www.militaar.net

kalvis kirjutas:Kui keegi teab kuidas Türgis kohtunikke ametisse määratakse ja lahti lastakse siis võiks valgustada.
Meil ja Läänes ei saa lihtsalt president oma suva järgi kohtunikke kohalt kangutada, see süsteem on just seepärast nii tehtudki, et President ei saaks talle lojaalseid kohtunikke niisama lihtsalt ametisse määrata ja musta nimekirja kantud kohtunikke vabastada. Eestis võib kohtunik kriminaalkorras süüdi mõistetud olla kuid vabastada ametist ei saa.

Feto [Gülen], Dog of Satan, we will hang you and your dogs by your own leashes. And with God's will, the flag of democracy will flutter in the sky.

Mis ootab Türgit ees pärast riigipöörde läbikukkumist

Juba praegu on selge, et ebaõnnestunud sõjalise riigipöördekatse tagajärjed Türgile ja tema ühiskonnale saavad olema väga tõsised ning pigem negatiivsed.

Liberaalne Türgi ajakirjanik Metin Münir kirjutas sellega seoses: "Erdoğan on päästetud, kuid Türgi läheb põhja."

See tähendab lõppu kemallikule Türgile, kus sõjavägi oli sekulaarsuse ja demokraatia püsimise garandiks, kuigi üsna tinglikuks. Millisena riik sellest katsumusest välja tuleb, on raske öelda, kuid demokraatia saab kannatada igal juhul, kirjutab RIA Novosti.

President Recep Tayyip Erdoğan omakorda nimetas riigipöördekatset "jumala anniks", sest see võimaldab tal arved õiendada nii õiguse, vasakpoolse opositsiooni, vasakpoolse liberaalse kodanikuühiskonna, kui ka kurdimeelsete parteidega. Ega ilmaasjata ei ole maailma ajakirjanduses liikvele läinud kuuldused, et Erdoğan ise initsieeris teadlikult riigipöörde, et sellega tugevdada oma isiklikku võimu.

Praeguseks ei tea keegi tegelikke motiive, mis ohvitsere riigipöördele tõukas. Kuigi Erdoğan ise määrib neile kaela islamivaimuliku Fethullah Güleni islamiideid, võisid nad tegutseda kemallike traditsioonide, mille järgi sõjavägi on Türgi ühiskoona sekulaarsuse garant, kaitsest lähtuvalt. On üsna tõenäoline, et neil olid tõsised patriootilised kavatsused.

Ajalehe "Cumhuriyet" vaatleja ja Galatasaray ülikooli professori Ahmet İnseli arvates tahtsid ülestõusnud saavutada Türgi ühiskonna selle osa poolehoidu, keda paneb sügavalt muretsema Erdoğani autoritaarne stiil. Kuid tänavatele sõjaväelasi toetama ei tulnud keegi. Lisaks sellele ühines putšistidega vaid osa sõjaväest: massilised tagandamised ja kohtud, mida Erdoğan viimastel aastatel korraldas, olid ohvitseridekorpuse demoraliseerinud.

Juba järgmisel päeval pärast 15.-16. juuli veriseid sündmusi alustas Erdoğan sõjaväe, kohtu- ja täitevvõimu suuremahulise puhastusega. Toimuvad ohvitseride massilised vahistamised, üle kolme tuhande prokuröri ja kohtuniku on ametist tagandatud, esimese ööpäeva jooksul on kinni peetud üle 6 tuhande inimese, sealhulgas USA-s vabatahtlikus eksiilis viibiva mõjuka islamivaimuliku Fethullah Güleni pooldajad.

Gülen on Erdoğani endine võitluskaaslane, kes süüdistas islamistlikku Õigluse ja arengu parteid korruptsioonis ja algsetest põhimõtetest taganemises. Jätkuvad kõikide opositsionääride tagakiusamine poliitikas ja meedias, vaatamata sellele, et Läänes on Erdoğani juba korduvalt ajakirjanike tagakiusamise pärast kritiseeritud. Ja loomulikult tabab uus repressioonidelaine kurde.

Erdoğani eesmärk on autoritaarse presidentaalse vabariigi loomine, kus kõik võimuharud, kõik jõustruktuurid alluksid otse talle. Kõige tõenäolisem on, et nüüd ta selle eesmärgi saavutab. Kuid kas üks (äärmiselt ebastabiilse psüühikaga) inimene suudab nii keeruka ja suure riigi reaalselt ümberformateerida?

Türgi ühiskonna seisund on selline, et vaevalt õnnestub Erdoğanil kogunenud etnilised, usulised, majandusklikud ja poliitilised vastuolud lahendada. Teda ootab ees kas järjekordne sõjaväeline riigipööre või kodusõda kurdide ja kõigi jõududega, kes astuvad välja kodanikuühiskonna säilitamise ja tugevdamise eest (tudengid, ettevõtjad, teised rahvusvähemused).

Riigis valitseb keeruline etniline ja religioosne olukord. Möödunud sajandi 20-ndatel aastatel tuli Mustafa Kemal Atatürkil Türgi lagunenud Osmani impeeriumi riismetest suisa kokku panna, kuigi sellist riiki Antante liidrite kavatsustes ja Sykes-Picot lepingu kohaselt ei oleks pidanud säilima. Atatürki isiklik mehisus, Anatolia talupoegade patriotism ja Nõukogude Venemaa toetus aitasid Türgil senistes piirides püsima jääda. Kuid isegi selles Türgis moodustasid etnilised türklased alla poole elanikkonnast, enamuse moodustasid kõik ülejäänud rahvused: kurdid, armeenlased, kreeklased bulgaarlased, tšerkessid jne.

Kolossaalsete etniliste puhastuste hinnaga (ainuüksi 2 miljonit kreeklast küüditati, juba varem aeti välja armeenlased, bulgaarlased ja osaliselt kurdid). Atatürk'il õnnestus luua riik, kus moslemitest türklasi oli pisut üle poole elanikkonnast. Türklasteks hakati lugema kõiki allesjäänud armeenlasi, kreeklasi, bosniakke, tšerkesse, krimmitatarlasi ja isegi kurde hakati nüüd nimetama "mägitürklasteks". Siiski säilitasid paljud nendest rahvusrühmadest eelkõige kurdid, kelle osakaalu Türgi elanikkonnas hinnatakse täna 20-25% (16-20 miljonit inimest), oma identiteedi. Mõnede arvamuste järgi on osakaal veelgi suurem, kuid Türgi võimud varjavad statistikat.

Kuid sellinegi osakaal on täiesti piisav, et Türi seestpoolt plahvatama panna. Türgi juhtkond, alates Atatürgist, on keeldunud tunnistamast kurdide õigusi isegi kultuuriautonoomiale. Konflikt on kestnud kord varjatult siis jälle avaliku sõjalise vastasseisuna juba üle 90 aasta.

Erdoğani katsed luua unitaarne islamiriik, kus elaksid vaid moslemitest türklased, kutsub Türgi erinevates ühiskonnakihtides esile vastuseisu. Seejuures ei ole keegi näiteks uurinud Istanbuli — Türgi majandusliku pealinna, kus ainuüksi kurde elab kahe miljoni ringis, etnilist koosseisu.

Erilist osa praeguste probleemide teravnemises on etendanud demograafiline faktor. Viimase 25 aastaga on Türgi elanikkond suurenenud 50-lt peaaegu 80 miljonini. Suur sündivus on Anatolia sisepiirkondades, kus on säilinud elanikkonna tavapärane elulaad: valitsev on traditsiooniline konservatiivnet islam ja peredes on palju lapsi.

Just "talupojamõtlemisega" inimesed moodustavad valijaskonna tuumiku, kes hääletab Erdoğani ja tema Õigluse ja arengu partei poolt. Kuid Istanbulis, Izmiris, turismilinnades ja tööstuskeskustes, rääkimata Türgi Kurdistanist, ei leia Erdoğani rahvuslik retoorika loodetud toetust.

Viimase pooleteise aastakümne jooksul on Türgi saavutanud suuri sotsiaal-majanduslikke edusamme: riik on demokratiseerimise ja moderniseerimises olnud küllaltki edukas (Lähis Ida mastaabis) ja vanad, autoritaarsed juhtimismeetodid nendes tingimustes enam ei tööta. Ei maksa unustada, et Türgis on üsna tugevad vasakpoolsed parteid, linnades on üles kasvanud noor põlvkond, kes peab demokraatiat normiks ning on nõus selle eest ka võitlema. Seda näitasid 2013. aastal toimunud massilised väljaastumised Istanbulis Taksimi väljakul. Viimaste aastate sündmuste tagajärjel ja eriti ebaõnnestunud riigipöördekatse heidab Türgi sisepoliitiliselt aastakümneteks tagasi: investorid on ära hirmutatud, turismitööstus on löögi all.

Välispoliiitikas on Erdoğan samuti kemalismi täielikult revideerinud, tehes araabia-moslemimaailmas panuse islamiliikumisele, sealhulgas islamivennaskonnale Egiptuses ja Daesh'ile Süürias ja Iraagis. See avantüristlik kurss on kaasa toonud piirkonna destabiliseerimise ja tabanud tagasipõrkena Türgit ennast, kus kkonflikt kurdidega on teravnenud.

Ameerika politoloogi David Goldmani arvates võib Türgist saada Lähis-Ida järgmine "nurjunud" riik (failed state). See on Õigluse ja arengu partei ja isiklikult Recep Erdoğan traagiliste vigade tagajärg.

Sõjalised analüütikud ja eriteenistuste esindajad leiavad samuti, et keskpikas perspektiivis ei pruugi Türgi oma senistes piirides säilida, kusjuures lagunemise käivitab justnimelt kurdi separatism. Praegune riigipöördekatse järgne võimu konsolideerumine annab Erdoğani režiimile vaid lühikese hingetõmbeaja.

The junta forced 235 generals and more than 3000 other commissioned officers into retirement; purged more than 500 judges and public prosecutors, and 1400 university faculty members; put the chief of the General Staff, the president, the prime minister and other members of the administration under arrest, followed by the appointment of the commander of the army General Cemal Gürsel, as provisional head of state, prime minister and the minister of defense.

By summer 1973, the military-backed regime had achieved most of its political tasks. The constitution was amended so as to strengthen the state against civil society; special courts were in place to deal with all forms of dissent quickly and ruthlessly (these tried over 3,000 people before their abolition in 1976); the universities, their autonomy ended, had been made to curb the radicalism of students and faculty; radio, television, newspapers and the constitutional court were curtailed; the National Security Council was made more powerful; and, once the Workers' Party was dissolved in July 1971, the trade unions were pacified and left in an ideological vacuum.

650,000 people were under arrest.
1,683,000 people were blacklisted.
230,000 people were tried in 210,000 lawsuits.
7,000 people were recommended for the death penalty.
517 persons were sentenced to death.
50 of those given the death penalty were executed (26 political prisoners, 23 criminal offenders and 1 ASALA militant).