www.militaar.net

kas ka mitte see pole krioosum, just see vasak [/url]

Minu teadmist mööda ei olnud ta reavõitleja vaid kuskilt vene aladelt talust leitud orb kes rääkis puhast eesti keelt ja võeti kui ``oma``Rebase poolt kaasa. Kutsuti Rebasekutsikaks.

mürakaru

P.S. vabandan teemavälise postituse eest.

Natuke pikemalt
http://www.hot.ee/vvliit/albert_01.htm

pidasin silmas iga

Kuidas NKVD Eestimaa ära päästis…

Tore aparaat vene-nõukogude relvakonstruktoritelt (ТМ-1-14)

Suurtüki tähtsaim osa – selle 356/50 mm „raud“ on pärit tsaariaegselt ristlejalt „Izmail“ mis pisut ümberehitatuna on paigaldatud raudteeplatvormile.
Ettenähtud oli see suurepärane riistapuu ei rohkem ega vähem kui meie vanaisade tümitamiseks.
Nimelt loodeti Baltikumi linnade tulistamisega, takistada seal mobilisatsiooni läbiviimist.
Oma ja suure „Pariisi kahuri“ ehitamise ülesanne püstitati nõukogude venemaal juba 1918 a.
Kuid erinevalt saksa kolleegidest, siis ilmselt vahendite nappuse tõttu loobuti kohe alguses ülikallite ja tehnoloogiliselt keerukate, „pikkade raudade“ kasutamisest.
Mis üle jäi?
Õige! – nikerdada mürsu kallal.
Projekti kureeris ei keegi muu kui varajane raketiteaduse toetaja marssal Tuhhatševski ise.
1935 aasta alguseks sai katsetamisvalmis nn „kombineeritud“ mürsu kontseptsioon. Vaid nelja vintsoonde haakuv mürsk pidi koosnema kahest osast – juhtvööga varustatud alusest ja sellele paigaldatud alakaliibrilisest „mürsust“ endast.
Idee siis selles, et võimsa laengu toimel väljatulistatud mürsust, eraldus raua läbimiseks vajalik „liigne“ osa ja sihtmärgi poole asus teele maksimaalselt palju kasulikku massi.
1935 – 1937 aastatel läbiviidud katsetustel saadi vägagi paljulubavaid tulemusi.
225 kilo püssirohtu saatsid 2 augustil 1935, teele 262 kg kaaluva 368 mm mürsu, millest pärast lasku jätkas teekonda 220 mm142 kg kaaluv „aktiivne2 osa. Kiirusega 1254 – 1265 m/s lendu alustanud mürsk, „maandus“ 88,72 kilomeetri kaugusel.
1937 aasta alguses saavutati aga 140 kg kaaluva aktiivse osa lend 120,5 km kaugusele.
Unistus oli täitunud ja „Pariisi Kahuri“ tulemus korratud.
Süsteemi edasise täiustamise tulemusena oli plaanis saavutada tulemuseks 150 km
Aga lõppes see lugu nagu ta 1937 aastal nõukogude liidus lõppema pidi – kogu loominguline kollektiiv eesotsas kuraator Tuhhatševskiga kuulutati rahvavaenlasteks ja projekt pandi kinni.

ref
http://www.popmech.ru/part/?articleid=226&rubricid=7

Küsimus täpsustavalt Rebase foto kohta. (kurioosumi-teemast küll pisut väljaminev)

Nagu pildilt aimata võib, on Rebase pükstel kenasti ka nahkperse ja -kintsuvahe olemas.
Kuidas ikka selle asjaga oli? Kas vormikalifeedel oli Saksamaa relvajõududes sellise lisadetaili juurdeõmblemine antud kandja enda otsustada, või oli see ka kuidagi reglementeeritud. Noh, et näiteks, kui oli hobune ette näidata, siis võis ka tagumendi nahaga katta,või miskit sarnast.

Ei, ma ei ole eksinud ja kurioosumite teemasse kogemata seltskonnasalongi pilti postitanud.
Tegemist on minu teada kõige grandioossema projektiga – kohe pärast Hiina Müüri.
Ja lisaks stiilsetele salongidele omas see värk ülisuurt sõjalist tähtsust.
Seda siis projekti toetaja hr Hitleri enda hinnangul.
Jutt on ülilaia rööpmevahega raudteede võrgu ehitamise kavast III Reichi tarvis ja pildil on lihtsalt reisivaguni interjöör.
Nagu me teame on Euroopas tavaline rööpavahe 1435 mm – just selline nagu see oli 1825 aasta Inglismaal ehitatud esimesel raudteelõigul.
Meil Eestis on see laius vene pärandina 1520 mm.
Niisiis 1941 aasta Septembrikuus esines Reichi relvastus ja laskemoonaminister Fritz Tod Hitlerile ettepanekuga – ehitada okupeeritud idaalade paremaks haldamiseks ja sõjaliste vedude mahu suurendamiseks ülilai raudtee Saksamaalt Ukrainasse.
Hitler kes muidu suhtus raudteesse kui iganenud transpordiviisi, mõtles aga hoopis globaalsemalt.
Koos Speeriga olid nad ju kavandanud monumentaalseid suurehitisi tulevase tuhandeaastase riigi linnadesse. Ja mis sobiks sinna juurde paremini kui sama grandioosne transpordivõrk.
(Autobaanide ehitamisega saadi reaalselt hakkama)
Esialgse kavatsuse kohaselt oli plaanis rajada 3700 mm rööpavahe ja 5 m laiuste vagunitega raudtee. Hiljem suurendati rööpavahet kuni 4000 mm ja vaguni laiust kuni 6 m. Rongid sellel superteel pidid kihutama kogunisti kuni 450 km/h.
Selline rong kaalunuks kümme või enam korda rohkem kui „tavaline“ – siis 2000-3000 tonni asemel 30 000 tonni.
Need olid muidugi vaid emotsioonid – kui projekt reaalselt inseneridele arvutada anti, siis vähendati tulevase raudtee rööpavahet reaalsema 3000 mm-ni ja rongi maksimumkiirust kuni 250 km/h.
Asi ju selles, et rööpavahe lihtsa suurendamisega kasvavad geomeetrilises proportsioonis rongi kaal ja insener-tehnilised probleemid.
1942-44 valmisid küllaltki detailsed joonised nii tulevase veeremi kui trassi kohta.
Paberile need kavatsused aga jäidki – kuna III Reich-i juhid oli sõjalistes küsimustes märksa vähem andekad kui suurehitiste väljamõtlemises.

P.S Millegipärast kipun ise arvama, et see suurprojekt ei ole sugugi nii väga paha mõte. Eriti tänapäeval, kui maanteede koormus päev päevalt kasvab ja fosiilset kütust põletavad autod saastavad õhku ja raiskavad omaniku raha.
Aga nii võiks ju kerge vaevaga õlut rüüdates läbi euroopa veereda, et siis näiteks järgmisel hommikul puhanud mehena autoga rongi "kõhust" teist Euroopa otsa kaema sõita..

Karuke kirjutas:Aga nii võiks ju kerge vaevaga õlut rüüdates läbi Euroopa veereda, et siis näiteks järgmisel hommikul puhanud mehena autoga rongi "kõhust" teist Euroopa otsa kaema sõita.

Autorongid on ju täiesti olemas.
Viivad Helsingist Jõuluvanalegi külla.

Kas ma näen õigesti sellelt jooniselt, et veduri jõuallikaks on turbiin? Ei olnud just levinud tehnika tol ajal (kui just laevade auruturbiinid välja jätta).

Jah on.
Kohati - tükati.
Aga ütleme Oulust Madriidi kiirrongiga ikka ei saa.

urmas kirjutas:Kas ma näen õigesti sellelt jooniselt, et veduri jõuallikaks on turbiin? Ei olnud just levinud tehnika tol ajal (kui just laevade auruturbiinid välja jätta).

Vabandust !
Jätsin viite lisamata.
http://www.popmech.ru/part/?articleid=3409&rubricid=4

Tõepoolest ühe veduri variandi jõuallikaks pidi saama gaasiturbiiin.

P.S

Ühtlasi on teretulnud lisainfo selle projekti kohta.

Tsentrifugaalkuulipilduja

Ei mingit padrunit, püssirohtu ega laskmisel tekkivat müra.
Kujutleme pilti:
Hääletu tapamasin külvab hommikuhämaruses tohutu tulejõuga hävingut enda ümber, vaenlase sõjamehed varisevad kui niidetult vihisevas metallirahes, jõudmata arugi saada mis siis ikkagi juhtus…
Esimese Maailmasõja aegne unistus kui nii võib öelda.
Masina tööpõhimõte iseenesest on absurdini lihtne.
Läbi kiiresti pöörleva ketta õõnsa võlli sisestatakse laskeseadeldisse kuul.
Liikudes läbi ketta sisemuses paikneva spiraalse kanali, kiireneb kuul tsentrifugaaljõu toimel ning jõudnud väljalaskeavani, paiskub sihtmärgi suunas.
Lihtne ja elegantne.
Tsentrifugaalkuulipilduja eeliseks on meeletu laskekiirus – iga ketta pöördega võib välja lasta ühe, aga võib-olla ka näiteks kümme kuuli.
Umbes nagu kettaga liivapuistur liivaterasid.
Mõned sellised projektid siin eelmise sajandi kahekümnendate-kolmekümnendate aastate nõukogude inseneride sulest…

Gorškov 1930

Aga oh häda…masinavärk kipuks päris pirakas saama.
Selleks, et anda kuulile kiiruseks ütleme 1000 m/s peab ketta serva liikumiskiirus sellega võrdne olema. Võtame ütleme näiteks 1 m diameetriga ketta.
Sellise kiiruse saavutamiseks peaks meie ketas tegema 318,5 pööret sekundis, ehk siis 19 100 pööret minutis.
Me saaksime küll teha vähemalt 19 100 lasku minutis – kuid kulutaksime selle peale ka 190 kg näiteks kümnegrammiseid kuule.
Käsirelva - ühesõnaga sellest seadmest loota ei ole.
Kuid probleemid selle sõjariistaga alles algaksid.
Ketas tuleks massiivne.
Et see heiteketas tohutu kuulidehulga hõõrdumisele vastu peaks, tuleks ta valmistada väga vastupidavast – aga siis ühtlasi ka üpris raskest materjalist.
Ja selle sõjaväljal pöörlemapanekuks oleks vaja väga palju energiat umbes nagu formel 1 mootorit või nii...
Parimal juhtumil saaksime tonne kaaluva (koos üüratu koguse laskemoonaga ) statsionaarse agregaadi kuskil betoonpunkris.
Ja ma kujutan ette lärmi selle ketta kiirel kiirendamisel „projektvõimsuseni“, Stuka sireen olnuks selle kõrval vast lapsemäng…

Tõsi, sama põhimõtet on pakutud ka granaadiheitja tarvis.
Granaati visata piisab ju ka paari-kolmesaja meetri kaugusele ja meil ei ole vaja üldse sellist pöörlemiskiirust. Paarkümmend m/s oleks juba täiesti rahuldav ja meie meetrine ketas tuleks 300 pöördega minutis täitsa välja…(Krutševski 1915)
http://www.popmech.ru/part/?articleid=636&rubricid=7

Midagi sarnast



http://www.boingboing.net/2006/12/28/si ... ly-dr.html

Youtube video http://www.youtube.com/watch?v=-teEbB9vlEU

[/url]

Vezdekhod

Leidsin ka veel ühe pildi siin teemas juba varasemalt käsitletud vene?läti 1915 aasta tanki kohta.



Tegemist siis soomukiga mis testimised läbis edukalt kuid tootmisse ei jõudnud.

Vist käis siin läbi teema Dorast kui absurdsest relvast.
Lugesin, et tema mürsk kaalus samapalju kui raskepommitaja pommilast, see pidi siis koletu litaka panema ikka. Ehk et siis mõned Dorad olnuks suutelised 30 kilomeetri pealt Dresdenit tegema. Aga see läks meelest, mitu lasku ta toru kannatas ja kui suur oli laskesagedus.

Rakettide tulekuni ei olnud siiski raudteesuurtükid kurioosumid, samuti nagu ei olnud kurioosumid ka tsepeliinid, kuniks piisavalt efektiivseid hävituslennukeid ei olnud.

Kurioosumiks muudab Dora minu arvates see kuidas teda kasutati.
Relv oli ettenähtud purustama punkreid.
Kuid selleks tuli neile punkritele kõigepealt pihta saada.
Ja sellega Dora ei hiilanud.
1000 meest ja 1000 tonni rauda, kulutused selle riista projekteerimiseks ja ehitamiseks...
Andsid tulemuseks vaid üheainsa tõestatud ja fikseeritud tabamuse kahe hiigelsuurtüki kohta.