Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Lemet]

Täiesti nõus corvusega- oli palju pakasuuhat, võibolla isegi enamus, jne. jne. Tänasel päeval, meie oma Eesti Vabariigis, on ilmselgelt sedasorti asjad mäekõrguselt paremini korraldatud kui ses (õnneks) igaviku rüppe kadunud monstrumis. Või tuleb siiski tõdeda, et "...enne pold midagi, nüüd pole sedagi..."

Üks asi tuli veel meelde, mis nõuka ajal parem oli- tuletõrjujaid-päästjaid oli rohkem kui meil tänasel päeval. Ja rongid-bussid käisid tihedamalt odavama raha eest. Võrdluseks noorematele- bussipilet Tallinnas 5 kopikat, tramm 3 kopikat, marsa elik "kutsikas" 30 kopikat ja poolik 4.12. Elik pooliku eest ligi 80 korda bussiga sõita. Tänasel päeval ei tule vist välja...

[Lemet]

Kõigega nõus, corvus. Aga ikkagi, kuidas siis selle hetkeseisundiga jääb? Toonasega võrreldes. Selline lihtne küsimus siis. Kui toona oli sandisti, siis peaks praegu ju paremini olema. Või kui praegu on kehvemini kui siis, kas siis toona polnud paremini kui praegu...


Edit:
Sealt lingi pealt...

Projekt on suunatud 7. - 9. klasside õpilastele ning selle raames viiakse läbi lühikoolitus esmaabi, liiklusohtude, vetelpääste, orienteerumise ja hädaolukordades tegutsemise osas.

Enam-vähem taolise asjaga sai iga soovija ju ka sel paljukirutud nõukogude ajal tegeleda. Ilma mingite piiranguteta. Meie näiteks saime mitu raksu tukiloputajate juures uudistamas käia, Võidu tänava tuletõrjujate staadionil ja Nõmme jaama juures "pallikal" koos tuletõrjujatega harjutada, "Põuavälgu" raames metsas kooserdada jne. jmt. Nii et seda viidet nüüd erilisel konbel vaid tänapäevaseks asjaks pidada on vähe liiast, oli ka toona kättesaadav. Ja kel huvi polnud, soristas toona ja soristab ka praegu sellele suure kaarega. Vahe lihtsalt selles, et toona oli see pisut rohkem sunniviisiline kui praegu ning soristamisvõimalust vähem.

Sellise asja eest (tollal siis vast paberikandjal) oleks 80ndatel paremal juhul Pagari tänavale vestlusele palutud. Hullemal juhul näiteks Paldiski mnt. kinnisesse asutusse sundravile suunatud.

Ära nüüd asja nii paranoiliseks kah aja. Kõik need asjad olid keskkoolis fakultatiivainetena ju läbi võetavad. See, mida praegu kodanikualgatuse korras tehakse (ja tore on, et keegigi selle vajalikust tajub), oli vene ajal riiklikul tasemel sunniviisiline.

[Satakas]

Võrdluseks noorematele- bussipilet Tallinnas 5 kopikat, tramm 3 kopikat, marsa elik "kutsikas" 30 kopikat ja poolik 4.12. Elik pooliku eest ligi 80 korda bussiga sõita. Tänasel päeval ei tule vist välja...

turuolude tagajärg. nõukaajal kasutas busse hoopis teine suurusjärk inimesi kui täna. tänu autode vähesusele oli ka teedehooldus odavam (bussifirmat omava omavalitsuse pärusmaa). bensiini hind oli samuti madalam, nagu ka tollaste banaalste busside soetus- ja hoolduskulud. lisaks muidugi hoopis teises suurusjärgus riiklikud dotatsioonid.

paljud ilmselt ei tea, aga tegelikult toimisid ka nõukaaja ettevõtted kasumipõhiselt. kui mistahes ettevõte tulu ei toonud, siis kõigepealt püüti seda küll vägisi elus hoida aga lõpuks pandi kinni vüi liideti mõne tulusama sarnase ettevõttega.

ühistransport on teatavasti alati olnud vähetulus ja enamasti dotatsioonidest elatuv ettevõtlusvorm. üks huvitav näide on nõukaaegne riiklik lubadus, et metroo ehitatakse igasse miljonilinna (miinimumpiir, mis tagab riiklike dotatsioonide optimaalse tasuvuse). kui odessa nõukaaja lõpupoole miljoni piiri ületas, hakati seal metrood nõudma. vastavalt lubadusele. seisukord aga oli sitamaja poole suundumas ja sellele vastati sedasi, et odessa lahutati administratiivselt kaheks linnaks, mis kumbki oli vähem kui miljoni elanikuga. aga see selleks. mõte on hoopis selles, et ühistransa hind oli odav suuresti tänu priiskavatele riiklikele dotatsioonidele - individuaalse transpordi pärissimine teenis kehtivat paradigmat ühes kõigi sellest tulenevate ideoloogiliste nähtustega ning seega riik laias laastus oli valmis sellesse rohkem "investeerima" kui oleks olnud majanduslikult (jätkusuutlikult) tasuv.

kõiki neid nõukanostalgiaid ja hinnavõrdlusi on muidugi põnev lugeda-meenutada aga kurvaks teeb asja just see, et nostalgitsejad unustavad põhilise idee, miks mõningad olulised asjad olid mingis mõttes paremad kui praegu...

[Lemet]

meenutada aga kurvaks teeb asja just see, et nostalgitsejad unustavad põhilise idee, miks mõningad olulised asjad olid mingis mõttes paremad kui praegu...

Tea, kas nüüd unustavad... Mis minusse puutub, siis ei kahetse, et toona elasin ja noor olin, hindamatu kogemus ja võrdlusvõimalus, aga kas ma seda tagasi tahaksin- kindlasti mitte. Ehkki ma ka toona tagasivaadates kehvasti ei elanud. (aga eks see ole vist rohkem meelelaadi küsimus, soovi korral leiab virisemiseks alati ja kõikjal alust). Kurb on lihtsalt see, et mõndagi, mida sealsest võiks üle võtta, peetakse tänasel päeval mittevajalikuks. Aga eks paranenud elujärg sunnibki ilmselt pseudoprobleemidele suuremat rõhku panema ja pühib primaarsed asjad kõrvale. Ja võimalikus kriisisituatsioonis saab vanaonu Darwini valik sedavõrra vabamalt toimetada- kohanemisvõimelisemad elavad üle, ülejäänutest saab mälestus.

[Kapten Trumm]

Kõigega nõus, corvus. Aga ikkagi, kuidas siis selle hetkeseisundiga jääb? Toonasega võrreldes. Selline lihtne küsimus siis. Kui toona oli sandisti, siis peaks praegu ju paremini olema. Või kui praegu on kehvemini kui siis, kas siis toona polnud paremini kui praegu...

Tänane seis on
-väikesemahulised tsiviilõnnetused - ENSV ajast selgelt parem võimekus, nii inimeste kui tehnika osas.
-keskmise suurusega tsviilõnnetused (nagu nt Mustika juhtum) - võimekus hakkab tasapisi kärisema, eriti kui see juhtub praegu perifeerias, tehnika ja varustus on ENSV ajast selgelt parem, kuid tunda annab juba puudulik arvukus.
-suurõnnetused (alates metsatulekahjudest) - puudub toimetulekuvõimekus ilma sõjaväelisi/mobiliseeritavaid inim- ja tehnika ressursse kasutamata, eelkõige on puudus vastava väljaõppega inimestest. Tsiviilkaitsepolkude ja päästekompaniide ajal oli oluliselt lahedam.
-sõjaolukord - noh, ütleme, et ettekujutus asjast üsna udune ja võimekus olematu.

Jõuame alustalade juurde tagasi. Eestis on paljudes valdkondades levinud nn komisjoni meetod, mis praktikas tähendab, et mitte pakiliste probleemidega ei tegeleta.
Teiseks tänasele pääste- ja kriisireguleerimistruktuurile ei pane seadus mingit sõjaliseks olukorraks valmistumise nõuet.
Ja praktikas pole ka allüksusi või organisatsioone, kes sellega igapäevaselt ja suuremahuliselt tegeleks.

Nüüd see suurepärane ja igati hea tsiviiljulgeoleku üllitis:
2010.aasta aruanne: http://www.siseministeerium.ee/public/T ... a_2010.pdf
Sisestage otsinguga sõnasid "sõjaline" "sõda" ja te ei pea pettuma.

[Lemet]

Ärme räägi tegelejatest, vaid koostamispõhimõttest. Kas mõni kooliõpetaja-pedagoog omast initsiatiivist (ei mingeid suuniseid või juhtkirju) lähtuvalt oleks nõukaajal miskit sellist saanud ilma mingite komplikatsioonideta teostada? Tavlised reakodanikud, kindlasti mitte. Funktsionäärid, jah.

Kas võimlemisõpetaja ja õppealajuhataja kvalifitseeruvad funktsionäri või reakodanikuna... nende initsiatiivil konkreetselt see tuletõrjujate juures käimine/õppimine sündis. Põuavälk oli mäletamist mööda ministeeriumiteema.

Sisestage otsinguga sõnasid "sõjaline" "sõda" ja te ei pea pettuma.

Ka sõna "katastroof" näikse tundmatu olevat...

[Mari]

Paadikapten küsis kuskil eespool reisimise kohta.
Reisimisest ei tea, aga veidi matkamisest. Olid nii kategooriamatkad (ametliku kinnitatud marsruudiga) kui nn „mustad“ matkad. Mugavusreisidest ei tea midagi, üliõpilased käisid omal käel ja igasuguste kindlustuste ja mugavusteta. Piletite hankimisega võis alati arvestada jamasid ja võitlemist. Suuremates linnades ööbiti sageli magamiskottides raudteejaama põrandal või mõnes pargis. Kevadeti Kesk-Aasia kõrbetes käimine päris massiline. Sealt on meeles tohutu külalislahkus teelolija suhtes ilma igasuguse tasu-kasusaamise varjundita. Vett ostsid väiksemate kõrbekülade elanikud endale vaadiga kord kuus, aga teed pakuti kõigile möödujaile nii palju, kui sisse mahtus. Üks kolmenädalane kõrbematk koos rongipiletitega edasi-tagasi maksis keskmiselt ühe kuu palga (80-100 rbl). Kaug-Itta lennukiga kolme kuu palga (u 300 rbl). Piiritsooni lubade muretsemine oli jama, aga sai tehtud. Allkirjad blankettidel, millega passilauast lube muretseti, olid võltsitud. Pitsatiga tühje blankette sai miskitmoodi mingitelt tuttavatelt komsomolikomiteest. Loa taotlemise põhjuseks oli toodud vist mingi geoloogiaekspeditsioon, hästi ei mäleta. Aga loa sai. Saared ja piirkonnad ning aeg, kuna sellega liikuda võisid, olid nimeliselt välja toodud. Kas ja kuidas sinna said, oli oma mure. Juhtus, et kohapeal kohaliku bossi allkirja ärarääkimiseks kulus meestel terve nädal.
N Liidu kaart ei pruukinud alati vastata tegelikkusele, mingitel imelikel sõjasaladuslikel kaalutlustel. Podkamennaja Tunguska jõe suubumisel Jenisseisse näiteks osutus asula, mis kaardil oli märgitud ühel pool jõge ja kus parvematk pidi lõppema, jõe teisel kaldal asuvaks. Jõgi tuli ületada parvega öösel udus, laevade udusireenid undasid, aga valikut polnud.
Enamik ettevõtmisi oli (ja on vist praegugi) sealmail ärarääkimise ja äramäärimise küsimus. Piiritust võeti maksmiseks kaasa õhukestes kilukarpides, seda toodet valmistati ise. Lennukisse pudeliga polnud lubatud. Kaaslased on transpordi hankimiseks ka poolteist päeva koos kohalike miilitsatega päikeselõõsas piaalist viina joonud. Aga transport saadi. Lennukisse keelduti jahimehel kategooriliselt ühekorraga jahipüssi ja laskemoona lubamast (ehkki kõik dokumendid olid korras), aga lõpuks oli ikka kõik kaasas. Igalt poolt, kust ei saanud otse, sai ringi. Aga kogu sahker-mahker asjaajamine oli pinnavirvendus, selleks, et jõuda tuumani: pea puutumatu loodusega meeletult ilusatesse piirkondadesse.

[Kapten Trumm]

Vt.näiteks: http://www.koolielu.edu.ee/112/. Sellise asja eest (tollal siis vast paberikandjal) oleks 80ndatel paremal juhul Pagari tänavale vestlusele palutud. Hullemal juhul näiteks Paldiski mnt. kinnisesse asutusse sundravile suunatud.

Katsuks reaalsusse tagasi tulla.
Selliste asjade üllitamiseks puudus igasugune vajadus, sest tollase arusaama kohaselt oli see kõik trükitud õpikutes ja käsiraamatutes, mis olid igas kooli raamatukogus olemas. Tollase käsitluse järgi olid suurõnnetused tsviilkaitse haru. Õpikutes olid nt loodusõnnetused eraldi peatükk. Eraldi käsitleti ka varjendite ehitamist.

Otsing Esterist "tsiviilkaitse õpik"
http://tallinn.ester.ee/search~S1*est/? ... viilkaitse

Otsing Esterist "tsiviilkaitse"
http://tallinn.ester.ee/search~S1*est/? ... 6SORT%3DDZ

Täiesti eesti keeles, piltidega, skeemidega.
Puudus lihtsalt vajadus mingeid alternatiivseid saite püstitada.

[OnuEnn]

et see tsiviilkaitse teema ka mõnele jätkuvalt nii südamelähedane on...

tegelikult ei suuda mina sealt ajast midagi muud positiivset leida, kui seda et hoolimata süsteemist suutis siiski suur hulk inimesi normaalseks jääda.

olid primitivistid, kellele selline reglementeeritud elukorraldus sobis ja nüüd nutavad nad seda aega taga. olid vaimuvaesed kes kõike seda loba siiralt uskusid ja mölakad kes mõnuga kaasa läksid ja lasid süsteemil ennast ära kasutada.

aga valdav enamus säilitas ideaalid ja terve mõistuse.

[OnuEnn]

ma ei soovinud kellelegi konkreetselt osutada, seda enam et me oma kaasfoorumlasi suuresti ainult nende kirjutatu kaudu tunneme.

[Kapten Trumm]

Täpsustame siis (nimesid jätkuvalt nimetamata), et mõne kaasfoorumlase kirjutatust jääb mulje, et kogu klahvide kulutamise eesmärk on lihtsalt jaurata, vaielda, kas teemast midagi sügavamalt teab, pole nii tähtis.

Toon hommikul siia mõned arvud täitsa EV ajal trükitud raamatust, siis corvus on oma haisva koolikeldri kohe empiiriliselt saadud kaalukas "vastuargument" lauale panna.
Loe ja imesta. Et corvus elas kuskil ühikatoas, siis sellest on kohe kõik pakasuhha?
Ma siis ütlen, et minu koolis oli kelder puhas ja korras, nüüd on kohe corvuse jutt ümber lükatud?

[OnuEnn]

ärge nüüd minupärast riidu minge.

tegelikult oli selles postituses oluline osa "tegelikult ei suuda mina sealt ajast midagi muud positiivset leida, kui seda et hoolimata süsteemist suutis siiski suur hulk inimesi normaalseks jääda.".

[OnuEnn]

tsiviikaitseobjektide rohkust ensv-s seletab ka muidugi see, et neid lubati ehitatada erinevalt kultuuri- ja spordiobjektidest. asutuses, kus ma peale sõjaväge töötasin, olid olemas "tuletõrje veehoidla" a.k.a. siseujula ja "ladu-tsiviilkaitsevarjend" a.k.a. võrkpallihall-lasketiir.

nii et vehkides statistikaga me

a) õigustame valet
b) eitame reaalsust
c) näitame ennast ullikesena

[OnuEnn]

"Kusjuures sageli oli see teine funktsioon täiesti nominaalne ehk nimeline, ilma mingite lisatingimusteta"

kultuuri- ja spordiehituse jaoks lihtsalt ei antud ehitusluba. isegi siis kui asutus seda omavahendites teha tahtis. nii tehtigi nägu, nagu ehitataks militaarobjekti ja kontrollijad tegid näo, nagu usuksid seda.

ma ei usu, et selline totaalne valetamine oleks see, mida me peaks omale eeskujuks võtma.

[Kapten Trumm]

Kui keegi suudab nüüd välja otsida kasvõi formaalselt kehtivad nõuded või normid, mis käsitlevad hoonete varjeomadusi sõjalist laadi ohtude eest, mis täna EV-s kehtivad, siis on tuli vaba. Samuti ootaks lisaks nõuka pakasuhhale andmeid tsiviilkaitselise otstarbe ja varustusega rajatiste reaalse rajamise kohta.

Nendest kahest vastusest peakski ju selguma, kes kuipalju pakasuhhat teeb/tegi.
Ajaarvamine algaks siis 01.01.92

Võibolla ma võtan oma sõnad tagasi, kui keegi suudab ära tõestada, et meil kasvõi 5% sellest väidetavast pakasuhhast reaalselt tehtud on.
Arvesse lähevad rajatised, mille kaitseomadused vastavad vähemalt tüüpilisele duaalse kasutusega Mustaka maa-alusele garaazile.
Neid korruselamu all asuvaid nõrgalt toestatud parklaid, kust tuul läbi puhub, paluks mitte näiteks tuua.

Mikrofon on vaba