www.militaar.net

Neljapäeval siseminister Margus Leivo haldusalas hoiustatavate gaasimaskifiltrite varguse ilmsikstuleku järel on minister jõudnud seisukohale, et kui riik pole võimeline julgeolekuvarusid koguma ja valvama, tuleks neist loobuda.

Leivo väitel oli ta juba enne varguse teatavakstulekut mõelnud, kas Eesti peab julgeolekuvarusid omama iga hinna eest.


“Varude olemasolu nõuab riigireservi seadus, mis tehti üks ühele soomlaste pealt maha. Kogu riigireservi ideoloogia pärineb seega Teise maailmasõja järgsest reserviideoloogiast, mida Eesti ei suuda täita,” lisas Leivo.

Üks kena näide tollasest ideoloogiast totaalkaitse teemal.
Analoogset "lähenemist" võime täheldada ka teise suurvarguse - riigi viljavarju varastamise järel.
Ei suuda kontrollida või valvata (ametialane saamatus), siis järelikult likvideerida....
Ja kus see kütusevaru meil asuski, Rootsis? Kuidas sõjas siia veetakse, tankeriga miinijahtijate kaitse all?
NB! Aasta polnud siis sugugi 1992, kus tõesti oli väga raske, vaid juba oli see "eneseleidmine" toimunud (2004 märts).

Kapten Trumm kirjutas:Soomes anti 1944 veebruaripommitamise teemal endale selgelt aru, et taoline asi võib korduda, meil pole märtsipommitamise kordumise reaalsust teab mis kõvasti tajutudki.

Väidan, et 1944.a. veebruari-märtsi pommitamised ei kordu. Toon ära ka mõned (minu jaoks) neid rünnakuid iseloomustavad omadused:
* suhteliselt pika etteteatamisega
* sajad pommituslennukid terve öö jooksul mitmes laines nõrkade navigatsioonivahenditega
* suhteliselt suur väiksekaliibriliste pommide osakaal

Väidan, et 1944.a. veebruari-märtsi pommitamised ei kordu

Nõus,täna oleks samad tonnid märksa hullemad.
Täna taoline pommide tonnaaz kohale tuua pole eriti suur operatsioon ja sellega ei pruugi kaasneda täna ka eriti pikka eelhoiatust.
1000 tonni pomme (olen aru saanud, et see oli veebruaripommitamiste lagi) täha kohale tuua tähendab kõigest 40 Tu-22 pommitajat ehk siis kahe polgu operatsioon. See võimekus on täna idanaabril kahtluseta olemas. Isegi kui õhuvaatlusvõrku ei rünnata (mida taolise opi puhul kahtlen), siis isegi Moskva tagustest baasidest ökonoomse kiirusega Tallinnani töristades annab see taktikalise eelhoiatuse nii 30 minutit (aeg, millal 800-900 kmh kruisiv lennuk läbib Eesti radarite ca 400 km nägemisulatuse). Lennukite baseerumisel nt Gdovi ja Pihkva lennuväljadele aga kärbitakse see hoiatusaeg mõne minutini (nii lühike kaugus võimaldab sooritada kogu radaril nähtava lennu ülehelikiirusel).

Nõuka ajal praktiseeriti taolisi polkude "kiirrännakuid" üsna rutiinselt, osales kogu üksus, nt starditi Valgevenest, "külastati" Puurmani polügooni, tehti kiirlend üle Läänemere 50 m kõrgusel ja maanduti tankimiseks Ida-Saksamaal.

Edasine minu spekulatsioon või arusaam asjadest - soomlaste taoline varjendikohtade arv Helsinkis (öeldakse, et öisel ajal isegi 100% asukatest) on tingitudki lihtsast tõsiasjast, et valmistutud on ka tõsisemaks konventsionaalseks sõjaks, kus taoliste aktsioonide eelhoiatusaeg on väike ning ekvakuatsiooni (millel põhinesid Tallinna plaanid) teostada ei jõutagi. Jõutakse võibolla vilet anda ja siis jääb 10 minutit aega jooksmiseks.

Aga need punkrid ja pommid polegi peamine teema. Teema on selles, et väikses pajas eri osades eri rasvasusega suppi ei keeda, KV võib endale välja arendada kuitahes hea tsiviilkoostöö, kuid see ei pruugi anda tolku, kui muu tsiviilsektor konflikti korral kaoseks laguneb ja sellega ka selle hea koostöö neutraliseerib. Näiteks võib KV-l olla väga hea plaan vägede kiireks liigutamiseks, kuid kui see satub sõja jalust põgeneva tsviilkaose otsa, tuleb piltlikult öeldes teid buldooseri ja relvadega puhatama hakata. KV-l võib olla väga hea plaan proviandi võtmiseks, kuid kui kriisi eel on elanikud selle poe tühjaks ostnud, siis pole võtta midagi. Kuni sinnamaani välja, et kui vastane pommitab nädal aega Tallinna (nt nähes, et liitlased ei liiguta), siis nähes neid koledusi võib poliitilisel tasandil tulla otsus naabri nõudmised vastu võtta enne kui suurepärases vormis KV üksused üldse lahinguväljale lähevad (meenutame siinkohal inimkaotuste argumenti 1939 sügise otsustes).

Sellist asja nimetatakse "strateegiline vaegvõimekus", vastane võib nt hakatagi survet avaldama tsiviilsfäärile, mis selleks valmis pole. Helsinkit pole idanaabril väga suurt pointi pommitada, esiteks on soomlastel kaugelt rohkem relvi vastupanuks ja teiseks inimkaotused ei ole hästi arenenud tsiviilkaitse infra tõttu tõenäoliselt eriti suured. Sestap pole nii lihtne sedasi survet avaldada ja ilma lahinguteta soodes ja metsades ei pääse ikkagi. Sellega (piltlikult punkrid ja sireenid) on soomlased suunanud vastase endale sobivasse lahingruumi, kus võimalused on paremad.

Noh, kui me eeldame et läheb tooreks Tallinna vaippommitamiseks siis varjendid on ju ainult esimene samm, sellele peaks järgnema siis kohe ka kogu sõja jaoks mittevajaliku tsiviilelanikkonna evakuatsioon sest ega esimene pommitamine siis viimaseks ei jääks.

Hoppaa, hakkabki ürituse keerukus tasapisi kohale jõudma.
Selle nn tsiviilkaitsega, mille üle osad tegelased on võtnud põlastada või parteinomeklatuura ellujäämisürituseks nimetada oli küll nii, et olid laiaulatuslikud evakuatsiooniplaanid, mis olid kooskõlastatud ka relvajõududega ja kus olid nt ette nähtud eraldi transpordikoridorid (et mitte segada armee liikumist), kindlad paiknemiskohad evakueeritutele - lihtsalt iga kolhoos sai endale teatud portsu kostilisi. Seetõttu ei olnud Tallinnas ka eriti palju spetsiaalvarjendeid, sest kohale pidi jääma ainult elutähtis seltskond ja neile olid kohad varjendis olemas - ka arvestusega, et rünnak algab nt vahetuse vahetumise hetkel - kohti oli sellevõrra rohkem).

Praktikas on seda muidugi suhteliselt vähe rakendatud, märkimisväärseim näide oli Pripjati linna ca 50 000 elaniku (Pärnu suurune) evakueerimine rekvireeritud transpordivahendeid kasutades käsu saamisest ca 24 tunni jooksul (sh äravedu ise 4 tundi) (et evakuatsioon kohe ei alanud, ei tulnud mitte vaegvõimekusest, vaid käsu puudumisest, kuna mäletatavasti üritas NSVL juhtkond sissejuhatuseks pead liiva alla peita ja kohalikud tegelased ei julgenud oma riisikol midagi teha). Samal põhjusel ei avatud ka linnas olevaid varjendeid kasutamiseks ja ei hoiatatud elanikke, kes said päevakese radioaktiivses tolmus tatsata.

Ma ei saa ikkagi aru, mis selle vaippommitamise eesmärk oleks? Et oleks natuke nagu paar pommitamist 2.maailmasõjas, millest Kapten Trumm poole silmaga on lugenud?

Mina ei saa jälle kuidagi aru, mil moel see kõik puutub teemasse-" Uued relvasüsteemid EKV-le"

No ma vist räägin liiga ridade vahel ja ümbernurga, lootuses et haritumad lugejad ise tabavad....
Ütlen kohe ära, et ma pole uute relvade soetamise vastu, küll aga arusaama vastu, et sellega probleemid lahenevad.
Võibolla veel paar päeva selle mõttekäigu jätkumist, võibolla siin ongi nüüd peidus vastus küsimusele, miks Soome kasutas Mossini vintpüsse 90ndateni või tänaseni on suurtükivägi relvastatud peamiselt vene haubitsatega (mida mõistagi me alaväärtuslikuks peame), või miks kaitsekulude SKP protsent on meist madalam...sest seal on s***ks muud staffi ka muretsetud-tehtud, mis selles kaitseeelarves ei sisaldugi ja tulemuseks on võibolla näitajate poolest keskmine, kuid läbinisti rahuldav süsteem, meie selgitame üksteisele vaimustunult PzH 2000 eeliseid D-30 ees, endal strategic weaknesses fully exposed to enemy...

See oligi kogu mõistujutu iva.

tommy kirjutas:Mina ei saa jälle kuidagi aru, mil moel see kõik puutub teemasse-" Uued relvasüsteemid EKV-le"

Sellest saan ma küll aru. Kuna "punkrid ja pommid polegi peamine teema" siis on ilmselt rõhk tsitaadis teistes kohtades:

Soomes anti 1944 veebruaripommitamise teemal endale selgelt aru, et taoline asi võib korduda, meil pole märtsipommitamise kordumise reaalsust teab mis kõvasti tajutudki. Selle erinevuse üks väljendus on ka tsiviilvalmisoleku (millest tsiviilkaitse on üks väike osa ja varjendid omakorda tsiviilkaitse väike osa) sisulises üle parda laskmises

Ja kuna "väikses pajas eri osades eri rasvasusega suppi ei keeda", siis saab ühte väidetavat puudujääki jälle toredasti kõigile ja kõigele üldistada.

ps.
ma loodan, et ma ei pea siinkohal hakkama aksioomi, et Kapten Trumm suurt midagi ajaloost ei tea ja tema "ajaloolised" võrdlused on asjakohatud, argumenteerima?

Teame teame, andrus.
Nimetatud pommitamised on illustreeriv näide, kui lihtsalt sama asi täna toimuks. Kokkuvõtvalt on meil täna vastane, kellel on tehniliselt võimalik nähtus nimega Tallinn maatasa teha -1944 seda õnneks polnud. Selles kontekstis ei omagi tähtsust, mis tasemel oli navigatsioon või mis kaliibriga olid pommid, tänase seisuga saab lapski aru, et isegi pimendatud suurlinna tabamine on tänapäeva pommituslennuki poolt võimalik igasugustes oludes. Ma ei omanudki ambitsiooni hakata siin ajaloolist tõde seletama. Eestlaste mälupildis on kõige hirmsam pommitamine, nimetatud lausa rahvuslikuks tragöödiaks - märtsipommitamine, mida teab iga koolilaps. Täna pn selleks ürituseks vaja ainult selline üksus nagu Raadil asus, ei mingit nädalaid või kuid vältavat lennukite kuhjamist "Leningradi oblasti lennuväljadele" pole enam tarvis. Järelikult ei eelne taolisele asjale suuremat eelhoiatust (lennukite voorimine radaris) ja see võib toimuda üsna kiirelt.

ühte väidetavat puudujääki jälle toredasti kõigile ja kõigele üldistada.

Et Eestis pole toimivat tsiviilkaitset ja tsiviilvalmidust (erinevalt Soomest) sõja puhuks, pole teps mitte väidetav probleem, vaid lihtsalt nii ongi.
Ja et hästituunitud armeest pole suuremat kasu, kui ta tegevus upub tsviilkaosesse, on kah kahjuks nii. Või on sunnitud olulisi ressursse suunama hukkuvate tsvilistide aitamiseks.
Selleks, et 50 000 elanikku 3.5 tunniga linnast minema viia, on vajalik päris korralik planeerimine ja organiseerimine.
Mitte, et pauk käib ja siis käigult leiutame, kuskohast saada busse ja mis on juhtide mobiilinumber.

Eksid hillart.
Probleemi lahendamise loogiline mõttekäik algab ikka probleemi iseendale ja laiemalt tunnistamisest, mitte jaanalinnu mängimisest - ja selle lahendamise vajaduse tajumisest.
Kui seda esimest sammu ei ole, pole ka järgnevaid mõtet oodata.

Minu 5 senti siis teemasse :

1. Kui hakata Eestis punkreid rajama siis pigem riiklikult ja suuri ( Tallinnas näiteks igasse linnaossa 2 või 3 tk ) ning korralike ja paarkümmend meetrit maa alla. Olen neid Soome kohustuslike „punkreid“ näinud : nendest oleks tõesti kasu ainult kerge pommitamise puhul.

2. Meditsiiniga on lood nii, et suuremas pildis pole vahet, kas meil on eraldi sõjaline meditsiiniteenistus või mitte. Sõja korral peab nagunii tsiviilmeditsiin appi tulema. Pigem näeks lahendust selles, et tsiviilmeditsiini arendatakse sinna suunas, et ta oleks sõja ajal võimeline kiirelt ümber formeeruma sõja aja vajadusteks. Mis ise enesest peakski olema praegune idee ( iseküsimus on muidugi teostus ).

3. Tsiviilkaitsega on õnneks jõutud nii kaugele, et sellega on hakatud vähemalt tegelema, eks paistab mis välja tuleb.

4. Järgmise aasta kaitse eelarve on ligi 384 miljonit eurot ( buumi aegne suurim eelarve oli 2008 aastal ligi 300 miljonit eurot ) ehk siis riigil on tahe investeerida riigikaitsesse olemas. Kui Lätlased ja Leedukad nii jätkavad võib juhtuda, et meie kaitse eelarve on absoluutarvudes suurem kui nendel kahe peale kokku. ( tegelikult on ta seda juba praegu, sest näiteks piirivalvekulud jooksevad Lätil ja Leedul kaitse eelarvest ja mõned muud kulud samuti) Uskuge mind, sellises olukorras on väga väga raske müüa rahvale ideed, et meie kaitse eelarve võiks olla veelgi suurem.

5. Kui meil on lahingmasinad ja iseliikuvad suurtükid olemas, on suht kindel, et mingi aeg tulevad ka tankid.

6. Sealjuures oleks vajalik ära soomustada ka teine brigaad soomukitega, ehk siis jõuda sinna maani, et kõik tegevpataljonid oleks soomustatud.

7. Siine rahavas pole minu meelest täpselt selgusele jõudnud, millist armeed nad soovivad. Kui nad tahavad soomustatud ning mehhaniseeritud armeed siis on paraku tulemuseks ka kõik muu sinna juurde kuuluv ehk siis Eesti laeks jääbki omamoodi lohisev nii Diviisi suurune põhiüksus ning kergelt relvastatud reservis olevad jalaväepataljonid. Kui tahetakse suurt ja paremini relvastatud maakaitseväge, tuleb kahjuks raskem soomus ära unustada … mõlema jaoks raha ei jätku lihtsalt. Omad plussid ja miinused on mõlemal valikul. Isiklikult pean õigemaks esimest valikut, sest kõigile vigadele vaatamata oleks tegemist oluliselt mobiilsema ja kiirema üksusega.

8. Kui on suudetud mõlemad brigaadid varustada kergema soomusega, ning muretsetud on ka tankid, tuleks välja arendada korralik õhutõrje : st, nii suuremate objektide kaitseks, kui ka vägede kaitseks. See seoks endas nii keskmaa ÕT, iseliikuvaid ÕT masinaid kui ka täiendavat lühimaa ÕT ning MLRSide näol oluliselt suurem kaugtule võimekus. Need kaks asja võiksidki olla järgmise arengukava selgroog.

2. Meditsiiniga on lood nii, et suuremas pildis pole vahet, kas meil on eraldi sõjaline meditsiiniteenistus või mitte. Sõja korral peab nagunii tsiviilmeditsiin appi tulema. Pigem näeks lahendust selles, et tsiviilmeditsiini arendatakse sinna suunas, et ta oleks sõja ajal võimeline kiirelt ümber formeeruma sõja aja vajadusteks. Mis ise enesest peakski olema praegune idee ( iseküsimus on muidugi teostus ).

Meditsiin ja mitmed teised war-related tsiviilvaldkonnad arenevad kahjuks omasoodu ja mingit sünkroniseerimist on seal nende SA vajadustega vaid tükati, kui seda üldse on.
Väike vihje, kuidas rootslased asja ette kujutasid: http://www.youtube.com/watch?v=AXxFPCwjCyo

Küsimus pole ainult meditsiinitöötajatele lambist mingite auastmete ja struktuurikastide kohtade joonistamises, vaid kasvõi sellises lihtsas asjas nagu nt haiglate EMO-de tegevuse elementaarne läbimõtlemine, et seda üritust oleks seal ka võimalik kuidagi relva abil toimimas hoida ja asukoha elementaarses kaitseastmes - vältida igasugu totakaid klaasuksi ja -fassaade jne jne. Kujutage ette, mis hakkab toimuma nt Mustamäe EMO ukse taga peale õhurünnakut ja sinna pole vaja mitte klaasfassadi, vaid 3 meetri kõrgust tugevat müüri ja väravat, et paanikas abiotsijad haiglat pikali ei jookseks.

Tükati toimuvast jääb tõesti mulje, et sõjapidamist nähakse Eestis laiemalt kui ühte paljudest paralleeluniversumitest, armee asjatab kuidagi omas paralleelmaailmas, meditsiin teises ja muu elu kolmandas-neljandas. Sõjapidamine Eestis saab olema vägagi totaalne ja kõiki puudutav - kahjuks peale Kunnase pole keegi seda kurba tõsiasja (vist enda karjääri huvides) väga teemaks võtnud.
Küsimus pole ju ainult rahapuuduses, vaid eelkõige visioonivabas excelite tabelite joonistamise kultuuris, mille järgi 1991 olnuks ka meie taasiseseisvumine majanduslikult mittetasuv - sellest tulenevad omakorda probleemid, kuidas näiteks suurem osa meie ehitusmahust on ära ehitatud ilma sõjavajadusi silmas pidades, kuna ei peetud vajalikuks õigel ajal kehtestada teatud "tagurlikke nõudeid".

Eestis on keskkonnasektoris kulutatud miljarded EL tagastamatut abi ning vastavate nõuete olemasolul võinuks enamik Eesti veemajandusest ja energeetikast olla varutoitega varustatud, ometi keegi seda ei nõudnud ja nüüd ehitati neid asju kuidas keegi paremaks pidas, näiteks kohalikus (soojus)energeetikas reeglina mingit reservtoidet ei pandud ja kogu üritus on endiselt sõltuvuses "just in time" tarnetest ja võrguelektrist. Need normatiivid võinuks aastaid tagasi juba olla.

Kapten Trumm kirjutas:Kujutage ette, mis hakkab toimuma nt Mustamäe EMO ukse taga peale õhurünnakut ja sinna pole vaja mitte klaasfassadi, vaid 3 meetri kõrgust tugevat müüri ja väravat, et paanikas abiotsijad haiglat pikali ei jookseks.

Väidetavalt oled sa kaitseliitlane. Kas sa siis pole siiani aru saanud milleks kaitseliitlased harjutavad igasugu kontrollpunktide ehitamist-mehitamist? Või milleks on Kaitseliidus sisekaitseüksused? See kas Mustamäe haiglal on klaasuks või 6 baarisele rõhule vastupidav varjendiuks on sajandajärguline küsimus.