemast ma ei hakka parem rääkimagi

[Külaline]

Madis22 kirjutas:

(laevade seisma panek oli kujundlik liialdus)

Sellele tulebki rõhuda.

[andrus]

soome poolne tulejuhtimine oleks tõstnud 305 mm-ste effektiivse kasutamise ulatust ja raskendanud laevade liikumist (laevade seisma panek oli kujundlik liialdus). loogiline on, et kui tahetakse sellisest ohust mööduda, siis üritatakse minna pigem ringi läbi soome vete, kui et hakataks rangelt kinni pidama neutraalvete piirist.

efektiivsust ainult sel juhul, kui oleks polaarpäev ja nähtavust ei segaks miski, lisaks on vaenlane rumal ja ei sega tulejuhtimist vastumeetmetega (suitsukate, õhujõudude tegevus). Samuti püsivad allveelaevad sadamas ja ei vii läbi mingi riigi vetes blokaadi.

[hugo1]

Nagu korduvalt juba kirjutanud (kordamine on tarkuse ema ) - no paistab suht mõtetu kogu see kirjutamine. Kui inimene tahab midagi uskuda, siis ta usub. Kõik muu on mitteoluline ...

Ei tahaks tõesti uskuda, et Eesti poliitiline juhtkond 1939a. tegeles selgeltnägemisega.

Miks sa korrutad seal - Päts, Päts, Päts. Ma rääkisin Eesti sõjaväe juhtkonnast ning nende ohuhinnangutest. Ja mingit suurt tulevikunägemise võimet ei pidanud neil olema, kuna olid pidevad kontaktid saksa sõjaväe juhtkonnaga ning sealt lekitatud info

Ma arvan, et Sa tead ka ise, mis vahe oli presidndivõimul 1939a. ja 2005a. Sellepärast ka Päts, Päts oli 1939a. Eesti Wabariigis A&O, ilma tema teadmata ja heakskiiduta ei võetud vastu tähtsadi otsuseid. Selle pärast, siis Päts.
Need kontaktid just ütlesidki, et sõda venemaaga, me endile lubada ei saa. Tol aja hetkel ei teadnud mitte keegi, et sõda tuleb, veel enam, kõik viitas vastupidisele.

Kas tõesti on nii raske aru saada, et relvad ei ole tavaline kaup. Nagu seep. Et lähed poodi, valid välja milline meeldib ning siis ostad. Seal on tohutult muud tausta. Ja kõige esimene neist on see, relvad ei seisa riiulis. Moodsad relvad valmisid alles tellimuse peale, keegi ei tootnud neid lihtsalt niisama, igaks juhuks lattu. Oli huviline ning tuli vaatas, sai proovida või ostis omale üks-kaks eksemplari testimiseks. Siis esitas tellimuse, maksis käsiraha. Kui tellimus oli valmis, siis ülejäänud summa ning alles siis sai relvad kätte

Selles suhtes on Sul muidugi õigus, et lennuk või tank ei ole sai, et lähed poodi ja muudkui ostad. Aga aeg ajalt müüsid riigid ka oma kasutusel olevat relvastus. Uued ja mootsamad tulid peale. Relvadega, oli selline asi II maailmasõja ajal, et kipusid kiiresti hapuks minema. See mida Sina kirjeldad, on õige osteti tõesti nii relvi, aga rahuajal. Kas Soome sai endale Talvesõja ajal sellist luxsust lubada, et ostame katsetame, proovime mõtleme. Ei saanud ju kiire oli. Võeti seda ja kiiresti mida saada oli.

See, et Soome sai nii kiiresti enne Talvesõda ning eriti Talvesõja ajal eri riikidest relvi kätte tähendas enamasti just nende tarninud riikide poliitilist tahet. Loobuti endale tellitud relvadest Soome kasuks. Ma ju ütlesin juba - need 75 mm kahurid olid Tai tellitud ning ootasid tarnevõimalust. Kui sõda puhkes, siis võttis Rootsi riik ning pakkus neid torusi Soomele. Riskides poliitilise konfliktiga Taiga, kes äkki oleks hakanud protestima ning kahureid endale nõudma. Ega neil ka rahulik polnud. Japsid laiutasid Aasias...

Lepingute ülesse ütlemine teisele riigile ei olnud haruldane. Arvestades poliitilist olukorda, arvan mina, et Eesti palvel, oleks Rootsi ennemini müünud Eestile, kui Taile.
Kumb Rootsile tähtsam, kas tugev puhver Soome lahes või, äkki Tai solvub. Kusjuures, mina olen aru saanud, et Rootsi oli väga huvitatud Eestile relvade müümisest, vaid need hinnad olid kallivõitu.

Mis puudutab relvatehinguid Saksamaaga ning Saksa õhutõrje asjade eelistamist Rootsi omadele, siis Saksa torud ei olnud kvaliteetsemad. Kui sa juhuslikud ei tea, siis oli 40 mm Bofors tol ajal üks parimaid selle klassi õhutõrje torusi. Seda toodeti litsensi alusel mitmetes riikides, ka näiteks britid tootsid neid. Need olid ka USA laevastikus kasutusel. Need on paljudes riikides (juba moodsamate sihikutega) tänase päevani kasutusel.

Seda ma ei teadnud, mina arvasin, et Saksa omad olid parimad.

Esimene põhjus eelistada Saksamaist oli just nimelt rahas. Esiteks oli sakslaste 37 mm odavam, teiseks oli Eesti ning Saksa kaubavahetuses käibel tol ajal nn kliiringsüsteem. Oli kasutusel nn kliiringmark, mida reaalse rahana ei eksisteerinud. Aga mõte oli selles, et Saksamaa ostis Eestist toiduaineid ning muid kaupu tingimusel, et Eesti ostab samas koguses Saksamaalt tööstuskaupu tagasi. Ning Eestil oli arvele kogunenud hulgim neid kliiringmarku, mis tuli ära kulutada. Riigikaitse Nõukogu otsusega tuli nende eest osta varustust raudteele ja sõjaväele ning relvi. Kuid relvade eest sai tasuda ainult nii, et pool summat tuli maksta "päris rahas" ning ainult pool sai maksta kliiringmarkades. Kuid ikka lõi see hinna veel omakorda kõvasti alla poole...

Kõik on õige, ainult, et meil oli väga kiire. Ilma lennukiteta saab ehk veel vaenlast tõrjuda, aga ilma õhutõrjekahuriteta ei ole mingit lootuski. Küsimus tegelikult rohkem selles, et kas 39a. kui baase peale suruti, kas oleksime saanud sel hetkel midagi Rootsist õhutõrje jaoks. Kas või kallilt.

[hugo1]

Üks küsimus veel, kas USA-ga 30-ndatel euroopas relvaäri tehti, kas 39a. sealt midagi oli võimalik kiiruga saada

[nublu]

Üks küsimus veel, kas USA-ga 30-ndatel euroopas relvaäri tehti, kas 39a. sealt midagi oli võimalik kiiruga saada

Äri tehti. Kuid 1939. aasta suvest peale vaevalt sealt midagi (vähemasti lennukeid) oleks saanud.

1939. a. suvel uputasid prantslased ning inglased ameerika lennukitehased oma tellimustega ära. Et sealt vahelt veel midagi kätte saada oleks pidanud olema sama kõvad reitingud kui soomlastel...

[hugo1]

Et mitte nublut ja Reigot liiga närvi ajada räägime, siis midagi head ka tolleaegse sõjaväe juhtkonnast.
Nimelt, siis tankitõrje. nublu andis viite Toe Nõmme äärmiselt pikale ja tõesti põhjalikule artiklile tankitõrjest maailmas ja Eesti Wabariigis.
http://www.laidoner.ee/cms/eesti/aastar ... aamat-2003
Teeksin, siis väikse lühikokkuvõtte asjast. Eesti Wabariigi sõjaväe juhtkond , ei loonud endale illusioone ja sai juba 1920-ndatel aru tankide tähtsuest ja tankitõrje vajalikusest. Töö moodsate tankitõrjesuurtükkide soetamiseks algas Eestis 1934 ehk varem kui mitmel pool mujal.
Juba 1936. aastal määrati tankitõrjekahurite üldvajaduseks 120 relva ning see taotlus püsis 1940. aastani.
Riigikaitse moderniseerimise plaani järgi vajanuks Eesti 10 tankitõrjekompaniid: 1 motoriseeritud kompanii igale brigaadile (kokku 6) ja 1-2 kompaniid ülemjuhataja ja diviiside alluvusse Narva ja Petseri rindele, kokku 90 kahurit. Lisaks oli neid vaja jalaväerügementidele ja varuks.
Tankitõrjepüsside arvu hinnati alul erinevalt, kuid muudetud varustustabelites 1938. a. alguses määrati vajaduseks 120 relva ning 1939. aastal oli see arv 250.

Prooviks osteti 4 Solothurni 20-mm püssi ja 4 Böhleri 47-mm kahurit laskemoonaga ning ostulepinguteni jõuti vastavalt 31.12.1935 ja 14.01.1936.36 Solothurni püssid saabusid Tallinna juba märtsis ja Böhleri kahurid juunis 1936.
Need olid tollel ajal kõige mootsamad tankitõrje relvad, vastasid igati ootustele.. Rootsi kahurid olid kallid ja võrreldes, ostetutega ka viletsamad. Prantsusmaa omad suht odavad, aga vananenud.
1936-37 valmistati Arsenalis Böhleri kahurite jaoks neli kerget ühehobuse-eelikut, 7,62-mm treeninguraudu jt osi. Uute relvadega tutvumise järel jõudis kätte põhimõttelise otsustamise aeg. Oldi kahevahel, kas osta Austria 47-mm Böhleri või Saksa 37-mm Rheinmetalli kahurit. Selguse saamiseks ning võrdlemiseks telliti aprillis 1937 ka neli Rheinmetalli 37-mm suurtükki. Kummagi relva eelised ei kaalunud teise omi selgelt üles. Saksa 37-mm kahuri mürsu soomustläbivust hinnati mõnede katsetuste põhjal lähemal, kuni 500 meetrini, suuremakski. Sel relval oli autoveoks mõeldud vastupidav ehitus, tugev kilp ja hea sihik kiirete märkide tabamiseks. Usaldusväärsust lisas asjaolu, et põhimõtteliselt samasugune suurtükk oli ka Wehrmachti standardrelvaks. Austria 47-mm relv oli efektiivsem suuremal kaugusel ja sobis tänu eriti raskele, 2,45 kg kaaluvale kildmürsule ka jalaväe saatesuurtükiks. Seevastu 37-mm kildmürsud "Selma" olid vähetõhusad. Samas oli Böhleri kahur tunduvalt kallim ja selle ülikerge ehitus autoveoks mõningail hinnanguil nõrgavõitu. Kauplemise käigus alandasid Böhler ja Rheinmetall oma relvade hinda viiendiku võrra. Kuid Austria relv maksis Saksa omast ikka 1,5 korda rohkem. Kaitseväe juhtkond tähtsustaski rohkem Saksa suurtüki odavust, spetsialistid aga Austria kahuri sobivust nii tankide kui jalaväe tõrjeks. Suvel 1937 käidi veel kord Saksamaal erinevate relvadega tutvumas.
Böhleriga lõpetati novembris 1937 ostuläbirääkimised. Samal ajal, novembris 1937, veel enne nelja varemtellitud 37-mm kahuri kättesaamist, otsustas Sõjaministeeriumi Nõukogu osta Rheinmetallilt ka järgmised 40 suurtükki. Lepingu sõlmimiseni jõuti 29. märtsil 1938 ning aprilliks 1939 oli Eesti sõjaväel kokku olemas 44 37-mm ja 4 47-mm tankitõrjekahurit ning 5 -püssi.52 37-mm kahurite väljaõpet oli alustatud Lahingukoolis juba pärast esimese nelja esimese relva kohalejõudmist jaanuaris 1938 ning aprilliks 1939 oli 37-mm kahuritele ette valmistatud 11 ohvitseri, 19 allohvitseri, 28 ajateenijat ja 8 relvameistrit.53
Eestile tarnitud kahurite firmatähis oli "3,7 cm I.G. EV1...EV44". Eesti 37-mm kahur maksis kaks korda vähem kui Läti 47-mm Böhler 1,5 aastat varem. Plaanis oli formeerida 37-mm kahurite baasil 5 tankitõrjekompaniid, kuid muu varustuse ja õpetatud sõdurite nappusel piirduti esialgu kolmega. Tankitõrjepüsside osas läks Eesti oma teed. Märtsis 1936 kättesaadud neli Šveitsi Solothurni tankitõrjepüssi meeldisid sõjaväelastele väga. Algul otsustati veel 50 püssi Šveitsist juurde osta, kuid samas tekkis mõte need ise Tallinna "Arsenalis" valmis teha, asja pani paika muidugi raha ja esmapilgul tundus see mõistlik otsus. Tööd alustada ilma litsentsita ning asja salajas hoidmiseks kasutati dokumentides Arsenali püssi asemel väljendit 'osade komplekt'
Tootmisjooniste, materjaliandmete jm. puudumise tõttu tuli see kõik ise välja töötada ja katsetada ning komplitseeritud toote juurutamisele kulus palju raha ja aega. Esimene püss valmis arsenalis kevadel 1938a. Tegemist oli "Arsenali" tehase kõige keerukama tootega, mis maksis ka seeriatoodangus rohkem kui sõiduauto. Katsetustel osutus Arsenali relv väga heaks ning hinnati vähemalt võrdväärseks originaalpüssiga.
Siingi toodi relvastumiskiirus ohvriks omatoodangule. Isetegemisotsusega loodeti säästa mõnisada tuhat krooni ning toetati kodumaist tööstust, kuid kaotati ajas aastaid. Teise maailmasõja alguseks oli Eestil ikka ainult viis sellist püssi, neist neli originaal- ja üks järeletehtu. Kokku jõuti 1938-40 Arsenalilt tellida 70 püssi. Esimene seeriapartii, 10 relva, valmis alles 1940. a. alguseks. 1939 avanes Eestil teisigi tankitõrjepüsside ostuvõimalusi. Inglise B.S.A. pakkus jaanuaris 1939 oma 13,2-mm tankitõrjepüssi demonstratsiooni Eestis. Jalaväe inspektor J. Siir leidis, et käsitsi laetav püss pole sobiv, kuid hiljem, juunis 1939, soovis Eesti siiski ühte sellist prooviks osta. Vähemlevinud 13,2-mm B.S.A. püssi tugevamaks küljeks oli odavus - 73 £ ehk 1340 kr. tükk. Puhkenud sõja tõttu jäi asi katki. Augustis 1939 katsetas Eesti Valdeki laskeväljal Solo uut tugevama padruniga 20x138B mudelit S18-1000, mida oli eelnevalt ka Soomes proovitud. Hoolimata kuuli suuremast algkiirusest ilmnes S18-1000 paremus Eesti S18-100 ees alles kaugemal kui 400 m. Tegelikult efektiivsel kaugusel (300...400 m) oli S18-100 läbilöögivõime isegi parem! Võimalik, et suuremal kiirusel kuul purunes märki tabades. Veel detsembris 1939 pakkus Solothurn Eestile 12 tuttavat 20-mm püssi müüa hinnaga 7760 Eesti krooni tükk. Ära neid millegipärast ei ostetud.
Üldiseks askemoonavajaduseks nii kahuri kui püssi kohta kehtestati 2000 lasku, kuid esmavajalikuks loeti 300 lasku ning viimane ka saavutati. Laskemoonaseis ühe relva kohta oli sügisel 1939 samal tasemel Soome ja Lätiga. Kokku osteti tankitõrjekahuritele ja -püssidele enne sõda kokku üle 23 tuhande lasu, neist ligi 20 tuhat soomusemürsu v. -kuuliga (300...500 kahuri ja 900 püssi kohta). 37-mm laskude enamiku moodustasid soomusemürskudega Pauline (trasseriga) ja Paula. Ostetud 37-mm kildmürskude Selma suhteliselt väike arv (1900 tk) näitas, et need olid mõeldud eeskätt enesekaitseks ning kahureid ei kavandatud kasutada kaheotstarbelistena (s.t. ka jalaväe üldtuletoetuseks).68 Nii 20-, 37- kui 47-mm relvadele saadi ka mitmesugust praktika- ja õppelaskemoona. 1938 algas ettevalmistustöö tanki- ja õhutõrjelaskemoona tootmiseks Arsenalis. Selleks osteti toorainet ja laskemoonaelemente ning 1939-1940 anti Arsenalile sisse tellimusi kokku 25 tuhande 20-mm ja 21 tuhande 37-mm lasu valmistamiseks, kuid sügiseni 1940 jõuti valmistada vaid proovipartiisid.

Võitluseks kergete soomukitega lähidistantsilt töötati suurtes riikides välja soomustläbistavaid kuule ka tavalistele vintpüsside-kuulipildujate padrunitele. Eestis juba 1925. aastal ja hiljem korraldatud katsed näitasid, et isegi tavalised Saksa ja Vene pliisüdamikuga püssikuulid lõid 100-200 m pealt läbi 9-mm paksusest raudplaadist kõvadusega 165 brinelli.69 Sarnase nn. katlaraua ehk laevaterasega (130-150 brinelli) olid suures osas kaitstud ka Eesti soomusrongid. Seevastu vintpüssi spetsiaalse soomusekuuli eest kaitses katsete ja välismaa kogemuse põhjal alles kaks korda kõvem 15-mm paksune kroomnikkelteras.70 Sõja alguse Saksa, Vene jt. tankide õhukese, 10 - 15-mm soomuse või heterogeense soomuse pindkihi kõvadus jäi 340...475 brinelli piiridesse. Hilisem (1942-1945) paks tankisoomus oli nõrgemgi, 220...340 brinelli. Enamiku tankide soomus sõdadevahelisel ajal oli ainult 10 - 15 mm paks ja Hispaania kodusõjas (1936-1939) lõi vintpüssi soomusekuul 100 meetri pealt Vene tankist läbi. See kõik virgutas ka Eestis hankima soomusekuuliga püssipadruneid. Vabadussõja ajast seisis ladudes üle 120 tuhande I ilmasõja aegset Vene soomusepadrunit P-16, samuti osteti lennukikuulipildujate 7,70-mm leek-soomuselaskemoona. Kuid nende efektiivsus jättis soovida.
1934-1936 korraldatud ulatuslikel katsetustel erinevate Inglise, Saksa, Vene soomusepadrunitega osutus selgelt parimaks Saksa DWM soomusekuul SmK, mis lõi vähemalt 200 m pealt läbi 10-mm soomusplaadist tugevusega 385 brinelli (see vastas toonase tankisoomuse keskmisele tugevusele) ning Saksamaal tehtud katsetusel 125 m pealt ka eriti kõvast (600 brinelli) Poola tanketi esiplaadist.71 Katsete põhjal oli soomusekuulidega püssi- ja kuulipildujatuli tulemuslik kergete soomukite vastu 100 - 200 m peale. Kuid see oli piiripealne. Nõukogude tankettide ja ülikergete tankide T-27, T-37 ja T-38 ning soomusautode vastu (maksimaalselt 9 - 10 mm soomust) võis soomusekuulide efektiivsus olla hea, sh ka nõrgema Inglise ja vana Vene laskemoonaga. Sellised masinad moodustasid 1939 kolmandiku Leningradi sõjaväeringkonna soomukipargist. Kuid 13-15-mm paksusest soomusest (enamus Saksa ja Vene tanke 1939. a.) löönuks kaugemalt kui 100 m ilmselt läbi vaid osa Saksa SmK kuule.
Eesti orienteerus parimaks osutunud DWM toodangule. Märtsis 1938 telliti Saksamaalt 700 tuhat Vene kaliibrile 7,62 mm valmistatud soomusekuuli SmK ning kaup jõudis Tallinna sama aasta juulis.72 Järgnevalt osteti 1938 veel mitu väiksemat partiid erinevaid soomuse- ja leeksoomusekuule ning padruneid. Soomusekuulidega padrunite koostamine Tallinna Arsenali vastsel padruniliinil aga võttis aega ja 12. oktoobri seisuga 1939 oli enamik ostetud kuulidest (729 tuhat uut SmK) veel laskemoonaladudes. Lisaks leidus 110 tuhat 7,70-mm ning 126 tuhat vana 7,62-mm soomusepadrunit.73
Võimsuse poolest kõlbasid kergete tankide hävitamiseks ka välisuurtükid ning neid võimalusi analüüsiti korduvalt ajakirjas "Sõdur".74 1938. aastal telliti Arsenalilt esimene partii (100 tk. valmimistähtajaga suvi 1939) kodumaiseid soomusemürske 76-mm välisuurtükkidele võitluseks keskmiste ja raskete tankidega.75 Kergetanki 15-20-mm soomuse purustas 1 km pealt ka 76-mm välikahuri tavaline kildmürsk ja sama relva soomusemürsu eest polnud kaitstud 1939. aastal mitte ükski Saksa ega Vene tank. Vanade välisuurtükkide kasutamist tankide tõrjeks raskendas hoopis nende relvade väike horisontaallaskenurk, ebasobivad sihikud ja madal mobiilsus.
Juulis 1939 jõudsid kohale moodsad Saksa raadiojaamad Telefunken S 272 Bs brigaadide staapidele. Väiksematele jala- ja suurtükiväeüksustele ehitati Sidepataljoni töökodades 1939. aastani 53 väiksemat D (R) tüüpi 2 w raadiojaama saatekaugusega 10/30 km.86 Kuid see kattis vaid veerandi vajadusest.
Kokku oli Eestil Teise maailmasõja puhkemisel 48 tankitõrjekahurit ning viis 20-mm tankitõrjepüssi.87 Neist kasutusele oli võetud septembriks 1939 31 tankitõrjekahurit: 24 37-mm lahinguüksustes (1.-3. kompaniis) ning 3 Lahingukoolis ja 4 47-mm Böhlerit ning 20-mm püssid 1. ja 7. jalaväerügemendis (kummaski 2). Kolonel Siiri ettekandest 21. augustist 1939 nähtub, et kõigi kolme tankitõrjekompanii koosseisu oli täiendatud ajateenijatega, mis võimaldas nende üksuste lahingukasutust.88 Kuid väljaõpe tervikuna oli lõpetamata, maasturid puudusid ja enamik eelikuid ei sobinud autoveoks. Võimaslus oleks olnud, muidugi, ka hobustega kahureid vedada. .
Tankitõrjemiinidest on siin juba varem juttu olnud, nii, et lisan hästi lühidalt, miine oli üle 10000, seda poole rohkem, kui Soomes.
Kokkuvõttes 1939a. oli meil tankitõrje olemas, aga vähe. Ehk esmased rünnakud oleks saanud tagasi tõrjuda, aga, kui sõja käigus poleks ruttu lisa tulnud, oleks seis äärmiselt masendav olnud.

[hugo1]

Kas keegi selle kohta oskab midagi täpsemalt öelda

Viimastel sõjaeelsetel kuudel seisis mõnedel andmetel Tallinnas võõras relvalast 150 Oerlikoni 20-mm õhu- ning tankitõrjekahuriga koos laskemoonaga.67 Ilmselt oli tegu varem Leedust jm. tuntud universaalrelva tüübiga.

[hugo1]

Üks asi veel, mis vääriks arutamist. Miks Eestis ei korraldatud mobilisatsiooni, selle vastust ma tean, kardeti ärritada venelast(teised julgesid, meie ei julgenud). Aga oleks võinud korraldad selle ju suurõppuste nime all, nagu Soomes. Soomes ehitati Mannerheimi liinist suur osa valmis just suurõppuste ajal. Eestil oli selles suhtes Soome ees suur eelis. Meil ei oleks vaja olnud viia ehitusmaterjale kaugele põhja, meil oli eohkem autosi, kui Soomel. Sama ajaga oleksime me tunduvalt rohkem saavutanud ja N-Liiu rünnaku oluliselt raskemaks teinud. Jälle me ei julgenud .
Soomega võrdlemisel leitsin ma ilusa lõigu ajaloolase M.Laari sulest.

Kuigi sõjaväe moderniseerimisele ning relvastuse kaasajastamisele hakati tõsisemat tähelepanu pöörama alles 1930ndate aastate teisel poolel, polnud Eesti kaitseks halvemini ette valmistatud kui Soome. Mõlemal riigil puudusid pea täielikult kaasaegsed soomusjõud, see-eest oli suudetud hankida aga kaasaegset soomustõrjetehnikat. Soomel oli Eestist mõnevõrra parem õhuvägi ja õhutõrje, Eestil aga suurtükivägi. Tunduvalt paremini oli Eesti valmistunud ka miinisõjaks. Enam-vähem võrdselt viletsas seisus olid piirikindlustused - Soome Mannerheimi liin rajati suuremas osas 1939.aasta suvel-sügisel hoogtöö korras - see-eest oli mõlemal riigil väga tugev rannakaitse.

Soome võimalikust abist arvab Laar.

Oluliselt tugevdas Eesti kaitsevõimet suure saladuskatte all tehtav sõjaline koostöö Soomega, mis nägi ette rünnaku puhul Soome lahe sulgemist selle mõlenale rannale rajatud kauglaskesuurtükkide koordineeritud tule abil. Sulg oli üles ehitatud nõnda, et tuld sai juhtida Soome lahe mõlemalt kaldalt, tegevust aitas koordineerida lahe alla veetud raadiokaabel, sulus pidi osalema ka Soome ja Eesti allveelaevastik. Paraku otsustas Eesti 1939.aasta sügisel ühepoolselt alistuda Venemaa nõudmistele, sellest Soomet isegi informeerimata. Enamus Soome-Eesti kaitsealast koostööd puudutavaid dokumente hävitati Eestis 1940.aastal ning Soomes II Maailmasõja lõpul.

Natuke kinnitust, sellele mis ma olen varem punakotkastest rääkinud

Soome osutas raevukat vastupanu ning suutis N.Liidu rünnaku tagasi lüüa. Punaarmee osutus eeldatust nõrgemaks, eriti torkas see silma kardetud lennuväe juures

Siis veel,

17.juuni hommikul ületas Punaarmee vastupanu kohtamata riigipiiri, mõne tunni pärast kirjutas kindral J.Laidoner juba Punaarmee kontrolli all olevas Narva raudteejaamas alla dokumendile, millega fikseeriti Eestile okupatsioonireziimi tingimused. Üheks tingimuseks oli Kaitseliidu likvideerimine ning sellelt relvade kokkukogumine, milleks J.Laidoner ka kohe käsu andis.

Miks kuradi päralt ta selle käsu andis

Eesti ja Soomet võrreldes olen ma aru saanud, et Soomel oli üks suur eelis edukaks vastupanuks, mida Eestil ei olnud. Asi ei olnud, mitte lennukites, ega maastikus, ega õhutõrjes jne... Soomel oli Marssal Mannerheim, juht, kes ei löönud verest välja ja julges vastutada, Eestis sellist meest ei olnud. Muuseas meie Laidoner soovitas Soomel mitte vastu hakkata ja pakkus, et Soome peab vastu ehk 2 nädalat.

[nublu]

Et mitte nublut ja Reigot liiga närvi ajada räägime, siis midagi head ka tolleaegse sõjaväe juhtkonnast.

Millest selline ebajärjekindlus?

Mina esitaks seda juttu lugedes kohe küsimused:
Miks ei ostetud Solothurni püssi tootmiseks litsentsi. Oleks hoitud kokku tohutult aega (ning ehk ka raha, vaata esimese Arsenali püssi hinda). Ning kaitseväel oleks juba 1939. a. püssid käes olnud.

Miks ei ostetud neid Solothurni püsse, kui keerulisel ajal pakuti hea hinnaga partiid. Teati ju juba, et oma püssid valmis ei jõua. Vt. soome sõjaväe juhtkonna käitumist kui selgus, et Boforsi 40 mm õhutõrje kahurite tootmise algus venis...

Aga kui teemast rääkida, siis tegelikult käituti analoogselt kõigi uute relvade ning relvasüsteemidega, mida plaaniti relvastusse võtta. Algul tutvuti kirjanduse vahendusel kuidas muus maailmas asi on lahendatud ning valiti välja paar kolm perspektiivikat mudelit. Siis käidi kohapeal nendega tutvumas, võimalusel osteti paar eksemplari. Testiti, võrreldi ning siis anti tellimus.

Ka õhutõrjerelvad valiti analoogilise protsessi tulemusena, samuti uued sõjaväepüstolid jne. jne. Protseduur oli sama. Küsimus oli vaid selles, milline neist jõuti lõpuni viia ning milline mitte.

Ning nagu näed tanktõrje relvade valimise loost, vajaduseks hinnati 120 kahurit ning 250 püssi (1939. a. hinnangute järgi). Olemas oli 1939. a. sügisel 48 kahurit (neist 4 erineva kaliibriga, mis oleks tekitanud lisaprobleeme nende mürskudega varustamisel) ning 5 püssi...

[hugo1]

Miks ei ostetud Solothurni püssi tootmiseks litsentsi. Oleks hoitud kokku tohutult aega (ning ehk ka raha, vaata esimese Arsenali püssi hinda). Ning kaitseväel oleks juba 1939. a. püssid käes olnud.

Esimese püssi hind oli ju sellepärast nii kallis, et kõik oli vaja välja töödata, meil polnud peale selle näidiseksemplari mitte midagi. Litsents oli liiga kallis. 500 000 krooni. Mõtle, kui palju püsse selle raha eest oleks saanud. Raha üritati kokku hoida ja ei osatud aimata, et tootmise käima lükamine nii kaua aega võtab. Nii, et minu arvates täiesti põhjendatud ämbrisse astumine.

Miks ei ostetud neid Solothurni püsse, kui keerulisel ajal pakuti hea hinnaga partiid. Teati ju juba, et oma püssid valmis ei jõua. Vt. soome sõjaväe juhtkonna käitumist kui selgus, et Boforsi 40 mm õhutõrje kahurite tootmise algus venis...

Vot see on hea küsimus, nende ostmata jätmine oli tõesti idiootsus. Seda olen ma Eesti ja Soome võrdlemisel korduvalt tähelepannud, kui Soome kiirustas, siis Eesti käitus nagu aega oleks küll ja veel.
Kuid aeg oli just see, mis mängis kogu see aeg meie kahjuks.

Aga kui teemast rääkida, siis tegelikult käituti analoogselt kõigi uute relvade ning relvasüsteemidega, mida plaaniti relvastusse võtta. Algul tutvuti kirjanduse vahendusel kuidas muus maailmas asi on lahendatud ning valiti välja paar kolm perspektiivikat mudelit. Siis käidi kohapeal nendega tutvumas, võimalusel osteti paar eksemplari. Testiti, võrreldi ning siis anti tellimus.

Seda küll, relvad on kallid, ning tulebki hoolega mõelda ja kaaluda, eriti veel sellisel väike riigil nagu Eesti, kel ressursid piiratud, Sul jutt jumala õige. Ainult, et sel asjal on kaks aga, riik peab olema alati valmis ootamatuteks rünnakuteks, õhutõrjes Eesti seda praktiliselt polnud, endal meil oli õhutõrje relvi minimaalselt(Poola omad olid jumala kingitus ). Teiseks, kui sõda ukse ees või käib, eriti veel maailmasõda, siis ei ole enam aega mõelda ja kaaluda, vaid tuleb tegutseda. Mulle on siiamaani arusaamatu, kas me oleksime kas või kalli raha eest kiiruga, Rootsist, Itaaliast, Ungarist isegi USA-st midagi saanud Kui mitte lennukeid, siis kas või õhutõrjekahureid ja tankitõrjepüsse. Nedest oli meil kõige suurem puudus ja need ei ole ju nii kallid asjad, sammuti peaks neid tunduvalt lihtsam osta olema, kui lennukeid. Kas tõesti, sõjavägi proovis kõik, mis võimalik ära ja mitte kusagilt midagi ei saanud

Ning nagu näed tanktõrje relvade valimise loost, vajaduseks hinnati 120 kahurit ning 250 püssi (1939. a. hinnangute järgi). Olemas oli 1939. a. sügisel 48 kahurit (neist 4 erineva kaliibriga, mis oleks tekitanud lisaprobleeme nende mürskudega varustamisel) ning 5 püssi...

Sellest siin ma loen ridadevahelt, et Eesti ei olnud tankitõrjeks valmis, mina paraku jälle sellega nõustuda ei taha.
120 kahurit oleks olnud ideaalne, siis oleks olnud niiöelda kõik nii nagu me tahtsime. 120 reaalselt vajasime 90-nt, ülejäänud oli tagavara õppeks jne.... Olemas oli meil siis ümmarguselt 50 mootsat kahurit. Lisaprobleeme mürskudega varustamisel ma küll ei näe, kuna oli ju kirjas, et kahurid osteti koos laskemoonaga. Laskemoona oleks saanud, ehk ka juurde osta ja lisaks sellele oli meil ju ka oma relvatööstus, kes teab, sõjaolukorras oleks saanud sellele ehk tambi taha lükata ja kiiremini tootma panna. Tankitõrjepüsse oli viis, no oletame, et suure pingutuse peale, oleks, ehk veel 10 kiiruga juurde tehtud. Edasi, meile pakuti ju detsembris 1939a. veel 12, väga võimalik, et neid oleks saanud ka septembris. Ning mulle on jäänud mulje, et tol ajal ei olnud euroopas väga keeruline tankitõrjepüsse hankida, tahtmise juures oleks ehk juurde saanud. Need olid mootsad relvad, Nõmm ju rääkis, et asja oleksid ära ajanud ka vanad kahurid, ka neid oleks saanud kasutada, lisaks veel soomustläbivad kuulid tankitõrjemiinid jne.... Hõisata ei olnud meil muidugi midagi, aga nii kehv, et alla anda see seis nüüd ka ei olnud.