Eesti riigikaitses on täna mitmeid võimelünki või asju mis võiksid olla paremad. Mõningatest oli juttu näiteks aasta tagasi ilmunud ülevaates (
https://www.err.ee/1609008212/heremi-ka ... imisvoimed) ja kõige pakilisemast – laskemoonast – on viimase aasta jooksul räägitud korduvalt. Seda on teinud nii kindral Herem, kantsler Salm ja teisedki.
Paari lausega Ukrainas toimuva taustal meie riigieelarvest.
Meie riigieelarve on 2024. aastal 18,5 miljardit. Las see ja kõik muud tingimused jäävad paika ning mastaapide mõistmiseks konstrueerime hüpoteetilise olukorra Ukraina taustal meie riigieelarve jaoks täiemõõdulise sõja korral.
Ukraina 2023. aasta riigieelarvest kulus kokku 47,2% riigikaitsele ja 13,3 % siseturvalisusele. Riigi ja inimeste julgeoleku tagamisele kokku seega 61%. Arusaadavalt on Ukraina riigieelarve sügavas defitsiidis ja 30% kõigest mida kulutakse tuleb finantseerida laenuga.
Kui praegu Ukrainas toimuv asetada Eesti riigieelarve konteksti siis tänavuse 1,5 miljardi asemel tuleks meil sõja korral panna riigikaitsesse aastas 8,7 miljardit ja sisejulgeolekusse 0,6 miljardi asemel 2,5 miljardit.
Nende kahe rahastamiseks tuleks sotsiaalkaitset ja tervishoiukulusid kolm korda koomale tõmmata. Kultuur, keskkonnakaitse ja muud „pehmed“ valdkonnad saaksid senisega võrreldes 85% vähem raha. Sisuliselt tuleks need valdkonnad sulgeda.
Sõja käigus hävinenud hoonete, rajatiste, sildade ja muu sarnase taristu taastamiseks Ukraina purustuste analoogi kasutades tuleks meil hilisemalt panna üle viie miljardi. Inimkaotuste osa ma siinkohal ei hakka rahasse panema, kuigi ka siia saab tahtmise korral rahalise väärtuse juurde tuletada.
Ennetav võimelünkade ja eelkõige neist kiiremini lahendatav laskemoona ostmine on selle stsenaariumi kõrval üpris tühine summa.
Kas ja kuipalju riigikaitsesse lisaks normiks kujunemas 3% SKPst veel panna on lõpuks poliitilise tasandi valik. Eks see olegi raske valik – kust leida need miljardid. Rahastamiseks on laias vaates neil teed: kärpida muid valdkondi; tõsta makse; võtta rohkem laenu või suurendada liitlaste panust. Viies võimalus on samuti olemas. Loota, et olukord muutub iseenesest ja jätta riskid maandamata.
Kärpimise osas ma väga optimistlik ei oleks, kõigile meeldib sellest küll rääkida kuidas tulevad jõhkrad kärped, kuid reaalsus on see, et esirääkija enda juhtiva ministeeriumi hallatav eelarve hoopis jõudsasti kasvas. Tsiteerides klassikat – näita oma eelarvet ja ma ütlen kus on sinu prioriteedid tegelikult.
Maksutõusudega tundub olevat nii, et vastuvõtuvõime on kiirelt ammendumas. Riigikaitsemaks on veel kasutada. Kuigi see tuleks lahendada ikka läbi tööjõu-, tarbimis- või varamaksude. Muuseas, varamaksude sektor on Eestis selgelt kasutamata olnud. Automaks on esimene suurem mis tulemas. Väike ennustus tulevikuks - aeg on muudel varaklassidel ennast samuti valmis sättida. Lõpuks me sellest ei pääse.
Samuti on kiirelt kahanemas Eesti laenuvõime, kuna sellega tuleb tänaseid kohustusi juba niigi finantseerida.
Hiljemalt septembri lõpuks mingid valikud tuleb valitsusel ära teha. Selleks hetkeks on vaja 2025. eelarve ja järgmine riigieelarve strateegia valmis saada. Samas on alati olemas alternatiiv. Jätta otsustamine ära, teha probleemi siire tulevikku ja seiniks kasutada loomingulist raamatupidamist. Ehk see mida on tehtud mitmete viimaste RESidega. Kirjutades sisse numbreid, millel pole mingit tegelikku sisu. Ratase valitsus tegi seda ja selle hea praktika on kiirelt omaks võtnud Kallase juhitud valitsused.
Nii et, kas paneme riigikaitsesse 3% edasi, loodame heale õnnele ja sellele, et Vene sõjamasin läheb kuidagi iseenesest katki ning kui õnn juhtumisi ei naerata paneme pea kogu riigieelarve enese ellujäämiseks?
, parandasin ära.