www.militaar.net

Manurhin kirjutas:Päris omapärane on vaadata praktiliselt kommentaarideta Postimeest. Ei ole tsensuur, ei ole . Arutleme hoopis vabalt ja viisakalt . No täpselt. Kui anonüümseid kommentaariume sõimatakse pidevalt peldikuseinteks, siis võtkem seinad ja uksed maha ja ongi probleem lahendatud. Jääb järele aukuderivi põrandas. Nagu eelmise riigikorra ajal avalikes peldikutes. S.ttugem vabalt ja viisakalt ja ei mingit privaatses kabiinis riivis ukse taga anonüümset kärtsutamist! Sit-kust ja jõudu, seltsimehed! Ура!

Midagi väärtuslikku kaotsi ei läinud selle anonüümse kommenteerimise kaotamisega. Inimkäitumise uurimise seisukohalt tunnen ma küll huvi, millised tegelased neid asju kirjutavad.

Wots kirjutas:http://www.dailymail.co.uk/news/article ... ldren.html

Rootsis noorte pagulaskeskuses(kus toimus mõrv) keelati leinamine ära.

Foreign Secretary Philip Hammond claimed Russia was "the key driver of the military disaster that's happening on the ground" in Syria.

Kriku kirjutas:
Philip Hammond: Vene pommid annavad põgenikekriisile hoogu juurde.

Foreign Secretary Philip Hammond claimed Russia was "the key driver of the military disaster that's happening on the ground" in Syria.

sadist kirjutas:http://www.delfi.ee/news/paevauudised/k ... d=73572361

Reedel ehmatuse üle elanud Vao varjupaigataotlejate majutuskeskus viitab kriminaalmenetlusele ega jaga juhtunu kohta infot. Kommunikatsioonijuht kinnitas vaid, et tegelikult olukord sissetungijatega kriitiliseks ei läinud.

Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuse juhataja Jana Selesneva ütles Delfile, et ta ise oli reedel majas, ent rohkem toimunut ei kommenteerinud, vaid palus küsimustega pöörduda AS Hoolekandeteenused kommunikatsioonijuhi poole.

Kommunikatsioonijuhi Ave Lillemäe sõnul jagab juhtunu kohta infot aga ainult prokuratuur. Ta selgitas siiski, et midagi väga hullu reede õhtul ei juhtunud ja politsei kutsuti põhiliselt ettevaatusabinõuna, et tagada turvalisus.

Majutuskeskus kasutab turvafirma teenust, mis on ka põhjus, miks sissetungist on turvakaamera video. Kas turvafirma töötaja ka reedel kohal oli, Lillemäe ei täpsustanud.

Ta ütles, et igapäevaelu majutuskeskuses on rahulik, elanikud käivad ümbruskonnas omi asju ajamas, mõned näiteks spordiklubis trennis. "Need, kes on toredad ja tublid, leiavad endale tegevust. Kui palju nad just Vao küla elanikega suhtlevad, seda ei tea," nentis Lillemäe.

Majutuskeskuse venelasest elanik rääkis Delfile ja Eesti Päevalehele, et tema ei näinud ega kuulnud reedel midagi. "Ikka tuleb ette, et purjus inimesed tulevad ja teevad rumalusi," nentis ta ja lisas, et üldiselt on eestlased ta hästi vastu võtnud.

Teine majutuskeskuse elanik, Kaukaasiast pärit pereisa ütles samuti, et ei teadnud juhtunust ning avaldas arvamust, et kui oleks juhtunud midagi tõsist, siis oleks keskuse elanikele sellest räägitud.

Eestis sõjapagulaste vastuvõtmine meenutab nõukogudeaegset multifilmi „Karsumm”, kus kogu mets oli ühe sulpsatuse tõttu koledasti hirmu täis, kuid ohtu sulpsatuse taga polnudki.

Samamoodi on meil pärast kaua kestnud pagulaskriisi ja ohtrat selleteemalist tülitsemist ikka veel olukord, kus Euroopa Komisjoni ümberjaotusplaani alusel pole ikka veel teada, kes tuleb ja kust tuleb. Ühtainukestki. Eesti ametlikud allikad räägivad praegu ühe naisterahva võtmisest.

Ainuüksi ühte Ungari piiripunkti tulvas möödunud suvel tuhandeid migrante. Üksnes Süüriast on Ungarisse jõudnud sadu tuhandeid. Ometi pole me siiani leidnud ühtki põgenikku, keda aidata.

Sellisel imelikul olukorral võib olla erinevaid põhjuseid. Näiteks see, et vastuvõtjamaad Kreeka ja Itaalia pole saanud valmis piisavalt üksikasjalikku dokumentatsiooni põgenike kohta. Suur osa tulijaid on puudulike dokumentidega, ka see raskendab asjaajamist. Alahinnata ei saa ka migrantide enda soove – suurem jagu asüüli­taotlejaid teab tihtilugu juba ette, kuhu nad minna soovivad. Enamasti Saksamaale või Rootsi, kus neil võib sugulasi ees olla. Mõne muu riigi valimine tähendaks neile paratamatult seda, et nad peaksid seal üsna üksildaselt olema.

Ent tegelikult abivajajaid ju on. Lastega peresid ei pannud Budapesti raudteejaamas ööbima ju lust ega kurikaval teesklemine. Euroopa Liit ja selle liikmesriigid pole tekkinud migratsioonivoole just kiiresti reageerinud. Ja voog pole kaugeltki peatunud. Seega tähendab võimetus kedagi vastu võtta lihtsalt aja raiskamist.

Eesti on poliitiliselt andnud lubaduse sõjapõgenikke vastu võtta. Rahvusvahelise kogukonna vastutustundliku liikmena oleksime võinud sellele mõelda juba enne seda, kui Euroopa Komisjoni surve ilmselgeks muutus. Abivajajatele asüüli andmine on rahvusvaheline kohustus ja kui inimese elu on ohus, siis tuleb asüüli anda. Sellistele põhimõtetele kirjutas Eesti alla tükk aega enne pagulaskriisi akuutseks muutumist.

Suutmatus leida sadade tuhandete Euroopasse jõudnute seast kedagi sobivat torkab silma ja tekitab küsimuse, kuidas panustame meie põgenikekriisi tagajärgede leevendamisse. Kui me teame, milline on konkreetse abivajaja nägu, siis oskab ka laiem üldsus aitamisse asjalikumalt suhtuda. Praegu oleme lihtsalt kõrvale viilijad.

Eesti Päevalehele teadaolevalt kaalub Eesti praegu tõsiselt ühe naissoost põgeniku abistamist.

Möödunud nädala lõpu seisuga polnud pagulasi vastu võtnud Austria, Küpros ning ükski Kesk- ja Ida-Euroopa riik peale Leedu. Paraku tuleb juba 18.–19. veebruaril kokku Euroopa Liidu ülemkogu, kes vaatab kriitiliselt otsa riikidele, kes pole pagulasprobleemiga piisavalt või üldse tegelenud. Seega on Eestil ja ka teistel seni pagulaste vastuvõtmisse leigelt suhtunud riikidel jäänud maksimaalselt kaks nädalat anda oma panus ümberpaigutamise skeemi.

Praegu on üsna vähe tõenäoline, et ülemkogu kogunemise ajaks mõni pagulane Eestisse jõuaks, ja Eesti poliitikud võtavad asja rahulikult. Diplomaadid nii rahulikud pole, sest sellesse nimekirja kuulumise tõttu ei vaadata Eestit hea pilguga.

Eesti Päevalehele teadaolevalt kaalub Eesti tõsisemalt ühe naissoost põgeniku abistamist, parasjagu on käsil dokumentide kontrolli faas. Kui Eesti jõuab ta vastu võtta enne ülemkogu istungit, ei jää me nn punasest joonest allapoole.

Seda, et asi on Euroopast vaadates kriitiline, näitab kasvõi tõsiasi, et Eesti esindaja Euroopa Liidu juures, suursaadik Matti Maasikas saatis hiljuti Eesti riigi juhtidele märgukirja. Maasikas pöördus president Toomas Hendrik Ilvese, peaminister Taavi Rõivase, välisminister Marina Kaljuranna ja siseminister Hanno Pevkuri poole, viidates pagulasteemale ja sellega seotud solidaarsusküsimusele. President Ilves omakorda on riigipeana asjaosalistele üle kinnitanud, et see on tõepoolest mure. Ka eile ja täna Strasbourgis Euroopa Parlamendi presidendi ja juhtpoliitikutega kohtudes käsitleb Ilves muu hulgas pagulaste küsimust.

Eesti leige suhtumine pagulaspoliitikasse ei too siiski kaasa Eesti kui riigi karistuseks nurka lükkamist. Ülemkogu istungil riigijuhid niivõrd üksikasjadesse ei lasku. Ent Euroopa Liidu diplomaatilistes kuluaarides hoitakse asjal kogu aeg pilku peal ja tehakse vahekokkuvõtteid, kuidas kriisihaldus on riigiti õnnestunud. Eesistuja Holland peab praegu kõigiga kõnelusi ja uurib takistuste põhjusi. Näiteks otsib Eesti ainult perekondi ja sealt algavadki küsimused Eesti diplomaatidele: miks te nii jäigad olete?

Solidaarne käitumine

Hulk riike, Eesti sealhulgas, pole kunagi arvanud, et pagulaste vastuvõtmises oleks midagi väga head. Tegelik küsimus on aga solidaarsus ja see, kas soovitakse kedagi aidata.

Balti riikidest on ainult Leedu võtnud ühe pagulasperekonna ja pääsenud seega punasest joonest ülespoole. Sellest hoolimata, et too pagulasperekond on Leedu riigi juba kohtusse kaevanud. „Leedu andis neile pagulasstaatuse asemel ajutise kaitse, viidates, et kui Iraagis läheb olukord paremaks, saavad nad sinna tagasi minna. See perekond tahab aga saada pagulasstaatust,” selgitas siseminister Hanno Pevkur.

Riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktori Klen Jääratsi sõnul saab kogu temaatikat vaadelda kolmest aspektist. „Itaalia, aga eelkõige siiski Kreeka [riigid, kust pagulased peaksid Eestisse tulema] pole kõiki eeltingimusi täitnud ning asi pole käivitunud nii, nagu oodati. Seetõttu sai ka Kreeka hävitava hinnangu: inimesed on registreerimata, dokumentide kontroll on puudulik jne,” tuletas Jäärats meelde.

Ühtlasi märkis Jäärats, et pagulaspoliitikat puudutavad otsused langetati juba mõnda aega tagasi. „Kui see panna välispoliitilise kriisi, solidaarsuse ja abistamise konteksti, siis räägivad arvud tõepoolest oma keelt. Vaevalt et nüüd kedagi häbiposti hakatakse panema, aga natukene selline tunne on, et kui sellises tempos asju edasi teha, saame esimeste otsuste rakendamisega hakkama 2100. aastaks,” tõdes ta.

„Mure sellepärast, et Eesti on nulli peal, on põhjendatud, kui asjale kõrge lennuga vaadata. Kindlasti paistab see Euroopas silma. Samas on ametkondade vaates kindlasti kaalukaid põhjuseid, miks pole otsuseid veel tehtud,” ütles Jäärats. Ta lisas, et kõige rohkem on pingutanud need riigid, kes on ise kõige suuremas hädas.

Kolmanda olulise vaatepunktina viitas Jäärats sellele, et Euroopa Komisjon valmistab ette uusi pagulaskriisiga seotud otsuseid, mis tulenevad sellest, kuidas praegune süsteem toimib. „Kui komisjon jõuab järeldusele, et tänane pagulaste jagamise süsteem pole piisavalt toimiv ja seda on vaja muuta, siis ei pruugi need muutused minna meile meeldivasse suunda. Praegu on Eesti suutnud saavutada päris palju, aga kui me ei suuda saavutatut ise tööle panna, tekib küsimus, kas selliselt disainitud otsused saavad olla edasise aluseks,” selgitas Jäärats.

Ta tuletas meelde, et Kreekale on antud kolm kuud aega oma asjad korda saada, kuid see puudutab ka teisi liikmesriike, kes on kaotanud kontrolli oma piiride üle. „Juhul kui ei saavutata kontrolli olukorra üle, võivad mõned riigid nagu Saksamaa teha järske kannapöördeid ning neid tulemusi ei taha me keegi näha,” ütles Jäärats.

Eesti on põhjalik

Eesti võtab praegu siiski asja rahulikult. Nagu siseminister Hanno Pevkur ütles, on möödunud nädala lõpu seisuga liikmesriikide vahel jaotatud 331 pagulast. „Me ei ole midagi kehvas seisus,” tõdes Pevkur. „Seis on selline, nagu ta on, ikka seetõttu, et Itaalias ja Kreekas pole just palju neid, kes abi vajavad. Itaalia on meile senini pakkunud kaheksat inimest, kelle kohta esitatud andmed on senini olnud väga puudulikud,” selgitas Pevkur. Siiski – nende hulgas on üks naisterahvas, kelle vastuvõtmist Eesti Päevalehe andmeil praegu kaalutakse.

„Oleme seni teinud kõike Saksa täpsusega, kuid kahjuks pole selles osas vastatud,” nentis Pevkur. Temagi peab probleemiks, et Itaalia ja Kreeka pole Eestile edastanud kõiki kokkulepitud dokumente ja piisavalt taustandmeid, mis on Euroopa Liidus kokku lepitud. „Isiku- ehk registreerimisandmed, piisavad identifitseerimisandmed ehk inimese taust ja esmane tervisekontroll,” loetles Pevkur.

Itaalias toimuvaga kursis olevad ametnikud kinnitavad, et päris nii see siiski enam pole. Itaalia registreerib isikud ja teeb kõigile saabujatele arstliku ülevaatuse. Tõsi, identifitseerimisega on lugu keerulisem, sest kõik tulevad dokumentideta.

Kui PPA sideohvitser Priit Põdra sõitis novembri alguses Itaaliasse põgenike Eestisse toomist ette valmistama, oli ta veel lootusrikas ja arvas, et esimesed pagulased võivad Eestisse jõuda jõuludeks. Siis räägiti kahest põgenikeperest, kes pidid saabuma jaanuaris, ent siirdusid siiski teistesse riikidesse. Viimati oli juttu kaheksast eritrealasest, kellest viiele oli Eesti juba ära öelnud. Nüüd läks Põdra Kreekasse ja jätkab seal Eestile sobivate põgenike otsimist.

Eesti eelistab haavatavaid gruppe ja peresid

Eesti on teatanud, et võtab vastu peresid ja haavatavaid gruppe. Seetõttu võib küsida: kas oleme riigina end ise oma lubaduste pantvangi pannud? „Ei ole,” tõrjus siseminister Hanno Pevkur. „Tõsi on, et eelistatud on perekonnad. Aga oleme valmis võtma vastu ka inimesi, kes on piinamise või tagakiusamise ohvriks langenud. Üksikuid naisterahvaid,” täpsustas Pevkur.
Kui rääkida taas Euroopa solidaarsusest, siis miks ei võiks Eesti vastu võtta ka näiteks üksikuid mehi? Lõpuni ei peaks seda välistama, tõdes Pevkur, kuid viitas poissmeestele, keda eri riigid on vastu võtnud ja kes on neist riikidest jalga lasknud. „See on ka põhjus, miks oleme öelnud, et me oleme korrektsed. Euroopa riike aidates ei saa me võtta suhtumist, et las tulevad, homme on nad siit läinud. Sellega pole ümberpaigutamise eesmärk kuidagi täidetud,” ütles Pevkur. Just sellepärast eelistab Eesti haavatavaid ja perekondi, kellel on eeldatavasti rohkem motivatsiooni ja huvi siin oma uut elu alustada.

Ent kui Eestile sobivaid pagulasi pole? Kas siis jääb Eesti rahulikult ooteseisundisse, nautides küll Euroopa Liidust saadud hüvesid, aga ise midagi vastu andmata? Siseminister soovitab asja rahulikult võtta. „Euroopa nõukogu leppis kokku, et tegemist on kaheaastase programmiga, mis Eesti puhul tähendab kokku 550 inimest. Täna on selle otsuse tegemisest möödas mõned kuud ning paanikaks põhjust pole.” Ühtlasi möönis Pevkur, et kui asja vaadata Euroopa poolt, siis loomulikult võib ju küsimusi tekkida.

Pevkur ei usu, et Euroopa Liit hakkaks Eestit survestama. Tema arvates jäädakse pigem üldistuse tasemele ja öeldakse: näete, kõik pole piisavalt toiminud, meil on vaja leida lahendus. „Aga ma rõhutan: lahenduseks pole sunniviisiline ümberjagamine. Kõige olulisem on jääda kogu protsessis rahulikuks. Me oleme valmis aitama ning kinnitanud kõigil tasanditel oma soovi aidata. Aga me ei saa seda teha ülejala.”

See, et Maasikas ja teised Eesti diplomaadid muret tunnevad, on Pevkuri sõnul loomulik. Nemad vaatavad toimuvat Euroopa poole pealt, samuti sellest nurgast, et Eesti on varsti eesistuja.

Jordaania kuningas Abdullah ütles, et sealsed elanikud on sadade tuhandete Süüria põgenike sissevoolu tekitatud kannatuste tõttu „keemispunktis“.

Kuningas rääkis Süüria doonorite konverentsi eel antud intervjuus BBC-le, et Jordaania sotsiaalteenused, infrastruktuur ja majandus on tohutu surve all.

„Varem või hiljem tamm puruneb,“ hoiatas Abdullah.

Jordaania on 4,6 miljonist ÜRO poolt põgenikuna registreeritud süürlasest vastu võtnud 635 000. Valitsuse teatel elab Jordaanias veel üle miljoni süürlase, sealhulgas need, kes saabusid enne sealse rahvaülestõusu algust 2011. aastal.

Kuningas Abdullah ütles BBC-le, et 25 protsenti Jordaania eelarvest kulutatakse põgenike aitamisele, avalikud teenused on suure surve all ning paljudel on raskusi töö leidmisel.

„Jordaania rahva meel on minu arvates jõudnud keemispunktini,“ ütles Abdullah. „See kahjustab meid, mis puudutab haridussüsteemi, meie tervishoidu. Varem või hiljem tamm minu arvates puruneb ja ma arvan, et see nädal on jordaanlaste jaoks väga tähtis, et nad näeksid, kas abi tuleb, mitte ainult Süüria põgenikele, vaid ka nende oma tulevikule.“

Abdullah märkis, et Euroopasse pidi tulema üle miljoni sisserändaja, et Euroopa riigid mõistaksid, millist survet Jordaania tunneb.

„Nad mõistavad, et kui nad ei aita Jordaaniat, on neil palju keerulisem pagulaskriisiga tegelda,“ ütles Abdullah, viidates sellele, et Jordaania ei pruugi olla enam võimeline rohkem põgenikke vastu võtma.

Kuningas lükkas tagasi rahvusvahelise kriitika Jordaania tahtmatuse suhtes võtta vastu umbes 16 000 Süüria põgenikku, kes viibivad kõrvalises kõrbepiirkonnas Jordaania põhjapiiril.

Abdullah kinnitas, nende põgenike hulgas on Islamiriigi elemente.

„Kui te tahate asuda selles küsimuses moraalselt kõrgemale seisukohale, viime me nad kõik lennubaasi ja meil on enam kui hea meel paigutada nad ümber teie maale, kui te ütlete, et neid on seal vaid 16 000,“ lisas Abdullah.

Briti peaminister saatis teistele EL-i riikidele lõpuks nimekirja asjadest, mida ta muuta tahab.

„Teatan kirja kättesaamisest,” säutsus Euroopa Ülemkogu president Donald Tusk eile Brüsselis. Tema lauale oli äsja jõudnud Suurbritannia valitsusjuhi David Cameroni kuueleheküljeline pöördumine.

Tuski ülesanne oli mängida kirjatuvi ja saata Cameroni mõtted edasi 27 EL-i riigi- ja valitsusjuhile, kes hingasid kahtlemata kergendatult.

EL-i tippkohtumised on aastaid ühes mõttes küllaltki kentsakalt kulgenud. Kui kogunenud peaministrid ja paar presidenti on arutanud, kuidas tulla toime võlakriisiga, Venemaa agressiooniga Ukrainas või põgenikekriisiga, on Londonist saabunud Cameron ikka hakanud oma joru ajama. Ta ütleb, et tal on vaja rääkida enda riigi EL-i liikmesusest ja talle tuleb vastu tulla, sest muidu soovitab ta oma kodanikel lubatud referendumil EL-ist lahkumise poolt hääletada.

Suurbritannia on suur EL-i liige ja seetõttu on Cameroni alati viisakalt kuulatud. Kuigi ülejäänud riigijuhid on hiljem pidanud õlgu kehitama, sest jutust ei selgunud, mida Briti peaminister täpselt tahab. Olukorra teeb keerulisemaks see, et Cameroni mõtted selle kohta, mida ta EL-ilt soovib, on aastate jooksul peetud kõnedes ja antud intervjuudes pidevalt muutunud.

Nüüd on lõpuks Cameroni soovid mustvalgel kirjas. EL-i liidritele on kahtlemata kergenduseks, et varasema ähvardava kärkimise asemel on paberile pandud mõtted palju pehmemad. Briti peaministri soovid olid järgmised.

1. Immigratsioon. Kõige valulisem teema

Kõige vastuolulisemad Cameroni nõudmised on puudutanud immigratsiooni, mis on Suurbritannias valuline teema. Valitsus on saanud kehtestada karmimad nõudmised kolmandatest riikidest saabuvatele inimestele, aga Cameroni juhitud konservatiividele on pinnuks silmas hoopis EL-i kodanikele kehtiv liikumisvabadus. Konservatiivide arvates on teistest liikmesriikidest tulnud Suurbritanniasse liiga palju inimesi. Cameron on varem ähvardanud nõuda EL-i kodanikele näiteks sisserände kvootide kehtestamist ja automaatse tagasisaatmise sisseseadmist, kui sisserännanu pole kuue kuuga tööle läinud.

Sellised lahendused tähendaksid sisuliselt EL-i liikumisvabaduse lõppu ja teised riigid on need tagasi lükanud.

Kirjas võttis ta selles küsimuses natuke leebema tooni. Cameron teatas, et sooviks tekitada olukorra, kus EL-ist Suurbritanniasse tulnud inimesed ei saaks esimese nelja kohapeal oldud aasta jooksul taotleda sotsiaaltoetusi ega maksusoodustusi. Ta väitis, et selline lahendus vähendaks Suurbritannia „tõmmet”.

Cameron aimas, et just see ettepanek võib saada problemaatiliseks, ja lisas: „Saan aru, et heaolusüsteemi küsimused võivad teistele liikmesriikidele rasked olla. Seepärast olen selles küsimuses avatud ka muudele lahendustele.”

2. Terve EL-i ja euroala suhe

Suurbritannia on suurim EL-i liikmesriik, mis ei kasuta eurot ega kavatsegi seda teha, nagu Cameron eile kinnitas. Briti peaministri arvates läheb praegu liiga palju auru euroala arendamisele, mistõttu tuleks alast välja jäävatele riikidele anda eraldi lubadusi. Tema sõnul oleks vaja tunnistada, et EL kujutab endast rohkemat kui ühe valuuta liitu, ja kaitsta kõiki 28 liikmesriiki ühendava siseturu ühtsust.

Cameron nõudis, et euroala arendamise meetmed oleksid rangelt vabatahtlikud riikidele, mis ühisraha ei kasuta. Tema hinnangul ei tohiks kunagi nõuda alast väljaspool olijatelt euroala riikide erakorralist toetamist, kui seda peaks vaja olema.

Neis mõtetes pole midagi, milles ei saaks Cameronile vastu tulla, sest asjad nii käivadki.

3. Ei taha Euroopa Ühendriike

Cameroni jaoks on eriti ärritav EL-i lepingutes olev suuresõnaline deklaratsioon, et riigid töötavad koos „aina tihedama liidu” loomiseks. Olgugi et deklaratsioonil pole konkreetset sisu, tahab Cameron sellest lahti saada. „Ma küsin EL-i liidritelt selget, juriidiliselt siduvat ja tagasipööramatut nõusolekut, mis lõpetaks Suurbritannia kohustuse töötada aina tihedama liidu nimel,” teatas peaminister.

„See tähendab, et Suurbritanniat ei saa kunagi meie tahteta siduda poliitilise liiduga või tõmmata Euroopa Ühendriikidesse,” täiendas ta.

Arvatavasti pole ühelgi EL-i riigil raske seda Cameronile lubada, sest erinevalt Cameronist saavad kõik aru, et see lausekatke on lihtsat sõnakõlks.

Cameron teatas veel, et sooviks sisse seada süsteemi, kuidas EL-i riikide parlamentidel tekiks selgem õigus uute ühiste seaduste loomises kaasa rääkida kuni mittesoovitavate õigusaktide eelnõude vetostamiseni välja. Tema sõnul tooks see osa Brüsselisse antud võimu riikide kodanikele jälle lähemale. Selleski pole midagi vastuolulist, sest parlamendid saavad juba praegu uute EL-i õigusaktide kohta oma meelsust väljendada ja paljud teisedki riigid on arvanud, et seda õigust tuleks tugevdada.

Tõrvatilk inimõigused

Cameroni eilne kiri puudutas ainult EL-i muutmissoove, aga sellega ühel ajal tegi Briti peaminister Londonis teatavaks, et soovib üles öelda Suurbritannia osaluse Euroopa inimõiguste konventsioonis. See tähendaks, et Strasbourgis asuval Euroopa inimõiguste kohtul poleks enam õigust Ühendkuningriigist saabuvaid edasikaebusi lahendada.

Inimõiguste konventsioon ja kohus on osa Euroopa Nõukogu liikmesriikide koostööst, mis haarab rohkemaid riike, mitte üksnes EL-i liikmeid. Nõrga õiguskorraga Ida-Euroopa riikide kodanike jaoks on inimõiguste kohus tihti ainus lootus oma õigusi isepäiselt toimetavate võimude vastu maksma panna.

Cameron soovib Euroopa inimõiguste konventsioonis osalemise asemel panna Suurbritannias maksma kohaliku asendusseaduse.

One of his classmates, a seven-year-old girl, said she picks potatoes every afternoon – tough, physical work that involves constant bending while carrying a heavy load.

Ajal, mil riigivalitsejad keskenduvad peenhäälestamisele, nagu mehe ja naise abielu põhiseadusesse kirjutamine või lippude heiskamine ettevõtluspäeval, laiutab keset tuba üks suur elevant, millest poliitikud pingsalt mööda vaadata üritavad. Selle elevandi nimi on sisserände vältimatus. Ja jutt ei käi pagulastest, vaid tööjõust, ilma kelleta me varsti enam hakkama ei saa, kirjutas Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar.

"Tööjõupuudus ei ole enam ammu vaid vajadus rohkemate programmeerijate, inseneride ja tippspetsialistide järele. Täna otsitavad tööandjad tikutulega taga tublisid kutseoskustega inimesi ja ka päris lihtsat tööjõudu. Kui kõrvale jätta Ida-Virumaa spetsiifiline probleem, siis on enam-vähem kõik, kes tahavad tööd teha, praegu hõivatud ja sellest on kujunemas üks olulisemaid takistusi Eesti arengule," leidis Tamsar tööandjate keskliidu kodulehel avaldatud artiklis.

"Prognoosi kohaselt väheneb Eesti rahvaarv kuni aastani 2040 keskmiselt 4800 inimese võrra igal aastal, nii sündimuse vähenemise kui ka sisserändest suurema väljarände tõttu. Seejuures tööealiste inimeste arv väheneb aastas 6350 inimese võrra ja pensioniealiste hulk suureneb 3400 inimese võrra. Seejuures on ühe pensionäri ülalpidamiseks vaja enam kui ühte maksumaksjat," lisas ta.

"Eesti valitsus on demograafilistest arengutest tulenevate vältimatute probleemidega vägagi hästi kursis. Tegemist ei ole riskiga, mida võib hinnata suuremaks või väiksemaks, vaid peaaegu täppisteadusega. Kuid valijate silmis on teema ebapopulaarne ja seetõttu ei kiirusta poliitikud reaalsusele otsa vaatama," kirjutas Tamsar.

"Seejuures on poliitikutel oluline aru saada ja ka avalikkusele (loe: valijatele) kommunikeerida üht põhimõttelist asjaolu: juhitud sisseränne ja pagulaste vastuvõtmine ei ole üks ja sama. Eesti esmane eesmärk ei pea olema humaansetel kaalutlustel teiste riikide probleemide lahendamine, ehkki oma panus tuleb meil pagulaskriisis kahtlemata kanda. Me ei kutsu siia neid välismaalasi, keda tahame aidata, vaid neid, kes on meile endile eluliselt vajalikud," jätkas ta.

Kriku kirjutas:Rohkem muretseb bisnismän vist küll odava tööjõu pärast kui tööjõu pärast üldiselt. Kui see teisiti oleks, ei kipuks keegi Soome tööle.

Kriku kirjutas:Rohkem muretseb bisnismän vist küll odava tööjõu pärast kui tööjõu pärast üldiselt. Kui see teisiti oleks, ei kipuks keegi Soome tööle.

"Eesti valitsus on demograafilistest arengutest tulenevate vältimatute probleemidega vägagi hästi kursis. Tegemist ei ole riskiga, mida võib hinnata suuremaks või väiksemaks, vaid peaaegu täppisteadusega. Kuid valijate silmis on teema ebapopulaarne ja seetõttu ei kiirusta poliitikud reaalsusele otsa vaatama," kirjutas Tamsar.