www.militaar.net

Kahtlen selles rehvihinna jutus ikka sügavalt...Eesti ostis 60 pasit tükikinnaga kuskil 1,8 miljonit krooni. Millest siis 1,2 peaks olema vaid rehvide hind...Ilmselt on nullide arvudega üle soolatud.

Eesti ostis kaheksakümnendatel toodetud soomukid koos sama ajajärgu kasutatud rehvidega. Siis oli rehvi tehnoloogia ja hind hoopis midagi muud. Kaasaegse soomuki rehvid pole päris tavalised veoauto rehvid. Need võimaldavad ka peale kuulitabamusi veel sadu kilomeetreid edasi sõita. Isegi Eesti Põlevkivi oli sunnitud mõned aastad tagasi oma Belaz-i rehvide eest kõrge turuhinna tõttu ligi kaks korda enam maksma. Täpset tsitaati rehvi hinnaga hetkel ei leia aga suurusjärk peaks enam-vähem õige olema.

Neid väikeseeriana toodetavad karjäärikallurite rehve pole mõtet näiteks tuua, rublake. Pasi kasutab üsna tavapärast vene veoautode 20-tollist veljemõõtu (508 mm) ja seal on võimalik kasutada nt Urali rehvi 370-508) (mis täpselt samamoodi kannatavad tühjalt sõitmist). Urali rehv maksab põllumajandustehnika poodides ca 300 eurot tükist. Kui keegi maksab rehvidelt sellised summasid nagu rubla räägib, siis üks seadus ütlebki, et lollilt tuleb raha ära võtta.

rbl kirjutas:Eesti ostis kaheksakümnendatel toodetud soomukid koos sama ajajärgu kasutatud rehvidega. Siis oli rehvi tehnoloogia ja hind hoopis midagi muud. Kaasaegse soomuki rehvid pole päris tavalised veoauto rehvid. Need võimaldavad ka peale kuulitabamusi veel sadu kilomeetreid edasi sõita. Isegi Eesti Põlevkivi oli sunnitud mõned aastad tagasi oma Belaz-i rehvide eest kõrge turuhinna tõttu ligi kaks korda enam maksma. Täpset tsitaati rehvi hinnaga hetkel ei leia aga suurusjärk peaks enam-vähem õige olema.

Ma olen Eesti Energiale kunagi neid BelaZ-i rehve müünud, made by Goodyear, maksid ca 38.000 krooni tükk.

Nagu ma tähendasin- tundub, et isand rbl on nullidega loominguliselt ringi käinud...

mx77 kirjutas:Ma olen Eesti Energiale kunagi neid BelaZ-i rehve müünud, made by Goodyear, maksid ca 38.000 krooni tükk.

Karjäärikalluri rehvi hind on kerkinud 100 000 kroonini...

http://www.pohjarannik.ee/modules.php?n ... e&sid=7690

Kapten Trumm kirjutas:Pasi kasutab üsna tavapärast vene veoautode 20-tollist veljemõõtu (508 mm) ja seal on võimalik kasutada nt Urali rehvi 370-508) (mis täpselt samamoodi kannatavad tühjalt sõitmist). Urali rehv maksab põllumajandustehnika poodides ca 300 eurot tükist. Kui keegi maksab rehvidelt sellised summasid nagu rubla räägib, siis üks seadus ütlebki, et lollilt tuleb raha ära võtta.

"Soomukil on purunemiskindlad rehvid, läbilastud rehvidega suudab soomuk sõita vähemalt 200 kilomeetrit kiirusega üle 70 kilomeetri tunnis. Ühe sellise rehvi hind võrdub uue odavama sõiduauto maksumusega"

Kahtlen kas Ural oma 300 euroste rehvidega midagi sarnast suudab?

Ja pärit on see leelotus kust? Ikka siit...

http://www.autonet.ee/uudised/autouudised/20026

Ja juttu on neis nendestsamadest Pasidest, mille kohta rb väitis..

Eesti ostis kaheksakümnendatel toodetud soomukid koos sama ajajärgu kasutatud rehvidega. Siis oli rehvi tehnoloogia ja hind hoopis midagi muud.

EDIT:

Ja ka uudis sellisest rehvihinnast pärineb 2008 aastast ja teravast defitsiidist põhjustatud buumist. Väita nüüd selle baasilt, et transportöörikummi hind on 200 000 on ikka vast liialdus pehmelt öeldes.

Väikese ja suhteliselt vaese riigina ei ole meil alati võimalik hankida või ise arendada täpset sellist tehnikat ja varustust, mis ideaalselt sobiks meie tingimustesse, mistõttu peamegi pidevalt vaatama, kas ja kust saaks kraami, mis enamvähem sobib meie tingimustesse ja tõenäolistesse stsenaariumitesse, ja mis ideaalis poleks tehasest täishinnaga ostetav kraam. Selles mõttes saan ma aru, miks sõna „tasuta“ peale hakkab kohe mõnel mehel tulukesed peas vilkuma ja juba kukutakse leidma „võimalusi“ nende kasutamiseks Eesti võimalikes konventsionaalsetes stsenaariumites kuni selliste laest võetud kasutusviiside nagu „reservväelaste transport kogunemispunktidest rindele“ väljamõtlemisele jm katsetele mugandada hoopis teistsuguseks konfliktiks mõeldud masinaid meie tingimustesse. Õigemini küll püütakse mugandada meie tingimusi sellisteks, et tõestada nende masinate vajalikkust ja sobilikkust. Tegelikult võiks esmalt ikka meelde tuletada seda, millise konflikti jaoks MRAP-id üldse konstrueeriti ning miks ta seetõttu nii oma design philosophy’lt kui ka seega oma TTA omadustest meie tingimustesse üsna vähe sobivad.

Kui jätta kõrvale mõned üksikud varasemad variandid (nagu nt meilgi tuntud Lõuna-Aafrika Mamba), siis arendati MRAP-id välja 2000. aastate keskel kasutamiseks Iraagi ja Afganistani madala intensiivsusega mässulistevastase sõjapidamise tarbeks. Ohupilt oli järgmine – vastaseks on ebakonventsionaalselt organiseeritud ja võitlusviisidega sissid, kelle peamisteks võitlusmeetoditeks on aina võimsamate sõidukitevastaste IED-de (seetõttu ei piisanud enam traditsioonilistest ratas- ja roomiksoomukitest ja kiiruga soomustatud džiipidest) panek koalitsioonivägede peamiste liikumisteede peale ning lühikeste varitsuste korraldamine peamiselt käsitulirelvadega. Suurem osa operatsioonidest toimuvad kas linnaaladel (teedel) või siis maastikul, kus tihti on kõva ja kuiv pinnas ka väljaspool teid. Väed paiknevad peamiselt suurtes baasides või väiksemates välibaasides, kust tehakse pidevaid, kuid kestvuselt lühikesi jalgsi- ja motoriseeritud patrulle, st. sõidukitel ei pea olema piisavalt ruumi kogu sõdurivarustuse ja mitmepäevaste moonavarude kaasavõtmiseks. Vastasel puudub kaudtule- ja õhutuletoetuse võime, samuti märkimisväärne tankitõrjevõime, mistõttu pole vaja muretseda soomuki gabariitide (st. maskeerimis- ja varjamisvõimaluste) pärast. Konflikt on kestvusest aastatepikkune, mistõttu on nii kodupubliku toetuse säilitamiseks kui ka sõdurite endi moraali ülahoidmiseks hädavajalik maksimaalselt vähendada inimkaotusi, st asi, mis lühiajalise konventsionaalse konflikti puhul pole nii primaarne.

Selliste tingimuste jaoks töötatigi välja erinevad MRAP-id, mis nagu nimigi (mine resistant, ambush protected) on mõeldud eelkõige sõdurite kaitsmiseks võimsamate maasse kaevatud võimsate (tihti võimsamad tavalisest tankimiinist, mille vastu kaitseb piisavalt ka meie tavaline Pasi) lõhkekehade ja varitsuste vastu. Kuna liikumine toimub peamiselt teedel vm kõval pinnasel, kõlbas kasutada 2-3 teljega veokeid, milledele tehti plahvatuskahjustuste vähendamiseks võimalikult kõrge ja V-kujuline põhi, kabiin aga kaeti paksu soomusega. See kõik muutis masinad väga kõrgeks ja kõrgele viidud raskuskeskmega, mis aga teedega maastikul ning muude eriliste lahinguvälja ohtude (vastase vaatlus, kaudtuli, õhutuli, suuremad lahingud konventsionaalse vastasega jne) puudumisel pole probleemiks.

Milline võiks nüüd olla see tõenäoline stsenaarium, millega me siin Maarjamaal peame kunagi ehk rinda pistma. Üsna selgelt saab see olema võitlus eelkõige vastase konventsionaalsete üksustega, aga mingil määral ka eriüksustega, kes kasutavad tanke, jalaväe lahingumasinaid, tuletoetuseks nii kaudtuld kui õhutuletoetust. Sõidukitevastaste miinide kasutamine vastase poolt on vähetõenäoline või siis vähene. Esiteks puudub pealetungival poolel eriline vajadus massiliselt sõidukitevastaseid miinivälju rajada. Jah, vastase liikumise takistamiseks võidakse kasutada puistemiinivälju, aga selle puhul pole puistatavad miinid sellise suurusega laengutega, et MRAP-i kasutamine (võrreldes jalaväe lahingumasina, soomustransportööri või isegi Unimogiga) oleks ilmselt overkill. Meie tagalas ringihiilivad eriüksused vaevalt et kasutavad massiliselt sõidukitevastaseid lõhkekehi – esiteks ei jaksa eriüksused sellist kraami kaasas tassida, teiseks aga pole selliste üksuste ülesandeks mitte suvaliste, tavalisi sõdureid vedavate sõidukitekolonnide varitsemine ja ründamine, vaid staapide, sidesõlmede jt high-value target’ite jahtimine. Mis puudutab võimalust, et igasugused dožornikud hakkavad siin massiliselt sõidukitevastaseid miine või IED-sid kasutama, siis esiteks ei ole mina eriti kindel, et meie vene elanikkonna seast üldse leiduks lühikese aja jooksul sadu väljaõppega vabatahtlikke, kellel oleks motivatsiooni riskida oma eluga seltsimees Putini suure, aga kahtlase asja eest. Mis põhiline – selleks tuleks leida piisav hulk vajalikke aktiviste, neid värvata, indoktrineerida, õpetada tundma miiniasjandust või ise väetisest lõhkekehade valmistamist, üle piiri tuleks varjatult smuugeldada (kui soovitakse üldse mingit mainimisväärset efekti saavutada) kas suurtes kogustest miine või siis peaks keegi hakkama massiliselt väetiseid jm taolist tsiviilkäibes olevat kraami kokku ostma – ja kõik sellised asjad oleksid üsna tõenäoliselt meie eriteenistuste poolt üsna kergesti tuvastatavad. Ühesõnaga – igasugused üksikud dožornikud võivad hakkama saada mingi üksiku provokatsiooni või plahvatusega, aga ma ei näe, et väga lühiajalise konventsionaalse konflikti korral kujuneksid need selliseks probleemiks, et oleks tarvis hankida sellega toimetulekuks eraldi spetsiaalseid masinaid.

Konventsionaalse konflikti puhuks on soomust loomulikult vaja, aga sellist soomust, mis kaitseb ka muude lahinguvälja ohtude eest, kui ainult suure lõhkejõuga IED-d ja käsitulirelvadega varitsused. Lisaks põhjasoomuse paksusele tulevad siin mängu ka muud vajalikud omadused – võimalus liikuda teedeta maastikul, võimalus keerata kiirelt maantee pealt maha metsa vahele, et varjata ennast vastase vaatluse, õhulöökide ja kaudtule eest, võimalus masinat võimalikult kiiresti maskeerida või maa sisse kaevata (gabariidid ja kõrgus!), võimalus mahutada kompaktselt ühe masina peale mitte 4-6 jalaväelast lahinguvarustusega, vaid terve jalaväejagu seljakottide, jaovarustusega (telgid, maskeerimisvõrgud) ja lahingumoonakomplektiga jne. Lemet tõi õigesti välja, et turul on saadaval igasuguseid MRAP-e, milledest paljudel on hea maastikuläbivus, madalam siluett, mahutavad terve jao koos varustusega jne, kuid need on ju kõik tehaseuued masinad, mis maksavad hingehinda. Antud juhul läks jutt lahti ju peamiselt USA Afganistanist üle jäävatest MaxxPro MRAP-idest, mis on küll „tasuta“, kuid millel on kaks telge, kehv või olematu maastikuläbivus ning väike kabiin, kuhu ei mahu terve jalaväejagu, varustusest rääkimatagi.

Võttes arvesse kõike eelnevat, proovime siis nüüd kainelt ette kujutada, kuidas selliste masinate kasutamine meie tingimustes välja näeks. Otse lahinguväljal (a la jalaväe lahingumasin) neid masinaid kasutada ei saaks – neil pole selleks ei piisavat soomuskaitset, pardarelvastust ega mobiilsust. Nii et selle poolest pole nad kuidagi paremad ei jalaväe lahingumasinast, Pasist ega tavalisest veoautost. Jah, neid võiks kasutada jalaväe veoks lahinguvälja lähedusse, sarnaselt soomustransportööriga, kuid siin tulevad taas mängu piiratud mobiilsus ning kabiini väiksusest tulenev vajadus suurema hulga masinate järele. Ehk taas, masin poleks selles rollis kuidagi parem tavalisest ratassoomukist, ega erilist parem soomustamata veoautost, kuna lahingut löövad sõdurid ikka jalastunult. Jäävadki sellised minu arvates vägivaldselt külge poogitud kasutusviisid nagu nt „tagalakaitseoperatsioonid dožornikute vastu“ või „reservväelaste transport kogunemispunktist rindele“. Esimese variandi kohta ja juba kirjutasin, et on suhteliselt vähetõenäoline, et dožornikud muutuksid selliseks ohuks, et nende vastu oleks parim kaitse just MRAP-ide ringi liikuvad motoriseeritud patrullid. Teine variant reservväelaste veoks rindele – rindele jõudes võitleksid need reservväelased niikuinii jalastunult. Üksuste transpordiks rindele sobivad need masinad vähe – sisse mahub ainult pool jagu isikliku varustusega, st seljakotid ja jaovarustus tuleks riputada masina külgedele või katusele, mis veelgi suurendab raskuskeset ja ümbermineku ohtu, või siis on varustuse veoks vaja veel ühte täiendavat masinat. No ei ole minu arust eriti mõistlik pidada üheainsa jalaväejao transpordiks üleval kolme erinevat masinat kolme väljaõppinud autojuhiga! Aga no hästi... Vurab siis selline, tavapärase ca 50 veoki asemel hoopis 70-100 MRAP-iga (sihtmärk missugune) reservjalaväepataljon rinde poole. Võimsate IED-de oht, mille jaoks MRAP algselt välja töötati, puudub. Kui tee peale satub vastase poolt väljalastud puistemiiniväli, siis sõidab esimene masin ilmselt miinile, muutub kasutamiskõlbmatuks (aga kogu masinas olev pooljagu jääb tõepoolest terveks). Ülejäänud kolonn peatub, sõdurid jalastuvad ja võtavad sisse ringkaitse. Selles mõttes pole veokid taaskord kuidagi paremad (välja arvatud see, et paar meest saab ilmselt surma või vigastada, mis on aga väga väike probleem võrreldes nende kaotustega, mida pataljon kannab hiljem jalastunult konventsionaalses lahingus), sest pidama peab kolonn jääma niikuinii, sest MRAP-idega lihtsalt miiniväljast niisama läbi ei sõida. Pioneerid asuvad miinivälja kõrvaldama, kuid kogu kolonn peab kogu selle aja seisma uhkelt keset teed, sest tee pealt maha sellise kõrge masinaga ei maksa keerata, läheb kergelt ümber, eriti kui roolis on vähese kogemusega reservväelased, kes pole kunagi sellise masina roolis olnud, või olid seal viimati 5-10 aastat tagasi. Selles mõttes pole see masin mitte kuidagi parem Unimogist, mille saab peatuse ajaks üldjuhul siiski tee pealt maha metsa varju ajada ja seal ära maskeerida. Sama kehtib ka siis, kui kolonni rünnatakse kaudtulega või õhust – mingil määral vähendab MRAP küll esmaseid kaotusi, kuid ühel hetkel peavad sõdurid jalastuma nii veoautost kui ka MRAP-ist ning siis maksab ainult see, kui head individuaalse kaitse vahendid sõduritel on ja kui kiiresti nad maastikul hargneda ja varjuda jõuavad. Vahe on lihtsalt sellest, et veokid on võimalik tee pealt (kaotustega, tõsi küll) samuti maha ajada, MRAP on aga tee külge suht jäigalt seotud.

Seega on kokkuvõttes üsna keeruline väita, et MRAP-id on nii sobilikud, universaalsed ja meie tingimustesse sobivad masinad, et sellest tasuta pakkumisest tuleks kohe kinni haarata.

Ma olen igati nõus, et „tendisoomusega“ veoautod ei paku sõduritele kaitset väga paljude ohtude eest, mis neid teel rinde suunas varitsevad. Küll aga võiks vaadata võimaliku tulevase sõja lahingupilti tervikuna ja järeldada järgmist:

1. Lühiajalises konventsionaalses konfliktis tekib valdavosa inimkaotustest siiski otse lahinguväljal, kus sõdurid tegutsevad niikuinii jalastunult;
2. Otse lahinguväljal suudavad piisava soomuskatte, mobiilsuse ja pardarelvade olemasolu tõttu edukalt tegutseda vaid jalaväe lahingumasinad, mida me kõigile niikuinii ei jaksa hankida;
3. Teel rindele suudaksid kaotusi vähendada MRAP-ide kõrval ka soomustransportöörid, aga ka neid ei jaksaks me kõigile niikuinii muretseda ning nendel olevad üksused sõdiksid lahinuväljal ikkagi jalastunult;
4. Seega ei ole ilmselt mõistlik panustada ebaproportsionaalselt palju ressursse üksuste soomustamiseks pelgalt selleks, et kaitsta neid teel tagalast rindele;
5. Selle asemel tuleks vaadelda lahingupilti tervikuna ning mõelda rohkem näiteks sõduri individuaalse kaitse vahenditele (korralikud kuulivestid ja kiivrid), mis vähendavad kaotusi nii otse lahinguväljal kui ka motoriseeritud ja jalgsirännaku ajal; counter-battery võimele, mis vähendaks vaenlase võimalusi kasutada kaudtuld nii lahinguväljal kui ka tagalateedel liikuvate kolonnide vastu (ja selleks ongi vaja 155mm iseliikuvaid, mitte massiliselt 122mm järelveetavaid, sest need on transpordi ajal täpselt sama haavatavad kui tendijalaväepataljon; õhutõrjevõime arendamisele, mis samuti kaitseks nii lahinguväljal kui ka lähitagalas olevaid üksusi.

Samuti võiks mõelda selle peale, mida kaasfoorumlane tommy natukene aega tagasi välja tõi – soomlased suudavad soomusea kaitsta vaid ca 10-20 000 meest kogu oma 230 000 SA-struktuurist, ülejäänud on ikka samasuguse tendi all nagu meilgi. Meie paneme oma arengukavaga jalaväe lahingumasinatele ja soomustransportööridele kolm pataljoni ehk umbes 2500-3000 meest kokku 21 000-mehelisest operatiivstruktuurist. Vahekorrad on praktiliselt samad, aga miskipärast kõik soomlaste kaitselahendi kiitjad arvavad, et meid ootab selliste varustatuse juures ees õudne katastroof.

rbl kirjutas:

mx77 kirjutas:Ma olen Eesti Energiale kunagi neid BelaZ-i rehve müünud, made by Goodyear, maksid ca 38.000 krooni tükk.

Karjäärikalluri rehvi hind on kerkinud 100 000 kroonini...

http://www.pohjarannik.ee/modules.php?n ... e&sid=7690

Kusjuures see jutt võttis mul küll karbi lahti, mis seal Põhjrannikus kirjutati. Kas tõesti tehakse riigihange, kes osalevad vaid mingeid laojääke müüvad pisidiilerid? Siis see hind ongi ca 100.000 krooni.

Kui me omal ajal neid rehve EE-le müüsime siis polnud mingit riigihanget, hind lepiti otse rehvitootjaga kokku ja kõik rehvid valmistati eritellimusel (seal oli see probleem, et Belaz-i rehv ei omanud veel lisaks mingit lääne analoogi, mõõtudes oli mingi kala). Euclidi rehvidega oli asi lihtsam, ega ikkagi valmistati rehvid eritellimusel igakordselt.

A4 kirjutas:

Braavo Hea, et mõtlevaid inimesi ka leidub.

A4, selle postituse peaks ära trükkima kuskil Eesti militaarajakirjas. Tõsiselt. Peaks tegema ka rubriigi "Kuu enim kirgi tekitanud teema militaar.netis", millele vastavad ametnikud ja sõjaväelased.

Hea ja põhjalik kirjatükk.
Aga mõnda muuseumisse võiks ju ikka mõne MRAPi saada

Lemet kirjutas:Kahtlen selles rehvihinna jutus ikka sügavalt...Eesti ostis 60 pasit tükikinnaga kuskil 1,8 miljonit krooni. Millest siis 1,2 peaks olema vaid rehvide hind...Ilmselt on nullide arvudega üle soolatud.

Lemet kirjutas:Ja ka uudis sellisest rehvihinnast pärineb 2008 aastast ja teravast defitsiidist põhjustatud buumist. Väita nüüd selle baasilt, et transportöörikummi hind on 200 000 on ikka vast liialdus pehmelt öeldes.

Sinu küsimus, kuidas see vana kasutatud - kulunud rehvidega Pasi sai olla nii odav kuna juba üks uus tänapäevane kuulikindel rehv on nii kallis. Vanad ja kulunud rehvid ongi odavamad. Sõiduauto kasutatud rehvi saad kätte 10-15 euroga, uue eest maksad pea 100, seega uue ja kasutatu vahe ongi juba pea kümmne kordne. See kui varem olid Pasil all odavad ja kulunud tavarehvid ei tähenda, et neid poleks pidanud vahetama tänapäevaste aga kallite kuulikindlate rehvide vastu. Kui varitsusele sattudes oleks Pasil kummid läbi lastud ja rehvid velgedelt maha jooksnud, olekski vaenlasel abitu ja seisev sihtmärk olemas olnud. Kaasaegsete kuulikindlate rehvidega aga midagi sellist naljalt ei juhtu. Kaitseväe logistikud olid need, kes võrdlesid ühe sellise rehvi hinda odavama sõiduauto hinnaga, mine ja vaidle nendega kui sa sellega nõus ei ole. Odavamate Citroën, Peugeot mudelite hinnad algavadki seal 12-13 tuhandest eurost.

Võib-olla valgustad meid siis hoopis ise, palju Pasile sobilikud Hutchinsoni veljed ja rehvid maksavad?

kaur3 kirjutas:A4, selle postituse peaks ära trükkima kuskil Eesti militaarajakirjas. Tõsiselt. Peaks tegema ka rubriigi "Kuu enim kirgi tekitanud teema militaar.netis", millele vastavad ametnikud ja sõjaväelased.

Kiidan takka. Oleks selliseid rohkem.

Lühiajalises konventsionaalses konfliktis tekib valdavosa inimkaotustest siiski otse lahinguväljal, kus sõdurid tegutsevad niikuinii jalastunult;

Oskad vast ka tuua vastavad arvulised näited Gruusia sõjast?
Minu tähelepanekute kohaselt oli peamine kaotuste tekitaja seal suurtükivägi, millega üksteist kordamööda üle külvati.