Praegu käib EV "ülevõtmine" kordi kiiremini kui see tõenäoliselt 1939 käinuks. Just 1939, mitte 1940 juunis. Meie esiisad olid nn esmase kaitsevõime ehitamisel kaugelt produktiivsemad kui meie oleme seni olnud (ja lähitulevikus oleme). Tulenes see nii rahalisest reaalsusest (riigikaitse sai eelarvest protsentuaalselt rohkem) kui ka mõtteviisist.
Kui võrrelda asjade seisu 1939 ja praegu, siis vahe on lausa karjuv. Ja raha pole peamine põhjus, ka EWs oli seda napilt ja osade asjade ostmiseks kraabiti seda igalt poolt kokku.
Kui täna teeks keegi ettepaneku, et ostame endale kaks kaasaegset allveelaeva, siis vahitaks seda ideed kui hullumaja väravat. Milleks, NATO teeb, sõda ei tule jne jne jne "argumente" tuleb.
Selles kogu point ongi. Ja enne kui mõlemad kahest põhipunktist pole täidetud, pole väga sügavat mõtet muude, sekundaarsete faktoritega oma pead vaevata. Kui autol puudub mootor, siis pole kliimaseadme olemasolu oluline.
mida kõik asjaomased ilusasti teavad) on hetkel esikohal retoorika ja p..e pugemine, mis üritab lükata oletuslikku (või vähem oletuslikku) interventsiooni võimalikult kaugele
Vaata asi on ikka sedapidi, et meie võimekus/võimetus pole ikkagi mingi maaväline jõud. Ikka päris tehtav ja saavutatav asi - nagu see mitmel pool mujal kinnitust leidnud on. Lihtsalt probleem on selles, et EV-s on liiga palju asjamehi, kes arvavad, et retooria ja p..pugemine ONGI see julgeolek. See on suur probleem. Ja NATO on päästev business-plan, kus makstes 2% obrokit on võimalik 10% häälte saamiseks laiali külvata. Täpselt nii Stenbockis, Toompeal ja Kadriorus mõeldakse, sest kui rahakoti suurust vaagida, siis rahas pole meil probleem. Et asi on kinni mingi abstraktse rahva kaitsetahte taga, ma ka ei usu, sest Eestis on paraku veel elitaardemokraatia, kus eelarve 80 miljardit jagatakse Eestis laiali vähem kui 50 inimese poolt ja isegi Riigikogu lihtliige ei puhu siin pilli, kehtib lause "see on poliitiline otsus".
Kui meie mobiliseeritud armee suudaks panna Võrumaal ja Sinimägedes asja kolmeks kuuks seisma, siis võiks üsna rahulikult asja võtta. Täna on minu arvates ka see 30 päeva mingi piirkonna hoidmist tiba ulmeline.
Seda puudust tegelikult mingi poliitika ei asenda. 1929 ei osatud kindlasti uneski näha, mis 1939 toimuma hakkab. Ja 1981 ei osatud kuskil ette näha seda, mis 1991 juhtus. Ainult 10 aastat. Seega on soovmõtlemine igasugu "ohuhinnangud", mis väidavad, et 2018 on kindlast rahulik.
Mis puudutab sõjalist külge, siis ei maksa end kohutada lasta idanaabri arvudest paberil ja arvata, et edukas võitlus toimub vaid meie ruumis, kuid teiste vahenditega. Kui palju need arvud tegelikult maksavad, on ajaloos ennegi tõendamist leidnud. Sõjateooria ja loodud eelduste järg pidanuks Wehrmacht saama ka 1941 juuli alguseks segi pekstud. Ja Punaaarmee lootis ka kahe nädalaga Helsinkis paraadi pidada. Näe, ei pidanud. Seega ei maksa arvata, et meie midagi ei suuda ega määra. Lihtsalt seni on häbiväärselt vähe tehtud ja põhiliselt kõnesid peetud. Oleks aeg tegudeks.
Moraalist ja tahtest.
Hardware pole esmane, kuid oluline. Milline on mobiliseeritava motiiv minna mobilisatsiooni korral kohale ja söösta turmtulle, omades teadmist, et tema põhiline relv on 1959. aastal toodetud AK-4 (utreerin), Eesti armee peale on 24 enamvähem lahinguvõimelist suurtükki ja tema parim kaitse on humanitaarabi Volvo present ka kodumaa mändide tüved? Ja viimane õppekogunemine oli 7 aastat tagasi toimunud organiseerimise porno? Ka sellised faktorid määravad kaitsetahet -üks sõjalise moraali komponente on muide sõduri usk oma oskustesse ja relvadesse.
