www.militaar.net

Poti soldat kirjutas:Huvitav kas keegi ei taibanud et alustuseks võiks selle "Fortress Europe" korra googlisse toksida, või oli natsianaloogia tõesti teadlik valik?

Fucs kirjutas:Raha, edu ja võõraste lastega on lood keerulisemad, kuigi mitte nii lootusetult, nagu Jeesuse, Muhamedi, Shiva ja Krišnaga.

Kriku kirjutas:

Poti soldat kirjutas:Huvitav kas keegi ei taibanud et alustuseks võiks selle "Fortress Europe" korra googlisse toksida, või oli natsianaloogia tõesti teadlik valik?

Nii palju kui mina aru saan, hakkasid pärast sõda seda kasutama vasakpoolsed immigrante vältiva Euroopa kohta. Sealt võtsid siis FPÖ jt. selle üle positiivsena. Viiteid pole praegu aega otsida.

wk2 kirjutas:

Fucs kirjutas:Mina paadunud ateistina ikka jätkan imestamist ja imetlemist

Seetõttu võib ateismi pidada marksistlik-leninliku ideoloogia lahutamatuks, ent suhteliselt iseseisvaks
või kõrvaliseks osaks.
Teaduslikku ateismi peeti igasuguse ateismi kõrgeimaks vormiks,
mis ligi kahe ja poole tuhande aastase arengu jooksul (alates
antiikatomistidest) oli viimaks saavutanud täiuse, tänu Karl Marx, Friedrich Engelsi ja Lenini töödele on tõeliseks teaduslik-ateistlike teadmiste entsüklopeediaks”.

Nii mõnigi välisuurija on püüdnud ateismi käsitleda kui „normaalset”
teadust, kuid see on mõnevõrra naiivne lähtepunkt. Neis
uurimustes on keskendutud loogika ja ideoloogia vastuoludele ning
üldjuhul järeldatud, et ei ole alust rääkida teadusliku ateismi teaduslikkusest,
kuna kõnealuse ateismi lähtepositsioonid olid valed ja
lõppkokkuvõttes ei õnnestunud religiooni mõista

Peamine kui sa ei ole võitlev ateist, need on ajaloos palju halba teinud

wk2 kirjutas:

Fucs kirjutas:Raha, edu ja võõraste lastega on lood keerulisemad, kuigi mitte nii lootusetult, nagu Jeesuse, Muhamedi, Shiva ja Krišnaga.

Ainult kolme peab Uku Masing täiskasvanuks: Laozed, Buddhat ja Kristust. Viimane ühendab kahe esimese maailmu ja teeb veel sammukese kaugemale. Väidab, et südametunnistus on uus võime inimeses, mis osutab uuele evolutsiooniastmele: süümes avaldub prohvetlik tulevikuteadmine, mis hoiatab meid teatava teo tagajärgede eest. Kunagine prohvetitüüp on tulevikus "lihtne inimene", ütleb Masing, kes ei seisa enam "kahe jalaga maa peal", vaid on tõusnud taevasse, kandes uut jumalikku dimensiooni iseeneses.

Fucs kirjutas:Kisub padufilosoofiasse ära, kui hakata lahkama ja mõtestama lihtsaid asju keeruliselt rohujuuretasandil.
Minu pärast siis kasvõi sekulaarne (kuigi ka see on kristlaste poolt välja mõeldud kristlik mõiste/termin kellegi/millegi tähistamiseks), või pigem siiski siis juba ilmalik.

Sekulaarsusega on selline jama, et jah, ma pooldan seda, et kirik (usundid) ja riik peaksid olema üksteisest eraldatud, kuid usun nt. teatud loomulikesse võimetesse/nähtustesse, mida teine osa inimestest peavad "üleloomulikeks" ja ka näiteks nn. teesi "elu peale surma" või "hing on surematu", mille ma defineeriksin "hinge" ja "elu" asemel teatud energia jäävuseks ja säilimiseks ka peale inimese bioloogilist surma, mis on võimeline kandma/talletama/säilitama teatud informatsiooni, mis omakorda ei mahu päris hästi sekulaarsuse alla. Seega pigem siis ilmalik.

Samas, kui võtta tees, et "Ateism on jumalat ja kõike üleloomulikku eitav maailmavaade", siis minul tekib alati küsimus selle kohta, et kes on ära defineerinud mis asi on täpsemalt "jumal" (kirjeldusi sellest, mida keegi jumalaks peab, võib leida seinast seina) või "üleloomulik"? Bubka hüppab teibaga 6.14 ja see tundub paljudele üleloomulik. Mõne jaoks on "jumal" endiselt pilveveerel jalgu kõigutav habemega vanamees, kes 6 päevaga eimillestki maailma lõi. Mõni otsib taga loogikat, mõni ratsionaalsust või tõenäosust asjades, mõni võrdleb teadusesaavutustega teadmiste vallas ja on seepärast ateist, ilmalik, või sekulaarne. Mõnele piisab, et keegi ütleb "NII ON" ja kogu lugu. Kõik on suhteline. Ka loogika ja ratsionaalsus on suhteline. Seepärast ei saa IMHO peeneid nimetusi ja definitsioone, ning teatud ajahetkel arusaamatuid sündmuseid või nähtuseid lahti seletades tugineda alati loogikale ja ratsionaalsusele, tõenäosusteooriale ja teaduse hetkeseisule omaste teadmistega. Nii mõnigi asi, mis ei tundunud 100 aastat tagasi loogiline, võimalik, tõenäoline ega ratsionaalne, on täna nii võimalik, loogiline kui ka ratsionaalne.

Alati "asju kindlasti mingi terminiga ära nimetada" ja "klassifitseerida olemasolevatesse kitsastesse üldtunnustatud klassidesse" üheselt ja põhjapanevalt minu arust ei saa. Mitte kõike ja kõiki.

Ma ei ole inimene, kes kõike eitab, millest aru ei saa.
Ma pole inimene, kes kõike eitab, mis justkui toimuda ei saa.
Samal ajal pole ma inimene, kes kõike usub, mis öeldakse (mida keegi teine ütleb).
Veel vähem usun ma asju, mida usutakse, kuna on kombeks, on alati usutud, või seepärast, et ei osata seletada ja "nii lihtsalt on, sest on". Seepärast on religioon (üks usu, või millessegi-kellessegi uskumise vorme) kui selline minule AD2016 huvitav iganenud nähtus, koos kõige sellest tulenevaga ja ei midagi enamat. Eriti huvitav just selle poolest, et on visa kaduma (eks selle vastu tehakse ka märkimisväärselt ränka tööd). Tõsiusksed teistid, animistid, polüteistid, monoteistid, panteistid jne on kõik minu arust väga omapäraste arusaamadega, millel pole tegelikkusega midagi pistmist, inimesed. Siin kohal võiks hakata eraldi heietama pikalt laialt teemal, mis asi on "tegelikkus", misasi jumalus, jumallik või jumal eksole jne, aga no pole selleks aega ega viitsimist

Kui inimene on üksik (nii füüsiliselt, kui mentaalselt), või nõrk vaimselt, hingeliselt (ja võibolla ka füüsiliselt) , siis n.ö. "ellujäämiseks" vajab ta usku millessegi üleloomulikku ja ta pöördub religiooni poole, sest midagi paremat aseaineks ta ei leia. Kui selline inimene kogeb midagi n.ö. "üleloomulikku" (tema arust üleloomulikku, elik konkreetne indiviid tunnetab kogetud üleloomulikuna, või koguni "jumalikuna"), siis tal tekib usk üleloomulikesse jõududesse ja ta võib (kuid ei pruugi) loogilise jätkuna pöörduda samuti religiooni poole. Kui inimesel on väljakannatamatult raske, siis ta otsib tuge ja lohutust religioonist. Need on inimesed, kelle juurde on tulnud usk ise, elik kes on leidnud tee usuni läbi isiklike kannatuste ja raskuste, mitte läbi leerikooli, kohustuslike usutundide, või koduse lastetoa ja perekondlike traditsioonide. Kui inimene ei kuulu ühtegi eelpool loetletud kategooriasse, kuid on n.ö. "usklik", siis ta on parimal juhul naiivne järgija ja halvimal juhul ajupestud. Viimased, nn "ajupestud usklikud" on meie maakera kõige suurem probleem IMHO. Vastuvõtlikkus ajupesule on kohutavalt ohtlik nähtus. Ajupestavat saab programmeerida milleks-kelleks iganes.

Rohkem ei viitsi oma nägemust asjast kirjasõnas edastada siin..

Ole terve.
Tervitab Fucs

Fucs kirjutas:ma pooldan seda, et kirik (usundid) ja riik peaksid olema üksteisest eraldatud

wk2 kirjutas:

Fucs kirjutas:ma pooldan seda, et kirik (usundid) ja riik

Riik on ühiskondlike gruppide (indiviidide) kogum. Lenin, Stalin, Mao jne. likvideerisid usku ja kirikut väga geniaalselt, pole inimest, pole probleemi

Kõik inimesed sügaval sisimas on vabad tegemaks seda, mida nad õigeks peavad. Mida suurem on vabadus, seda suurem ka vastutus. Kahjuks paljud inimesed kuritarvitavad seda vabadust. Möödunud aastal ja viimastel kuudel oleme kuulnud ja näinud Euroopas toimunud tapmisi relvadega, nugadega, pommivöödega. Vägistamised ja naiste ahistamine, korrakaitsjate ründamine, inimese rongi alla lükkamine jne. Kui me laseme selliseid inimesi, kes sellisteks teguteks võimelised on, enda riiki, siis me ei aita neid, vaid teeme kahju nii neile kui ka endale. Nendega peab käituma väga karmilt ja teadlikult, sest praegusel juhul kasutavad nad ära Euroopa pehmust, sallivust, sotsiaalabisüsteeme, usuvabadust, liikumisvabadust ja sõnavabadust. Neile antakse kõik eluks vajalik, eestlane sellises olukorras oleks alandlik ja väga tänulik, aga nemad mitte. Muidugi on selle suure massi hulgas ka korralike ja meie mõistes normaalseid, kuid see ei korva jubedaid tegusid, mida viimasel ajal on korda saadetud. Eestil on võimalus veel otsustada ja väga hoolikalt valida, keda ja kui palju me siia laseme või kas üldse laseme. Öeldakse, et meie moraalne kohus on aidata hädasolijaid, aga kes aitab meid, kui hakkavad ilmnema sellise sisserände tagajärjed. Vao pagulaskülas elab praegu 72 inimest. Seda on juba piisavalt palju.

Euroopa rahvaste keskmine sündimuskordaja oli 2007.aastal 1,38. Selleks, et üks rahvas püsima jääks ja end taastoodaks peab sündimuskordaja olema vähemalt 2,11. Eestis oli see näitaja 2010.aastal 1,64. Küll aga Euroopa rahvaarv kasvab. See kasv tuleb sisserändajate ja peamiselt moslemite arvelt. Praegu liigub Euroopa kindlas suunas: mõnekümne aasta pärast on rohkem kui pooled Euroopa elanikud moslemid ning seejärel ongi Euroopa suur islamiriik. Küsimus on, kas meie siin väikses Eestis tahame sellest osa saada või mõtestame igaüks sügavalt lahti enda jaoks selle, mida elult tahame, millises keskkonnas ja kuidas tahame elada. Kas laseme seda kellelgi teisel enda eest otsustada või otsustame ise oma tuleviku üle. Ei saa loota valitsusele või millelegi muule, praegusel juhul algab kõik meie endi seest, meie mõtlemisest ja suhtumisest. Kui valitsus tegutseb nii nagu oleks ta hoopis omaette riik, siis tuleb seda ka tugevamalt välja näidata, sest praegusel ajal võivad valed otsused meile karmilt kätte maksta.

Kas ei võiks parim abi olla eeskuju. Olla tugev riik igas mõttes. Praegu me seda paljudes aspektides kindlasti pole. Maailmale on meist palju suurem abi, kui oleme ise eelkõige tugevad ja ka natuke isekad, keskendudes enda vajaduste täitmisele, mitte suunates energiat sinna-tänna ning lõpuks olla ikka tühjade kätega, mitte midagi saavutanud. Me peaksime võtma eeskuju Jaapanist, kelle peaminister Shinzo Abe on öelnud, et enne pagulaste vastuvõtmist peab Jaapan tegelema paljude riigisiseste probleemidega nagu näiteks sündimuse tõstmine, majanduselu parandamine ning sotsiaalabi pakkumine enda kodanikele. Eelmisel aastal võttis Jaapan vastu kõigest 27 pagulast 7586-st, mis tähendab, et enam kui 99% taotlustest oli tagasi lükatud.

Praegusel juhul pole asi sallivuses. Indiviididena me olemegi sallivad ja teame, et kõik inimesed on tegelikult võrdsed ning nahavärv või päritolu on kõigest väline erinevus. Selleks, et meie riik oleks jätkusuutlik ja püsima jääks, peame seda kaitsma ja arendama. Läbi ajaloo on kõrgkultuurid kokkupuutel madalamate kultuuridega hävinud. Just see on praegu juhtumas Rootsis ja varsti ka mujal Euroopa riikides, kui midagi pöördelist ette ei võeta. Põgenike halb olukord on ajutine. Seega ei ole neid õige lasta kohe enda riiki, vaid vaadata, kuidas saab abiks olla nende kodumaa lähistel. Kuidas saame olla kasuks oma teadmiste ja finantsiliste võimalustega. Kuidas luua põgenikele vajalikud elutingimused nende kodumaa lähistel, et nad olukorra paranedes saaksid naasta tagasi oma koju. Me ei pea kedagi hakkama kurikatega peksma, vaid seisma kindlalt oma riigi ja huvide eest, aga samas olles valmis pakkuma abi. Selleks tuleks mõelda, kuidas tuua põgenikele kasu, aga mitte Eestis ega ka Euroopas, vaid näiteks Jordaanias ja Liibanonis. Oma riiki ei tohi me lasta mitte ühtegi ebatõelist sõjapõgenikku. Me kõik peame selle eest seisma, et saaksid langetatud tõeliselt õiged otsused, mis teeniksid sügavamaid huve, mitte ainult teatud inimeste lühinägelikkust.

Moreover, if (for example) we’re going to use the right-wing narrative (or lie, as I prefer to call it) that these refugees are mostly “Economic Migrants” we can’t afford – wrong. We can. We, as a nation, are forecast to have a 700,000 drop in the population aged 16-50 come 2022. The pension age is forecast to rocket to 77 for those currently doing their A-Levels. 75% of migrants come here to work or study. 7.7% of migrants claim benefits vs 15% of “natives”. Only 9.5% of the UK is built on for “urban” purposes.

People need to engage their brains and think about it. Ask yourselves what the basis for the argument against immigration that is being peddled by the Establishment actually is. We can’t afford it? Or less people in a country doing the same amount of work is more profitable (Note the average cost of a new employee to a company is £30,000), while the Government asset-strip us?

I’ll tell you what – all those with their back-of-a-fag-packet opinions on migration? Let them work until they’re 80, while those of us who disagree can retire at 60. Fair deal?

Or, I’ll tell you what. Fuck it. Expatriate all the loathsome, lobotomised right-wing bigots and replace them with refugees.

Because I, for one, would rather we have a diverse, socially-rich, colourful society where the quality of life for everyone was far greater, than an insular, closeted, angry and scared country where the opinions of loathsome, vile bigots whose views belong in a 1970’s sitcom, or even worse Nazi Germany, were the norm.

Kurjam kirjutas:Siin juba tsiteeritud Päevalehe artikli kohta.

http://uueduudised.ee/mart-helme-vastus ... ene-kaart/

Et olla sotsiaaldemokraat-internatsionalist, ei tule mõelda ainult oma rahvusele, vaid tuleb temast kõrgemale seada kõigi huvid, nende üldine vabadus ja üheõiguslus. /---/ Kuid igal juhul peab ta võitlema väiklaselt-rahvusliku kitsarinnalisuse, endasse sulgumise ja eraldumise vastu, terviku ja üldise arvessevõtmise eest, selle eest, et osa huvid allutataks üldise huvidele.

Ehk jääb meediat jälgides mulje, et Saksamaa on põgenike suhtes ülimalt liberaalne ja võtab kõik lihtsalt vastu. Tegelikkus on siiski teistsugune, kirjutab Göttingenis õppiv juuramagistrant Tea Kookmaa.

Ühel päeval minu korteris Saksamaal Göttingenis tuleb mu juurde üks neidudest, kellega ma korterit jagan. Ta palub minult abi seoses ühe äsja ostetud asjandusega. Tegemist on isikliku alarmiga. See väike asjandus, mis meeletult üürgama hakkab, kui selle küljes olevale nupule vajutada. Vaatan teda imestunult ja küsin, et miks ta endale nüüd isikliku alarmi muretses. Vastuseks saan, et tema vend, kes elab Aachenis (linn Kölni lähedal) on tema pärast väga mures ja palus tungivalt, et ta selle endale ostaks. See väike stseen mõjub mulle üsna masendavalt. Isikliku alarmi ostmise peale võiks mõelda ehk pigem keegi, kes elab Tallinnas Lasnamäel, mitte Saksamaa ülikoolilinnas.

Inimeste turvatunde vähenemine on ainult üks osa suurest probleemist, mida kõik tunneme migratsioonikriisi nime all. See on olnud viimasel aastal põletav teema kogu Euroopas, eriti aga Saksamaal. Euroopa Liidu riikidest võtab just Saksamaa vastu kõige rohkem asüülitaotlejaid. Saksamaal on praegu ligi 1 miljonit põgenikku ning ka väikeses Göttingeni ülikoolilinnas on nende nägemine tavaline. Seda «Kuidas nende põgenikega seal Saksamaal siis ikka on?» on minult küsinud paljud. Vastuseks ütlen järgmist: tegemist on väljakutsega mitmes mõttes ning meile kõigile.

Pikk ooteaeg pärast pikka teekonda

Ehk jääb meediat jälgides mulje, et Saksamaa on põgenike suhtes ülimalt liberaalne ja võtab kõik lihtsalt vastu. Tegelikkus on siiski teistsugune. Asüüliõiguse saamine on mitmeetapiline protsess, mis võib kesta lausa kaks aastat. Asüülitaotluse läbivaatamine võtab kõigepealt umbes kuus kuud. Sellele järgneb intervjuule kutsumine, mida põgenik võib oodata umbes kaheksa kuud. Ning pärast seda läheb aega, kuni langetatakse otsus – kas ta saab Saksamaale jääda või mitte. Paljud asüülitaotlejad ei saagi asüüliõigust ning nad saadetakse tagasi. Näiteks Alam-Saksi liidumaalt saadetakse igal nädalal tagasi umbkaudu sada asüülitaotlejat.

Pikk ooteaeg tekitab ärevust põgenikule endale ning sellega ei ole rahul ka Saksamaa. Põgeniku jaoks, kelle asüülitaotlust menetletakse, ei ole garanteeritud kohta saksa keele kursustel. Nimelt, saksa keele kursust pakutakse ainult sellisele põgenikule, kellel on «head jäämisperspektiivid». See, millisel põgenikul aga on head perspektiivid asüüliõigust saada, on subjektiivne hinnang. Keeleõpe peaks aga algama varakult, et soodustada hilisemat tööle asumist ja integreerumist. Sellepärast juhitakse avalikes aruteludes tähelepanu sellele, et keelekursused peaksid olema avatud kõigile juba asüülitaotluse menetlemise ajal.

Pagulane peab teadma oma õigusi

Eestis on pagulaste õigused sätestatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses. Selle koostamisel on arvesse võetud ka Euroopa Liidu ja ÜRO asjakohaseid õigusakte. Pagulane peaks eeskätt teadma, et tal on õigus riigi tagatud õigusabile. Pagulane, kes tuleb võõrast kultuuriruumist ega oska riigikeelt, vajab oma õiguste kaitsel abi.

Saksamaal on üle kogu riigi avatud põgenikele mõeldud õigusabikeskused. Tihti on need asutatud ülikoolide juurde. Ka Göttingeni ülikooli õigusteaduskonnal on oma Refugee Law Clinic. Seal pakuvad ka juuratudengid pagulastele tasuta õigusnõu. Lisaks korraldatakse seal kõigile avatud üritusi, kus näiteks asüüliõigusega tegelev advokaat räägib oma tööst. Kuulajad, eeskätt kohalikud inimesed, saavad küsimusi küsida ja põgenikega seonduvas rohkem selgust saada. Selliseid üritusi, kus põgenikega reaalselt tegelev inimene asjast räägib, võiks olla rohkem ka Eestis. See aitab hoida inimesi informeerituna ning soodustada tasakaalustatud arutelu.

Teistsugune atmosfäär

Üldistusi ei maksa teha, kuid eitada ei saa seda, et osade põgenike käitumine on toonud kaasa oluliselt suurema ohutunde. Eriti pärast Kölni sündmusi. Seda on aru saada väikestest asjadest igapäevaelus. Näiteks näen viimasel ajal Facebooki sisse logides oma uudistevoos pea iga kord sponsitud naiste enesekaitsekursust «Selbstschutz für Frauen». Seda korraldab Göttingenis asuv võitluskunstide keskus.

Göttingenis elavaid põgenikke viiakse regulaarselt ülikooli spordikeskusesse ujuma. Ükskord oli samal ajal ujumas ka üks tudengineiu minu kursuselt. Kõik põgenikud, kes seal viibisid, olid noored mehed. See neiu ütles pärast, et edaspidi ta põgenikega samal ajal ujuma ei lähe. Nende käitumine tekitas temas ebamugavust.

Positiivne on see, et võrreldes näiteks Rootsiga ollakse Saksamaal põgenike toime pandud rikkumiste suhtes pigem avalikud. Näiteks avaldas Göttingeni päevaleht, et aastal 2016 on Göttingenis elavad asüülitaotlejad pannud toime 20 omandiõiguse rikkumist. Peamiselt on need vargused. Arvan, et sellistest asjadest peabki avalikult rääkima. Inimesed on siis olukorrast teadlikud ega tunne, et nende eest midagi varjatakse. Loomulikult on mündil ka teine külg. Ei tohi unustada, et kõik põgenikud ei ole potentsiaalsed kurjategijad.

Toetamine ja integreerimine – positiivseid näited Saksamaalt

Olen uurinud sakslastelt, mida nemad oma kodumaa asüülipoliitikast arvavad. Sõja eest pagevaid inimesi tahetakse kahtlemata aidata. Teisalt tunnevad paljud sakslastest kaastudengid muret selle üle, kas Saksamaa reaalselt saab nende integreerimisega hakkama. Samuti oodatakse põgenikelt, et nad Saksamaale elama jäädes siinsesse ühiskonda panustaksid. Muretsetakse, kas nad seda ikka tegema hakkavad.

Tõepoolest, ka mul tekivad siin olles samad küsimused. Eriti näiteks siis, kui näen Göttingeni ülikooli raamatukogus laua taga istumas rühma araabia mehi, kes midagi ei tee. Kas me oleme ikka läbi mõelnud selle, kuidas neid integreerida? Kuidas mitte lasta neil «lihtsalt olla»? Aeg jookseb. Tegevusetus võib viia halvale teele.

Göttingeni ülikool on samas heaks näiteks, kuidas aidata kaasa põgenike integreerimisele. Põgenik, kellel on päritoluriigist lahkumise tõttu kõrghariduse omandamine pooleli jäänud, on oodatud jätkama oma haridusteed Göttingeni ülikoolis. Siin on aga enamik programme saksakeelsed. Põgenike jaoks on seetõttu ülikooli poolt ette nähtud spetsiaalne kursus, mis valmistab neid saksakeelseks stuudiumiks ette. Nad saavad külastada kõiki loenguid ja seminare, mis aitab neil hiljem kindla bakalureuse- või magistriprogrammi kasuks otsustada.

Mida saab Eesti Saksamaalt õppida?

Esiteks, asüülitaotluse võimalikult kiire ja efektiivne menetlemine on väga oluline. Sel ajal peab aitama põgenikul uute oludega kohaneda.

Teiseks, põgenikule peab olema tagatud võimalus saada kvaliteetset õigusabi.

Kolmandaks peab oskama konflikte ennetada. Meie riigis kehtivaid seadusi ja ühiskonnanorme tuleb uutele tulijatele selgitada selgelt ja resoluutselt.

Neljandaks, põgenike vastuvõtmine nõuab panustamist sisuliselt igaühelt. Saksamaa näitab head eeskuju sellega, kuidas erinevad asutused, sealhulgas ülikoolid, aitavad seda protsessi võimalikult kergeks teha.

PEGIDA üllatab oma venemeelsusega. Eestvedajad on kõnet pidades kandnud Putini pildiga särke, koos saksa lippudega lehvivad uljalt ka vene omad. Nende eesmärgiks on lisaks moslemite tagakiusamisele ka rahu ja leppimine Venemaaga.

Manurhin kirjutas:

Kurjam kirjutas:Siin juba tsiteeritud Päevalehe artikli kohta.

http://uueduudised.ee/mart-helme-vastus ... ene-kaart/

Mitte ainult "vene kaarti" ei üritata taaskord kasutada, vaid seekord on mindud sammukese võrra kaugemalegi. Päris omapärane on vaadata praktiliselt kommentaarideta Postimeest. Ei ole tsensuur, ei ole . Arutleme hoopis vabalt ja viisakalt . No täpselt. Kui anonüümseid kommentaariume sõimatakse pidevalt peldikuseinteks, siis võtkem seinad ja uksed maha ja ongi probleem lahendatud. Jääb järele aukuderivi põrandas. Nagu eelmise riigikorra ajal avalikes peldikutes. S.ttugem vabalt ja viisakalt ja ei mingit privaatses kabiinis riivis ukse taga anonüümset kärtsutamist! Sit-kust ja jõudu, seltsimehed! Ура!