Esiteks, asi on läinud tõesti argumentideks, mitte määrsõnade loopimiseks. Peab kiitma.
Fikseerisin aga teatud belletristika võtteid:
Tsiteerin:
Piirkontsentratsioonid jõkke juhitavas vees on: heljum -15, üldlämmastik – 10 ja üldfosfor – 0,5 mg/l, ehk siis arvestades, et aastane heitvee kogus on 26,8 milj kuupmeetrit, jõuab tehasest Emajõkke 400 tonni tahkeid setteid, 270 tonni lämmastikku ja 13,5 tonni fosforit.
Eeldades, et vee üldkogus ja sellega saasteainete kogus on õige, vaatame aga tausta.
Eespool viitasin Peipsi keskkonnaseire andmetele.
http://peipsiseire.weebly.com/valgla-ja ... ormus.html
Süvenedes joonisesse 3, märkame, et Emajõe kaudu (st see kogus sisaldub Emajões) tuleb Peipsisse ca 5500 tonni lämmastikku ja 165 tonni fosforit.
Vastavad täiendavad reostuskoormused tehasest moodustuvad nendest arvudest (2000ndate keskel)
lämmastiku osas ca 4,9% ja
fosfori osas ca 8,2%.
Samas tuleb muidugi märkida, et fosfor on reoveest suhteliselt lihtsalt eemaldatav (ja vastavad rangemad normid edukamalt rakendatavad).
Veekogus sõltuvalt ilmastikust kõiguvad need sisaldused mitukümmend protsenti.
Lisaks on tehtud veel selline trikk, et arvesse on võetud õigusaktides olevad piirmäärad, kuid tööstusobjektide puhul on Keskkonnaametil kaalutlusõigus kehtestada rangemaid (ja seda tavaliselt ka tehakse). Lisaks tasub vaadata joonist 2, kus on näha reostuse allikad.
Veelgi enam belletristikat sisaldab see inimekvivalentidega žongleerimine. Antud arvutus (3 m3 "näkku") on täiesti vale.
Inimekvivalente koguse järgi (90-100 liitrit vett ööpäevas) arvutatakse joogivee puhul, mitte reovee puhul.
Reovee inim-ekvivalendid määravad põhilised reostusnäitajad (BHT7, Nüld, Püld).
Kuidas siis ikka on olukord Emajõe ja Peipsi saastekoormusega? EstFor’i planeeritav puidurafineerimise tehas tarbib magevett 0,85 m3/s, ehk 2,2 milj m3 kuus, see vastab 734 400 inimekvivalendile (3 m3/kuu). Nii suure tehase heitveepuhastile on kehtestatud üsnagi ranged nõuded
Nimelt inimekvivalendid koguse ja inimekvivalendid saasteainete järgi on väga erinevad asjad.
Siin avalduvad lisavõimalused masse hullutada - nimelt saab teatud võtetega suuremaid ja teatud võtetega väiksemaid tulemusi.
Kahjuks on artikli autor kasutanud meetodit, mis annab suurima tulemuse.
Inimekvivalendi väärtust lämmastiku reostuse osas on 12 g ööpäevas ja fosfori osas 2 g ööpäevas. Võttes aluseks lugupeetud bioloogi arvutatud reostuskogused (ok, kahtlane metoodika, aga oletame, et on õiged),
siis lämmastiku osas (270 tonni aastas, 12 g 1IE ööpäevas) on tulemuseks hoopis 61 644 inim-ekvivalenti ja fosfori osas (13,5 tonni aastas, 2 g ööpäevas 1IE) 18 493 inim-ekvivalenti.
Tegelikkuses suureneb jões ujuva ebasoovitava värgi osakaal alla 10%, mis niivõrd kõikuvate näitajate juures mahub lausa vea piiridesse.
Dioksiinid ja värgid - neid ma ei jaga ja ei kommenteeri - peab tehnoloogiat tundma paremini.
Kokkuvõttes: kahetsusväärne jama, mille lõikab läbi igaüks, kes on käinud TTÜ kahenädalasel täiendkoolitusel antud teemal.