www.militaar.net

Kood: Vali kõik

Psühholoog Kätlin Konstabel kirjutab oma arvamusloos sellest, mida teha, kui keegi üritab jõuga tuua võõrale karnevalile oma reegleid. Kas sellistest külalistest tuleks vabaneda?

Itaalia peaminister otsustas Iraani riigipea külaskäigu puhul – mis toovat kaasa kasulikke äritehinguid –Kapitooliumi muuseumi paljad skulptuurid kinni katta. Kölnis õpetatakse võõramaalastele buklettide abil, et avalikult urineerida ei tohi ning et karnevalimusi ja kerget veinist olekut ei tohi tõlgendada kutsena kiirelt seksima asuda. Kölnis korraldatakse selleks ajaks naiste turvalisuse kaitseks paremat valgustust ja spetsiaalselt naistele mõeldud turvatsoone, kus igaks juhuks saab suhelda ka sotsiaaltöötajaga. Need on lühikese aja jooksul laekunud uudised, mis annavad häirival moel aimu sellest, et lääne kultuurile omane on sattunud küsimärgi alla.

Möödunud aastal kirjutasin, et võimalus teha nalja religioossetel teemadel on Euroopa demokraatia oluline osa. Karneval on võimalus reeglitega mängida, mingis aja- või ruumitsoonis kehtestada kõigile teadaolevalt ja kokkulepitult tavapärasele vastasmärgilised normid, ja seejuures mitte karta. Karnevali ajaks turvatsoonide loomine, hoiatuste ja sotsiaaltöötajate jagamine on karnevaliloogika mõttes absurdne – sest eeldab, et karnevali ajal võib juhtuda ootamatut halba ja tuleb karta.

Slavoj Žižek kirjutas paari nädala eest New Statesmanis, et aastavahetusel Kölnis toimunu olevat just nimelt näide karnevalist – kus kehvemad ja alandatud keeravad teadlikult naisi ahistades kohalikud kesklassi sündsus- ja viisakusreeglid pea peale.

See loogika on ekslik. Esiteks, karnevalil teavad kõik osalejad reegleid ja on nõus neid järgima. Kui sa sinna lähed, siis kehtivad reeglid ka sinule – mis siis, et need on tagurpidised ja veidrad. Kui keegi aga otsustab füüsilise läheduse ja suhtlemise osas kehtestada oma reeglid, siis see pole karneval, vaid vägivald. Teadaolevalt toimitakse Kölni ahistajate moodi naistega rahvakogunemiste ajal ka nende endi kodumaal – see on oma püsiva üleoleku ja vajaduste ülimuslikkuse demonstreerimine, mitte kõigile lubatud lõbus pila ja seksuaalne vabadus.

Karnevali nn hullude päevade aeg algab Kölnis muide Weiberfastnachtiga, naiste peoga. Naised ei käitu siis alandlikult, vaguralt. Käituvad reeglite järgi pööraselt, kohati kiusavad mehigi. Panevad kostüümid selga ja ... oodake, kas päris kõik kostüümid on ikka lubatud? Kui naistel on meestega samamoodi õigus esineda karnevalil legomehikese, piiskopi, pärdiku või surmana, kas sama sobilik on riietuda ka islamivõitlejaks või mullaks? Kui seepeale suunatakse otseteed sotsiaaltöötajaga kultuurilisest tundlikkusest vestlema, on karneval läbi.

Ega Saksamaa pärast karnevali muidugi puhata saa, sama kehtib ka ülejäänud Euroopa kohta. Suvel on Amsterdamis Europride ja Berlin Pride jne. Kuidas siis voldikuid jagada, kelle tarvis politseijõude suurendada?

Veneetsia karnevali pärast ei muretseta, võibolla Veneetsias pole palju selle kombe suhtes kriitilisi võõramaalasi. Kas on põhjuseks lõunamaalastele sobimatu liiga märg ja vajuv koht või hoopis see, et suur osa pidustusi toimub palazzo’des ja sinna pääsemiseks tuleb ka kallis pilet osta. Kui on piletiga pidu, siis sobib, et päris kõiki niisama tahtjaid ja kiusajaid sisse ei lasta – võib öelda ei.

Pileti abil, raha makstes, saab seega peenes kohas lõbutseda ja natuke pöörane olla. Aga kui saabki nii olema: kui raha ei maksa ja loodad end vabalt tunda tänaval, siis on see ohtlik? Heal juhul satud sotsiaaltöötaja huviorbiiti, halval juhul vägistamise ohvriks? Kui naermiseks ja enese lihtsalt vabalt ning hirmuta tundmiseks on vaja raha ja kinnist ruumi, naerda tohib vaid omade keskel, siis pole lõpp mitte ainult karnevalil, vaid millelgi palju enamal.

Kui ei oska maskipeo reegleid järgida, siis kas peolt välja visata tohib? Kõiki võrdselt, sõltumata rahvusest ja soost ja kinganumbrist. Kui eeldame, et kõik täisealised ja täiemõistuselised inimesed on võrdsed, olenemata rahvuslikust kuuluvusest, siis peaks see nii ju käima. Õigete reeglite järgimine, olgu karnevalil või ostukeskuses või raamatukogus, on ju samuti pilet – eeldus, et saad mingis ühises tegevuses osaleda ja et sind kenasti koheldakse.

Kohanemisvõime, paindlikkus ja isiklik vastutus oma tegude eest on omadused, mida läänes hinnatakse. Aga kuidas nende poole suunata inimesi, kellele põlvkondade vältel on sisendatud teistsuguseid väärtusi ja kelle soov nii põhimõttelist vaimset maavärinat üle elada on küsitav? Kuidas õpetada leppima sellega, et kui moslemimees võib tögada uskmatu naise vähest rõivast, siis võib too lõbusalt nalja heita mehe halati üle või algatada arutelu mosleminoorukite ja netiporno teemal? Kuidas panna mõistma, et silmnäo varjamine rahva seas liikudes võib riigis olla üldiselt seadusega keelatud ja et samal ajal on teatud ajaperiood, mil enda näo varjamine on vaat et kohustuslik – ja see ei too kaasa mitte vagurat käitumist, vaid loob võimaluse vabaduseks? Paarist koolitusest ja voldikust jääb ilmselt väheks.

Teisalt oleks aga lõpmata kurb, kui ühel hetkel peaksime kõik lõbutsemiseks endale pileti Rio de Janeirosse või Veneetsia palazzo’sse soetama.