www.militaar.net

Troposfäärside jaamas (võrk TRRL Sever) aega teeninud tuttav rääkis sellest, kuidas nende Joss terve talve käis. Sest misku muu ei suutnud talvekuudel seal liikuda ja seisma ka jätta ei saanud, sest siis poleks seda enam käima saadud.

Nojah, nii kaob aga Trummi poolt eelisena välja toodud õhkjahutus oma mõtte. Huvitav miks neid siis vene tehnikale eelistati .

mx77 kirjutas:Nojah, nii kaob aga Trummi poolt eelisena välja toodud õhkjahutus oma mõtte. Huvitav miks neid siis vene tehnikale eelistati .

Esiteks oli Magirus Deutz siiski lääne masin ja eks venelased ka ise olid sunnitud kvaliteedivahet võrreldes kodumaise tehnikaga tunnistama. Ja teiseks õhkjahutuse korral oli ju üks mure (jahutusvedelik) siiski vähem. Sellist sai märksa rahulikuma südamega järelvalveta tiksuma jätta. Vedelikjahutusega mootor, kui see misiganes põhjusel siiski peaks seiskuma, külmub lõhki (kui süsteemis kasutatakse vett) või jahutuse ootamatu lekke korral kuumeneb üle ja jookseb kokku.

Nõukogude liit ostis 1975-76 saksamaalt 9500 kallurit ,1000 sadul vedukit ,trilerit koos varosadega 1,1miljardi DEM i eest.Enamus kallurid olid M290D26 v10 mootoritega 290 hj.
Siberis pidid mõned veel siiani käigus olema.
Mul on omal ka üks 1980 aasta Magirus kallur rida 6mootoriga,seitsme aasta jooksul peale õli vahetuste ja määrimise pole remonti vajanud nii,et väga töökindlad pillid.

Kui BAM ja üldse Siberi lööktööobjektide jaoks uut tehnikat hakati valima oli NSV Liidu üks nõudmine väidetavalt tõesti, et õhkjahutusega mootor peab olema. Lisaks hea läbivus, lihtne remonditavus jne.
Miks Magirus valiti on selle artikli lõpus natuke juttu.

https://ru.wikipedia.org/wiki/Magirus-Deutz_232_D_19

Venelastel niisuguseid autosid tollal suurt polnudki. Võib-olla Kraz (oh õudust) oli midagi sinnapoole. Kamaz-id tulid ikka palju hiljem. Teine õhkjahutusega maastur oli Tatra, mida samuti Siberis ikka kulus.

Iseenesest pole ka vedelikjahutusega mootorid külma käes midagi ilmvõimatut. Lõkke allategemise asemel olid ka venelastel mingid algelised kerogaasid (PZ-300 ????) , aga need enamasti ei töödanud. Kui kuuma vett laialt käes oli tuli niikaua vett läbi ploki lasta joosta (kraanid all lahti) kuni mootor üles soojenes ja alles siis üritada käima panna. Jahutusvedeliku ärakülmumise vastu on üks variant sinna diiselkütus panna. Seal on ainult need agad, et vee või antifriisi jaoks mõeldud kummidetailid seda ei kannata ja tulebki diisel sisse jätta. Kui pärast jälle vett panna, hakkab igalt poolt jooksma nagu mahlakask.
Diisel võikski iseenesest seal aastaläbi olla, aga palavaga ei jõua ta enam nii efektiivselt jahutada ja raske tööga hakkab mootor üle kuumenema.
Kõige lihtsam on muidugi lasta mootoril kõva külmaga 24/7 käia, heaoluriigis Lapplandias tehakse tänapäevalgi niimoodi kui eelsoojendit ei ole ja ei juhtu selle masinaga midagi. Kütuse kulu on võib-olla 3-5 l/h. Pigem vastupidi, üks külmkäivitus hävitab mootori ressurssi sama palju kui 300 km sõitu (mingid teadmata allikast andmed)

Glütseriini kasutati samuti külmumiskindla jahutusvedelikuna.

Ohh Sa raisk, ikka täitsa raju ,, kui juba kohe nii..

Mosse spido näitas mul vähem kui oli tegelik kiirus - seepärast oli isegi ütlemist politseiga - 90 kmh spido järgi oli kiirus 100. Vene mehhaanilise mõõteriista iseärasused, arvan - reguleerida seal kuskilt ei saanud.

Ja sinna juurde veel see..

Küll aga olid minuarust kiirendusajad 0-100 alapakutud -76 mootoriga mäletan raamatust selleks 22 sekundit ja 93 mootoriga 19 sekundit, spidomeetri järgi "100" õnnestul mul saada nii 17 sekundi kanti (eks siis sai neid omadusi põhjalikult katsetatud),

Läheb ikka päris pööraseks kätte..

Küllap näitas ikka spidokas ajateibaid.. eriti arvestades kolleegi "rohelist" nõukaaja staatust..
Ja lõppu veel..
Tsitaat...

Vene mehhaanilise mõõteriista iseärasused, arvan - reguleerida seal kuskilt ei saanud.

Ohh, naljanumber..

Ühes kohakeses põhja -Venemaal nägin sihukest vigurit.
Õhtul lasti masinatest nii vesi kui õli välja ja valati kokku-muidugi kumbki eraldi mahutisse.Mahutite all oli küttekolle,mida öö läbi köeti.Hommikul läks kuum vesi ja õli mootorisse.Esimene masin vändati käima,teised tõmmati-lükati.Akudest,mis starterit oleks keeranud,polnud juttugi.
Niipalju,kui mina aru sain,oli see soojendusseade vabrikutöö.
Käigukastides ja sildades oli vähese õlisisaldusega nafta.

Ühel karmimal talvel, kui auto pidi õues seisma, sai karteri külge sihuke 1,5 cm plekksahtlike punktitud ja sellesse elektripliidi küttekeha torgatud. Hommikul, kui karmimad taadid leeklampidel vastu karterit mühiseda lasid, panin pistiku seina, juhtme köögiaknast välja ja peale hommikukohvi manustamist käivitus auto poolest pöördest.

Elektripliit oli siingi tuntud vahend, aga metsa kaablit ei vea...

Üsna mitmed metsamehed - 90-ndate keskpaiku, kui belaruss metsas veel põhitegija oli - kasutasid tavalisi sõjaväe 10-20 l supitermoseid. Õhtul traktorit metsa seisma jättes lasti veesärgist vesi termosesse, kaeti see veel tekiga kinni ja hommikul läks seesama vesi veel parajalt leigena mootorisse tagasi, kõlbas käivitada küll. Krõbedamate külmade jaoks oli karteri all leeklambihoidik, sellega anti veidi soojalisa enne vee sisse valamist.

Venemaal käies pandi juhul, kui koos liikusid Kamaz ja Zil, autod ööseks T tähe kujuliselt nii, et Kamazi väljalasketoru töötas Zili mootori poole. Väidetavalt olla avitanud hommikusel käivitamisel märkimisväärselt Zili ei kannatanud laialt teada oleval põhjusel öö läbi tiksuda lasta...

Lemet kirjutas:Venemaal käies pandi juhul, kui koos liikusid Kamaz ja Zil, autod ööseks T tähe kujuliselt nii, et Kamazi väljalasketoru töötas Zili mootori poole. Väidetavalt olla avitanud hommikusel käivitamisel märkimisväärselt .

Loogiline on et nii sooja saab, osadel kalluritel on ju ka heitgaasidega kasti küte. Samas, Zil ei oleks ju üldse pika otsa masin olema pidanud?

Pikki otsi venemaale pandi veel üheksakümnendate algul zil -130ga nii et tolmas.
50-60 aastatel püüdis Ivan teostada vana muinasjuttu iseliikuvast ahjust.

See masin oli NAMI poolne nägemus auruautost,mida muide köeti puuhalgudega.See oli vaba tõlgendus inglaste Sentinelist ja jänkide Doblest.Kui ta poleks olnud tehniliselt ülikeerukas,oleks ta siberi oludes olnud tegija.
Metsaveo variant ka.

Tegelane5 kirjutas:

Lemet kirjutas:Venemaal käies pandi juhul, kui koos liikusid Kamaz ja Zil, autod ööseks T tähe kujuliselt nii, et Kamazi väljalasketoru töötas Zili mootori poole. Väidetavalt olla avitanud hommikusel käivitamisel märkimisväärselt .

Loogiline on et nii sooja saab, osadel kalluritel on ju ka heitgaasidega kasti küte. Samas, Zil ei oleks ju üldse pika otsa masin olema pidanud?

Kolhoosimeestel polnudki tavaliselt muud kui Zil ja Gaz, lisaks mõni Kolhida sõnakuulmatute õigele teele juhatamiseks ka nimekirjas. Kui neil oli vaja midagi kaugelt Venemaalt tuua siis ega paremat autot kuskilt rentma ei hakatud. Läks see, mis oli. Meil käis Gaz-53 ka mitu korda Uuralite taga.
Muidugi, kui Kamaz ja Zil niimoodi paaris sõitsid, polnud Zili käivitamisel suurt mõtet. Zil pandi kolmnurgaga haakesse ja juht sai Kamazi kabiini lora ajama tulla. Bensiininorm, mille Zil pidi kulutama, jagati kas siis olenevalt asjaoludest kas vennalikult või õiglaselt omavahel ära.
(Minumeelest lubati vene ajal ka poolhaakega teist autot pukseerida Igatahes mäletan suurt hala kui Kunda tsemendivedajad oma haagis-Zilile sügisel vee sisse unustasid ja ükskord talvel avastasid, et plokk on lõhki külmunud)