Kapten Trumm kirjutas:Kuskohas venelased kuulutasid, et peale S-400 toomist "keegi ei lenda"?
Küsin seepärast, et jälgisin tähelepanelikult venelaste retoorikat selle S-400 teemal ja ei märganud taolisi lubadusi.
Bloomberg lasi sellise uudise õhku. Siin vastuargument (link originaalile samuti artiklis):
http://www.airforcetimes.com/story/mili ... /77551906/
Väide et üldse ei lennata, pole kindlasti tõsi. Lennatakse ja pommitatakse igalpool, ka Loode-Süürias. Usutavam on see väide, et loodes nn Box 4-as kasutatakse tõepoolest vaid droone. Õhujõudude põhjendus oli a la "Seal pole eriti Daesh'i tegevust, seetõttu seal väga midagi ei tee ka aga kui ikka vaja on siis venelased meid ei takista". Eks see ilmselt nati JOKK vastus ole.
Üldises plaanis aga nõustun hinnanguga, et tõsise jama korral poleks see S400, ega kogu muu kohale tassitud
air-defence-network sõjaliselt nüüd mingi üüber-ületamatu ja ennekuulmatu takistus NATOle. Põhiline probleem on ikka poliitiline. Jama on kindlasti palju, eriti kui on oht, et midagi provokatiivset tehtakse. Arvatavast siis ka mõni õnnetu NATO hävitaja alla toodaks. Ilmselt seetõttu välditakse ka lendamist sisuliselt otse antud kompleksi kohal, mitte aga kogu tegevusraadiuses.
Ainuüksi türklastest rääkides ei tasu unustada, et kuna Kreekal on kasutusel S300, on ka Türgi juba ammu kokku ostnud mitmeid sama süsteemi modifikatsioone nii Gruusiast kui ka Ukrainast. Väidetavalt saavad ka kõik Türgi hävitajapiloodid väljaõpet antud komplekside vastu. S400 on kindlasti palju uuem ja efektiivsem süsteem, eriti vanade S300 versioonidega võrreldes, kuid oma olemuselt ei ole see nii erinev, et väita nagu NATO oleks "uue ootamatu vene imerelva ees täiesti ettevalmistamatu ja kaitsetu".
Ei tasu unustada, et vene uusimate õhutõrjesüsteemide ohukella on taotud kõvasti juba 90ndatest alates (paljuski just Hiina ja hiljem Iraani kontekstis). See oli juba F-22 projekti juures üheks argumendiks üldse "pillid kotti panna" või ümber disainida õhk-maa tegevuse tarbeks, sellises uusima õhutõrje keskkonnas. Vastase 5. generatsiooni lennukid (mille vastu F-22 algselt disainiti) olid NSVL-i lagunemise tõttu saanud ülikaugeks tulevikumuusikaks, samas kui S300, ja potentsiaalsed järglased, jõudsid ootamatult müüki kõikjale kust vaid raha anti.
Järgnev on raju offtopic ehk maakeeli lõimeliug:
Samuti pandi F-35 programmi juures just sellele väga palju rõhku. Võiks isegi väita, et toimetamine
anti-access/area-denial alades, oli see programmi disaini-eesmärk number üks: Togida õhukaitse süsteemi siit-sealt, provotseerida seire- ja
targeting radareid sisse lülitama ja leida
auke, mida ei eksisteeriks vanema põlvkonna hävitajate
jaoks, olgu seal siis S-400, S-500 või mis iganes (seetõttu ilmselt ka suhtelised nõrkused näiteks õhk-õhk võimekuses, fookuspunkt oli mujal). Kuidas seda täpselt saavutada plaanitakse, ei olegi nii triviaalne ning vajab pikemat kirjutist, loodetavasti kunagi jõuan seda teemat nati põhjalikumalt refereerida.
EDIT, Siiski mõne lausega:
Üldiselt on teada põhitõde, et kui vähendada lennuki radari-ristlõiget (
RCS) 10x, väheneb radari tuvastusraadius antud lennuki vastu vaid ligikaudu kaks korda. Tihti unustatakse (millegipärast just vene trollide poolt), et sama valem töötab ka teisipidi. Ehk kui nüüd luua 10x võimsam radar, ei ole teps mitte saavutatud lihtsalt
status quo. Sellisel juhul tuvastab radar uue lennuki tõepoolest endiselt kauguselt (radari endani jõuab sama võimsusega signaal), kuid uue põlvkonna lennukini jõuab see 10x võimsamana kui varem. Reaalsete 5. gen. lennukite korral räägime me aga mitte 10 kordsest vaid mitmetuhande kordsest ristlõike vahest.
See tõik mängib varglennukitele kätte täiesti teise taseme võimekuse maapealsete radarite tuvastamiseks ja trianguleerimiseks vanade lennukite ees. Seda siis sõltumata faktist kui kaugelt neid reaalselt avastatada suudetakse. Mida agressiivsemalt õhutõrje radar misiganes lennukit otsib, seda rohkem infot ta enda kohta jagab. Varglennuki avastamiseks peab sama tulemuse saavutamiseks radareid sees hoidma oluliselt võimsamalt ja kauem, kui 4. generatsiooni korral. See ei ole nii suur probleem õhusõidukile, kuna
Tracking-radareid reeglina kaua sees ei hoita, kuid on väga suur probleem maapealsetele radaritele, mis asukohta nii kiiresti ei muuda ja mille trianguleerimiseks piisab tihti ainult
ühest lennukist.
See on üks põhjuseid, miks USA viimased varghävitajad on
otsast otsani RWR
antenne täis topitud. Samuti on kogu sissetuleva raadioliikluse trianguleerimise võime põhiline põhjus, miks F-35 sensorsüsteem on algusest peale ette nähtud töötama neljastes lennukite gruppides (googelda
4-ship sensor fusion).
Samuti annab eelpoolne jutt aimu, milleks F-22'e Süürias kasutatakse
