Nõrgavõitu argument minu arvates, et lääs peaks kiiresti relvastuma, sest võibolla keegi relvastub veel kiiremini, ja argumendi toetuseks lõik stalinistlikust ajaloost kus oli hoopis teine poliitiline ja majanduslik korraldus, millel ei ole tänapäevaga mingit pistmist. Või kui tahta hinnangut anda, kui suur peaks Venemaa armee või sõjajõud olema, siis Trumm arvutab välja mitu(sada) brigaadi mulli või mitu operatiivsuunda peab Venemaa ära katma ehk kui suur peaks olema Venemaa sõjalised jõud Venemaa kaitseks, palju see oli iga kümne meetri peale mees - pakun puusalt, et Venemaa sõjalised jõud on rämedalt alamehitatud-alarahastatud, arvestades Venemaa suurust ja geopoliitilist olukorda (pärmina kasvav superHiina ja sõjast-sõtta kulgev kõigesse nina toppiv supermilitarist USAKapten Trumm kirjutas:Vastus küsimusele MIKS on väga lihtne - julgeolekuolukord muutub dramaatiliselt mõne aastaga, aga relvajõudude taasloomine või nende suutlikkuse oluline kergitamine võtab tavalises rahuaja finantseerimise rutiinis (nt WWII periood ei olnud selline, tehti kiiremini) aastakümneid. Kuna sellele kaitse-rahale on traditsiooniliselt kõvasti tahtjaid ("taome mõõgad heaoluks"), siis on poliitikutele suur surve peita pea liiva alla ja anda järgi valijahäälte ahvatlustele. Seejuures tasub silmas pidada, et igasugu paariariikides (meie naaber on üks selline muide) on teatud oludes see relvajõudude ülespumpamine üllatavalt kiire, NSVL oli ka 30ndate alguses paljas kui püksinööp, kuid see ei seganud neid kümne aastaga maailma suurimat armeed loomast. Kas vene inimene sellest vihkas oma riiki, et pidi orjatööd tegema ja elu niisama minema viskama? Vastupidi, vene inimene on lausa uhke sellise ohverduse üle (see eristab venelast lääne inimesest).
Venemaa kohta "paariariik" kasutada võib küll patriootlik isamaalis eestlasel propagandistlikult enesetunnet parandada aga ei ole päris korrektne ja kõlab tühja mürana, päris paariariigid ei osale ühistes kosmoseprogrammides ega ole olümpiamängude korraldajariigid.
Sellised mõtte-fantaasia konstruktsioonid jäävad mulle alati segaseks. Kui ma tänast maailma vaatan, näen, et hoopis üks teine külmasõja suur osapool on see, kes maailmas ringi laamendab ühest sõjast teise ja lõppu ei paista - kes paneks USA laiutamisele ja inimtapule piiri! Et, kelle mõtteviis see laiutamine tegelikult on, ka Eesti aitab laiutamisele kaasa küsitavatel põhjustel. Kuidas kõlanuks, kui Venemaa tungiks Ukrainasse põhjendustega, et "poisid saavad harjutada ja kogemusi omandada" või "saadame lisavägesid, et lisajõududega kindlustada valimisi" (Afganistan) või lihtsalt "maailmarahu ja demokraatia" nimel - just sarnaste põhjendustega on Eesti sõjaliselt teiste geograafiliselt, kultuuriliselt, poliitiliselt, majanduslikult kaugete riikide asjusse sekkunudKapten Trumm kirjutas:Kes räägib, et Ukraina ei puutu asjasse, see pole siiani tabanud urkade mõtteviisi, see on Eesti nish seda valgele ilmale seletada (omad kogemused ju).
Urka mõtteviis on justnimelt selline, et kui sa jätad tema laiutamisele kuidagi reageerimata, siis läheb ta sellest järjest ülbemaks.
Seda, kes urkale pasunasse anda söandab, on urka jaoks austust vääriv.
Minu arvates V.Putin oma ütlemisega "Slabõh bjut" tõdes lihtsalt tänast maailmakorraldust ja lähiajalugu, kus kõik riigid, kes on poliitilises konfrontatioonis USA&läänega ja on oma julgeolekus teinud järeleandmisi on saanud USA sõjalise löögi osaliseks. Saddam ei võtnud massihävitusrelva omandamist tõsiselt ja sai USA rünnaku osaliseks, Gaddafi tuli läänele vastu ja loobus tuumarelva omandamisest - mis edasi sai, teame. Ja USA ründab kõiki riike, kes on nö "nõrgad" ehk ei oma (veel) massihävitusrelvi või ei oma piisavalt sõjalist võimekust ärahoidmaks lääne (loe:USA) agressiooni. De facto on tänases maailmas ainult üks sõjaline superjõud, kes nõrkade ründamist organiseerib ja ellu viib - USA, ja Putini järeldus sellest on, Venemaa peab tegema kõik, et mitte olla üks järjekordne "nõrk" seal USA nimekirjasKapten Trumm kirjutas:See aga, kes on passiivne või järgi annab, on urkade mõtteviisis nõrk, aga nõrku pekstakse ("Slabõh bjut" - V. Putin).
Olgem ausad, "boring statement"-ide tegemine läänest Venemaa tegevuse kohta näitabki justnimelt nõrkust (tegelikkuses tahtmatust ja suutmatust asjasse sekkuda).
Ahaa, lääs on "slab" mõtleb urka - järgmine kord võtame mõnest valusamast kohast.
Minu nägemuses seletab Putini käike ja poliitikat just konfrontatsioon USA-ga, vana külmasõjaaegse vastasega. Venemaa ei ründa lambist enda piiril riike ega triigi Atlandini vaid reageerib esimesel sobival võimalusel, et "geopoliitiline katastroof" ehk USA mõju piiridel ei laieneks. Balti riikide libisemisest USA sõjaliseks käepikenduseks ei suutnud Venemaa omal nõrkusehetkel diplomaatiliste vahenditega (niipalju siis rääkimisest oma huvide kaitseks) ära hoida. Šakasvili flirtis päris mõõdutundetult USA-ga, USA sõdurid õppustel Venemaa piiridel, Gruusia NATO pürgimused, USA regiooni suurima elektrooniliseluurekeskuse ehitus Gruusiasse, ( ja täna redutab ja hoiab kohtust kõrvale Šakasvili kus - USA-s
)- kas Venemaa saanuks jätta reageerimata ja oma julgeolekuhuvidele läbi sõrmede vaadanud. Ukrainas sarnased põhjused, Ukraina seaduslik võim kukutati illegaalselt Venemaale vaenulike jõudude poolt, jõudude poolt, kes deklareeris tuleviku Ukraina allutamist läänele, kitsendusi vene keelele jne - kas Venemaa pidanuks jääma pealtvaatajaks, kui neil on võimalus reageerida, seista Venemaa julgeolekuhuvide eest piiririigis, seista vene keelsete huvide eest Ukrainas - üllatav, arusaamatu ja vastutustundetu olnuks, kui Venemaa ei reageerinuks.
