Sadakond suuremat ja väiksemat ettevõtet on valmis panustama kriisiajal nappivate isikukaitsevahendite – näomaskide ja kaitseriiete – tootmisse. Aga hea tahe kipub asjaajamisse takerduma.
Isikukaitsevahenditest on tõsine puudus. Tavapärased tarneahelad nende hankimiseks ei toimi. Kui terviseamet edastas ülemöödunud nädalal üleskutse, et ootab kohalike ettevõtete tuge, olid me firmad kiired reageerima.
Eestis aastaid tegutseva suure õmblusettevõtte Ruston Invest juht Timo Ryysy märgib, et nagu paljud teised kohalikud ettevõtted oli tema firma vägagi valmis riigile appi tulema. «Kõik need viimased päevad olen selle teemaga tegelenud, otsinud võimalusi, kuidas saaks abiks olla.»
Mööblidisainfirma Oot-Oot asutaja Marko Ala räägib, et kohe, kui nägi terviseameti üleskutset – et oodatakse Eesti ettevõtete abi isikukaitsevahendite nappuse leevendamisel –, võttis ta ühendust partnertehasega, Jõgeval asuva suure mööblitootja Softcom juhi Priit Pettaiga, et panna paika plaan, mida teha. Kiirkorras töötati välja kaitseülikonna lõiked ja prototüüp. Põhimõtteliselt jõuti seisu, et kohe, kui terviseamet tellimuse sisse andnuks, saanuks tootmist alustada.
«Ma sain aru, et kui terviseamet ettevõtetelt abi küsib, on kriis väga tõsine,» märgib Softcomi juht Pettai. «See pole ju mingi kasumiprojekt. Me kõik tahame sellest sitast (koroonaviirusest – R. R.) võimalikult kiiresti lahti saada.»
Disainerid, õmblus- ja tekstiiliettevõtted ning teised loomemajandajad panid kokku nimekirja tegijatest – kokku tuli u 60 firmat, kel on võimalused ja valmisolek kaitsevahendeid toota – ning saatsid ühise pakkumise ministeeriumidele ja asutustele.
«Meie eesmärk oligi kõigepealt kaardistada valmisolekut ja võimekust. Pilt ongi väga kirju. On suured ettevõtted, kellel juba on sertifitseeritud tootmine ja kes ootavad ametnikelt ehk tavapärasest kiiremat asjaajamist, et saaks riigile appi minna. On õmblusettevõtted ja firmad, kes ise ei õmble, ent neil on kontaktid riikides, kust materjali tarnida. Selge see, et tuleb konkreetselt üle vaadata, kes suudaks õmmelda lihtsamaid maske ja kes suudab toota spetsiifilisi kaitseülikondi,» selgitab ettevõtmise kõneisik Evelin Ojamets.
Kaitsekostüüm mööblitootjalt
Mööblitööstur Pettai selgitab, et sai aimu kaitseülikondade kriitilisest nappusest juba siis, kui firma, kes neile kõige tavalisemaid kaitsekombinesoone müüb, andis teada, et need on täiesti otsas. Ja ei olnud teada, millal uus partii võiks tulla. «Selgus, et ka neid kõige lihtsamaid ühekordseid kostüüme vajatakse väga palju,» märgib ta. Samas, see kangas, millest on valmistatud lihtsad kaitsekostüümid, on täpselt samasugune, nagu Softcom kasutab mööblitootmises. «Mõtlesin, et kui olukord on tõesti nii hull, siis miks ei võiks ise teha,» räägib firmajuht. Ta võttis ühendust kolme-nelja laoga, kust üldse sobivat kangast võiks saada, uuris välja, milline on laoseis ja millised on võimalused materjali juurde saada. Seis ei olnud kiita. Ent siiski. Möödunud nädalal oli kangast Eesti ladudes umbes 40 000 komplekti jaoks.
Pettai uuris rahvusvahelistelt koostööpartneritelt ka, kas oleks võimalik nende kaudu hankida meditsiinilist kangast, millest oleks võimalik päris tõsiseid viirusekaitsekostüüme valmistada. «Esmaspäeval oli ehk veel võimalik. Teisipäevaks olid sealsed ettevõtted saanud korralduse, et ei tohi enam välja müüa. Tähendab, selle materjaliga on väga keeruline seis,» teab Pettai. Niisiis, keskenduti lihtsamatele kostüümidele. Softcomi suurim pluss on see, et neil on väga suur ja võimas robot-kangalõikur, mis Pettai sõnul suudab lõigata 24 tunni jooksul kombinesooni detaile välja 15 000 – 20 000 komplekti jagu. «Mu suur soov oli, et terviseamet võiks nüüd kiiremas korras kinnitada lõiked ja materjali – me ju saatsime info neile. Me lõikaksime sellest materjalist, mis Eestis on saadaval, kolme päevaga vajalikud tükid välja. Osalt õmbleksime ise, aga me õmblusvõimekus on väike. Suurema osa mõõtu lõigatud materjalist andnuks üle teistele ettevõtetele,» räägib ta. «On ju selge, kui kõik need sada – kel mõnel on paar ja teisel paarkümmend õmblejat – hakkavad ise käsitsi lõikama, ise mingite näidistega jooksma, poleks see kuidagi mõistlik ega efektiivne.»
Ent veel möödunud neljapäeva ennelõunal oli mees nõutu, kuna polnud saanud terviseametilt kinnitust, kas nende kaitsekostüümi näidis sobib ja kuidas edasi toimida. «Kriisiolukorras tuleb otsustada ja tegutseda. Ma rõhutan, iga päevaga on kangast, millest neid kõige lihtsamaidki kaitserõivaid valmistada, aina vähem.»
Õmblusettevõtja Ryysy kirjeldab, kuidas suhtles kohe alguses ühe Leedu partneriga. «Nemad seal juba toodavad 5000 maski päevas. Võimsust on ja materjal on ka olemas. Andku me aga teada. Aga meie tarbijakaitses öeldi, et materjal, millest leedukad toodavad, ei vasta normidele. Nii jäi see Leedu teema meil pooleli,» räägib ta.
Käed vajuvad jõuetult rippu
Möödunud neljapäeva pärastlõunal läks pilt justkui klaarimaks. Ettevõtjaid esindanud Evelin Ojamets andis teada, et lõpetas just väga heas koostöövaimus kõne terviseametiga – lõpuks on olemas ametlikud nõuded meditsiiniliste maskide ning tavaliste maskide valmistamiseks.
«Alustame sellest, et juhised saime vaid maskide kohta, kaitseriietest pole seni juttu olnud,» märgib mööblitööstur Pettai ning tunnistab, et terviseameti infokiri võttis tal hoo maha. «Kui see üleskutse välja hõigati, et ettevõtjad tulgu nüüd appi ja andku teada, siis seda me ka tegime. Nüüd saime teada, et nõutakse mingisuguseid sertifikaate, mis tuleb meil endil välja ajada. Aga, sõbrad, ma olen siiski mööblitootja. Minul ju ei ole pädevust ega inimesi, kes sedasorti sertifitseerimisega tegeleks,» räägib Pettai. «Tõstan siinkohal käed üles. Ei hakka seda kadalippu läbi jooksma. Oleme ausad, ma pean eeskätt tegelema sellega, et hanguvas majanduses ettevõte ellu jääks. Nägin võimalust, kuidas saaks riiki aidata, aga bürokraatiaga pole mul tõesti aega tegeleda,» ütleb Pettai.
Ojamets teab, et osa firmasid on Euroopast oma rahvusvaheliste partnerite kaudu saanud materjali, millele on kaitsevahendite valmistamise sertifikaat. Mõned firmad on teinud valmis esimese proovipartii. «Ja nüüd, tõesti, põrkume teise probleemi otsa. Nimelt vastavalt terviseameti sätestatud standarditele peab ka proovipartiid katsetama. Aga sellist võimalust Eestis pole. On Euroopas, aga praegust olukorda arvestades on Eesti tootjal sinna pääseda suhteliselt keeruline,» räägib Ojamets.
Timo Ryysy nõustub, et loomulikult peavad tervisekaitsevahendid vastama kindlatele nõuetele. «Selge, et igasugust kaltsu ei saa viiruse kaitseks maskina kasutada. Aga küsimus on, mida meilt nüüd ikkagi täpselt oodatakse. Praegu kipub olema nii, et ettevõtted nikerdavad, igaüks omas nurgas, mingit toodet teha. See ei vii ju kuhugi! Meie jaoks oleks super, kui riigi poolt oleks keegi, kes koordineeriks kogu seda tegevust. Tootjaid, kel on huvi, on piisavalt, ent nüüd oleks vaja selgelt paika panna: see on toode, sealt saab materjali ja nii teeme,» räägib ta.
Ojamets möönab, et kriisihaldus on kuidagi harali. Temaga nõustub mööblitööstur Pettai. «Küsitakse abi, aga ei osata sellega midagi peale hakata. Võinuks olla nii, et riik kaardistab abipakkujad ja nende võimekuse. Koordineerib protsessi, nii et sobivad ettevõtjad saaksid sujuvalt sertifikaadid, load ja materjalid… ja töö läheb käima,» arutleb ta. «Aga nüüd… Ennustan, et päris paljud ettevõtjad tõmbavad pidurid peale. Kui kuulen uudistest, et Hiinas on õhureostus taastumas, siis järeldan, et seal tehased töötavad. Pakun, et kahe-kolme nädala jooksul on nad valmis rõõmsalt kogu Euroopat varustama. Selle ajaga, mil me siin sertifikaate nõutame, on Hiinast partiid kohal ning kogu see aja- ja energiakulu on olnud asjata. Aga küsimus jääb: miks me rasketel aegadel ei võiks ise teha asju, milleks meil ju on võimekus.» Ojamets ütleb, et tema siiski veel otsib lahendusi. «Tehnikaülikoolis on ju materjalitehnoloogia labor. Kirjutasin neile ja uurisin, kas nendel on võimalik kohalikke ettevõtjaid ja materjale katsetada. Ootan nende vastust. Äkki on koostöös ülikoolidega võimalus luua oma katsevõimekus.» Lisaks annab Ojamets teada, et just nädala alguses võeti temaga ühendust kaitseinvesteeringute keskusest. Anti taas teada, millistest isikukaitsevahenditest on suurim puudus, ning uuriti, milline on me ettevõtete võimekus. «Tundub tõesti, et terviseamet on niigi ülekoormatud ega suuda seda teemat üksi hallata. Äkki kaitseinvesteeringute keskus võtab haldamise enda kätte? See, et nad huvi tundsid, näitab, et abi on ju ikka väga vaja.»
Õmblusettevõtja Ryysy, märgib, et suhtles ühe väga suure rahvusvahelise firmaga, kes tegeleb nimelt meditsiinilise otstarbega materjalidega. «Nad andsid teada, et tegelevad meie probleemiga kiirkorras. Nii et lootust on. Töötan aga edasi.»
Softcomi juht Pettai aga kinnitab, et on iga kell valmis aitama juurdelõikusega, kui mõni ettevõte, kel on load ja sertifikaadid olemas, seda vähegi soovib.
Kuigi sellest ma ei saa aru siiani, kuidas said tuumaelektri jaama lähedal elavad inimesed nii süüdimatud olla.