See on ikka päris profaani juttu juba. Turbokompressorit vajati, sest mootor oli ka erakordselt võimas (ülelaadimise arvelt). Kuna lennuki massi õnnestus vähendada (jutt oli seal ikkagi lahingulennuki protost, mitte katselennukist, mis pidi olema lahinguvõimeline ning varustatud kõige vajaliukuga) 150 kg, siis erivõimsuse tõstmiseks oli ainus võimalus suurendada mootori võimsust. Mis oli väga suur (2800 hj forsaazil).Kui veel edasi norida, siis räägiks äkki sellest ka, et miks selleks rekordiürituseks ei visatud välja näiteks turbokompressorit? Et massi vähedada? Sest see rekordipüstitamine võeti ette suures kõrguses. Ja ilma turbokompressorita oleks P-47 seal üsna lame välja näinud ja kohe kindlasti mitte selliseid kiiruseid saavutanud.
P-47 oligi lennuk tööks suurel kõrgusel. Kõik on häälestuse küsimus. Britid, kes vajasid väiksemaid kõrgusi rohkem, lõid Hawker Tempesti, mis oli üks kiiremaid lennukeid merepinna kõrgusel (600+ kmh), mis oli ka suur ja raske - ning samuti suure tiiva erikoormusega.
Suur tiiva erikoormus tähendab, et lennukil on suhteliselt väike tiib võrreldes tema massiga. Seda tehakse kiiruslike omaduste parandamiseks. Kiirus pole eesmärk omaette, vaid heade kiiruslike omadustega lennuk omab head vertikaalset manööverdusvõimet, kuid seejuures võib olla täiesti rahuldava horisontaalse manööverdusvõimega. See saavutatakse tiiva mehhaniseerimisega, st luuakse olukord, kus väikestel kiirustel on võimalik järsult suurendada tiiva laiust ja tiiva paksust (ees- ja tagatiibade ja igasugu "klappidega" ja seeläbi suurendada tõstejõudu (mis "väiksel tiival" on muidu väiksem).
Heaks näiteks antud teemal on Polikarpovi hävitaja I-185 M-71 mootoriga, mis hoolimata 3600 kilosest massist head manööverdusvõimet nii horisontaal- kui vertikaaltasapinnal. 1500 m kõrgusevõttu standardse lahingupöördega. Jakovlevi "hea manööverdusvõimega" hävitajatel ei ületanud see 1000 m. Rindekatsetuste ettekanded rõkkasid rahuolust. Keegi ei nutnud "masin on liiga raske ja jääb manööverdusvõimes messerile alla".
Nüüd aga vaata, kui suur oli selle masina tiiva erikoormus. Päris Thunderbolti kiirusteni ma mõistagi ei küüni - siin annab tunda ameeriklaste tunduvalt kõrgem tase (eelkõige P-47 kõrguslikkus, kus M71 oma ühekiiruselise ülelaadijaga ei konkureerinud).
Madala erikoormusega polegi lootust head kiiruslikkust saavutada.
