.....ja Ukraina/Krimmi sündmused seotuna Ida-Virumaa/Narva rahvastiku koosseisuga ei paista omavat mingitki kokkupuutepunkti.
Omavad küll.
Ukraina sündmuste üks probleem oli mittepidav piir.
Mispeale siin tormati kinnitama, et meil toimib ja peab.
Ei ütle ühtegi sõna PV inimeste professionaalsuse kohta - see on kõrgtasemel.
Rahuaegse, tavalistes oludes peabki meie piir päris hästi.
Mispeale tekkis küsimus, et kuidas see piir peaks meil analoogse sisseimbumise surve korral? Ustimenko ujus otse Narvast üle jõe ja keegi ei näinud.
Kui sisseimbujateks on nt GRU spetsnazi võitlejad, kelle jaoks on 100 km jalgsimarsid ja 20 km kotijooksud teenistusrutiini osa. Need pole Nigeeria põgenikud, kes külapoe taga kinni võetakse.
Edasi ei olnud raske võtta PPA kodulehelt mõnede antud suuna kordonite isikkooseisu numbrid (need on muide avalikud), mõõta kaardilt üle vastutusala suurused.
Millest jõudsin järeldusele, et ei peaks see meie piir ka Ukraina olukorras, kui meil kümned ja sajad, osalt ka sõjalise õppega kutsumata külalised, läbi pressiksid.
Näiteks Põhja-Eesti mereranna üle polegi mingit füüsilist valvet (viimane kordon on Kundas) peale radarivõrgu.
Peipsi rannikul aga on jaosuuruse seltskonna valvata 30 km suurusklassi jupid (jagage kordonite arv rannajoonega).
Needsamad arvutused on kahtlemata GRU-s ja SVR-is ammuilma tehtud.
Jao kuni rühmaga 30 km ala ei valva, seda teab ka vastane.
Sealt edasi teenistusmudeli ja kulude juurde.
Piirivalve on kutseline - analoogselt paljude muude nn kriisiteenistustega, mis tähendab, et käib pidev kärpimine, et hoida sammu palgatõusu survega.
Sestap SA olukorras on hädavajalik arvukas piirivalve tegevusteks ette valmistatud reserv.
Selleks KV reservi või KL kasutamine on samasugune sundvise nagu päästealast õpet mitteomavate ajateenijate saatmine suurpõlengule.
Koos suurusjärk suurema surmasaamise riskiga.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.