www.militaar.net

Kuna kolmandik Eesti elanikest elab Tallinnas ning Tallinnas+Harjumaal veel rohkem, siis on väga tõenäoline, et väga paljudes reservüksustes on kõige suurem grupp neid, kes elavad Tallinnas ja Harjumaal. Kas see tähendab, et kõigil sellistel juhtudel peaks mobiliseerima Tallinnas?

Vahe EW-ga seisneb selles, et tollal elas kõigis linnades kokku 31% elanikkonnast ja Tallinnas + Harjumaal 21,5% elanikkonnast.

Kriku kirjutas:Vahe EW-ga seisneb selles, et tollal elas kõigis linnades kokku 31% elanikkonnast ja Tallinnas + Harjumaal 21,5% elanikkonnast.

Ehk siis territoriaalne mopp end tänapäeva EV-is ei õigustaks mopiallakäivate (või elanikkonna) ebaühtlase elamistiheduse tõttu.

No antud loogika järgi ongi nii, kui meil elab suur % rahvastikust Suur-Harjumaal, siis on ju igati õige mobiliseerida üksused siin.
Ka siis, kui tegu on naabermaakondade pendelrändega, sest päeval ollakse ikkagi Tallinnas.
See Tallinna kasv ja perifeeria rahvast tühjaks jooksmine pole ju mingi uudis, see on viimane 15 aastat sündinud tõsiasi.

Sellisel juhul peabki üksuse koosseisust suur osa paratamatult tulema pika maa tagant. Tallinnas ja Harjumaal elas 2011. aastal 43% rahvastikust, geograafiliselt asub see aga äärealal.

Lihtsalt vahemärkusena "formeerime üksuse enamuse elukoha lähedal" teemasse - selleks peab teadma ka üksusse kuuluvate elukohta. Teame või? Hoiame seda jooksvalt aktuaalsena? Kui 50%+1 üksuse liikmetest on lõpuks näiteks Ida-Virust Tallinna kolinud, siis hüppab terve üksuse formeerimise koht (koos kogu varustusega) Harjumaale?
Kuhu koguneda, kui üksuse liikmetest 30% elab Valgamaal, 30% Võrumaal ning 40% Harjumaal?

Miks peab tulema pika maa tagant? Suur-Harjumaa reservistid tulebki formeerida Suur-Harjumaal. Harjumaa ulatus ei ületa eriti 50 km, tunni aja tee igalt poolt.
Probleem on selles, et eri põhjustel rakendatakse meil formeerimast olemasolevates linnakutes. Selleks on eri põhjuseid, osa objektiivsed, osa subjektiivsed, ärme neil peatu.
Tallinnas ja Harjumaal lihtsalt pole enam peale Paldiski ühtegi märkimist väärivat linnakut. On vaid jäänud pisuke mereväebaas.
Miks peab Tallinna elanik sõitma formeerimiseks Jõhvi või Võrru, on loogiliselt võttes segane. Lisaks sõja puhkedes kaasneb sellega mitmeid riske.
Alates sellest, et neis piiriäärsetes kohtades võib vastane varem kohal olla kuni sinnani, et teed on umbes, mõni sild õhku lastud ja ei jõuagi kohale.

Viskamaks ämbritäit bensiini telgiahjule, panen siia veel 4 lihtsat asja, miks KL saab kiiremini:
1. üksused käivad koos tihedamini kui 1 kord 3 aasta takka. Näiteks 4 korda aastas. Sellest tulenevalt on ka nende varustus aktiivne ega pole konserveeritud. Konserveerimine (nt sõidukite puhul) nõuab omajagu aega, enne kui sõita saab. Rääkimata formeerimise sujuvusest - harjutades 4 korda aastas saavad olema tulemused paremad kui 1 kord 4 aasta jooksul.
2. formeerimiskeskus asub elukoha lähedal. No mitte üle 30 km. Kohale jõuab kiiresti. Mitte üle tunni aja.
3. isiklik varustus ja tükati ka relvad on käes - see säästab formeerimiselt mitu tundi (eriti kui on suurem arv rahvast).
4. kuna nõutakse osalust ja aktiivsust, siis on hakatud üksuste nimekirjadest kustutama igasugu "statistikat", mida vanasti seal "paberi pärast" hoiti. Tulemuseks on suurem aktiivsus (kuna alles jäävad ainult aktiivsed). See "statistika" ongi see, mis toob 1000 kutse peale 600 meest kohale - 400 on "statistika".

Kapten Trumm kirjutas:Miks peab tulema pika maa tagant? Suur-Harjumaa reservistid tulebki formeerida Suur-Harjumaal.

Kui sul on reservis kompanii, mille koosseisust 40% on Suur-Harjumaalt, 10% Tartumaalt, 10% Pärnumaalt ja 40% igalt poolt mujalt, siis Suur-Harjumaalt formeerid sa selle kompanii max. 40% ulatuses. Vähemalt 20% tuleb 150+ km tagant.

---

Ülbevõitu vastus akf 2korda2-le eemaldatud. Proovi uuesti.

Miks on vajalik seal nimekirjas hoida inimesi, kes elavad teises Eesti otsas?
Need inimesed saab ju tõsta mõne "piirkondliku" üksuse hingekirja.
Tõsi, see nõuab teatud admin pingutust ja natuke tihedamat sidepidamist kui täna.
Ilmselt ka tihedamat kordusõpet, et säiliks kokku harjutatus.

Kapten Trumm kirjutas:Ilmselt ka tihedamat kordusõpet, et säiliks kokku harjutatus.

Just see mulle muret teebki.

Kapten Trumm kirjutas: EW Kaitseväes oli 1930ndatel ette nähtud territoriaalne mobilisatsioon - üksus mobiliseeriti seal, kus ta tegutsema pidi hakkama.
See muutis mobilisatsiooni segamise vastase (nt lennuväe) poolt väga vaevaliseks (põhiline pikamaa transport tollal oli raudtee), sest puudus massiline liiklus teedel ja raudteedel, mida rünnata.
Samuti puudus ka vajadus liigutada üksusi ühest Eesti otsast teise, mida oleks jällegi lihtne segada (nt õhust).

See on nüüd küll sedasorti avastus, et tuleks pikemalt lahti kirjutada. Aga lühidalt öeldes - jällegi ainult pool tõde. Üksikud pataljonid ja B ning C-tüüpi suurtükiväegrupid, mis pidid mobilisatsiooni käigus formeeritama rügementideks, asusid tõepoolest üle Eesti laiali. Sõjaväeteenistusse võttes määrati kutsealused teenistusse elukohale lähimasse pataljoni/gruppi. Ning mobilisatsiooni korral oleks pidanud ilmuma samasse.

Aga mobilisatsioon iseenesest ei olnud mingil moel "territoriaalne". Kui isik muutis elukohta, siis seepärast ei määratud teda veel teise formeeritavasse üksusesse - ikka pidi minema oma algsesse üksusse. Samuti - ei pidanud see formeeritav üksus sõdima samas, kus formeeriti, vaid peale formeerimist juba liikuma sõjategevuse piirkonda - ehk siis piirile. Samuti olid igasugu tehnilised ja spetsiaalväeosad, mida ei saanud kuidagi formeerida territoriaalselt.

Seega - ei olnud see mobilisatsioon kuidagi territoriaalne. lihtsalt arvestati tolle aja inimeste vähesema mobiilsusega. Ja formeerimise järel oleks liikuma pidanud juba üksus, mitte mobiliseeritavad iseseisvalt. Ning üksuste liikumine oli endiselt lennuväe poolt edukalt häiritav.

Norras on see kaitsevärk tänu riigi 1500 km pikkusele "soolikast" territooriumile üsnagi territoriaalne.
Telemarki maakonnas olevad mehed teenivad Telemarki pataljonis ja jäi mulje, et ka formeeritakse samas. Põhimõtteliselt igas regioonis on pataljon või brigaad.
Üksus võidakse liigutada nt Finnmarki, aga keegi ei eelda formeerimast seal. Ja oleks ka ebapraktiline, kui linnaloa saanud sõdur peab koju lennukiga sõitma (kuigi Oslo lennujaamas tatsab KV vormis poisse reede õhtuti päris tihedalt).

toomas tyrk kirjutas:See on nüüd küll sedasorti avastus, et tuleks pikemalt lahti kirjutada. Aga lühidalt öeldes - jällegi ainult pool tõde. Üksikud pataljonid ja B ning C-tüüpi suurtükiväegrupid, mis pidid mobilisatsiooni käigus formeeritama rügementideks, asusid tõepoolest üle Eesti laiali. Sõjaväeteenistusse võttes määrati kutsealused teenistusse elukohale lähimasse pataljoni/gruppi. Ning mobilisatsiooni korral oleks pidanud ilmuma samasse.

Aga mobilisatsioon iseenesest ei olnud mingil moel "territoriaalne". Kui isik muutis elukohta, siis seepärast ei määratud teda veel teise formeeritavasse üksusesse - ikka pidi minema oma algsesse üksusse. Samuti - ei pidanud see formeeritav üksus sõdima samas, kus formeeriti, vaid peale formeerimist juba liikuma sõjategevuse piirkonda - ehk siis piirile. Samuti olid igasugu tehnilised ja spetsiaalväeosad, mida ei saanud kuidagi formeerida territoriaalselt.

Seega - ei olnud see mobilisatsioon kuidagi territoriaalne. lihtsalt arvestati tolle aja inimeste vähesema mobiilsusega. Ja formeerimise järel oleks liikuma pidanud juba üksus, mitte mobiliseeritavad iseseisvalt. Ning üksuste liikumine oli endiselt lennuväe poolt edukalt häiritav.

Oli küll territoriaalne, kogu Eesti kaitse 30ndate teisel poolel põhineski territoriaalkaitsel.

Kogu see jutt oleks huvitav, kui see poleks kantud selektiivsest faktide esitamisest eesmärgiga diskrediteerida minu jutu mõtet.
Sõja-aja väekoondised ehk 3 diviisi olid ju samuti territoriaalsed ega sõitnud kuhugi "piirile".
1. diviisi vastutusala oli Viru- ja Järvamaa
2. diviisi vastutusala oli Tartu-, Valga-, Võru- ja Petserimaa
3. diviisi vastutusala oli Harju, Lääne, Viljandi, Pärnu ja Saaremaa.

Ei olnud sedasi, et Läänemaalt formeeritud rügement tatsas Narva, ei olnud.

Salo magistritööst lk 109

Mobilisatsiooniga seotud veod.

Eestis kehtinud mobilisatsiooniplaan nägi ette enamiku
väeosade täiskomplekteerimise nende formeerimis- või täiendamiskoha lähedalt võetud
reservväelastega, seega territoriaalsel põhimõttel. Nii vähendati mobilisatsiooniaega ja
välditi reservlaste liigseid vedusid, mis oli eriti oluline õhurünnakute ohu tõttu. Väeosade
formeerimiskohti püüti hajutada (vt lisa 19). Siiski ei suudetud kõigi väeosade
komplekteerimisel eksterritoriaalset põhimõtet ja sellega kaasnevaid reservlaste vedusid
vältida. Kui 1930-ndate algul pidi kogumiskohtadest kaugemale väeosadesse veetama 21
000 reservväelast, siis 1939. aastal vaid 12 200. Mobilisatsiooniveod pidid raudteel
toimuma põhiliselt I mobilisatsioonipäeva teisel poolel ja II mobilisatsioonipäeva
algupoolel.436

http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10 ... /tekst.pdf

Rahuaegne vastutusala ei vastanud kuidagi sõja aja tegevusalaga. Rügemente ei formeeritud selleks, et nendega tagalat mehitada. Selle aja sõjapidamine nägi ette ikka rinde moodustamist ning need rügemendid pidid ka rindele jõudma. kas väeliinile või reservi. Mingil määral ehk ka rannakaitseks jms tagala kaitseks. Üldine tagalajulgestus oleks jäänud KL ülesandeks.

Kapten Trumm kirjutas:Norras on see kaitsevärk tänu riigi 1500 km pikkusele "soolikast" territooriumile üsnagi territoriaalne.
Telemarki maakonnas olevad mehed teenivad Telemarki pataljonis ja jäi mulje, et ka formeeritakse samas. Põhimõtteliselt igas regioonis on pataljon või brigaad.
Üksus võidakse liigutada nt Finnmarki, aga keegi ei eelda formeerimast seal. Ja oleks ka ebapraktiline, kui linnaloa saanud sõdur peab koju lennukiga sõitma (kuigi Oslo lennujaamas tatsab KV vormis poisse reede õhtuti päris tihedalt).

Vaataks võrdluseks territooriume ka. Finnmark on 48 000 ruutkilomeetrit, suurem kui Eesti. Telemark veidi alla poole Eesti suurune. Kui Norra suuruses riigis on normaalne, et see mobilisatsioon üritatakse territooriumi peale ära jagada, siis Eesti puhul see pole enam mõistlik.

toomas tyrk kirjutas:Rahuaegne vastutusala ei vastanud kuidagi sõja aja tegevusalaga. Rügemente ei formeeritud selleks, et nendega tagalat mehitada. Selle aja sõjapidamine nägi ette ikka rinde moodustamist ning need rügemendid pidid ka rindele jõudma. kas väeliinile või reservi. Mingil määral ehk ka rannakaitseks jms tagala kaitseks. Üldine tagalajulgestus oleks jäänud KL ülesandeks.

Täiendasin posti, loe uuesti.