2. Otse lahinguväljal suudavad piisava soomuskatte, mobiilsuse ja pardarelvade olemasolu tõttu edukalt tegutseda vaid jalaväe lahingumasinad, mida me kõigile niikuinii ei jaksa hankida;
See, mida sa räägid, on tegelikult pooltõde. IFV-de ostmisest kõikidele pole juttugi olnud. On räägitud piisavalt odavast ja piisavalt massilisest soomustatud transpordivahendist.
Pealegi, jalaväe lahingumasinad pole mitte asi iseneses, vaid need on tankide toetuselement. Väita, et jalaväe lahingumasinate ostmise järel suudab EKV jalavägi tegutseda mehhaniseeritult lahinguväljal, on iseenesest pooltõde. Ei suuda. Ilma vajalike toetuskomponentideta on need masinad kasutatavad APC rollis.
3. Teel rindele suudaksid kaotusi vähendada MRAP-ide kõrval ka soomustransportöörid, aga ka neid ei jaksaks me kõigile niikuinii muretseda ning nendel olevad üksused sõdiksid lahinuväljal ikkagi jalastunult;
Kõikidele ei saagi, aga arvan, et enamikule siiski saab.
Vat see on järgmine pooltõde, mis mul ajab turjakarvad alati turri. Igikestev universaalne põhjus ajusid mitte liigutada on rahapuudus. Iseenesest pole rahapuuduse faktis midagi uut, raha on kõigil puudu, ka NSVL-l oli seda külma sõja ajal puudu. Igal aastal reservi arvatava jalaväepataljoni jalaväekompaniid on tänaste EKV rahaliste võimaluste juures kahtluseta võimalik varustada lihtsamate/odavamate ratasoomukitega ja see summa on tegelikult suhteliselt "kommiraha". Eesti maksis esimese Pasi tehingu eest (60 masinat) 112 miljonit krooni, mis teeb 1,9 miljonit krooni ehk120 tuhat eurot masina eest, 7,2 miljonit eurot sh need Patria tehtud tornid.
4. Seega ei ole ilmselt mõistlik panustada ebaproportsionaalselt palju ressursse üksuste soomustamiseks pelgalt selleks, et kaitsta neid teel tagalast rindele;
5-8 miljonit eurot aastas on summa samas klassis (ok, natuke suurem) kui me maksame igal aastal ajateenija toetusteks.
Kindlasti leiab veel selliseid "nice to have" kulusid, mis lahinguvõimet ei mõjuta. Kindlalt on.
See ei ole mingi "ebaproportsionaalselt suur ressurss", vaid me põletame igapäevase admintööga veel suuremaid summasid.
Ka on vale väita, et kaitstakse tagalast rindele. Kaitstakse ka "rindel", eemaldumisel järgmisele viivituspositsioonile (miks arvate, et veoautod paremini siis kaitsevad või mehhaniseeritud vastase eest saab eemalduda jalgsi?). Lisaks on 7,62 ja killu eest kaitstud masin võimalik positsioonidele lähedale tuua (väljaspoole otsetule mõju), mida ei saa teha veoautoga.
5. Selle asemel tuleks vaadelda lahingupilti tervikuna ning mõelda rohkem näiteks sõduri individuaalse kaitse vahenditele (korralikud kuulivestid ja kiivrid), mis vähendavad kaotusi nii otse lahinguväljal kui ka motoriseeritud ja jalgsirännaku ajal;
Kehasoomusele rõhumine näitab, et kirjutaja ei suuda vaadelda lahingpilti tervikuna ega tegelikult vist oma erilist ülevaadet, millist kraami idanaaber omab?
Sõduri kehasoomus (tõendatud Gruusia sõjas) omab mõju peamiselt haavade raskusele ja haavade letaalsusele.
Kehasoomus katab ainult ülakeha ja pead - 2-3 kildu/kuuli kätesse ja jalgadesse ning aidaa, võitlusvõime kadunud.
Näiteks kui vastane kasutab igasugu shrapnell-tüüpi moona (idanaabril on päris suur valik), süüteaineid, nn vaakumpomme (FAE), hoidku taevas - massihävitusrelva, siis nende eest kaitset individuaalsete vahenditega tagada pole võimalik. Ja vastavate puitmuldkindlustuste rajamiseks vastane meile aega ei anna. Selleks, et ehitada välja kindlustused juba 152 mm mõju eest, kulub päris mitu päeva. See ei tähenda, et individuaalse kaitse vahendeid pole vaja, vaid nendest ainuüksi ei piisa, vaja on ka kollektiivseid kaitsevahendeid. Soomusmasin on ühtlasi kollektiivne kaitsevahend nii MHR kui ka suure purustusjõuga konventsionaalsete relvade eest.
counter-battery võimele, mis vähendaks vaenlase võimalusi kasutada kaudtuld nii lahinguväljal kui ka tagalateedel liikuvate kolonnide vastu (ja selleks ongi vaja 155mm iseliikuvaid, mitte massiliselt 122mm järelveetavaid, sest need on transpordi ajal täpselt sama haavatavad kui tendijalaväepataljon; õhutõrjevõime arendamisele, mis samuti kaitseks nii lahinguväljal kui ka lähitagalas olevaid üksusi.
Siin on taas tegemist pooltõega. Keegi pole rääkinud liikurite asendamisest 122-ga, vaid sellest, et analoogselt IFV vs "rahvasoomuk" teemal on vajalik
ka piisavalt massilise ja lihtsa kaudtulerelvastuse omamine. Soomusbrigaadi kontekstis ma rääkisin soomusvedukitega FH-70-st, mis ei ole kuidagi "sama haavatav kui tendipataljon". Kõik see on loomulikult õige (ÕT, kaudtuli jne) ning keegi pole ka vaidlustanud selle vajadust, kuid lisaks neile näputäiele moodsatele asjadele on vajalik ka ülejäänud kambale midagi välja anda. Alati jääb küsimus, et 1 brigaad, mis tegutseb mõne valla suurusel ajal vs ülejäänud.
Kui meil on täna raha maksta 20 000 eurot tükist logistilise mersu veoauto eest, siis pole meil probleemiks maksta ka mõnikümmend kuni 100 tuhat eurot tükist kasutatud ratassoomuki eest, lihtsalt raha kulutamise viisid tuleb üle vaadata. Kui Iisraelil kõlbasid kuni 90ndate lõpuni kasutada maailmasõja-aegsed poolroomikud (või hiljuti ameeriklaste vanad soomustatud Hummerid), siis tekib küsimus, et miks meil käib selline pepsutamine et lase olla. Või miks Iisrael ei jõudnud selle "suure tõeni", et "pole otstarbekas kuludada ebaproportsionaalselt suuri ressursse jalaväe viimiseks lahinguväljale" ja miks nad ostsid kokku tuhandete kaupa masinaid, mida siin naerdakse.
Kokkuvõtvalt - ei midagi uut, tavapärane status quo õigustamine.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.