kaur3 kirjutas:Kui spekuleerida, et Suur-Tallinna kaitsmise idee on liitlaste vastuvõtmine Tallinna sadamates ja Ämaris, siis Tallinna kesklinna ja Ämari vahemaa on linnulennult üle 35 km. Kuhu see ÕT üksus siis paigutada? Sakusse? Kas osa brigaadi on siis Sakus ja paar pataljoni Tallinnas? Kus on suurtükivägi ja teised toetusüksused? Või toimub Peeter Suure Merekindluse kaitseliinide taasloomine?
Sellel teemal olen ma erinevat meelt Putkineniga. Mina pean Peeter Suure Merekindluse Maaliini taasloomist igati õigustatuks. Miks ma nii arvan:
Selle kaugus ja sügavus on optimaalsed. Lisaks võiks see hõlmata ka Ämari ümbrust. Loomulikult peaks kasutusele võtma seni rajatud punkrid jne, kuid see oleks vaid mõni % maa-alustest rajatistest. Kõik käigud oleks omavahel ühendatud ja moodustaks nn "vaiba", ehk siis sisuliselt mistahes asukohas oleks maapealsetel liikuvatel üksustel maa-alune tugi. Tugi sisaldaks moona, elektrit, vett, arstiabi, sidet jne.
See pole mõttetu kulutus, sest enamus rahast jääks Eestisse (tsement Kundast jne) mitte ei kaoks välismaale. Töö ei vaja erioskusi. Paljusid objekte saaks väga erineval moel kasutada tsiviilkäibes, tuues tagasi kulutatud raha.
Eesti ei saa loota vaid mööda maad ringi liikuvatele mob üksustele. Väga suur arv mehi (ja naisi) ei suuda (vanus, tervis jne) osaleda sellises ringijooksmises. Sellises kaitsetegevuses aga saavad nad hakkama suurepäraselt. Lisaks otsesele sõjategevusele vastase vastu on vaja tagada ka tsiviilelu. Paljud tsiviilfunktsioonid võiksid ka rahuajal paikneda nendes samades ruumides, kus nad asuks sõja korral.
Sellise süsteemi olemasolul saab reservistide koondamiskohad hajutada kogu sellele alale. Üksusi loodaks suurel hajutatud maa-alal, mitte vastasele teada olevate tegevväeosade alal.
Suurtükiväe moona saaks lähimast maa-alusest laost. Tulepositsioon ei pea asuma vahetult väljapääsu juures. Tulistades välja teatud koguse viidaks suurtükid kiirelt mujale.
Isegi kui vastasel oleks kogu süsteemi plaan ei muudaks see oluliselt selle efektiivsust. Kogu süsteem peakski arvestama sellega, et vastasel on olemas plaanid. Süsteem ei tohiks olla ülispetsiifiline. Ruumid peaks olema võimalikult universaalsed nii, et seal saaks tegeleda mistahes tegevusega.
Ma räägin väe suurusest 4 brigaadi. Brigaadide aluse moodustavad 4 tugevdatud jalaväepataljoni, suurtükipataljon (analoog 24 * D-30) ja ÕT kompanii/pataljon. Kogu tagalateenistus on sisuliselt jalaväepataljonide tasemel. See pataljon koosneks neljast kaitseotstarbelisest kompaniist, ühest ründekompaniist, 120 mm MP kompaniist ja staabikompaniist( sh ÕT rühm). Kohe komplekteerimise alguses hakatakse looma kõiki kompaniisid samaaegselt, juba rühmasuuruses koosseisus hakatakse täitma kompanii ülesandeid. Kompaniide tegevkoosseis kasvaks reservistide arvelt kiiresti, pataljoni suurus võiks küündida kuni 800 isikuni. Pataljonil on oma kindlustatud tegevuspiirkond raadiusega 4 ... 5 km ning see kattub servaaladel teiste pataljonide omadega.
See on lühikokkuvõte palju mahukamast analüüsist.
PS! Iga pataljon peab olema valmis jooksvalt varustama sellel alal loodavaid muid üksususi, seda nii käsirelvadega, laskemoonaga jne. Rahuaja ladudest käiks kiire laialivedu. Lisaks peab kogu süsteem näiteks varustama isikuid toiduga, see eeldab kuu aja pikkuse kampaania tarbeks pataljoni tagavarasid alates 3 000 portsinit päevas, see teeb 100 000 söögikorda. Kus siin on meie kaitsevõimekus?
Putkinenile lisaks seda, et kui meil Eestis teha tunnel 12 ... 15 m sügavusele siis meil pole seal vastas mitte graniit vaid settekivim. Läbimine on kordades kiirem, kuid vaja on betoneerimist. Samas edasiliikumise kiirus ei kannata, sest käigu lagi ise kannab ning ehitamine on suhtkoht lihtne.