Kuidas tekitada üleüldist paanikat.
Vahel on üksinda kodus kole igav olla. Joodav otsas, raha kah, naine läks minema, naaber ostis uue auto, sitt päev, kellele kurdad... KUID on hea võimalus oma päev märksa huvitavamaks muuta. Ja väga lihtsalt: otsi kapist välja ja pane selga mõni kummeeritud kapuutsiga keep või kilekas (või võta oma bundeswehri parka) ja kummikud jalga. Pane gaasimask pähe. Riputa dosimeeter omale kaela (soovitavalt ДП5Б, sellel saab häälestusnupust osuti näitama reguleerida just seda, mida tahad). Võta väike raadio, soovitavalt lühilainealaga ja häälesta see nt. 16 või 19M lühilainesagedusel mõnele piisavalt hästi kuuldavale tundmatukeelsele raadiojaamale. Nüüd mine tänavale, näiteks lähima kaubanduskeskuse juurde, pane raadio kõrva äärde ja tee, nagu kuulaks ülimalt tähelepanelikult. Siis viska aeg-ajalt pilk dosimeetri skaalale ja ohka kõva häälega: "Oi isssand jummmal... Püha taevas... Et juba nii ruttu...". Liigu kuhugipoole. Niikuinii tuleb keegi varsti küsima, et mis teoksil. Selle peale vaata küsijale otsa ja kommenteeri, "Et kas TEIE siis veel ei teagi või?!" Osuta dosimeetri skaalale, kus seier on peaaegu põhjas. Küsija järgmine küsimus katkesta järsult: "Pššt! Tasa! Kuula!!" ja keera raadiot kõvemaks. Kuula mõned sekundid ja ütle, et no kuulsid nüüd ju ise! Vaevalt, et see kuulaja nüüd türgi või araabia keelest aru sai, aga sina tee (selline väga ehmunud) nägu, nagu saaksid kõigest aru. Pane pooljoostes kuhugipoole minema. Selleks ajaks on sul ilmselt juba paar-kolm uudishimulikku sabas. Haara telefon ja tee, nagu helistaks: "Halloo, mina siin... Ah sa juba tead, jah? Ei, ma täitsa imestan, et mobiilside veel toimib. Kas sa oled juba.....? Aa, no jumal tänatud siis. Mitmeks nädalaks sa arvad, et seal toitu ja vett jagub? Aa-hah. Jaa, ma tulen. Palju seal veel kohti...? No selge. Ohh, tead, nii kahju inimestest, aga midagi pole teha. Jaa, ma katsun paanikat mitte teha. No nüüd sa vähemalt tead, et ma olen juba tulemas. Arvata võib, et... Jaa, jaa... Ei, ma imestangi, et telefonid veel töötavad, Euroopas olevat juba päris... Jaa, no sa kuuled ju raadiost isegi. No olgu, varsti näeme!"
Nüüd katsu uudishimulike karjast lahti saada, otsi mõni vaikne koht, paki dosimeeter, parka, gaasimask ja raadio kotti, hiili vaikselt koju tagasi, vala endale klaasike õlut ja imetle aknast seda toredat tohuvabohu, mille kokku keerasid
.
Stsenaarium on üsna realistlik. Kõige olulisem on vähemalt paarist parajast naiivsest poolidioodist koosnev "publik". Edasi areneks sündmused juba omasoodu. Nood kukuks muidugi kohe kõigile oma tuttavatele helistama ja pärima, nende tuttavad omakorda oma tuttavatele helistama, sellise "telefonimängu" käigus tekiks tohutult igasugu infomüra ja selles ahelas võibolla juba viies-kuues inimene kinnitaks telefonikõnes oma sõbrale/sõbrannale täiesti tõsimeeli, et Eesti langes just mõni hetk tagasi tuumarünnaku ohvriks... Telefonivõrk on varsti kohutavalt üle koormatud ja no siis tõesti saavad ahela kõik lülid kinnitust, et ime jah, et telefoniside veel nii kaua toimis. Valitsus ilmselt nii ruttu reageerida ei jõuakski. Või kui jõuakski, siis, noh, Tšernobõli puhul ju kinnitati ka alguses, et oli mingi tühine rike ja mingit ohtu pole. Ja euro ju ka hindu tõstma ei pidanud jne. Ühesõnaga, keegi eriti ei usuks. Varsti oleks tänavatel suured liiklusummikud, palju avariisid, kisa, signaalitamist, mõni võtaks paanikas relvagi välja ja kukuks paugutama, mis suurendaks üleüldist segadust veelgi. Sina aga võid rahulikult omale teise klaasigi õlut valada, sellestsamast väikesest raadiost Deuche Welle või BBC erakorralisi uudiseid kuulata ja... igaks juhuks akendest natuke kaugemale hoida
.
Eks paneme siis teise lingi üles, mis muud.