Venäjä vaatii Suomelta laivastotukikohtaa, Gotlanti miehitetään – voisiko näin tapahtua?
Kolme synkkää tulevaisuudenkuvaa Itämeren alueelta. Miten Suomen johto reagoisi?
Michael Moberg, James Mashiri ja Charly Salonius-Pasternak
SK 09/2015|27.2.2015 05:20
Varautuminen pahimpaan on elintärkeää jokaiselle itsenäiselle kansakunnalle. Siinä voidaan käyttää apuna skenaarioita, mahdollisia tulevaisuuden tapahtumaketjuja.
Seuraavilla sivuilla kuvatut tapahtumat eivät ole totta eivätkä myöskään ennusteita siitä, mitä tulevaisuudessa tapahtuu. Ne ovat rakennettuja tapahtumasarjoja, joita voidaan käyttää suunnittelun ja ajattelun välineenä.
Valitsemamme skenaariot sijoittuvat Itämeren–Suomenlahden alueelle. Keskeisiä tekijöitä niissä ovat muiden Itämeren maiden ja Naton toimintavalmius sekä Venäjän sotilaalliset kyvyt ja sen tahto käyttää asevoimaa. Venäjän toimintaan on valittu hybridisodan ja informaatiopsykologisen sodankäynnin aineksia.
Näissä skenaarioissa tilanne kehittyy nopeasti. Niissä on kuvattu muiden valtioiden ja liittouman päätöksiä ja mahdollista toimintaa tällaisessa kehityksessä.
Suomen osalta skenaarioiden merkitys, toimenpiteet ja johtopäätökset on jätetty avoimiksi. Tarkoituksena on haastaa lukijat kehittämään tilannetta eteenpäin.
Nämä skenaariot on testattu ulkopuolisilla asiantuntijoilla, ja heidän kommenttinsa on otettu huomioon.
Michael Moberg on kapteeniluutnantti evp, joka on palvellut mm. Uudenmaan prikaatissa, Afganistanissa ja Merivoimien esikunnassa. Nykyisin hän toimii liike-elämässä.
Kapteeniluutnantti James Mashiri pitää turvallisuuspoliittista blogia ja palvelee Puolustusvoimien logistiikkalaitoksella.
Charly Salonius-Pasternak toimii vanhempana tutkijana Ulkopoliittisessa instituutissa.
Skenaario 1: Ahvenanmaa
Kuukausi sitten täydessä öljylastissa oleva tankkeri kaapattiin Itämerellä. Kaksi viikkoa sitten Venäjä ilmoitti, että Itämeren halki kulkeva Nordstream-kaasuputki oli yritetty räjäyttää nelisenkymmentä kilometriä Helsingin eteläpuolella. Vain radiosytyttimen vika esti räjähdyksen.
Sosiaalisessa mediassa on alkanut levitä Oil Fighters Front (OFF) -nimellä kulkevan organisaation videoita. Niissä kerrotaan, miksi OFF on päättänyt iskeä Venäjän Itämeren kautta tapahtuvaan öljynvientiin. Ahvenanmaata kodikseen kutsuva OFF-johtaja kertoo eräässä videossa, että hän on kiitollinen tuesta, jota hänen organisaationsa on saanut esimerkiksi eräältä Suomen hallituksessa istuvalta puolueelta. Suomen pääministeri kiistää jyrkästi, että valtio olisi tukenut organisaatiota.
Seuraavaksi julkisuuteen tulee tieto toisen öljytankkerin kaappausyrityksestä. Venäjä ilmoittaa, että se moninkertaistaa partioinnin Suomenlahden ja Pohjois-Itämeren alueella.
Valvonnasta huolimatta Primorskin öljysatamaan palaamassa ollut tyhjä tankkeri ilmoittaa myöhään yöllä kansainvälisellä hätätaajuudella, että kannen alla on tapahtunut valtava räjähdys ja alus on uppoamassa. Miehistö saadaan pelastettua, mutta tankkeri uppoaa noin kolmekymmentä kilometriä Jurmon saaren eteläpuolella.
Seuraavana aamuna Venäjän Itämeren laivastossa ja läntisessä sotilaspiirissä käynnistyy laajamittainen valmiustarkastus. Merijalkaväen taisteluosasto ja kaikki sen kalusto ajoneuvoista ilmatorjuntaohjuksiin rahdataan laivoihin.
Lauantaiaamuna kansainväliseen mediaan leviää tieto, että venäläinen ammattikalastaja on havainnut merimiinoja Pohjois-Itämerellä. Kalastajan ottamat kuvat vahvistavat tiedon. Rahtialusten kapteenit muuttavat reittejään ja iltapäivään mennessä meriliikenne – ja sen myötä 90 prosenttia Suomen tuonnista ja viennistä – pysähtyy.
Suomi ilmoittaa, että se lähettää miinantorjuntaan erikoistuneen Katanpää-luokan aluksen alueelle. Kaikki huomio kuitenkin kohdistuu Venäjän ilmoitukseen, että se on pakotettu ottamaan päävastuun Itämeren turvallisuudesta, koska länsivaltioiden tukemat terroristit yrittävät tuhota Venäjän kuristamalla sen raaka-ainevientiä.
Suomalaiset heräilevät sunnuntaiaskareisiinsa, kun miinantorjunta-alus Katanpään kapteenille tulee viesti suoraan venäläisen alusosaston johtajalta. Se on täydellinen yllätys: suomalaisia kehotetaan pysymään Turun saaristossa. Venäjä hoitaa miinojen tunnistamisen, raivaamisen ja terroristien etsinnän.
Vain tuntia myöhemmin puolustusvoimien tiedustelupäälikkö antaa hallituksen ulko- ja turvallisuuspoliittiselle ministerivaliokunnalle (utva) tilannearvionsa. Puolustusvoimain komentaja ehdottaa eräiden valmiuslain toimivaltuuksien käyttöönottoa ja Ahvenanmaan sopimuksen tulkitsemista niin, että puolustusvoimat voi toimia alueella vapaasti.
Poliittinen johto ei ole valmis hyväksymään jälkimmäistä ehdotusta. He pelkäävät, että se antaisi väärän signaalin ja kärjistäisi tilannetta.
Valmiuslain käyttöönoton suhteen koolla olevat ministerit eivät pääse yhteisymmärrykseen siitä, ollaanko todella lain kolmannen pykälän toisen momentin kuvaamassa tilanteessa, eli kohdistuuko Suomeen “huomattava aseellisen tai siihen vakavuudeltaan rinnastettavan hyökkäyksen uhka”. Puolustusvoimien valmiutta päätetään kuitenkin kohottaa.
Maanantaiaamuna kaikissa Itämeren reunavaltioissa ykkösuutinen on Oil Fighters Frontin uusi nettivideo. Siinä uhataan, että järjestö aikoo käyttää myös ilma-aluksia ja sukellusveneitä Venäjän öljyvientiä vastaan. Videon taustalla vilahtaa näkymä Ahvenanmaan saaristosta.
Venäjä ilmoittaa välittömästi kymmeneen kilometrin korkeuteen yltävästä lentokieltoalueesta, jota valvotaan mereltä ja ilmasta.
Puolustusvoimien tiedustelulaitos saa Ruotsilta tietoja: valmiusharjoitukseen käsketyt maahanlaskudivisioonan osat ovat edelleen kuormausryhmityksessä Kaliningradin alueella.
Samaan aikaan merivoimat saa tiedon kolmen venäläisen Ropucha-luokan maihinnousualuksen siirtymisestä merelle. Ruotsalainen sukellusvene on seurannut tilannetta läheltä ja sen kapteeni arvioi, että alukset on kuormattu täyteen.
Suomen ja Ruotsin operaatiopääliköiden lyhyen puhelinkeskustelun jälkeen yksi asia on selvä: Venäjä on valmiusharjoituksen aikana luonut kyvyn yhdistetyn maihinnousu- ja maahanlaskuoperaation tekemiseen missä tahansa Itämeren alueella alle vuorokaudessa.
Suomalaiset eivät ehdi Ahvenanmaalle, jos Venäjä päättää nousta maihin. Ruotsalainen amfibiopataljoona on kuitenkin ollut korkeassa lähtövalmiudessa jo kaksi päivää. Hallituksen pikakokouksen jälkeen Ruotsi tarjoaa joukkoa Suomelle.
Tarjous tulee sokkina Suomen poliittiselle johdolle. Vaikka sotilastiedustelu on välittänyt hälyttäviä tietoja jo pitkään, ei poliittinen johto ole uskaltanut tehdä päätöstä osittaisen liikekannallepanon aloittamisesta. Viivyttelyn takia vain ilmavoimilla on käytössä Suomen alueellisen koskemattomuuden turvaamiseen tarvittavat voimat.
Poliittinen johto päättää kiittää Ruotsia tarjouksesta, mutta ei vielä ota apua vastaan.
Suomen pääministerille saapuu kiireellinen viesti juuri kun utvan kokous on päättynyt. Sen ydin on, että Venäjä ei näe Itämeren ja Suomenlahden turvallisuustilanteen paranevan lähiaikoina, joten sille on tärkeää saada käyttöön tukikohta, josta käsin terroristeja vastaan voidaan taistella.
Venäjä ehdottaa yhteistä tukikohtaa Suomen ja Ruotsin kanssa. Upinniemen sotasatama tai Hangon satama sopisivat tarkoitukseen erinomaisesti.
Viesti päättyy toteamukseen, että Venäjä toivoo yhteistyötä mutta on valmis myös toimimaan itsenäisesti varmistaakseen tukikohdan saamisen.
Utva kokoontuu välittömästi uudelleen.
Skenaario 2: Gotlanti
Tilanne Itämerellä on kiristynyt. Venäjän ja Ruotsin sekä Nato-maiden välillä toimivat enää välttämättömimmät diplomaattiset yhteydet. Puola, Latvia, Liettua ja Viro ovat järjestäneet osittaisen liikekannallepanon ja Nato nostanut uuden keihäänkärkijoukkonsa valmiutta. Venäjän joukot Kaliningradissa on asetettu pysyvään valmiuteen ja ne ovat kuukaudessa läpäisseet kolme valmiustarkastusta.
Gotlannin saaren Hemvärnet-kodinturvajoukkojen pataljoonankomentaja siepataan. Uutinen on juuri leviämässä ruotsalaismediassa, kun tulee uusi tieto: armeijan varastotiloissa Gotlannissa on syttynyt tulipaloja. Tulessa ovat varastot, joissa säilytetään kaikkia 14:ää saarelle kriisien varalta sijoitettua taistelupanssarivaunua.
Internetiin ilmestyy aiemmin tuntematon Gotlands folkrepublik. Virallisten sivujen mukaan kansantasavalta on perustettu, koska Ruotsi ei ollut valmis puolustamaan saarta tai hyödyntämään sen lähellä olevia liuskekaasuesiintymiä saaren asukkaiden hyväksi.
Nyt Gotlanti ottaa itse vastuun luonnonvaroistaan, taloudestaan ja hallinnostaan. Saaren yli lentävä Ruotsin ilmavoimien JAS Gripen -hävittäjä ammutaan alas olalta laukaistavilla ilmatorjuntaohjuksilla.
Kaikki Itämeren reunavaltiot tuomitsevat alasampumisen. Venäjä ilmoittaa, että kohonneesta jännityksestä huolimatta se jatkaa Zapad-18-harjoitustaan. Merkittävä osa Venäjän Itämeren laivastosta on siirtymässä Pietarista Suomenlahtea pitkin Gotlannin ohitse.
Venäjä aloittaa uuden laajan valmiusharjoituksen, joka käsittää koko Läntisen sotilaspiirin. Ruotsissa uutinen aiheuttaa kaaoksen: kaupoissa alkaa hamstraus ja käteinen loppuu pankkiautomaateista.
Ruotsin hallitus istuu juuri kriisikokouksessa, kun kolme suurta autopommia räjähtää: yksi Tukholmassa, yksi Malmössä ja yksi Göteborgissa. Iskujen tekijäksi ilmoittautuu turvallisuuspoliisi Säpolle entuudestaan tuntematon Svenska Islamistiska Arméen. SIA ilmoittaa, että räjähdykset ovat Ruotsin puolustusvoimia vastaan kohdistuvan taistelun alku. Myös reserviläiset ovat iskujen kohteina.
Seuraavana aamuna venäläiseltä Vladivostok-luokan alukselta nousseet maahanlaskupataljoonan helikopterit ilmestyvät Gotlannin ylle. Ropucha-luokan raskaat maihinnousualukset tuovat vahvistuksia maihin, mukana on sekä S-400 ja Pantsir S-1-ilmatorjuntaohjusjärjestelmiä.
Ruotsin yritys estää maihinnousu onnistuu vain osittain, Gotlannin ja Ruotsin rannikon väliin sijoitettu vahva alusilmatorjunta rajoittaa ilmavoimien toimintaa. Silti ilmavoimien Gripenit sekä merivoimien alukset HMS Visby ja Karlstad onnistuvat upottamaan maihinousualus Ivan Grenin ja hävittäjä Nastojtvivjin.
Kriisinhallintaoperaatioihin kehitetyn logistiikkajärjestelmän puutteet haittaavat Ruotsin ilmavoimien toimintaa. Koneita kyllä olisi, mutta mekaanikoista ja lentäjistä tulee pulaa, kun koneiden pitäisi olla ilmassa ympäri vuorokauden.
Venäjä ilmoittaa, että se on valmis lopettamaan sotilaalliset toimet jos Ruotsin laivasto, mukaan lukien sukellusveneet, vetäytyy satamiinsa.
Suomen poliittinen johto on täysin yllättynyt tilanteen nopeasta sotilaallisesta kärjistymisestä. Valmiuslakia ei ole vielä otettu käyttöön, mutta Puolustusvoimat on korkeimmassa mahdollisessa rauhanajan valmiustilassa. Presidentti on ehdottanut epävirallisesti, että Suomi tarjoaisi Ruotsille myös sotilaallista apua. Hallitus ei vielä ole ottanut kantaa ehdotukseen.
Iltauutisten aikaan hallitus ilmoittaa, että Suomi ryhmittää puolustusvoimien suorituskykyjä Ahvenanmaalle ja ottaa käyttöön osan valmiuslaeista.
Pian sen jälkeen Uudenmaan prikaatin vapaaehtoisista varusmiehistä koottu rannikkojääkärikomppania lähtee satamasta, suuntana Ahvenanmaa. Kiireen vuoksi osasto koottiin vapaaehtoisista, jotka operaatiota varten kotiutettiin etuajassa. Siirtymistä suojaa sekä merivoimien alus että ilmavoimien Hornet-hävittäjien parvi.
Tunti ilmoituksen jälkeen autiolle suomalaiselle maantiepätkälle laskeutuu kuusi ruotsalaista JAS Gripen -hävittäjää. Vastassa on ryhmä suomalaisia lentomekaanikkoja, joille on annettu Gripeneihin liittyvää täydennyskoulutusta. Ruotsalaismekaanikot istuvat vielä yksityiskoneessa matkalla lähimmälle suomalaiselle siviililentokentälle.
Suomalaiset ovat paikantaneet matalalla lentävän suuren lento-osaston, jonka koostumus viittaa hyvin suojattuihin pommikoneisiin. Hornetit lähtetetään ilmaan, niiden tehtävänä on tunnistaa venäläiset koneet, jotta Gripenit voivat iskeä Suomenlahden yllä.
Yhdysvaltojen ja Naton ballististen ohjusten seurantajärjestelmä havaitsee kahdeksan Iskander-ohjuksen laukaisun. Ilmoitus saavuttaa Ruotsin operaatioesikunnan Tukholman liepeillä vain minuutteja ennen kuin ensimmäinen ohjus iskeytyy esikuntarakennukseen. Myös ilmavoimien taistelunjohtokeskus StriC Grizzlyyn ja signaalitiedustelun keskuksiin isketään.
Seuraavaan aamuun mennessä Venäjän Gotlantiin tuomat S-400-ilmatorjuntajärjestelmät on ryhmitetty niin, että Itämeren ylle ei kannata lentää. Yhdysvallat voisi tuhota järjestelmät, mutta se seuraa sivusta ja odottaa seuraavaa siirtoa.
Suomessa hallituksen ulko- ja turvallisuuspoliittinen ministerivaliokunta (utva) on historiansa vaikeimman päätöksen edessä. Hallituksen sisällä on jakolinja kahden toimintamallin välillä. Osa kannattaa avointa ja täydellistä Ruotsin sotilaallista tukemista – puolustautumista yhdessä.
Venäjä reagoisi tähän. Se kuitenkin tietää, että Suomi pystyy iskemään strategisiin kohteisiin ja neutraloimaan Venäjän sotilaalliset toimet Suomenlahden alueella – esimerkiksi Lugassa, josta Iskander-ohjukset laukaistiin.
Toisaalta Suomi ei vielä Venäjän silmissä ole osapuoli. Voisiko Suomi yhä toimia välittäjänä?
Skenaario 3: Narva
Krimin valtaamisen ja Itä-Ukrainan sodan jälkeen Venäjän ja muun Euroopan välillä vallitsee vastakkainasettelu. Virossa Narvan alueella on syntynyt kansalaisjärjestöjä, joita yhdistää vaatimus kaikkien kansalaisoikeuksien myöntämisestä myös vähemmistöille. Vaihtoehtona on alueen irrottautuminen Virosta ja liittyminen Venäjään.
Viro on tehostanut asevoimiensa valmiutta ja järjestänyt viranomaisten yhteisharjoituksia Itä-Virossa (Ida-Viru). Kaksi viikkoa aikaisemmin Narvan alueella tapahtui välikohtaus, jossa kolme miestä ja yksi nainen sai surmansa Kaitseliit-kodinturvajoukkojen tulituksessa. Lisäksi kaksi ihmistä haavoittui.
Venäjän mukaan surmansa saaneista kolme oli Virossa pysyvästi asuneita Venäjän kansalaisia. Virolaislähteiden mukaan Kaitseliitin partiota vastaan avattiin varoittamatta tuli sen harjoitellessa ennalta ilmoitetun ohjelman mukaisesti.
Venäjä vetoaa Euroopan turvallisuus- ja yhteistyöjärjestö Etyjiin ja Euroopan unioniin kansalaistensa ja etnisen venäläisen vähemmistön oikeuksien turvaamiseksi. Narvassa järjestettävissä mielenosoituksissa sekä sosiaalisessa mediassa jaetaan tietoa Virosta irtautumisen hyvistä puolista.
Aiemmat vaatimukset kansalaisoikeuksista muuttuvat väitteiksi viranomaisten venäläisperäisen väestöön kohdistamista systemaattisista valvonta- ja pidätysoperaatioista. Samaan aikaan Venäjä julkaisee valtiojohtoisissa medioissaan tietoja, joiden mukaan “liettualaisia, latvialaisia ja puolalaisia fasisteja” on rekrytoitu Viron puolustuksen avuksi. Nämä ovat Naton erikoisjoukkojen kanssa jo toiminnassa Ida-Virun alueella.
Kuluvan viikon alussa maailmalle levisi Viron asevoimien operaatiopäällikön matkapuhelinkeskustelu. Julkisuuteen vuotaneessa puhelussa raivostunut virolaisupseeri uhosi: “Ammutan vaikka jokaisen venäjää puhuvan kunnes tämä ongelma on hoidettu. Emme anna näiden eläinten tuhota maatamme.”
Narvassa käynnistyvät laajat mielenosoitukset, jotka muuttuvat mellakoiksi. Tilanne kiristyy entisestään, kun paikallinen poliisipäällikkö kidnapataan ja Viron asevoimien upseeri teloitetaan julkisesti.
Kaksi päivää myöhemmin Narvan keskeisimmät hallintorakennukset ovat ”Narvan itsepuolustusjoukoiksi” (Narva enesekaitsevägi) itseään kutsuvien asemiesten hallinnassa. Joukkojen komentaja ilmoittaa, ettei alueella sallita lentotoimintaa siviilien suojelemiseksi “Viron fasistiasevoimien terrori-iskuilta”.
Latvian ja Liettuan hallitukset kokoontuivat hätäistuntoihin heti, kun tieto ”lentokieltoalueesta” tulee julkisuuteen. Ylen iltapäivän uutislähetykseen ehtii uutinen siitä, että maat aloittavat asevoimien liikekannallepanon.
Suomen puolustusministeri ilmoittaa myöhemmin samana iltana, että vaikka Puolustusvoimat on tehostanut valmiuttaan, eivät tapahtumat Baltian maissa johda muihin toimiin. Suomi ei ole harkitsemassa avun tarjoamista Baltiaan eikä apua ole edes virallisesti pyydetty.
Brysselissä Naton suurlähettiläät kokoontuvat Viron pyynnöstä sotilasliiton neuvoston (North Atlantic Council, NAC) neljännen artiklan mukaiseen kokoukseen. Samaan aikaan käynnissä on laajoja hyökkäyksiä Viron tieto- ja sähköverkkoja vastaan, joten virolaiset harkitsevat vakavasti myös Naton 5. artiklan mukaisia toimia. Artikla velvoittaa kaikki Naton jäsenmaat puolustamaan yhtä hyökkäyksen kohteeksi joutunutta liittolaistaan.
Jo kaksi päivää aiemmin Ruotsi esitti Suomelle Itämeren alueen valvonnan tehostamista ja siihen liittyvää yhteistä ilmatilan ja aluevesien käyttöä. Suomessa tammikuussa 2016 voimaan astuneet uudet lait puolustusvoimista ja aluevalvonnasta mahdollistaisivat tämän.
Ruotsi teki pyynnön julkisesti, mikä herätti Suomen valtionjohdossa hämmennystä. Suomi torjuikin ehdotuksen suoralta kädeltä. Tasavallan presidentti korosti maltillisuutta ja keskusteluyhteyksien avoinna pitämistä. Hän ilmoitti matkustavansa Moskovaan ennen EU:n hätäkokousta.
Kolme ensimmäistä vapaaehtoisten kuljettamaa miehistönkuljetusvaunua ylittää Viron ja Venäjän rajan. Viro ilmoittaa, että se on Venäjän hyökkäyksen kohteena.
Vaatimus yhteisen puolustuksen toimista iskee kuin salama Brysselin sateiseen aamupäivään. Suomelle ja Ruotsille toimitetussa viestissä Viro muistuttaa kaikkia EU-jäsenvaltioita Lissabonin sopimuksen mukaisesta puolustus- ja avunantovelvoitteesta. Se pyytää molemmilta mailta aseellista apua Viroon kohdistuvan hyökkäyksen torjumisessa.
Ruotsi vastaa heti ja ilmoittaa tukevansa Viroa ja Natoa kaikin mahdollisin keinoin. Aiemmin Norjan Bodön ja Tromssan alueelle ryhmittyneitä Yhdysvaltain ilmavoimien ja merijalkaväen osastoja laskeutuu Ruotsiin Såtenäsiin ja Ronnebyhyn.
Venäjä ilmoittaa pitävänsä tätä provokaationa ja varaavaansa oikeuden ennaltaehkäiseviin iskuihin Ruotsia vastaan, mikäli liittouman joukot eivät vetäydy sen maaperältä. Venäjän asevoimien joukot aloittavat uudelleenryhmittymisen. Ne siirtyvät lähemmäksi Suomen rajaa Karjalan kannaksella ja Alakurtin läheisyydessä.
Nimettömien virkamieslähteiden mukaan Ruotsi on jo kuusi viikkoa neuvotellut asemastaan suoraan Yhdysvaltain kanssa.
Neuvottelut aloitettiin, kun Suomi oli useamman kerran torjunut Ruotsin pyynnöt yhteisen puolustuksen aktivoimisesta. Lähteen arvion mukaan Suomi hylkäsi peloissaan pitkälle rakennetun puolustusyhteistyön vetoamalla erityisiin Venäjä-suhteisiin.
Suomen valtioneuvosto kutsuu kaikki ministerit ja ministeriöiden sekä virastojen korkean johdon takaisin Suomeen. Pääministeri ilmoittaa, että ulko- ja turvallisuuspoliittinen valiokunta utva kokoontuu heti kokoukseen Viron tilanteesta.
Kokouksen aikana tasavallan presidentti kertoo hänelle toimitetun viestin sisällöstä: Venäjä on ilmoittanut, että Suomen sekaantuminen Viron tapahtumiin pakottaisi Venäjän suoriin vastatoimiin. Sekaantumiseksi lasketaan myös sotilaallinen yhteistyö kolmansien osapuolien kanssa.
Lopulta valiokunnan päätös muotoillaan niin, että se on yksimielinen. Varautuminen päätöksen seurauksiin aloitetaan heti.
Miten Suomen pitäisi eri skenaarioissa toimia? Voit kommentoida uhkakuvia alla.
http://suomenkuvalehti.fi/jutut/kotimaa ... 66ca7d-500
Mida Ukrainast õppida?
Re: Mida Ukrainast õppida?
Suomen Kuvalehti algatas kolme kriisisstsenaariumi arutamise:
-
Viiskümmend
- Liige
- Postitusi: 2110
- Liitunud: 04 Aug, 2010 12:33
- Kontakt:
Re: Mida Ukrainast õppida?
Ukraina konflikti õppetunniks on kindlasti "relvaabi andmise võimalikkus", see on ka teema, mille puhul tuli Eestil oma seisukoht kujundada.
Välismaalt ostetud relvade ja relvasüsteemidega (nn.stratkaubaga) on reeglid väga lihtsad, neid ei tohi kolmandale osapoolele edasi anda, müüa, kinkida, laenata - ilma tootja riigi nõusolekuta. Seega kui USA, UK, Saksamaa, Prantsusmaa, Soome, Rootsi jne… teatavad, et nad ei toeta täna Ukrainale relvaabi andmist siis ei saa ka mitte ükski muu riik nõusolekut nendest riikidest pärit relvastuse edastamiseks Ukrainale.
Kuna avalikult „Ei“ öelnud riikidest pärit relvastuse üle andmine Ukrainale oli ja on Eesti jaoks automaatselt võimatu siis meie sisuliseks valikuteks jääb:
A. Pakkuda Ukrainale selliste riikide varustust/relvastust, kes ei ole avalikult oma relvaabi andmise keeldumisest teatanud (KV kontekstis võiks see olla näit. Hiina, Iisraeli, Bulgaaria... päritolu relvastus), küsimine ja loa saamine võtab muidugi kohutavalt kaua aega.
B. Vastavat nõusolekut mitte üldse küsida (sest relvastuse päritoluriik hoiab näit. agressori poolele).
C. Müüa-anda-laenata Ukrainale Eestis toodetud varustust. Siin on Eesti riik ise peremees ja poliitika kujundaja.
Võib küsida, kui Rootsi, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa jne…. kiire ja avaliku „Ei-ga“ oli juba suurem osa Eesti KV poolt kasutatavast varustusest ukrainlastele reaalselt mitte-üle antav, siis miks ei lükatud selle asemele ette Eesti tootjaid?
Ka Ukraina soovide tabelis oli vähemalt kaks asja, mida Eestis toodetakse ja arendatakse ning mille üle Eestis uhked ollakse (UAV-d ning sidesegamine).
Täpselt sama teema on päevakorras ka siis, kui relvaabi palujaks oleks näiteks meie naaberriik Läti, kes küsib mingite kummaliste roheliste mehikeste peletamiseks Eestilt laenuks Pasisid, CV-sid või Carl Gustaveid. Juhul, kui Soome ja Rootsi teatavad aga oma „neutraliteedist“ siis ei saaks me oma naabreid sellise relvaabiga ka seaduslikul moel aidata, kolmandale osapoolele relvastuse üleandmise luba eeldatavalt sealt ei tuleks, Venemaa mõistaks sellise Stockholmi ja Helsingi sammu kiirelt hukka.
Relvastust tootvate riikide mõjujõud on palju suurem, kui see Ukrainale abi andmise debatis välja paistab ning välismaalt pärit relvastuse/varustuse ostja peab nende piirangute ja reeglitega arvestama kogu sellise relvastuse/varustuse elutsükli lõpuni!
Välismaalt ostetud relvade ja relvasüsteemidega (nn.stratkaubaga) on reeglid väga lihtsad, neid ei tohi kolmandale osapoolele edasi anda, müüa, kinkida, laenata - ilma tootja riigi nõusolekuta. Seega kui USA, UK, Saksamaa, Prantsusmaa, Soome, Rootsi jne… teatavad, et nad ei toeta täna Ukrainale relvaabi andmist siis ei saa ka mitte ükski muu riik nõusolekut nendest riikidest pärit relvastuse edastamiseks Ukrainale.
Kuna avalikult „Ei“ öelnud riikidest pärit relvastuse üle andmine Ukrainale oli ja on Eesti jaoks automaatselt võimatu siis meie sisuliseks valikuteks jääb:
A. Pakkuda Ukrainale selliste riikide varustust/relvastust, kes ei ole avalikult oma relvaabi andmise keeldumisest teatanud (KV kontekstis võiks see olla näit. Hiina, Iisraeli, Bulgaaria... päritolu relvastus), küsimine ja loa saamine võtab muidugi kohutavalt kaua aega.
B. Vastavat nõusolekut mitte üldse küsida (sest relvastuse päritoluriik hoiab näit. agressori poolele).
C. Müüa-anda-laenata Ukrainale Eestis toodetud varustust. Siin on Eesti riik ise peremees ja poliitika kujundaja.
Võib küsida, kui Rootsi, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa jne…. kiire ja avaliku „Ei-ga“ oli juba suurem osa Eesti KV poolt kasutatavast varustusest ukrainlastele reaalselt mitte-üle antav, siis miks ei lükatud selle asemele ette Eesti tootjaid?
Ka Ukraina soovide tabelis oli vähemalt kaks asja, mida Eestis toodetakse ja arendatakse ning mille üle Eestis uhked ollakse (UAV-d ning sidesegamine).
Täpselt sama teema on päevakorras ka siis, kui relvaabi palujaks oleks näiteks meie naaberriik Läti, kes küsib mingite kummaliste roheliste mehikeste peletamiseks Eestilt laenuks Pasisid, CV-sid või Carl Gustaveid. Juhul, kui Soome ja Rootsi teatavad aga oma „neutraliteedist“ siis ei saaks me oma naabreid sellise relvaabiga ka seaduslikul moel aidata, kolmandale osapoolele relvastuse üleandmise luba eeldatavalt sealt ei tuleks, Venemaa mõistaks sellise Stockholmi ja Helsingi sammu kiirelt hukka.
Relvastust tootvate riikide mõjujõud on palju suurem, kui see Ukrainale abi andmise debatis välja paistab ning välismaalt pärit relvastuse/varustuse ostja peab nende piirangute ja reeglitega arvestama kogu sellise relvastuse/varustuse elutsükli lõpuni!
Re: Mida Ukrainast õppida?
Pikem jutt 95.aeromobiilse brigaadi ohvitseride-küborgitega. Kuna isegi peale lühendamist/kohendamist on päris pikk artikkel, siis panen selle teema alla, et peateemat mitte päris umbe ajada Ja ehk on ka siit midagi õppida...
http://cripo.com.ua/?sect_id=2&aid=189356
"See on Borja, Mr Veebruar!" tutvustab Vitali Deinega mind 95. brigaadi dessantväelasega. Eelmise aasta lõpus trükkis nende poolt asutatud vabatahtlike organisatsioon „Vernis živõm“ kalendri 95.-nda küborgitega, kes kaks ja pool kuud kaitsesid Donetski lennuvälja. Boriss Rjabuhha foto kaunistab veebruarikuud. See kalender ripub mu kabinetis toimetuse seinal - kuna õues on nagu tellitult veebruari lõpp, olen ma Borissi fotot põrnitsenud juba peaaegu terve kuu, teda elusana näha on minu jaoks väga põnev. Ehh, pole sarnane.
Samuti on mulle lubatud kohtumine mr Märtsiga, kuid Slavjanskisse sõidu peaeesmärk on mr August, 95.brigaadi 2.pataljoni komandöri asetäitja hüüdnimega Kupol (Kuppel), keda peetakse üheks parimaks ohvitseriks meie armees. Lahingute ajal Donetski lennuvälja eest oktoobrist detsembrini kamandas Kupol kõiki operatsioone Peskis.
Mr Veebruar kohtub meiega vaksalis ja viib brigaadi dislokatsioonikohta. Teel ei kohta me mingeid purustusi - ainult paari BTR-i juba sihtkohale lähenedes. Teed on Slavjanskis sellised, et ainult BTR-iga neil sõita saabki.
Paar sõna sellest, kuidas ma sattusin Slavjanskisse. Vahekord sõdur-vabatahtlik-ajakirjanik on eriline. Ajakirjanikud aitavad oma meediaväljaannete abil korjata vabatahtlikel raha igasuguste vajalike sõjaliste vidinate jaoks. Selle eest vabatahtlikud aitavad meid, teatades informatsiooni ja keelitavad sõdureid andmaks meile intervjuud. Sõjaväelased, keda riik andis praktiliselt vabatahtlike armule, on nõus kõiges selles osalema. Ilma sellise ringi abita oleks mõnede sõduritega intervjuud kokku leppida olnud tunduvalt keerulisem.
Vitali Deinega tõi 95.brigaadi võitlejatele soojuskaamera, mille brigaad saab organisatsioonilt "Vernis živõm". Soojuskaamerasse oli pandud kiri volontääridelt, alustades sõnadega "Kallis Ukraina sõdur" ja lõppes soovitusega kaamera vigasaamisel helistada volontäär Jelenale sellisel ja sellisel numbril. "Oh, ma kardan, et sõdurid helistavad sellele Jelenale ka ilma soojuskaamera purunemiseta," naerab Kupol, lugedes kirja.
Esmamulje Anatolist - rahulik, rõõmus mees. Sama argiselt ja rahulikult peab ta end üleval ka lahinguolukorras - ma nägin seda Aleksei Ištšenko filmis Peskist ja Donetski lennuväljast.
Deinega nimetab Anatolit "tarantinolikuks tegelaseks“: "Meil on foto, kus ta on .338 kaliibrise snaipervintpüssiga. Rahulik, vintpüssiga ja naeratab.“ Kohe teatatakse mulle, et me oleme vintpüssiga nimekaimud - seda kutsutakse Vika, Vikusja.
Anatoli nõustus olema intervjuu persooniks, selles osalesid ka teised pataljoni vanemohvitserid, kes kategooriliselt keeldusid trükis avaldamiseks oma nimesid või hüüdnimesid nimetamast (lisaks nõuti esimest korda elus minult veel eemaldada salvestus diktofonist).
Kaadrist
Mul on déjà vu - juba teab mitmes intervjuu viimasel ajal algab sõnaga "kurvalt". Kuid seejuures ei jõuta väljendini „kõik on kadunud“. Ei ole kõik kadunud. Kuid ikkagi võib kaduda. Ja et seda ei juhtuks, on riigijuhtidel aeg hakata ennast liigutama. Põhjalikumalt sellest, mis suunas, räägib teile Kupol.
„Kurb on hetkeseis rindel,“ ütleb mulle Kupol ja pöördub ohvitseri poole, kelle hüüdnime mul keelati mainida: "Nõus?"
"Kurb," kinnitab ohvitser. Mugavuse huvides anname talle nimeks "List" (artiklist küll ei selgu, kuid arvatavalt Wilhelm Listi järgi), kuna tema lahingumeisterlikkusest ja vägitükkidest jutustati mulle täiesti uskumatuid asju juba enne meie tutvumist Slavjanskis.
"Nüüd teeme üksipulgi selgeks," tõotab Kupol. "Esiteks. Nukker on olukord juhtimisega. Seda on vaja täielikult muuta - Kindralstaap, Kaitseministeerium. Vaatame tõele näkku, staapides istuvad mitte sõjaaja sõjaväelased, vaid rahuaegsed. Sõdida nad ei taha ega ei oskagi. Vanad kretiinidest polkovnikud, kes sõdivad 1941.aasta printsiipide järgi. Isegi ei ürita sõdida, vaid imiteerivad sõda. Kolossaalne on vahe inimestel rindel ja inimestel staabis. Nagu praktikast näha, ei toimu reaalset operatsioonide planeerimist. Aga kui ongi plaan - ei vasta see reaalsusele. Sõda kestab juba terve aasta. Selle aja jooksul oleks juba võinud välja selgitada häid ja nutikaid ohvitsere - majoreid, polkovnikuid - ja kasvõi osaliselt vahetada välja staapide juhtkond. Just lahingukogemusega ohvitseride vastu.“
Edasi teeb Kupol meile ettepaneku teha "väike analüüs":
„Kuidas sõdivad vene üksused? Neil toimub pidev rotatsioon. See tähendab, et kõik väeosad saavad enam-vähem võrdselt kogemusi. Meil aga on olukord selline: 250 000 inimest armees. Neist pidevalt sõdib 40-50 000. Ülejäänud 200 000 ei osale lahingutegevuses. See on viga. On vaja läbi viia rotatsioon nii, et kõik väeosad saaksid lahingukogemust. Loomulikult, mitte kõik neist 200 000-st – see on lahinguüksuste jaoks, on ka tagala. Kuid ka lahinguväeosades on veel 50 000 kogemusteta võitlejat.
On veel üks nüanss," räägib Kupol. "Väga palju inimesi suhtuvad sõtta nii: tahan sõdin, ei taha ei sõdi. See on sõda. On vaja karmistada vastutust.“
"“Tahan sõdin - tahan ei sõdi" - on see vabatahtlike kohta?“
"Vabatahtlikud on vaja üldse laiali lüüa. Või siis allutada nad VSU-le või territoriaalpataljonidele. Praegu on vabatahtlikud faktiliselt ebaseaduslikud relvastatud formeeringud (sõjaväelaste või, jumal hoidku, miilitsate jaoks kõlab see formuleering nagu kohtuotsus – ebaseaduslikud tähendab kuritegelikud).“
„Kuid te ju kaua aega võitlesite lennuväljal koos pravosekkidega, toetusite üksteisele, arvatavasti sõbrunesite?“
„Pravosekke sõdis väike grupp, ülejäänud esinesid niisama ja marodööritsesid. Parem Sektorist oli terminalis kokku kuni 20 inimest: Jaška, Podoljanin ja kompanii. Nemad on muideks senimaani Peskis. Võin ära märkida veel Tarantino, Bogema Paremsektorist on hoopis tase omaette. Väga taibukas mees.“
„Vaat sellistele, nagu Bogema, on vaja anda sõjaväepilet, auaste ja vähemalt rood alluvusse,“ täiendab List.
„Saate aru, tööd koosseisuga peaaegu ei tehta,“ jätkab Kupol. "Kahjuks peame tunnistama, et meie riik ei ilmuta huvi pädevate inimeste välja valimisel, kellele võiks panna komandörikohused ja kes võiksid viia sõdurid lahingusse. Valik käib kohalikul tasandil kohalike komandöridega. Aga riiklikul tasandil normaalset poliitikat ei ole. Kuid kaadrid otsustavad tõepoolest kõik. Nagu ka äris, on vaja taibukaid mänedžere kõikidel tasanditel. Tähelepanuväärne on Iisraeli mudel. Iga patrioot kaitses oma kodumaad sõjas. Nende peaminister Netanyahu tegi alguses sõjaväes karjääri, aga hiljem liikus juba poliitikasse.“
„Mida mõtlete pataljonikomandöridest, kes said saadikuteks?“
„Lurjused,“ vastab List lühidalt.
„Ei saa olla nii pataljonikomandör kui ka saadik,“ ütleb Kupol. „See on PR. Kõikidest kombattidest-saadikutest nägime eesliinil ainult kahte - Andrii Teterukki Mirotvoretsist ja Dmitro Jarošit. Jarošit nägin ma isiklikult Peskis, ta on tubli, püüdis isegi operatsiooni juhtida. Minu arvamus on selline - kuni käib sõda ja sa oled pataljonikomandör - mine ja sõdi. Sõda sai läbi – mine erru ja hakka saadikuks.
Kui sul on vähemalt mingisugunegi väejuhianne, ehitasid üles pataljoni, kogusid kokku poisid, viisid nad lahingusse - mine ja võitle. Nii tood riigile rohkem kasu kui Ülemraadas,“ valutab südant Kupol.
Sõjaseisukorrast
„Te mainisite, et mõningad üksused otsustavad ise, kas sõdida edasi. Kuidas see üldse on sõjas võimalik?“
„Vaat nii - lihtsalt lähevad laiali ja põgenevad,“ räägib Kupol.“Üldiselt on selliste asjade eest ette nähtud tribunal, kuid meil pole sõjaseisukorda, seepärast tribunal ei tööta.“
„Aga mispärast sõjaseisukorda pole?“ pärib List ning pidades välja pausi retoorilisele küsimusele, jätkab: "Sellepärast et 450 lurjust, kes istuvad rahahunniku otsas, kaotavad selle. Mis on sõjaseisukorra mõte - kogu majandus töötab armee jaoks. Kopikas ei kuku mitte seltsimeeste taskusse, vaid läheb soojuskaamerate ostmiseks. Ja jällegi, on vaja asjalikku kaadrit, kes jälgiks seda, et raha liiguks kuhu vaja.“
„Rahadega on enamvähem arusaadav. Mida sõjaväelastele veel sõjaseisukord annab?“
„Distsipliini, tribunali ja muu,“ räägib List. „Riik peab üle minema sõjaaja režiimile - meil käib reaalne sõda. See pole enam juba ammu terrorismivastane operatsioon, ATO lõppes suvel.“
„Meil käib sõda riigi eksistentsi eest,“ jätkab seltsimehe mõtet Kupol. „Normaalses riigis läheb taolises olukorras kogu majandus üle sõjaaja rööbastesse, kutsutakse rivvi 500 000 tääki, moderniseeritakse vana tehnika või lastakse välja uus, formeeritakse lahingüksused ja las minna.
Kui siin, rindel, ei saa olema mitte 40 000 võitlejat, vaid 200 000 ja teised 200 000 neid vahetavad, alles siis saame rääkida korralikest ründe- või kaitseoperatsioonidest. Normaalse suurtükiväe, õhuväe, õhukaitsega. Aga kui meil siin sõdivad vabatahtlikud ja VSU vaagub hinge, pooleldi toetatuna riigi ja pooleldi vabatahtlike poolt, siis millistest operatsioonidest me saame üldse rääkida?"
„Mobilisatsioonist. Teie, kui Ukraina armee eliit, mida ütlete - on üldse mõtet kutsuda sõtta inimesi, kes ei taha sinna minna?“
„Loomulikult on vabatahtlikkuse alusel parem kutsuda. Kuid seejuures tuleb inimesi motiveerida rahadega. Riigis on raske majanduslik olukord. Kui vabatahtlik, kes saabus armeesse, teenib korralikku - see on topeltboonus. Ei saa nii, nagu Nõukogude Liidus - säh sulle vintpüss, mine ja anna oma elu kodumaa eest. Ajad on teised.“
„Kui see pole saladus - palju teile makstakse?“
„Keskmiselt 15 000 ohvitserile ja 6-7000 sõdurile (umbes 489 ja 228 eurot). Nii on aeromobiilsetes vägedes, mis saavad kõige rohkem.“
„Kahe kuu eest saate endale osta I-Phone,“ konverteerib Deinega.
Kaitseministeeriumist ja Kindralstaabist
Kaitseministeeriumist ja Kindralstaabist dessantväelased heakskiitvalt loomulikult ei räägi.
„Kui praegune Kaitseministeerium laiali saata, siis eesliinil ei lähe kuidagimoodi hullemaks. Kui praegu lammutada kogu see bürokraatlik armeemasin - nii nagu eesliin sõdis, sõdib ka edasi. Varustamine nii nagu oli vilets, nii ka jääb viletsaks. Saab ainult suure summa raha kokku hoida, kui Kindralstaapi ja Kaitseministeeriumi pole vaja ülal pidada. Ja osta selle raha eest eesliinile tehnikat,“ kaasohvitserid toetavad Kupoli juttu heakskiitvate sõnadega.
Deinega kergitab end huvitatult oma kohalt:
„Tolik, kas te ei karda auastme alandamist pärast intervjuu ilmumist?“
„Tõsi on see, et kui mind saadetakse Žitomiri ilma edasise karjäärilootuseta, tujust ma eriti ära ei lähe. Meil on Euroopas kõige rohkem kindraleid sõdurite kohta. Seejuures mitte ammu võeti vastu uus presidendi ukaas kindralkoosseisu laiendamise kohta.“
Ohvitserid üritavad meenutada, mitut kindralit on eesliinil nähtud – kuut inimest. Kindralleitnant Anatoli Pušnjakovi, kindralmajor Muženkot…
„Avaldan väikese saladuse,“ räägib Kupol. „Kui meie juurde sõidab kindral ja pärib, mida on meil vaja teha, et võtta ära Donetsk, siis see kõlab nii kurvalt ja haledalt, et lihtsalt käed langevad.“
„Tuleb au anda Muženkole, ta võttis endale vastutuse olukorra eest. Arvatavasti ta pingutab, kuid välja tuleb nagu alati. Aga temast madalama lüli - staabiülema ja brigaadikomandöri vahel on juhmid parasiidid. Kindralstaabis istuvad vanad peerud, kes ostsid ametikoha 5-10 aastat tagasi ja ei tee mitte halligi,“ konstateerib List.
„Ja nii nagu meil polnud korralikku eesliini varustamist, pole seda siiamaani,“ jätkab Kupol. „Miks seesama Kindralstaabi polkovnik ei sõitnud Karatšuni, kui seal käis sõda? Alles siis, kui Slavjansk ära võeti, tuli ta kuu aega peale seda ja alustas oma proovipurkide toppimist kütusepaakidesse. Tule ja sõida Peskisse eesliinile ja näpi seal oma proove. Aga mitte Slavjanskisse kuu aega hiljem. Sõidab külla ilus polkovnik, kes kogu elu on pappi sebinud ja mõelnud, kust saaks juurde hankida. Ka praegu sõidab kohale ja proovib midagi kõrvale panna. "Davai, kombat, midagi mõtleme välja."“
See on juba kolmas teema – armee puudulik varustamine.
„Kas aasta jooksul pole üldsegi olukord varustamisega paranenud?“
„Ainus, mida me saame, on laskemoon. Vana nõukogude oma.“
„Jätkub seda kauaks?“
„Jah, seal on tagavara mitmeks aastaks (Kindralstaabi hinnangul jätkub seda taolise sõja juures nagu praegu kuueks aastaks - täpsustab Deinega). 23 aastat müüdi seda maha - ja kõigest hoolimata kõike veel mitte. Riik valmistus kolmandaks maailmasõjaks. Miks pole riiklikku programmi vana tehnika moderniseerimiseks? Seda on ladudes väga palju. Odavam on ju moderniseerida kui uus osta. Sama BTR-70 - neid on seal 200 või 300 ühikut seismas. Panna neile peale suvaline normaalne diisel, uus torn uue sihtimissüsteemiga, keevitada külge kaitseekraan - see on odav. Ma ei saa aru, miks seda pole aasta jooksul tehtud. Ei, laseme välja BTR-4, mis maksab 10 moderniseeritud BTR-i, on toores, sisse töötamata.“
„Üldises plaanis - kui hästi on brigaad varustatud?“
„Meie brigaad ja 79.aeromobiilne on enamvähem varustatud tänu volontääridele. Kuid korralikke tankitõrjerakette lihtsalt ei jätku. Kui ameeriklased annaksid oma normaalseid rakette, siis see meile strateegilist jõudude ülekaalu ei annaks, kuid vähendaks ohvrite hulka. Ja see tugevdaks ka meie kaitsevõimet. Kui nad teaksid, et meil on sellised kompleksid, mille laskekaugus on 5 km peale, siis nad siin oma tankidega enam nii ei rulliks, nagu praegu. Seisaks raketiga majakese taha, käivitaks selle juhtimissüsteemi, see püüab sihtmärgi, vajutan nuppu, rakett lendab,“ unistab Kupol. „Rakettide maksumus on kordades väiksem tanki maksumusest.“
Ta arvab, et Ukraina armee on juba ime korda saatnud:
„Kui seda imet poleks, oleks vene väed jõudnud juba Lvivi. Šanss neil oli. Arvestades seda, kui palju raha on pumbatud vene armeesse ja kuidas seal kõik on täielikult vahetatud – nii tehnika kui relvastus ning arvestades nende taset lahingulises ettevalmistuses, siis loogiliselt võttes nende armee oleks võinud peaaegu paraadsammul jõuda Poola piirini. Nende sõjateadus ja -tehnika on meiega võrreldes juba 50 aasta võrra ees. Nad võitlevad droonidega, neil on normaalsed tankitõrjevahendid. Korralik uue põlvkonna suurtükivägi. Aga meie tankitõrjerakett lendab ammu kõdunenud traadi abil ja välja lennutada õnnestub ainult iga viies.“
Donetski indiaanlastest
Teekann hakkas keema. Kõik vaikisid ootamatult.
„Teine küsimus: mille eest sõdivad DNR ja LNR,“ alustas esimesena List.
„Mille eest?“
„Arusaamatu, mille eest,“ ütleb Kupol.
„Aga mida vangid teile jutustavad?“
„Vangi satub keda iganes. Palgasõdurid, kes sõitsid Kaasanist "abistama vennalikku rahvast iseseisvuse saavutamisel". Juhtub ette burjaate, udmurte - separid kutsuvad neid "Donetski indiaanlasteks". Kuid ka kohalikke on muidugi piisavalt. Põhiliselt on just see kategooria vene propagandast läbi tembitud. Räägivad, et meil siin sõdivad palgasõdurid, NATO. Seltsimees Kreml tahab säilitada lagunevat impeeriumi. Ja selle jaoks on vaja leida välisvaenlane - Ukraina, NATO leegion. Täiesti nürimeelne propaganda, kuid sinna taotakse sisse miljardeid ja see töötab.“
„Kuid LNR-is on inimesi, kes hakkavad nägijateks saama,“ räägib List. „Kui inimene hinge heidab, siis tal nii või teisiti tekib küsimus - mille eest, kelle eest. Meil on motivatsioon - me kaitseme oma maad, et see alles jääks. Me võitleme Donbassi laste eest, kes meid nähes hüüavad: "Slava Ukraine!", aga nende vanemad tirivad neid ehmunud näoga eemale. Kõige adekvaatsemad inimesed Donbassis on lapsed, see on tõsi. Kes on viie-kuueaastased, neid pole propaganda veel töödelnud. Ma olen siinsete laste üle rõõmus.“
„Vene suurtükiväe taktika - see on põletatud maa taktika,“ täiendab Kupol. „Linnad lihtsalt hävitatakse. Ja pärast siginevad Debaltsevesse Rossija24, Lifenews ja näitavad: "Näe, ukrainlased tegid linna maatasa".
„Kuid kõik ju teavad, et Debaltseves olid Ukraina väed ja neid tulistasid separatistid?“
„Kui Kramatorskis tulistati meie staapi, siis kohalikud ütlesid, et need on ju meie omad Karatšunist. Ja pühalikult usuvad, et relvajõud Karatšunist tulistasid oma staapi, kusjuures, Karatšunis polnud enam kedagi ja poleks sealt ka rakett tehnilistel põhjustel välja lennanud,“ jutustab Kupol.
„See oli lihtsalt vastase taktikaline käik - meie staabile pihta anda,“ räägib teine ohvitser, „kuid nad arvestasid pisut valesti.“
„Kuigi isegi kui nad oleksid staapi tabanud…,“ täiendab kolmas.
„See oleks olnud vaata et isegi positiivne moment!“ lõpetab naerdes Kupol. „Ei, ma teen loomulikult nalja, inimlikus plaanis oleks nendest kahju, kes staabis töötavad. Kuid nende poolt riigile tekitatud kahju seisukohalt – kaasa ei tunne.“
Venelaste võitlusest fašistidega
„Kuidas teie arvates sündmused edasi arenevad?“
„Sõltub ukrainlastest. Kui iga sõdur saab aru, et ta kaitseb oma riiki, kui riigis tõepoolest ilmuvad inimesed, kes võtavad endale vastutuse ja rahavoolud suunatakse rindele, siis Ukraina võidab,“ räägib List. „Kui seda ei juhtu, läheb Venemaa edasi, Mariupolisse, Dnipropetrovskisse, Harkivi. Venemaa ei peatu. Putini sõit Minskisse oli taktikaline käik - neil on ju samuti vaja rotatsioon läbi viia, ümber grupeeruda.“
„Miinus on selles, et nemad tugevnevad vaherahu ajal rohkem kui meie,“ räägib Kupol. „Neil on ressursse rohkem, vägesid rohkem. See pole ju DNR-i/LNR-i sõda. See on sõda Venemaaga. DNR ja LNR on Venemaa kloonid.“
„Kuid me tugevdame positsioone rindelähedases tsoonis? Oleme valmis kohtuma vene vägedega?“
„Loomulikult. Igas linnas kaotavad nad tuhandeid sõdureid. Kusjuures ka vene väed ei saa aru, mille eest nad siin sõdivad. Nad nägid juba, et siin pole fašiste, et siin ei sööda lapsi. Propaganda puruneb reaalsuses, ka venelased, kes siia sõitsid, ei taha enam väga sõdida.“
„Populaarne teema - millised on tõendid vene vägedest osalemisest Donbassis?“
„Kõikide jaoks, kes olid eesliinil, on see silmnähtav. Isegi soojuskaameras on näha, kas ründavad separid või vene spetsnaz. Dessant on professionaalne, neil on hoopis teine taktika, kasutavad relvastust teisiti, moraal on kõrgem. Aga kui tulevad zombistunud separid – piisab, kui suruda maha nende suurtükid, et nad taganeks või jääks sinna maha vedelema.
On mitmeid tõendeid vene relvastuse kasutamisest. Õhutõrje kompleks Pantsir-S1, mis on ainult vene armee relvastuses – arusaamatu, mida see teeb Ukrainas. DNR-i ja LNR-i soomustehnika hulk ületab keskmise Euroopa riigi oma.“
„Kust on neil nii palju tehnikat? Mõtleme lihtsalt loogiliselt, kust DNR/LNR saavad rohkem tanke kui on näiteks Poolal? Kust nad võtsid nii palju laskemoona? Nõus?“ pöördun Listi poole.
„Nõus. Separite poolt hõivatud territooriumil polnud ladusid,“ kinnitab List. „Nad teevad niimoodi: räägivad, et hiivasid ukrainlastelt ära kolm tanki ja selle varjus toovad sisse venemaalt terve pataljoni - 30 tanki.“
„Aga meil õnnestub neilt tehnikat kätte saada?“
“Jah. Meie brigaad sai hiljuti neilt BTR-80, 2012 või 2013 aasta mootoriga. Ukrainas pole selliseid BTR-e üldse. Tankitõrjeraketid saime uued, selliseid Ukrainas pole.“
Donetski lennuväljast ja Debaltsevest
Pärin ohvitseridelt selle kohta, kuidas nemad suhtuvad Donetski lennuvälja lõpplahendusse. Ikkagi kaks ja pool kuud 95-s hoidis lennuvälja, kas ei olnud kahju vaadata, kui see ära anti? Arvamused lahknevad. List arvab, et lennuvälja hoida polnud mõtet:
„See lihtsalt lakkas juba olemast strateegiline objekt. Seal polnud enam millestki kinni haarata, kuskil vastu panna.“
Kupol ütleb aga vastupidi, et lennuvälja oleks veel kaua saanud hoida.
„Jah, võib-olla isegi poleks olnud mõtet kaitsta, kuid kui kõik ära anda, siis niimoodi taandume kuni Kiievini. Minu isiklik arvamus - ei oleks olnud vaja sinna sisse viia 81. brigaadi 90. pataljoni, oleks vaja olnud roteerida 79. ja 95. brigaadi. Meil oli lahingukogemus, aga 90-ndal polnud seda üldsegi.“
Räägib, et suurtest kaotustest lennuväljal oleks saanud hoiduda, kui staabi poolt planeeritud operatsiooni oleks keegi kohapeal adekvaatselt korrigeerinud: "See on see, mida ma teile kõige alguses rääkisin probleemist juhtimisega. Mitte ükski plaan ei elanud üle reaalset lahingut. Seal jäi tank seisma, seal tulistati, seal piirati meie omad sisse – on vaja, et kiirelt reageeritaks ja võetaks vastu õiged otsused."
Umbes sama toimus Debaltsevest lahkumisel, mida kattis 95. brigaad.
„See operatsioon oli planeeritud korralikult. Kõik oli korrektselt ja selgelt lahti kirjutatud. Olid saatjad iga blokkposti jaoks, olid meeskonnad tehnikaga vastavalt väljatuleku ajale,“ räägib List. „Kuid - hakkas tööle karjainstinkt. Üks lammas tegi „Määä!“ ja põgenes, tema järel terve kamp. Isegi separid ei oodanud seda. Oli taoliseid pretsedente, et komandörid hülgasid oma allüksused. Sõdurid jutustasid, et nende komandör lahkus kolm päeva varem. Kokkuvõttes olenes väljatulek sellest, kui taibukas oli allüksustes noorem ohvitserkoosseis, isegi seal, kus oli asjalik seersant - tuli üksus normaalselt välja. Kus oli kaos – seal satuti varitsustele, vangi jne.“
Ohvitserid on veendunud, et katelt Debaltseves ei olnud. Samuti räägivad, et separatistid koondasid Debaltsevesse väga palju inimesi ja tehnikat, kes said elavaks märklauaks Ukraina suurtükkidele. Vaenlase kaotuseid Debaltseve all hinnatakse kolossaalsetena.
„Debaltsevet võinuks hoida ja hoida. Oli „Elu tee", vähesed teadsid sellest – mitte Logvinovost, vaid põhja poolt. Spetsid toetasid seda püsivalt. Mina sõitsin Debaltsevesse iga päev selle tee kaudu,“ jutustab List. „Juhtisime vastast kõrvale manöövritega, suurtükitulega. Näiteks kõrgendiku katsime kindlalt suurtükitulega ja sealt nad lahkusid. Ja kõik see toimus kuni viimase päevani. Liikusid konvoid – veeti padruneid, vett. Sellest teest teadis kitsas ring inimesi.“
„Miks siis ikkagi otsustati Debaltseve maha jätta?“
„Pole praegu sellise lõigu hoidmiseks jõudu. Selle jaoks on vajalikud suured inimressurssid ja tehnika.“
Kupol täpsustab: „Ja allüksused, mis võivad korralikult lahinguülesannet täita, aga mitte kohapealt jalga lasta. Nõus?“ harjunult pöördutakse Listi poole. Too noogutab.
„Te olete praegu 128.-s?“
„128. mägijalavägi tuli välja enam-vähem korralikult. Samas oli neil juba lahingukogemust - on suur vahe tulevahetuses olnutel nendega, kes esimest korda miine kuulevad ja kohe paanitsevad. Ja on näha, et 128. staabis pole kõik sellised nagu brigaadikomandör. On paar helget pead, kes korralikult väljatuleku organiseerisid. Aga komandör Sergei Šaptalo sai küll "asja eest" Ukraina Kangelase. Ta istus kaks kuud keldris.“
Vaherahust ja suurtükiväest
„Niisiis vaherahu, olete kursis?“
„Kohe räägin teile vaherahust!“ sekkub mr Märts Ivan. „15-dal kell 00:15 tehti viimane kogupauk vastase poolt ja kusagil kuni 00:45-ni oli vaikus. Me veel mõtlesime: kas tõesti vaherahu algaski? Ja umbes 43-45 minuti jooksul lendas veel kolm mürsku meie poole. Kuid tulelöökide tihedus vähenes korda viis võrreldes sellega, mis oli enne vaherahu. Kuigi 18.-19. kuupäeval, kui me püüdsime kaitsta koridori vägede väljatulekuks Debaltsevest, oli tulelöökide intensiivsus väga kõrge.“
„Intensiivsus langes teistes rindelõikudes - Luhanskis, Stšastjes. Mitte meie omas,“ räägib List. „Eile näiteks oli 38 tulelööki meie positsioonide pihta. Kuid üldiselt käivad suurtükiduellid. Peale seda, kui me Debaltsevest väljusime, lakkas selle pihta tulistamine.“
„Antakse juba preemiat rivist välja löödud vastase tehnika eest?“
„Seni pole raha antud, kuid sõdurite suhtumine on juba hoopis teistsugune.“
„DNR/LNR tihti süüdistab meie suurtükiväge selles, et see tulistab elurajoone. Kas on kombeks tulistada majade pihta, kus võib olla kohalikke elanikke?“
„70% "perspektiivsetest sihtmärkidest" - see tähendab sellised, mille pihta löök tekitab vastasele tuntavaid kaotuseid, on paigutatud elurajoonidesse. Ja me ei tulista mitte kunagi nende pihta,“ räägib ta mulle tuliselt ja mõjuvalt. „Ukraina armee suurtükivägi ei tulista elurajoonide, koolide, haiglate pihta, seda ütlen ma teile kindlalt, kui inimene, kes tunneb olukorda.“
Istusime veel mitu tundi. Nagu tihti juhtub "massiintervjuu" ajal - tuli vastutada kogu ajakirjanduse eest. Miks me vene propaganda vastu ei seisa ja miks me kangelastest ei kirjuta. Ma palusin kangelastest jutustada ja vastuseks kuulsin kolm lugu, millega ma ka lõpetan.
„BTR-i juht, kes kaks korda päevas kahe kuu jooksul sõitis Peski ja Donetski lennuvälja vahet, vedas isikkoosseisu, tehnikat, laskemoona,“ jutustab Kupol. „Iga sõit oli tule all. Iga lask oleks võinud olla tema jaoks viimane. Isegi kui ühele poole sõites ei tulistata, siis teisele poole – kindlasti. Võitleja hüüdnimi on "Enot" (Pesukaru). Kui ta ikkagi Peskis põrutada sai ja lahingukaaslased teda välja tassisid, karjus ta: "Ärge tirige mind, rebite uue vormi katki!". See, et ta põrutada sai, teda eriti muretsema ei pannud.
Semenovkas juhtus ristmikul selline lugu: süttis BTR, kuid selles olev kuulipildur jätkas tulistamist. Kui ta oleks sealt välja hüpanud, oleksid tema kaaslased ilma kattetuleta hukkunud. Seepärast ta põles ja tulistas.
Oli veel sõdur 79-st,“ räägib List. „Sai terminalis raskelt haavata. Kuna evakuatsioon terminalist võttis väga kaua aega, siis teadsid kõik - kui said raskelt haavata, siis on see lõpp. Niisiis, sõdur. Kõige rohkem muretses ta, et sõjaväepilet oleks temaga. Viimane ülesanne - et pilet oleks temaga. Et morgis vanemad ta identifitseeriks.“
„Jäi ta ellu?“
„Ei.“
Ja ehk on ka siit midagi õppida...http://cripo.com.ua/?sect_id=2&aid=189356
"See on Borja, Mr Veebruar!" tutvustab Vitali Deinega mind 95. brigaadi dessantväelasega. Eelmise aasta lõpus trükkis nende poolt asutatud vabatahtlike organisatsioon „Vernis živõm“ kalendri 95.-nda küborgitega, kes kaks ja pool kuud kaitsesid Donetski lennuvälja. Boriss Rjabuhha foto kaunistab veebruarikuud. See kalender ripub mu kabinetis toimetuse seinal - kuna õues on nagu tellitult veebruari lõpp, olen ma Borissi fotot põrnitsenud juba peaaegu terve kuu, teda elusana näha on minu jaoks väga põnev. Ehh, pole sarnane.
Samuti on mulle lubatud kohtumine mr Märtsiga, kuid Slavjanskisse sõidu peaeesmärk on mr August, 95.brigaadi 2.pataljoni komandöri asetäitja hüüdnimega Kupol (Kuppel), keda peetakse üheks parimaks ohvitseriks meie armees. Lahingute ajal Donetski lennuvälja eest oktoobrist detsembrini kamandas Kupol kõiki operatsioone Peskis.
Mr Veebruar kohtub meiega vaksalis ja viib brigaadi dislokatsioonikohta. Teel ei kohta me mingeid purustusi - ainult paari BTR-i juba sihtkohale lähenedes. Teed on Slavjanskis sellised, et ainult BTR-iga neil sõita saabki.
Paar sõna sellest, kuidas ma sattusin Slavjanskisse. Vahekord sõdur-vabatahtlik-ajakirjanik on eriline. Ajakirjanikud aitavad oma meediaväljaannete abil korjata vabatahtlikel raha igasuguste vajalike sõjaliste vidinate jaoks. Selle eest vabatahtlikud aitavad meid, teatades informatsiooni ja keelitavad sõdureid andmaks meile intervjuud. Sõjaväelased, keda riik andis praktiliselt vabatahtlike armule, on nõus kõiges selles osalema. Ilma sellise ringi abita oleks mõnede sõduritega intervjuud kokku leppida olnud tunduvalt keerulisem.
Vitali Deinega tõi 95.brigaadi võitlejatele soojuskaamera, mille brigaad saab organisatsioonilt "Vernis živõm". Soojuskaamerasse oli pandud kiri volontääridelt, alustades sõnadega "Kallis Ukraina sõdur" ja lõppes soovitusega kaamera vigasaamisel helistada volontäär Jelenale sellisel ja sellisel numbril. "Oh, ma kardan, et sõdurid helistavad sellele Jelenale ka ilma soojuskaamera purunemiseta," naerab Kupol, lugedes kirja.
Esmamulje Anatolist - rahulik, rõõmus mees. Sama argiselt ja rahulikult peab ta end üleval ka lahinguolukorras - ma nägin seda Aleksei Ištšenko filmis Peskist ja Donetski lennuväljast.
Deinega nimetab Anatolit "tarantinolikuks tegelaseks“: "Meil on foto, kus ta on .338 kaliibrise snaipervintpüssiga. Rahulik, vintpüssiga ja naeratab.“ Kohe teatatakse mulle, et me oleme vintpüssiga nimekaimud - seda kutsutakse Vika, Vikusja.
Anatoli nõustus olema intervjuu persooniks, selles osalesid ka teised pataljoni vanemohvitserid, kes kategooriliselt keeldusid trükis avaldamiseks oma nimesid või hüüdnimesid nimetamast (lisaks nõuti esimest korda elus minult veel eemaldada salvestus diktofonist).
Kaadrist
Mul on déjà vu - juba teab mitmes intervjuu viimasel ajal algab sõnaga "kurvalt". Kuid seejuures ei jõuta väljendini „kõik on kadunud“. Ei ole kõik kadunud. Kuid ikkagi võib kaduda. Ja et seda ei juhtuks, on riigijuhtidel aeg hakata ennast liigutama. Põhjalikumalt sellest, mis suunas, räägib teile Kupol.
„Kurb on hetkeseis rindel,“ ütleb mulle Kupol ja pöördub ohvitseri poole, kelle hüüdnime mul keelati mainida: "Nõus?"
"Kurb," kinnitab ohvitser. Mugavuse huvides anname talle nimeks "List" (artiklist küll ei selgu, kuid arvatavalt Wilhelm Listi järgi), kuna tema lahingumeisterlikkusest ja vägitükkidest jutustati mulle täiesti uskumatuid asju juba enne meie tutvumist Slavjanskis.
"Nüüd teeme üksipulgi selgeks," tõotab Kupol. "Esiteks. Nukker on olukord juhtimisega. Seda on vaja täielikult muuta - Kindralstaap, Kaitseministeerium. Vaatame tõele näkku, staapides istuvad mitte sõjaaja sõjaväelased, vaid rahuaegsed. Sõdida nad ei taha ega ei oskagi. Vanad kretiinidest polkovnikud, kes sõdivad 1941.aasta printsiipide järgi. Isegi ei ürita sõdida, vaid imiteerivad sõda. Kolossaalne on vahe inimestel rindel ja inimestel staabis. Nagu praktikast näha, ei toimu reaalset operatsioonide planeerimist. Aga kui ongi plaan - ei vasta see reaalsusele. Sõda kestab juba terve aasta. Selle aja jooksul oleks juba võinud välja selgitada häid ja nutikaid ohvitsere - majoreid, polkovnikuid - ja kasvõi osaliselt vahetada välja staapide juhtkond. Just lahingukogemusega ohvitseride vastu.“
Edasi teeb Kupol meile ettepaneku teha "väike analüüs":
„Kuidas sõdivad vene üksused? Neil toimub pidev rotatsioon. See tähendab, et kõik väeosad saavad enam-vähem võrdselt kogemusi. Meil aga on olukord selline: 250 000 inimest armees. Neist pidevalt sõdib 40-50 000. Ülejäänud 200 000 ei osale lahingutegevuses. See on viga. On vaja läbi viia rotatsioon nii, et kõik väeosad saaksid lahingukogemust. Loomulikult, mitte kõik neist 200 000-st – see on lahinguüksuste jaoks, on ka tagala. Kuid ka lahinguväeosades on veel 50 000 kogemusteta võitlejat.
On veel üks nüanss," räägib Kupol. "Väga palju inimesi suhtuvad sõtta nii: tahan sõdin, ei taha ei sõdi. See on sõda. On vaja karmistada vastutust.“
"“Tahan sõdin - tahan ei sõdi" - on see vabatahtlike kohta?“
"Vabatahtlikud on vaja üldse laiali lüüa. Või siis allutada nad VSU-le või territoriaalpataljonidele. Praegu on vabatahtlikud faktiliselt ebaseaduslikud relvastatud formeeringud (sõjaväelaste või, jumal hoidku, miilitsate jaoks kõlab see formuleering nagu kohtuotsus – ebaseaduslikud tähendab kuritegelikud).“
„Kuid te ju kaua aega võitlesite lennuväljal koos pravosekkidega, toetusite üksteisele, arvatavasti sõbrunesite?“
„Pravosekke sõdis väike grupp, ülejäänud esinesid niisama ja marodööritsesid. Parem Sektorist oli terminalis kokku kuni 20 inimest: Jaška, Podoljanin ja kompanii. Nemad on muideks senimaani Peskis. Võin ära märkida veel Tarantino, Bogema Paremsektorist on hoopis tase omaette. Väga taibukas mees.“
„Vaat sellistele, nagu Bogema, on vaja anda sõjaväepilet, auaste ja vähemalt rood alluvusse,“ täiendab List.
„Saate aru, tööd koosseisuga peaaegu ei tehta,“ jätkab Kupol. "Kahjuks peame tunnistama, et meie riik ei ilmuta huvi pädevate inimeste välja valimisel, kellele võiks panna komandörikohused ja kes võiksid viia sõdurid lahingusse. Valik käib kohalikul tasandil kohalike komandöridega. Aga riiklikul tasandil normaalset poliitikat ei ole. Kuid kaadrid otsustavad tõepoolest kõik. Nagu ka äris, on vaja taibukaid mänedžere kõikidel tasanditel. Tähelepanuväärne on Iisraeli mudel. Iga patrioot kaitses oma kodumaad sõjas. Nende peaminister Netanyahu tegi alguses sõjaväes karjääri, aga hiljem liikus juba poliitikasse.“
„Mida mõtlete pataljonikomandöridest, kes said saadikuteks?“
„Lurjused,“ vastab List lühidalt.
„Ei saa olla nii pataljonikomandör kui ka saadik,“ ütleb Kupol. „See on PR. Kõikidest kombattidest-saadikutest nägime eesliinil ainult kahte - Andrii Teterukki Mirotvoretsist ja Dmitro Jarošit. Jarošit nägin ma isiklikult Peskis, ta on tubli, püüdis isegi operatsiooni juhtida. Minu arvamus on selline - kuni käib sõda ja sa oled pataljonikomandör - mine ja sõdi. Sõda sai läbi – mine erru ja hakka saadikuks.
Kui sul on vähemalt mingisugunegi väejuhianne, ehitasid üles pataljoni, kogusid kokku poisid, viisid nad lahingusse - mine ja võitle. Nii tood riigile rohkem kasu kui Ülemraadas,“ valutab südant Kupol.
Sõjaseisukorrast
„Te mainisite, et mõningad üksused otsustavad ise, kas sõdida edasi. Kuidas see üldse on sõjas võimalik?“
„Vaat nii - lihtsalt lähevad laiali ja põgenevad,“ räägib Kupol.“Üldiselt on selliste asjade eest ette nähtud tribunal, kuid meil pole sõjaseisukorda, seepärast tribunal ei tööta.“
„Aga mispärast sõjaseisukorda pole?“ pärib List ning pidades välja pausi retoorilisele küsimusele, jätkab: "Sellepärast et 450 lurjust, kes istuvad rahahunniku otsas, kaotavad selle. Mis on sõjaseisukorra mõte - kogu majandus töötab armee jaoks. Kopikas ei kuku mitte seltsimeeste taskusse, vaid läheb soojuskaamerate ostmiseks. Ja jällegi, on vaja asjalikku kaadrit, kes jälgiks seda, et raha liiguks kuhu vaja.“
„Rahadega on enamvähem arusaadav. Mida sõjaväelastele veel sõjaseisukord annab?“
„Distsipliini, tribunali ja muu,“ räägib List. „Riik peab üle minema sõjaaja režiimile - meil käib reaalne sõda. See pole enam juba ammu terrorismivastane operatsioon, ATO lõppes suvel.“
„Meil käib sõda riigi eksistentsi eest,“ jätkab seltsimehe mõtet Kupol. „Normaalses riigis läheb taolises olukorras kogu majandus üle sõjaaja rööbastesse, kutsutakse rivvi 500 000 tääki, moderniseeritakse vana tehnika või lastakse välja uus, formeeritakse lahingüksused ja las minna.
Kui siin, rindel, ei saa olema mitte 40 000 võitlejat, vaid 200 000 ja teised 200 000 neid vahetavad, alles siis saame rääkida korralikest ründe- või kaitseoperatsioonidest. Normaalse suurtükiväe, õhuväe, õhukaitsega. Aga kui meil siin sõdivad vabatahtlikud ja VSU vaagub hinge, pooleldi toetatuna riigi ja pooleldi vabatahtlike poolt, siis millistest operatsioonidest me saame üldse rääkida?"
„Mobilisatsioonist. Teie, kui Ukraina armee eliit, mida ütlete - on üldse mõtet kutsuda sõtta inimesi, kes ei taha sinna minna?“
„Loomulikult on vabatahtlikkuse alusel parem kutsuda. Kuid seejuures tuleb inimesi motiveerida rahadega. Riigis on raske majanduslik olukord. Kui vabatahtlik, kes saabus armeesse, teenib korralikku - see on topeltboonus. Ei saa nii, nagu Nõukogude Liidus - säh sulle vintpüss, mine ja anna oma elu kodumaa eest. Ajad on teised.“
„Kui see pole saladus - palju teile makstakse?“
„Keskmiselt 15 000 ohvitserile ja 6-7000 sõdurile (umbes 489 ja 228 eurot). Nii on aeromobiilsetes vägedes, mis saavad kõige rohkem.“
„Kahe kuu eest saate endale osta I-Phone,“ konverteerib Deinega.
Kaitseministeeriumist ja Kindralstaabist
Kaitseministeeriumist ja Kindralstaabist dessantväelased heakskiitvalt loomulikult ei räägi.
„Kui praegune Kaitseministeerium laiali saata, siis eesliinil ei lähe kuidagimoodi hullemaks. Kui praegu lammutada kogu see bürokraatlik armeemasin - nii nagu eesliin sõdis, sõdib ka edasi. Varustamine nii nagu oli vilets, nii ka jääb viletsaks. Saab ainult suure summa raha kokku hoida, kui Kindralstaapi ja Kaitseministeeriumi pole vaja ülal pidada. Ja osta selle raha eest eesliinile tehnikat,“ kaasohvitserid toetavad Kupoli juttu heakskiitvate sõnadega.
Deinega kergitab end huvitatult oma kohalt:
„Tolik, kas te ei karda auastme alandamist pärast intervjuu ilmumist?“
„Tõsi on see, et kui mind saadetakse Žitomiri ilma edasise karjäärilootuseta, tujust ma eriti ära ei lähe. Meil on Euroopas kõige rohkem kindraleid sõdurite kohta. Seejuures mitte ammu võeti vastu uus presidendi ukaas kindralkoosseisu laiendamise kohta.“
Ohvitserid üritavad meenutada, mitut kindralit on eesliinil nähtud – kuut inimest. Kindralleitnant Anatoli Pušnjakovi, kindralmajor Muženkot…
„Avaldan väikese saladuse,“ räägib Kupol. „Kui meie juurde sõidab kindral ja pärib, mida on meil vaja teha, et võtta ära Donetsk, siis see kõlab nii kurvalt ja haledalt, et lihtsalt käed langevad.“
„Tuleb au anda Muženkole, ta võttis endale vastutuse olukorra eest. Arvatavasti ta pingutab, kuid välja tuleb nagu alati. Aga temast madalama lüli - staabiülema ja brigaadikomandöri vahel on juhmid parasiidid. Kindralstaabis istuvad vanad peerud, kes ostsid ametikoha 5-10 aastat tagasi ja ei tee mitte halligi,“ konstateerib List.
„Ja nii nagu meil polnud korralikku eesliini varustamist, pole seda siiamaani,“ jätkab Kupol. „Miks seesama Kindralstaabi polkovnik ei sõitnud Karatšuni, kui seal käis sõda? Alles siis, kui Slavjansk ära võeti, tuli ta kuu aega peale seda ja alustas oma proovipurkide toppimist kütusepaakidesse. Tule ja sõida Peskisse eesliinile ja näpi seal oma proove. Aga mitte Slavjanskisse kuu aega hiljem. Sõidab külla ilus polkovnik, kes kogu elu on pappi sebinud ja mõelnud, kust saaks juurde hankida. Ka praegu sõidab kohale ja proovib midagi kõrvale panna. "Davai, kombat, midagi mõtleme välja."“
See on juba kolmas teema – armee puudulik varustamine.
„Kas aasta jooksul pole üldsegi olukord varustamisega paranenud?“
„Ainus, mida me saame, on laskemoon. Vana nõukogude oma.“
„Jätkub seda kauaks?“
„Jah, seal on tagavara mitmeks aastaks (Kindralstaabi hinnangul jätkub seda taolise sõja juures nagu praegu kuueks aastaks - täpsustab Deinega). 23 aastat müüdi seda maha - ja kõigest hoolimata kõike veel mitte. Riik valmistus kolmandaks maailmasõjaks. Miks pole riiklikku programmi vana tehnika moderniseerimiseks? Seda on ladudes väga palju. Odavam on ju moderniseerida kui uus osta. Sama BTR-70 - neid on seal 200 või 300 ühikut seismas. Panna neile peale suvaline normaalne diisel, uus torn uue sihtimissüsteemiga, keevitada külge kaitseekraan - see on odav. Ma ei saa aru, miks seda pole aasta jooksul tehtud. Ei, laseme välja BTR-4, mis maksab 10 moderniseeritud BTR-i, on toores, sisse töötamata.“
„Üldises plaanis - kui hästi on brigaad varustatud?“
„Meie brigaad ja 79.aeromobiilne on enamvähem varustatud tänu volontääridele. Kuid korralikke tankitõrjerakette lihtsalt ei jätku. Kui ameeriklased annaksid oma normaalseid rakette, siis see meile strateegilist jõudude ülekaalu ei annaks, kuid vähendaks ohvrite hulka. Ja see tugevdaks ka meie kaitsevõimet. Kui nad teaksid, et meil on sellised kompleksid, mille laskekaugus on 5 km peale, siis nad siin oma tankidega enam nii ei rulliks, nagu praegu. Seisaks raketiga majakese taha, käivitaks selle juhtimissüsteemi, see püüab sihtmärgi, vajutan nuppu, rakett lendab,“ unistab Kupol. „Rakettide maksumus on kordades väiksem tanki maksumusest.“
Ta arvab, et Ukraina armee on juba ime korda saatnud:
„Kui seda imet poleks, oleks vene väed jõudnud juba Lvivi. Šanss neil oli. Arvestades seda, kui palju raha on pumbatud vene armeesse ja kuidas seal kõik on täielikult vahetatud – nii tehnika kui relvastus ning arvestades nende taset lahingulises ettevalmistuses, siis loogiliselt võttes nende armee oleks võinud peaaegu paraadsammul jõuda Poola piirini. Nende sõjateadus ja -tehnika on meiega võrreldes juba 50 aasta võrra ees. Nad võitlevad droonidega, neil on normaalsed tankitõrjevahendid. Korralik uue põlvkonna suurtükivägi. Aga meie tankitõrjerakett lendab ammu kõdunenud traadi abil ja välja lennutada õnnestub ainult iga viies.“
Donetski indiaanlastest
Teekann hakkas keema. Kõik vaikisid ootamatult.
„Teine küsimus: mille eest sõdivad DNR ja LNR,“ alustas esimesena List.
„Mille eest?“
„Arusaamatu, mille eest,“ ütleb Kupol.
„Aga mida vangid teile jutustavad?“
„Vangi satub keda iganes. Palgasõdurid, kes sõitsid Kaasanist "abistama vennalikku rahvast iseseisvuse saavutamisel". Juhtub ette burjaate, udmurte - separid kutsuvad neid "Donetski indiaanlasteks". Kuid ka kohalikke on muidugi piisavalt. Põhiliselt on just see kategooria vene propagandast läbi tembitud. Räägivad, et meil siin sõdivad palgasõdurid, NATO. Seltsimees Kreml tahab säilitada lagunevat impeeriumi. Ja selle jaoks on vaja leida välisvaenlane - Ukraina, NATO leegion. Täiesti nürimeelne propaganda, kuid sinna taotakse sisse miljardeid ja see töötab.“
„Kuid LNR-is on inimesi, kes hakkavad nägijateks saama,“ räägib List. „Kui inimene hinge heidab, siis tal nii või teisiti tekib küsimus - mille eest, kelle eest. Meil on motivatsioon - me kaitseme oma maad, et see alles jääks. Me võitleme Donbassi laste eest, kes meid nähes hüüavad: "Slava Ukraine!", aga nende vanemad tirivad neid ehmunud näoga eemale. Kõige adekvaatsemad inimesed Donbassis on lapsed, see on tõsi. Kes on viie-kuueaastased, neid pole propaganda veel töödelnud. Ma olen siinsete laste üle rõõmus.“
„Vene suurtükiväe taktika - see on põletatud maa taktika,“ täiendab Kupol. „Linnad lihtsalt hävitatakse. Ja pärast siginevad Debaltsevesse Rossija24, Lifenews ja näitavad: "Näe, ukrainlased tegid linna maatasa".
„Kuid kõik ju teavad, et Debaltseves olid Ukraina väed ja neid tulistasid separatistid?“
„Kui Kramatorskis tulistati meie staapi, siis kohalikud ütlesid, et need on ju meie omad Karatšunist. Ja pühalikult usuvad, et relvajõud Karatšunist tulistasid oma staapi, kusjuures, Karatšunis polnud enam kedagi ja poleks sealt ka rakett tehnilistel põhjustel välja lennanud,“ jutustab Kupol.
„See oli lihtsalt vastase taktikaline käik - meie staabile pihta anda,“ räägib teine ohvitser, „kuid nad arvestasid pisut valesti.“
„Kuigi isegi kui nad oleksid staapi tabanud…,“ täiendab kolmas.
„See oleks olnud vaata et isegi positiivne moment!“ lõpetab naerdes Kupol. „Ei, ma teen loomulikult nalja, inimlikus plaanis oleks nendest kahju, kes staabis töötavad. Kuid nende poolt riigile tekitatud kahju seisukohalt – kaasa ei tunne.“
Venelaste võitlusest fašistidega
„Kuidas teie arvates sündmused edasi arenevad?“
„Sõltub ukrainlastest. Kui iga sõdur saab aru, et ta kaitseb oma riiki, kui riigis tõepoolest ilmuvad inimesed, kes võtavad endale vastutuse ja rahavoolud suunatakse rindele, siis Ukraina võidab,“ räägib List. „Kui seda ei juhtu, läheb Venemaa edasi, Mariupolisse, Dnipropetrovskisse, Harkivi. Venemaa ei peatu. Putini sõit Minskisse oli taktikaline käik - neil on ju samuti vaja rotatsioon läbi viia, ümber grupeeruda.“
„Miinus on selles, et nemad tugevnevad vaherahu ajal rohkem kui meie,“ räägib Kupol. „Neil on ressursse rohkem, vägesid rohkem. See pole ju DNR-i/LNR-i sõda. See on sõda Venemaaga. DNR ja LNR on Venemaa kloonid.“
„Kuid me tugevdame positsioone rindelähedases tsoonis? Oleme valmis kohtuma vene vägedega?“
„Loomulikult. Igas linnas kaotavad nad tuhandeid sõdureid. Kusjuures ka vene väed ei saa aru, mille eest nad siin sõdivad. Nad nägid juba, et siin pole fašiste, et siin ei sööda lapsi. Propaganda puruneb reaalsuses, ka venelased, kes siia sõitsid, ei taha enam väga sõdida.“
„Populaarne teema - millised on tõendid vene vägedest osalemisest Donbassis?“
„Kõikide jaoks, kes olid eesliinil, on see silmnähtav. Isegi soojuskaameras on näha, kas ründavad separid või vene spetsnaz. Dessant on professionaalne, neil on hoopis teine taktika, kasutavad relvastust teisiti, moraal on kõrgem. Aga kui tulevad zombistunud separid – piisab, kui suruda maha nende suurtükid, et nad taganeks või jääks sinna maha vedelema.
On mitmeid tõendeid vene relvastuse kasutamisest. Õhutõrje kompleks Pantsir-S1, mis on ainult vene armee relvastuses – arusaamatu, mida see teeb Ukrainas. DNR-i ja LNR-i soomustehnika hulk ületab keskmise Euroopa riigi oma.“
„Kust on neil nii palju tehnikat? Mõtleme lihtsalt loogiliselt, kust DNR/LNR saavad rohkem tanke kui on näiteks Poolal? Kust nad võtsid nii palju laskemoona? Nõus?“ pöördun Listi poole.
„Nõus. Separite poolt hõivatud territooriumil polnud ladusid,“ kinnitab List. „Nad teevad niimoodi: räägivad, et hiivasid ukrainlastelt ära kolm tanki ja selle varjus toovad sisse venemaalt terve pataljoni - 30 tanki.“
„Aga meil õnnestub neilt tehnikat kätte saada?“
“Jah. Meie brigaad sai hiljuti neilt BTR-80, 2012 või 2013 aasta mootoriga. Ukrainas pole selliseid BTR-e üldse. Tankitõrjeraketid saime uued, selliseid Ukrainas pole.“
Donetski lennuväljast ja Debaltsevest
Pärin ohvitseridelt selle kohta, kuidas nemad suhtuvad Donetski lennuvälja lõpplahendusse. Ikkagi kaks ja pool kuud 95-s hoidis lennuvälja, kas ei olnud kahju vaadata, kui see ära anti? Arvamused lahknevad. List arvab, et lennuvälja hoida polnud mõtet:
„See lihtsalt lakkas juba olemast strateegiline objekt. Seal polnud enam millestki kinni haarata, kuskil vastu panna.“
Kupol ütleb aga vastupidi, et lennuvälja oleks veel kaua saanud hoida.
„Jah, võib-olla isegi poleks olnud mõtet kaitsta, kuid kui kõik ära anda, siis niimoodi taandume kuni Kiievini. Minu isiklik arvamus - ei oleks olnud vaja sinna sisse viia 81. brigaadi 90. pataljoni, oleks vaja olnud roteerida 79. ja 95. brigaadi. Meil oli lahingukogemus, aga 90-ndal polnud seda üldsegi.“
Räägib, et suurtest kaotustest lennuväljal oleks saanud hoiduda, kui staabi poolt planeeritud operatsiooni oleks keegi kohapeal adekvaatselt korrigeerinud: "See on see, mida ma teile kõige alguses rääkisin probleemist juhtimisega. Mitte ükski plaan ei elanud üle reaalset lahingut. Seal jäi tank seisma, seal tulistati, seal piirati meie omad sisse – on vaja, et kiirelt reageeritaks ja võetaks vastu õiged otsused."
Umbes sama toimus Debaltsevest lahkumisel, mida kattis 95. brigaad.
„See operatsioon oli planeeritud korralikult. Kõik oli korrektselt ja selgelt lahti kirjutatud. Olid saatjad iga blokkposti jaoks, olid meeskonnad tehnikaga vastavalt väljatuleku ajale,“ räägib List. „Kuid - hakkas tööle karjainstinkt. Üks lammas tegi „Määä!“ ja põgenes, tema järel terve kamp. Isegi separid ei oodanud seda. Oli taoliseid pretsedente, et komandörid hülgasid oma allüksused. Sõdurid jutustasid, et nende komandör lahkus kolm päeva varem. Kokkuvõttes olenes väljatulek sellest, kui taibukas oli allüksustes noorem ohvitserkoosseis, isegi seal, kus oli asjalik seersant - tuli üksus normaalselt välja. Kus oli kaos – seal satuti varitsustele, vangi jne.“
Ohvitserid on veendunud, et katelt Debaltseves ei olnud. Samuti räägivad, et separatistid koondasid Debaltsevesse väga palju inimesi ja tehnikat, kes said elavaks märklauaks Ukraina suurtükkidele. Vaenlase kaotuseid Debaltseve all hinnatakse kolossaalsetena.
„Debaltsevet võinuks hoida ja hoida. Oli „Elu tee", vähesed teadsid sellest – mitte Logvinovost, vaid põhja poolt. Spetsid toetasid seda püsivalt. Mina sõitsin Debaltsevesse iga päev selle tee kaudu,“ jutustab List. „Juhtisime vastast kõrvale manöövritega, suurtükitulega. Näiteks kõrgendiku katsime kindlalt suurtükitulega ja sealt nad lahkusid. Ja kõik see toimus kuni viimase päevani. Liikusid konvoid – veeti padruneid, vett. Sellest teest teadis kitsas ring inimesi.“
„Miks siis ikkagi otsustati Debaltseve maha jätta?“
„Pole praegu sellise lõigu hoidmiseks jõudu. Selle jaoks on vajalikud suured inimressurssid ja tehnika.“
Kupol täpsustab: „Ja allüksused, mis võivad korralikult lahinguülesannet täita, aga mitte kohapealt jalga lasta. Nõus?“ harjunult pöördutakse Listi poole. Too noogutab.
„Te olete praegu 128.-s?“
„128. mägijalavägi tuli välja enam-vähem korralikult. Samas oli neil juba lahingukogemust - on suur vahe tulevahetuses olnutel nendega, kes esimest korda miine kuulevad ja kohe paanitsevad. Ja on näha, et 128. staabis pole kõik sellised nagu brigaadikomandör. On paar helget pead, kes korralikult väljatuleku organiseerisid. Aga komandör Sergei Šaptalo sai küll "asja eest" Ukraina Kangelase. Ta istus kaks kuud keldris.“
Vaherahust ja suurtükiväest
„Niisiis vaherahu, olete kursis?“
„Kohe räägin teile vaherahust!“ sekkub mr Märts Ivan. „15-dal kell 00:15 tehti viimane kogupauk vastase poolt ja kusagil kuni 00:45-ni oli vaikus. Me veel mõtlesime: kas tõesti vaherahu algaski? Ja umbes 43-45 minuti jooksul lendas veel kolm mürsku meie poole. Kuid tulelöökide tihedus vähenes korda viis võrreldes sellega, mis oli enne vaherahu. Kuigi 18.-19. kuupäeval, kui me püüdsime kaitsta koridori vägede väljatulekuks Debaltsevest, oli tulelöökide intensiivsus väga kõrge.“
„Intensiivsus langes teistes rindelõikudes - Luhanskis, Stšastjes. Mitte meie omas,“ räägib List. „Eile näiteks oli 38 tulelööki meie positsioonide pihta. Kuid üldiselt käivad suurtükiduellid. Peale seda, kui me Debaltsevest väljusime, lakkas selle pihta tulistamine.“
„Antakse juba preemiat rivist välja löödud vastase tehnika eest?“
„Seni pole raha antud, kuid sõdurite suhtumine on juba hoopis teistsugune.“
„DNR/LNR tihti süüdistab meie suurtükiväge selles, et see tulistab elurajoone. Kas on kombeks tulistada majade pihta, kus võib olla kohalikke elanikke?“
„70% "perspektiivsetest sihtmärkidest" - see tähendab sellised, mille pihta löök tekitab vastasele tuntavaid kaotuseid, on paigutatud elurajoonidesse. Ja me ei tulista mitte kunagi nende pihta,“ räägib ta mulle tuliselt ja mõjuvalt. „Ukraina armee suurtükivägi ei tulista elurajoonide, koolide, haiglate pihta, seda ütlen ma teile kindlalt, kui inimene, kes tunneb olukorda.“
Istusime veel mitu tundi. Nagu tihti juhtub "massiintervjuu" ajal - tuli vastutada kogu ajakirjanduse eest. Miks me vene propaganda vastu ei seisa ja miks me kangelastest ei kirjuta. Ma palusin kangelastest jutustada ja vastuseks kuulsin kolm lugu, millega ma ka lõpetan.
„BTR-i juht, kes kaks korda päevas kahe kuu jooksul sõitis Peski ja Donetski lennuvälja vahet, vedas isikkoosseisu, tehnikat, laskemoona,“ jutustab Kupol. „Iga sõit oli tule all. Iga lask oleks võinud olla tema jaoks viimane. Isegi kui ühele poole sõites ei tulistata, siis teisele poole – kindlasti. Võitleja hüüdnimi on "Enot" (Pesukaru). Kui ta ikkagi Peskis põrutada sai ja lahingukaaslased teda välja tassisid, karjus ta: "Ärge tirige mind, rebite uue vormi katki!". See, et ta põrutada sai, teda eriti muretsema ei pannud.
Semenovkas juhtus ristmikul selline lugu: süttis BTR, kuid selles olev kuulipildur jätkas tulistamist. Kui ta oleks sealt välja hüpanud, oleksid tema kaaslased ilma kattetuleta hukkunud. Seepärast ta põles ja tulistas.
Oli veel sõdur 79-st,“ räägib List. „Sai terminalis raskelt haavata. Kuna evakuatsioon terminalist võttis väga kaua aega, siis teadsid kõik - kui said raskelt haavata, siis on see lõpp. Niisiis, sõdur. Kõige rohkem muretses ta, et sõjaväepilet oleks temaga. Viimane ülesanne - et pilet oleks temaga. Et morgis vanemad ta identifitseeriks.“
„Jäi ta ellu?“
„Ei.“
Viimati muutis AivarV, 04 Mär, 2015 13:30, muudetud 1 kord kokku.
Re: Mida Ukrainast õppida?
Kestvad kiiduavaldused kvaliteetse tõlketöö eestAivarV kirjutas:Pikem jutt 95.aeromobiilse brigaadi ohvitseride-küborgitega
.
Re: Mida Ukrainast õppida?
Väga viis lugemine, Aivar.
Ainult et uni läks ära selle jutu peale....
Ja veel - tükk aega nuputasin selle lõigu kallal - miskit nagu ei klappinud:
Ainult et uni läks ära selle jutu peale....
Ja veel - tükk aega nuputasin selle lõigu kallal - miskit nagu ei klappinud:
Selline tunne nagu "asja eest" oleks jutumärgid puudu olnud... Noh, pidi lausa originaalini minema„128. mägijalavägi tuli välja enam-vähem korralikult. Samas oli neil juba lahingukogemust - on suur vahe tulevahetuses olnutel nendega, kes esimest korda miine kuulevad ja kohe paanitsevad. Ja on näha, et 128. staabis pole kõik sellised nagu brigaadikomandör. On paar helget pead, kes korralikult väljatuleku organiseerisid. Aga komandör Sergei Šaptalo sai küll asja eest Ukraina Kangelase. Ta istus kaks kuud keldris.“
Ühesõnaga kombrig istus keldris ja sai medali, aga vaprust ja taibukust näitasid üles teisedИ видно, в штабе 128-ой не все такие, как комбриг. Есть пару светлых голов, которые нормально организовали выход. А вот комбриг (Сергей Шаптало - прим. Авт. ) зря получил Героя Украины. Он два месяца просидел в подвале.
"Vaated ja veendumused pärinevad tunnetemaailma sügavikest ja loogika on enamasti vaid kuuleka intellekti abivalmis instrument põhjendamiseks ja õigustamiseks"
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)
Re: Mida Ukrainast õppida?
Selline tunne nagu "asja eest" oleks jutumärgid puudu olnud...Svejk kirjutas:
Ja veel - tükk aega nuputasin selle lõigu kallal - miskit nagu ei klappinud:„128. mägijalavägi tuli välja enam-vähem korralikult. Samas oli neil juba lahingukogemust - on suur vahe tulevahetuses olnutel nendega, kes esimest korda miine kuulevad ja kohe paanitsevad. Ja on näha, et 128. staabis pole kõik sellised nagu brigaadikomandör. On paar helget pead, kes korralikult väljatuleku organiseerisid. Aga komandör Sergei Šaptalo sai küll asja eest Ukraina Kangelase. Ta istus kaks kuud keldris.“
Ja-jah, täpselt nii. Lisasin jutumärgid, ja ehk tuleb ka uni tagasi Re: Mida Ukrainast õppida?
зря получил tähendab asjata sai
Re: Mida Ukrainast õppida?
Meeldetuletusi ukr. vabatahtlikele aitajatele:
1) https://www.facebook.com/chumnoydoctor/ ... =1&theater
2) https://www.facebook.com/chumnoydoctor/ ... =1&theater
Eesti keeles:
1) Lülita välja oma nutiseadme asukohanäitaja
2) ära pildista ümbruskonda ega meie tehnikat
3) pildista neutraalsel taustal aga mitte meie kontrollposte, rajatisi, tehnikat
4) püüda üldse pildistamist vältida
5) sinu üllitised sotsiaalmeedias annavad vaenlasele infot
6) sinu selfi võib lõppeda sinu üksuse jaoks hukatuslikult
7) sinu lobiseine telefoniga annab vastasele võimaluse koguda su kohta isiklikku teavet
jälgi hoolikalt mida sa telefonis räägid
9) ärge kirjutage meie üksuste paiknemisest, paigutusest ja liikumisest
10) ärge kirjutage tulevikus aset leidavatest lahinguoperatsioonidest mida sõjaväelased on teile võib-olla avaldanud
11) ärge kirjutage millised üksused kuskil asuvad ja kuhu nad liiguvad
1) https://www.facebook.com/chumnoydoctor/ ... =1&theater
2) https://www.facebook.com/chumnoydoctor/ ... =1&theater
Eesti keeles:
1) Lülita välja oma nutiseadme asukohanäitaja
2) ära pildista ümbruskonda ega meie tehnikat
3) pildista neutraalsel taustal aga mitte meie kontrollposte, rajatisi, tehnikat
4) püüda üldse pildistamist vältida
5) sinu üllitised sotsiaalmeedias annavad vaenlasele infot
6) sinu selfi võib lõppeda sinu üksuse jaoks hukatuslikult
7) sinu lobiseine telefoniga annab vastasele võimaluse koguda su kohta isiklikku teavet
jälgi hoolikalt mida sa telefonis räägid9) ärge kirjutage meie üksuste paiknemisest, paigutusest ja liikumisest
10) ärge kirjutage tulevikus aset leidavatest lahinguoperatsioonidest mida sõjaväelased on teile võib-olla avaldanud
11) ärge kirjutage millised üksused kuskil asuvad ja kuhu nad liiguvad
Re: Mida Ukrainast õppida?
Asi ju lihtne. Kõik mobiilid on veebli käes, helistatakse võimaluse põhiselt. Tagalas rotatsionil, või rühmaülema otsusel.
[color=#FF4040]... ja kui ei oska, harjutame![/color]
Re: Mida Ukrainast õppida?
http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.ph ... &start=810
Minu lemmikud meile
"Ringirändav" miinipilduja on tegija!15.veebruari keskööl jäi järsku vaikseks. Üheks tunniks. Ja täpselt kell 1 öösel, ma olin just postil, alustas suurtükivägi. Niisiis, vaherahu oli täpselt üks tund – seda meie nägime, kuulsime ja tundsime. Mida meil teha oli? Andsime vastu. Kui tehti kindlaks tulepunktid, surus meie suurtükivägi need küllaltki professionaalselt maha. Kuid palju ebameeldivusi tuli „ringirändavatelt“ miinipildujatelt: kaks-kolm korda tulistasid meie positsioonide pihta ja siis liikusid teise kohta. Ajasime neid kaua taga ja kahjuks edutult. Aga kauglaskesuurtükivägi oli ülekaalus – tuleb kogupauk alles meie pihta, kohe annavad meie suurtükid vastu.
Minu lemmikud meile
Re: Mida Ukrainast õppida?
No paneme ühe intervjuu veel
Pjotr Šuklinovi ("LIGABiznesInform") intervjuu Oleg Mikatsiga, 93.meh.brigaadi komandöriga
http://cripo.com.ua/?sect_id=2&aid=189952
VSU 93.üksik meh.brigaad paikneb praktiliselt eesliinil - vastased on sõna otseses mõttes käeulatuses. Sõdurid räägivad, et enne "vaherahu" tulistas vene raskesuurtükivägi siia igapäevaselt. Kuni brigaadikomandör on väljasõidul, näitas kiire sõdurite küsitlus laagris ja selle piirest väljapool - võitlejad austavad oma komandöri ja ei meenu midagi teda halvustavat.
Mikats lõpetas sõjakooli 1996.aastal. 2008.aastal jätkas haridusteed Ukraina Relvajõudude Rahvusakadeemias. Teenistuse läbis erinevatel ametikohtadel: tankirühma komandör, tankiroodu komandör, õpperoodu komandör; aasta teenis Iraagis Ukraina allüksuse operatiivosakonna tõlgina, oli lahingukeskuse vahetuse vanem; pataljonikomandöri asetäitja; teenis 3,5 aastat polgukomandörina; diviisikomandöri asetäitjana ja lõpuks määrati 93.brigaadi komandöriks. Donbassis tuli Mikatsi brigaadi allüksustel võidelda nii Illovaiski all kui ka Donetski lennuväljal.
Ajakirjanik kohtus Oleg Mikatsiga hilisõhtul. Terve päeva oli ta väljasõidul - toimetas ära viis vangi, viis läbi brigaadi positsioonide ülevaatuse ja tõi kohale volontääride abi.
"Mis toimub praegu teie brigaadi vastutusalas?"
"Tulistamine lennuvälja rajoonis, Avdiivkas ja Peskis. Bojevikkude allüksused Somali ja Sparta - Givi ja Motorola - jätkavad provotseerimist, tulistavad küll ühele ja teisele poole. See on ainus, mida nad teha oskavad. Need inimesed ei kohandu rahuaja eluga ja kõigest hoolimata jätkavad kõikide painamist."
"Tuleb välja, et vaherahu ei pea?"
"Üldiselt peab. Tulistamisel ja tulistamisel on ju vahe. Üks asi, kui kolm ööpäeva järjest tulistavad Gradid, Uraganid, Smertšid, suurtükivägi ja tankid. Hoopis teine asi, kui 5-10 minutit käib tulistamine koos miinipildujate kasutamisega. Me esitasime vene poolele relvarahu kontrolli- ja koordinatsioonikeskuse kaudu tõendid selle kohta, et terroristid tulistavad mõlema poole pihta, andsime koordinaadid, kust miinipildujad tulistavad."
"Milline oli reaktsioon?"
"Nagu näete - jätkatakse tulistamist, midagi ei muutunud."
"Milline on brigaadi võitlejate üldine seisund?""
"Kõik on sõdimisest väsinud. Varsti saab peaaegu aasta, kui nad sõdivad. Väsimus koguneb. Te nägite täna kõike isegi, suhtlesite võitlejatega. Inimesed ootavad, millal neid demobiliseeritakse ja koju saadetakse. Uued võitlejad on juba ette valmistatud, on kelle vastu vahetada peale uut mobilisatsioonilainet."
"Kuidas hindate uue kaadri kvaliteeti võrreldes esimese lainega?"
"Seni sõdurite ettevalmistuse taset hinnata ei saa, kuid kutsealuste koosseisu kvaliteet ise on tunduvalt parem. Inimesed on paremini motiveeritud. Kui saabus esimene laine, siis keegi ju ei teadnud, et tuleb selline sõda, et tuleb sõdida, tulistada, tappa."
"Teie hinnangul töötavad sõjakomissariaadid praegu paremini?"
"Loomulikult. Relvajõudude ülemjuhatus ja Kindralstaap on leidnud mõjutushoovad. Näiteks presidendi positsioon: valisid inimesed välja - mine ja võitle nendega, keda välja valisid. Siin hakkab komissariaat juba mõtlema, keda valida - kas on ikka vaja vägedesse võtta mingit joodikut või siiski motiveeritud ja võitlusvalmis inimese."
"Millal toimub nende täielik väljavahetamine, kes juba aasta otsa sõdivad?"
"Arvan, et kuu lõpuks on kõik vahetatud."
"Kui kaua te ise juba rindel olete ja millistes operatsioonides olete osalenud?"
"Alates 3.mai 2014a. Meie brigaadile langes osaks vabastada Karlivka, Piski, Avdiivka, Vodjane, Opõtne - lennuvälja poole. Alustasime Dobropilljas blokkpostidest, et see nakkus edasi ei leviks, siis liikusime pidevalt edasi. Praegu asume umbes samadel aladel, hoiame positsiooni Donetski lennuvälja rajoonis."
"Kas teiega juba aasta koos olnud brigaadi sõdurid on midagi õppinud selle aja jooksul?"
"Loomulikult. Inimesed said aru, et kui ei tapa nemad - tapetakse neid. Jõudis kohale arusaam, et käib sõda, erinevalt neist, kes liiguvad praegu tagalas. Ma olen sada protsenti kindel, et meie ühiskond ei teadvusta täielikult, et käib sõda. Aga need, kes kokku puutuvad, näiteks vabatahtlikud, mõistavad olukorda.
Mõningad "spetsialistid" kirjutavad midagi Facebooki, viskavad õhku mingisuguse sensatsiooni, aga pärast tegelevad edasi oma asjadega, mitte mõistes edasitoimuvat või siis teoreetikud, kes istuvad Kiievis ja annavad nõuandeid, mida on vaja teha, kuidas on vaja teha, kellel oli õigus, kellel ei olnud õigus, kuidas toimusid operatsioonid, keda on vaja kuhu tööle rakendada, aga keda vaja vallandada.
Diivanistrateegidele soovitaks ma mitte tegeleda teooriatega, vaid tulla ja proovida ise midagi teha, sest ma näen, et need inimesed ei suuda eristada teooriat praktikast. Jah, võib kirjutada pika ilukõne, mida kuidas teha, kuid reaalsus on midagi muud. Justnimelt sõjas saad aru, kuidas kõiki olemasolevaid vahendeid ja võimalusi tuleb tegelikult kasutada, aga mitte sotsmeedias teooriaid aretada. On palju nüansse - alustades ilmast ja lõpetades isikkoosseisu moraalse seisundiga. Sõjal on tohutu hulk detaile, mis pole kõrvalseisjatele nähtavad. Pole siin musta ega valget, väga palju on halli. Ja just seda halli on vaja juhtida, et kõik töötaks ja annaks tulemust."
"Te olete sõjaline praktik. Teie hinnang ajateenistuse taastamisele - on see õige otsus?"
"On vaja hinnata mitte ainult Ukraina sündmuseid, vaid ka üldist ohtude tõusu maailmas. Pikka aega oli meil suund kutsealustest loobumisele. Algul oli ajateenistus kaks aastat, siis poolteist, seejärel loobusime üldse. Siis tuli ootamatult sõda ja ilmnes äkitselt vajadus riiki kaitsta. Osutus, et seda pole kellegagi teha. Sellised olid selle sõja algusetapid.
Ajateenistus on vajalik. Me peame omama reserve. Praegusel hetkel ilma selleta ei saa, sest ohud eksisteerivad ja kogunevad edasi. Seejuures ei käi jutt mitte ainult Ukrainast ja mitte ainult meie riigi julgeolekust. Maailm muutub hoogsalt ja ähvardusi tekib rohkem, toimuvad sõjad erinevates maakera osades.
Pinge kasv algas ammu, arvatavasti umbes 1990-te algusest, kui toimusid sündmused Kuveidis. Ohtude kasv toimub senimaani, eriti meie regioonis. Võtke Transnistria, Mägi-Karabahh, Abhaasia, Georgia, Tšetšeenia. Teatud aja need ohud meid ei puudutanud ja me arvestasime, et meisse see ei puutu. Nüüd peab igaüks aru saama, et kõrvale jääda ei õnnestu. Et väljakutsetele vastu seista, et kaitsta ennast ja oma maad, peab igaüks omalt poolt tegema efektiivselt oma tööd -täitma kohuseid oma linnas, rajoonis, oblastis ja riigi mastaabis. Aga siiamaani elavad väga paljud veel otsekui hõbeajastus, barokis või renessansis. Vaadake maailmas toimuvat. Islamiriik kogub jõudu, moslemiriigid alustavad sõdimist. Kogu maailmas tõstavad islamiusulised pead ning ähvardavad korda ja julgeolekut. Praegu meile nagu tunduks, et meisse see kõik ei puutu, et see on piisavalt kaugel. See on viga. Nüüd saabus ähvardus meie õuele, kusjuures meile ootamatust suunast."
"Mida sellest järeldada?"
"Ei taha toita oma armeed - hakkad toitma võõrast armeed. Jah, regulaararmee on kallis. Kuid sõjavägi on vajalik. Armee peab olema, sest armee - see on jõud, aga tugevaid austatakse."
"Millised oleksid esimesed sammud Ukraina relvajõudude reformimisel?"
"Kõikide viimaste aastate jooksul me praktiliselt ei lasknud välja nooremohvitsere. Neid inimesi on ülivähe. Nii et esimene otsus - ette valmistada õige kaadripoliitika, et sõjavägi oleks kindlustatud kõigi hädavajalike lülidega ahelas. Meil on vaja 10 000 ohvitseri. Praegu võeti vastu otsus ennetähtaegsest ohvitseride-leitnantide väljalaskest. Nad on juba lõpetanud ja kuu aja pärast jõuavad meile vägedesse. See on juba teine lend, esimene oli augustis. Sõda näinud inimestele ehitatakse üles Ukraina armee. Kuid selleks on vaja järjepidevust. See on keeruline, kuid küllaldlase tähelepanu pööramisel relvajõududele - täiesti reaalne.
Lepinguline sõjaväelane peab olema kindlustatud elamispinnaga. Alguses ühiselamu. Teenis viis aastat ja ja lõppes esimene leping - abiellus, on pere - saab koha pereühiselamusse. Teenis ära kümme aastat - saab ametikorteri koos võimalusega valida elukoht pärast teenistuse lõppu. Seejuures peavad sõjaväelaste lapsed olema kindlustatud kõige eluks ja arenguks vajalikuga, aga naistel peab olema tööd.
Meenutame nõukogude süsteemi, mis lammutati. Siis ilmus kõik parim alguses armeesse ja pärast tsiviilellu. Kui meil sõda algas, polnud armees soojuskaameraid. Kuid need olid olemas jahimeestel, kes loovutasid need armeele. Sama kehtib öösihikute, raadiojaamade, alusmattide kohta. Teine näide - magamiskotid. Mitte 8,5 kg vatimagamiskotid, mis olid veel nõukogude ajal, vaid kerged ja soojad, ilma milleta sõdur kaevikus ära külmub. Praegu lahendame sellised probleemid vabatahtlike abiga.
Meie esimene volontäär - Roman Donik - alustas meie brigaadi abistamist kohe peale Maidani. Vabatahtlikud jõudsid kohale ja algas elementaarsest - oli vaja 200 kg kloorlupja. Tunduks nagu, et see pole probleem. Kuid kust seda leida ja mis rahade eest osta? Ta võttis meid sõna otseses mõttes ülalpidamisele. Kõik, mida vaja - kõik saabub kohe, kaasa arvatud autod. Ma olen talle väga tänulik. Samuti olen tänulik Vika Šinkarenkole, Oljale, kes meile kontserte organiseeris, Ljoša Kiievist, kes oma perekonnanime ei avalda, kuid kogu aeg toob siia masinaid. Volontääridest on vaja üldse eraldi rääkida ja kirjutada, sealhulgas Tanja Rõtškovast, kes saabus lennujaama rünnaku ajal - tõi tulekustuteid, kui oli neist puudus. Teine vabatahtlik, Jura Musjagin, sõitis kohale ja päris, millest on puudus. Ütlen, et näe, territoriaalpataljonid tulid minu alluvusse: soojuskaameraid, öise vaatluse seadmeid. Kohe, oota, ütleb. Läks Kolomoiski asetäitja Korbani juurde, rääkis läbi ja tõi mulle neli soojuskaamerat, igaüks neist maksab kuskil 6000, raadiojaamasid tükki 50, ööseadmeid. Pataljon sai varustatud. Ja nii kogu aeg. Homme toob Roma Donik veel kaks soojuskaamerat. Ei kujuta isegi ette, kuidas ilma inimeste abita meie armee praegu välja näeks."
Brigaadikomandörile helistatakse viie vangi vabastamise suhtes samal päeval. Otsustades jutuajamise järgi helistatakse kusagilt staabist. Juhtkonda huvitab, mismoodi Mikatsil õnnestus inimesed välja tuua. Jutuajamise detaile avalikustada ei saa, kuid ametlik versioon erineb suuresti reaalsusest.
"Kui kõike rääkida, siis võib kahjustada neid, kes vangistusse jäävad. Tuleb silmas pidada, et me seisame juba kümme kuud üksteise vastas. Kui mul on võimalik seoses vangidega midagi lahendada - helistame, lepime kokku. Oli mul näiteks 37.pataljon. Donetskist pärit sõdurpoiss riietub ümber, viskab vormi seljast ja sõidab hüppesse Donetskisse, õele külla. Separatistide blokkpostil näitab sõjaväepiletit, kus on kirjas "mobiliseeritu". Need vaatavad talle otsa: mida nüüd, debiilik? Sõdid? Jah, ütleb. See tähendab, et praegu lähed sa õe juurde, aga pärast tuled tagasi ja sõdid edasi? Nojah, vastab. Nad ei uskunud. Üldiselt, nabisid ta kinni. Vahetuseks andsin selle tolguse eest neli kasti lihakonserve.
On olemas ka sõjavangide otsimise keskus. Anname sinna ja saame sealt päringuid. Praegu on vangis kolm meie tankisti, üritame kontakti saada ja nad vabastada. Juhtub, et blokkposti kaudu antakse edasi kiri: "Meil on see ja see, aga teil on meie see ja see, vahetame." OK, vahetame. Lepitigi kokku ja vahetati."
"Kui palju teil on juba õnnestunud võitlejaid tagasi tuua?"
"Alates augustikuust on ühisel jõul õnnestunud ära tuua suurusjärgus 30 inimest."
"On see tõsi, et teid pole sõja-aasta jooksul mitte millegagi autasustatud? Kuidas tervikuna on brigaadis lood autasudega?"
"Kõik on normaalne. Mis puudutab autasustamispõhimõtteid - tahaks meenutada mõningaid nimesid. Kõik teavad küborge. Näiteks kolmandast spetsnazi polgust, hüüdnimega Redut. Ta oli vahetult lennuväljal ja organiseeris selle kaitset. Ta oli viimane, kui tuli üheaegselt seitse vene tanki kitsal, 470 m laiusel stardirajal. Nad ründasid suurtükkide toetusel. Seal koos Redutiga minu allüksused võitlesidki, kes aitasid lennuvälja hoida. Igaüks sõdis erinevalt. Ma ei hakka varjama - mõned kartsid sõdida, peitsid end ja keeldusid: "Ma ei lähe."
Selliseid oli samuti. Püüdsime neid ära rääkida, avasime kriminaalasju. Teine näide - ajakirjanik Snežana, vaimustav tüdruk. Tuli sinna ja asus tööle. Tuleb anda au Parem Sektorile, kes hoiab Piskit ja kaitses seda koridori kuni lennuväljani, et oleks võimalik sinna vedada kõike vajalikku. Neil on pataljonikomandör Tšornõi, kes hoidis rinnetoma sõduritega.
Pärast saabus juba kuulsus "küborgite" nime all. Ja äkki said kõik "küborgiteks". Küll üks, küll teine. Printsiibil "ma olin ju selles allüksuses". Jah, olid, kuid sa polnud lennuväljal. Parimal juhul võtsid ära Piski või olid kuskil Vodjanõs või Opõtnes. Aga nüüd riputas märgi rinda. On selline kõnekäänd: mida kaugemal sõjast, seda rohkem kangelasi. Ja ka sellised "kangelasi" on. Ma olin Kiievis Kindralstaabis. Pärast sõitsin tagasi ja seisin nelikümmend minutit raudteejaamas koos oma staabiülemaga. Neljakümne minuti jooksul nägin ma 11 inimest "küborgi" märgiga. Oleks sa seal kasvõi veidi aegagi istunud!
On muidugi ka ebameeldivaid momente. Näiteks teenis inimene tõepoolest autasu, aga mingi kantseleirott istub ja ütleb, et "see on muuseas sõduri töö, aga mitte kangelastegu." Kuid seda on harva. Meil on Kindralstaabi, ATO ja sektori juhtkonna ning lahingukeskuse toetus - kui midagi ei õnnestu lahendada kohapeal, kui kusagil tekivad takistused, saame selle lahendatud.
Mis minusse puutub, et pole autasusid või veel midagi, siis ei tunne ma ennast solvatuna. Raske pole ikkagi mitte minul, vaid sõduril, kes viimasena istub kaevikus ja vajutab päästikule. See on kangelane, keda on vaja autasustada. Jah, meil kõigil on raske, moraalselt, füüsiliselt, oleme väsinud. Kuid meie oleme siin, sõdur aga istub kaevikus ja riskib iga sekund oma eluga. Kangelased asuvad eesliinil, nimelt neid on vaja ära märkida ja autasustada, kes ilma meeskonnata mitte kunagi ei tagane."
"Juhtub seda, et teie järelepärimised võitlejate autasustamisele lähevad kusagil kaotsi?"
"Ei usu, see on kunstlikult üles kergitatud. Kunagi alguses oli nii, et esimene rotatsioon käis, autasustamisele esitatute nimekirjad läksid ära, ATO tsoonist viidi nad juba välja, aga autasud tulid hiljem. Kuid on vaja aru saada, milline koormus on staapides. Meile on olulisem, et oleksid detailselt läbitöötatud operatsioonid, et brigaad oleks lahinguks varustatud kõige vajalikuga. Vaat see on tähtis. Et kedagi ei unustataks - et mitte ükski vangilangenu "juhuslikult" ei kaoks nimekirjadest ja teda ei unustataks. Minu jaoks on isiklikult tähtis, et iga hukkunud sõdur oleks leitud, näiteks Illovaiski all. Igaüks on vaja leida ja tuua keha koju tagasi, et vanemad võiksid teda inimlikult matta. See on tõeliselt tähtis. Aga autasud... Võimalik, et kunagi pärast sõda see kuidagi tuleb."
"Mis iseloomustab lennuvälja kaitset?"
"Lennuväljal kujunes välja Ukraina armee. See oli koht, kus meie võitlejad hoidsid 242 päeva positsioone. Kuidas küll venelased ei proovinud seda võtta: mürgitasid gaasiga, lasid õhku, kaevasid alt. Kuid murda ei suutnud. Lõppkokkuvõttes ei suutnudki midagi teha, et meid sealt välja lüüa ning lasid lihtsalt hoone enda õhku.
Võimalik - rõhutan - võimalik, et sealt oleks võinud lahkuda päev, kaks päeva, nädal varem ja hõivata uued positsioonid. Kuid sel hetkel oli otsus kaitsta positsiooni kõikide jõududega."
"Kui räägitakse küborgitest, peetakse ikkagi enamasti silmas 93.brigaadi, mis vastutas selle rindelõigu eest."
"See oli meie ülesanne, meie rindelõik esimesest päevast, alustades Karlovka vabastamisest. Murdsime lennuvälja piiramisrõnga ja hõivasime selle. Kuid väljend "küborg" on ikkagi laiem kui 93.brigaad. Pöördun tagasi spetsnazi juurde. Sellesama Reduti üle, kellele anti Ukraina Kangelane, olen ma väga õnnelik, kuna see on teenitult. Nägin, kuidas ta haavatuna lamas, ümberringi Muhha torude virn, istus viimase hetkeni ja tulistas, ei tahtnud lennuväljalt lahkuda. Kuid tal purustati käsi ja tuli ära minna."
"Kindralstaabi tegevuse kriitikud ütlevad, et brigaadid on killustatud piki rindejoont, mitte ei võitle tervikuna konkreetses lõigus. Vastab see tõele?"
"Ei tea, kust neil inimestel on selline informatsioon. Niipalju kui mina tean, siis brigaadikomandörid on koos oma brigaadidega ja sõdivad koos oma brigaadidega. Võimalik, et see puudutab suurtükiväelasi, keda pole mõtet 200 suurtükiga hoida ühes piirkonnas. Jah, suurtükiväega võib olla täiendatud ühte või teist allüksust. Kuid üldiselt sõdivad kõik nii, nagu ette nähtud."
"Praegu räägitakse palju Lääne relvastuse hankimisest, eriti tankitõrjekompleksidest. Kui palju see relvastus võib muuta lahingutegevuse käiku Donbassis?"
"Need relvad aitavad meil võita. See on palju kaasaegsem relvastus, mida meil pole. Kui meil oleks praegusel hetkel taoline relvastus, siis poleks olnud olukorda Debaltseves, poleks olnud tankirünnakuid, poleks olnud väga paljusid momente, sest lihtsalt poleks olnud mõtet tuua siia nii palju tehnikat. Niipalju kui ma tean, siis nendesamade Javelinide ajaloo kõige edukama operatsiooni ajal lõid kolm meeskonda kahe ja poole tunni jooksul rivist välja 43 tanki."
"Kui taolised relvad ilmuvad Ukrainasse, millised saavad olema edasised Moskva sammud?"
"Rohkem kartma hakkavad. Kuid Venemaa veab niigi Ukrainasse kõike, mida tahab. Venelased räägivad ühte, aga teevad hoopis teist, salamisi. Praegu nad vaidlustavad oma saadetisi, aga pärast Lääne relvade Ukraina käsutusse andmist lõpetavad vaidlemise ja ütlevad: "Jah, need on meie relvad." Kuid sellest ei muutu mitte midagi. Samas teha meie poolt nägu, et mitte midagi ei toimu, oleks vale, sest meil on abi vaja. Raske on Venemaaga sõdida. Kuid kui Ukrainast venemaalased ära koristada - ma olen 90% veendunud, et kõigi kohalikega oleks me ammu kokku leppinud ja leidnud ühise keele detsentraliseerimise ja kohaliku omavalitsuse asjus. Kõik võinuks juba ammu laabuda ja sõda oleks unustatud. Dialoogi segab Venemaa - see on üheselt selge, ta järgib oma huve."
"Internet on üle ujutatud videost burjaatidega Venemaalt…"
"Jah, kohalikud juba taipasid, mis ja kuidas. Aga nendele pole veel kohale jõudnud, et siin tapetakse, sellepärast nad siia ronivadki. Ma vaatasin videot, kus Kobzon saabus põlenud burjaadi juurde: "Olete burjaat? Kui õnnelik ma olen!". See on muidugi tase. Inimene on hädas, see aga rõõmustab, et kohtas Ukrainas sõdivat burjaati."
"Mis te arvate, milline on Donbassis kohalike võitlejate ning vene sõdurite ja palgaliste vahekord? On tunda, et sõdivad professionaalid?"
"Kui käisid lahingud jaanuari keskel, kui toimus Debaltseve - jah, seal oli tunda, et kohal on kaadriüksused. Eriti on seda tunda suurtükiväes. Mis te arvate, kes tulistas Smertšidega Kramatorskit? Selleks, et tulistada, on vaja silmas pidada praktiliselt kõike - erinevusi raketi lennuetappidel, arvestada rõhku, temperatuuri, Maa pöörlemist jne jne, aga nemad räägivad, et ronis keegi šahtist välja, leidis kusagilt laskeseadme ja raketid, teostas kontrolltsüklid ja saatis teele. Mis sa kostad, kui talendikad inimesed meil on."
"Nii palju kui mina tean, olete te soojades suhtes Parem Sektoriga ja pidite kandideerima parlamenti nende kandidaadina."
"Armee on väljaspool poliitikat. Kuid on partei Parem Sektor, on selle eestvedaja Dmitri Jaroš. Meil kujunesid normaalsed, sõbralikud, töised suhted. Algas kõik Karlovkaga. Neil on palju motiveeritud inimesi. Jana Zinkevitš, medteenistuse juht - ta on ainult 20 aastane, kuid tassib kogu meditsiini enda turjal. Sõber Podoljanin, kes sõdib koos oma inimestega. Seesama Tšornõi, pataljoni komandör. Parem Sektori sõduritel ei jätku alatihti ettevalmistust, kuid see kompenseeritakse motivatsiooniga."
"Mida ütlete Debaltseve kohta? Arvatakse, et organiseeritud jõudude tagasitõmbamist ei olnud. Seejuures mõned raiuvad, et seal oli katel, aga mitte operatiivne piiramisrõngas."
"Võrdleme Debaltsevet ja Illovaiskit, loeme kokku kaotused. Mida me näeme? Sai lõpu Illovaisk, esineb Givi ja teised, on kuhi tapetuid, vange, tehnikat, kõik haiglad on haavatuid täis tuubitud. See oli Illovaisk, mida meile sellest küljest näitasid erinevad vene telekanalid. Mida näidati peale Debaltsevet? Kui neil oleks, mida näidata, kas arvate, et LifeNews poleks seda teinud? Juba ammuilma oleks näidatud "tuhandeid ohvreid". Kuid seda pole.
Meenutame lennuvälja. Tuli üks terroristide bande meid ründama, teine. Kõik jäid langenutena maha. Pärast tulevad veel ja veel. Kõik oli laipadega ummistatud. Ütleme: korjake oma „kahesajased“ kokku. Nemad vastavad, et milleks neid vaja. Noh, lamavad ja lamavad, lennuvälja külmikud olid separatistidega täidetud. On ju suvi, palavus. Aga pärast me kuulsime, et need oleks olnud nagu VSU sõdurid."
"Venelased näitasid kasti, kus oleks justkui olnud suurtükiväe radarisüsteem, mille olevat tarninud Ukrainasse ameeriklased."
"Nad näitasid kasti. Te nägite kasti? Aga mis selles oli? Ma võin teile tuhat sellist kasti tuua. Arvan, et seda süsteemi neil pole. Ma puutusin sellega kokku, see on piisavalt habras. Kui seal on kasvõi midagi puudu - kõik, vanaraud, see ei tööta. Sellest paanikat teha pole mõtet. Isegi kui neil see sihuke süsteem on - ja mis siis?"
"Kui palju võitlejaid kokku käis lennuväljalt läbi, rotatsiooni arvestades? Paljud inimesed võivad end nimetada küborgiteks?"
"Kogu lahingutegevuse ajal lennuvälja territooriumil, arvan, et umbes tuhat. Nendele lisaks suurtükiväelased, meedikud, volontäärid. Suur hulk inimesi töötas, kaitstes lennuvälja oma jõu ja võimaluste määral."
"Mida praegu armees kõige rohkem ei jätku - relvastust, varustust, medikamente?"
"Uue üksuse pealt vaatame. Kuid, jällegi, minu vorm kulub ühtmoodi, sõduril, kes istub kaevikus - hoopis teisiti. On vaja selliseid erisusi arvestada."
Siseneb võitleja ettekandega kombrigile.
"Mis meil seal on?"
"Justkui normaalne. Kell seitse tulistas miinipilduja Piski pihta."
"Aga kuidas on Vesjolega? Separid räägivad, et me oleks nagu midagi põlema pannud?"
"Ei, mitte keegi, mitte midagi."
"Keegi tulistas neid süütepommidega, 12 maja põleb."
"Keegi ei tulistanud, polegi millegagi."
"Hea küll, arusaadav. Givi segab jälle vett."
"Praegu räägitakse palju joomisest vägedes. On teil retsepti sellega võitlemiseks?"
"Suur joomine oli algusetapil. Tekkis tunne, et mõned polnud enne sõda vodkat üldse näinudki, said naisest eemale ja läks lahti. Kuid praegu on olukord teine. Põhiliselt on siin juba inimesed teistsugused, maailmavaade on muutunud. On loomulikult üksikud, kes jätkavad, kuid neile pöörab kollektiiv selja. Massilist joomist enam pole. Kui jõuab kätte vaherahu, püüavad inimesed asju pesta, ennast korda teha, oma blindaaže tugevdada, tehnikat remontida - see tähendab, teevad seda, mille jaoks lahingu ajal aega pole. Praegu ei teeni enam need inimesed, kes tulid siia peaaegu aasta tagasi. Nad on ümber sündinud."
"Vene tehnika hävitamise eest on lubatud autasud ja preemiad. Kuidas toimub protseduur ja on juba väljamakseid teie brigaadis?"
"Seni oleme ainult dokumendid esitanud. Need rahad lähevad preemiaks jooksvalt eelmise kuu eest. Tuleb välja, et märtsi algusest me andsime teada rivist välja löödud tanki ja BMP kohta. Sõdurid fikseerisid sihtmärgi tabamise foto ja videoga, komandör kirjutas vastava raporti. Selle alusel makstakse preemia välja. Nüüd vaatame, kuidas see töötab."
"Kuidas on lood sõdurite rahadega? Kas raha väljamaksetel on takistusi juhtunud?"
"ATO lisatasu, mida juurde makstakse, on vähemalt 3000 grivnat (119 eurot). Näiteks sõduril-ajateenijal on minimaalne teenistusraha 154 grivnat, selle eest, et ta asub siin, saab ta veel kolm tuhat juurde. Lisaks arvestame teisi faktoreid. Näiteks on sõduritel erinevad erialad. Arusaadavalt võib siin samuti summa erineda. Peale selle arvestatakse teenistuse täiskuud.
Kõigile, kes siia saabusid, tehi ettepanek vormistada arveldusarve - finantsteenistuse ülem annab dokumendid panka, raha tuleb arvele, nagu mulle näiteks. Kuid mõned keelduvad pangakaartidest ja eelistavad saada sularaha, aga see on juba teistsugune protsess - komplekteerimine, igasse tugipunkti kohaletoimetamine - see tuleb meil peaaegu 100 km. Saabub kassiir täna, pärast veel viis kuni seitse päeva jagab."
"Armee kaotused. Viimane arv - üle 1500 inimese hukkunud kogu sõja jooksul. Vastab see number reaalsusele? Millised kaotused on teie brigaadis?"
"Üldarvu kohta ei oska öelda - ei tea. Minu suurimad kaotused olid Illovaiskis, kus mul oli üks pataljoni taktikaline grupp ja üks üksik rood. Seal olid kõige suuremad kaotused. Aga nii… Me püüame sõdureid hoida. Pole nii, et "hoida iga hinnaga" jne. Isegi lennuväljal: täitsid oma ülesande - taandu. Suudad oma käes hoida? Hoia. Kuid elu hinnaga seista lõpuni, kui sul enam pole raskerelvastust, tank tuleb peale, aga sinu tehnika on rivist välja löödud ja on jäänud ainult kuulipilduja - nii ei ole. Tõmbusime tagasi, suurtükid andsid löögi, liiguti edasi. Taas vastupanu? Tõmbusime tagasi, suurtükivägi andis löögi, liiguti jälle edasi.
Illovaiski probleem polnud mitte katlas, vaid selles, et keegi ei mõelnud, et Venemaa söandab piiri ületada. On piir, kõik peaks olema rahulik ja tore, aga äkki - keegi alustab piiri tagant selga tulistamist. See tähendab - hakkan siin lahingut lööma, näen oma vaenlast, aga äkki selgub, et selja taha ilmus veel tugevam vaenlane kui see, mis eespool."
"Kas ähvardavad uued sissepiiramised? Kui pikajaaline on nn vaherahu?"
"Tahad rahu - valmistu sõjaks. Valmistu, valmistu, valmistu. Teeme niimoodi - vaenlane näeb seda samuti, teab, et me oleme valmis. Ja vaenlase plaanid muutuvad. On vaja taastada tehnikat, saada uut, relvastuda ja valmistuda. Ja siis läheb kõik hästi."
"Kui teie oleksite sealpool - kuhu annaksite löögi?"
"Siin on küsimus selles, millised on Putini eesmärgid. Luua maismaatee Krimmi? Tähendab, sihtmärgiks saab Mariupol. Aga see on suur linn poole miljoni inimesega. Kui on eesmärk selles, et saavutada LNR-i ja DNR-i tunnustamist, siis püüavad nad jõuda Donetski ja Luganski oblastite administratiivpiirideni. Siis tuleb rünnak Artemiivskile.
Igal juhul on vaja oma maad kaitsta, ka kõige väiksemat tükikest. Me sõdime ju mitte "opoltšenjega", vaid Venemaaga - Ukraina sõdib Venemaaga. Jah, nad on ilma eraldusmärkideta, järjekordsed rohelised tegelased. Burjaadid, tšetšeenid - kõik nad on tulnud sealtpoolt. Selles on sõja tragöödia. Nemad paiskavad siia igasuguseid, kes pole kõikide nende aastate jooksul leidnud endale Venemaal rakendust, aga meil siin hukkuvad parimad. Inimesed jäävad ilma eluasemeta, Debaltseve on purustatud, Piski on purustatud, Vodjane, Opõtne - purustatud, Avdiivka ja Horlivka tule all.
Meie poolt tulistamisest. Me tulistame alati ainult vastu. Miks inimesed Donetskis häält tõstavad - sellepärast, et sõideti nende juurde ja paigutati lasteaeda suurtükid. Mäletate videot, kus Givi juhib korterelamust meeskonda ja tulistab lennuvälja pihta. Seisab kuulipilduja, AGS, SPG. Ajakirjanik läheb trepist ja kohtab vanainimest, kes elab selles majas. "Vanaema," küsib ta "kas te ei karda?". Vaat see ongi künism, et nad paigutavad kuulipilduja selle vanamemmega kõrvuti. Loomulikult ma ei tulista ju selle vanainimese pihta, vaid kuulipildujapositsiooni pihta, mis seal on. Ei tulista - siis saavad selle kuulipilduja tõttu hukka minu inimesed. Aga Givi peidab end inimeste taha. See on seltsimees Putini metoodika - "varjame end inimeste taha ja las proovivad tulistada.""
"Milline on Donbassi tulevik, kas on jõulahendust sellele konfliktile?"
"Jõulahendus on võimalik. Kuid küsimus on selles, kas selleks on vajadust. Mida on vaja teha - koristada ära kõik need sissesõitnud kasakad, girkinid, motorolad ja ülejäänud. Kui kogu rämps ära koristada, jäävad järgi meie Ukraina kodanikud. Jah, keegi on eksinud, keegi on zombeeritud - aga keegi on senimaani Ukraina poolt. Kui poleks Venemaad, oleks me vast juba ammu kokku leppinud ja sõda oleks lõppenud."
"Teie arvamus raskerelvade äraveo kohta?"
"Millestki on vaja alustada. Ma toetan seda täielikult. Kui algab korralagedus - toome tehnika väga kiirelt tagasi. Kui esimeses vaatuses ripub püss seinal, siis neljandas vaatuses see tulistab - kui seisab kahur, siis varem või hiljem tahaks keegi sellest tulistada, praegu aga viivad kõik suurtükid ära ja asi jääb katki. Ja mõelge ise, mis on Zil-i jaoks toimetada kahur positsioonile 20-25 km kaugusele eesliinist? Pole probleemi."
"Gradid viiakse kaugemale."
"Pole oluline. Isegi 40 km - see on pool tundi sõitu. Tekib oht - toome kõik tagasi. Esimene vaherahu oli tinglik, siis me usaldasime liialt venelasi. Rohkem seda viga keegi ei korda. Hakkavad tulistama - tulistame vastu. Ei juhtu, et öeldakse: "Meil ei lubata vastu tulistada." Kes teil ei luba!?
Sõduritele, kes "ei näe" suurtükiväge. Gradi otselasu kaugus on 800 m. 800 - 3,5 km on tabamatu ala, kuhu ta rakette mitte kuidagi ei tulista. Käib kergeüksuste lahing. Automaadi otselasu kaugus - 440 m rinnakuju märklehte, 625 m püstkuju. Ja siis sõdur jutustab, et pole suurtükiväge, et see ei toeta, et tema ei näe. See ei peagi ju koos sinuga kaevikus istuma! Suurtükiväe ülesanne on selles, et maksimaalsest kaugusest alustada vaenlase töötlemist - 20 km kaugusel siin, siin ja siin vastavalt jalaväe edasiliikumisele. Ja sinuni jõuavad parimal juhul need allesjäänud, kes suutsid kohale roomata. Sama puudutab tanke. Võib neid kaevikusse paigutada. Ja, näe, lendab droon. Algab lahing, tanki positsioon "külvatakse" sedavõrd üle, et tankist blindaažist masinasse ei pääse."
"Te olete arvatavasti kõige tuntum brigaadikomandör Ukrainas. Millest teie jaoks algas sõda Donbassis, milline on teie brigaadi arvuline koosseis?"
"Lihtsalt me asume sellises rindelõigus - Donetski lennuväli, küborgid. See sai iseenesest ühiskonnas brändiks. Kui midagi sellist algab Mariupolis - kuulete hoopis teise brigaadi komandörist, sellest, kes seal hakkab kaitset hoidma.
2013a augustikuus oli brigaadis 519 inimest, oktoobriks 1200. Kui sõda algas, oli meid umbes 4500, praegu suurusjärgus 9000-9500 inimest. Need inimesed on nimekirja järgi reaalselt olemas. Meie esimene ülesanne oli blokkpostide rajamine. Minul oli esimene pataljoni taktikaline grupp riigipiiri kaitseks Luganski oblastis, seejärel ühines meiega veel üks minu grupp. 3.oktoobril liikusime ATO tsooni operatsioonide läbiviimiseks, olime blokkpostidel Dobropillja, Slovjanski, Družkivka rajoonides. 23.mail toimus esimene lahing koos kaotustega. Juba siis tegutsesid snaipritega vene diversioonigrupid. Ühel blokkpostidest kaotasime kaks inimest hukkunutena, üks võitleja sai haavata ja ta suri 19 päeva pärast haiglas."
"Kuidas esimesed kaotused üle elasite? Suutsite endale ette kujutada, et sõda omandab sellise iseloomu?"
"Raske oli üle elada. Loomulikult ma kujutasin ette, et kõik nii lähebki. Kuid mitte keegi ei mõelnud, et kõik läheb nii pikalt. Esimene meie laager oli õunaaias Dobropillja rajoonis. Jõudsime sinna, kui puud veel õitsesid. Ja kõigile tundus: näe, õunapuud õitsevad, annaks jumal saaki proovida. Aga tuli välja, et proovisime nii saaki kui ka võtsime kartulit. Varsti hakkame juba uut külvi tegema.
Nägime, kuidas muutus tsiviilisikute suhtumine. Kõik mäletavad, kuidas nad meie tehnika alla viskusid, karjusid ja kõike muud. Praegu vaadake Dobropilljat, Krasnoarmiiskit, Otšeretinet: "Poisid, ärge ainult ära minge. Me ei taha siia ei Slovjanskit, ei Donetskit, ei Luhanskit. Las olla raske, las olla dollar 25, kuid me tahame elada Ukrainas ja ei taha korralagedust." Aga okupeeritud territooriumil on praegu totaalne seadusetus. Kriminaalid rabasid endale tüki territooriumit ja teevad seal, mis tahavad. Kuid varem või hiljem me lõpetame taolise jama."
Materjal on ette valmistatud koostöös vabatahtlike liikumisega Army SOS ja Roman Doniki volontääride grupiga.
Pjotr Šuklinovi ("LIGABiznesInform") intervjuu Oleg Mikatsiga, 93.meh.brigaadi komandöriga
http://cripo.com.ua/?sect_id=2&aid=189952
VSU 93.üksik meh.brigaad paikneb praktiliselt eesliinil - vastased on sõna otseses mõttes käeulatuses. Sõdurid räägivad, et enne "vaherahu" tulistas vene raskesuurtükivägi siia igapäevaselt. Kuni brigaadikomandör on väljasõidul, näitas kiire sõdurite küsitlus laagris ja selle piirest väljapool - võitlejad austavad oma komandöri ja ei meenu midagi teda halvustavat.
Mikats lõpetas sõjakooli 1996.aastal. 2008.aastal jätkas haridusteed Ukraina Relvajõudude Rahvusakadeemias. Teenistuse läbis erinevatel ametikohtadel: tankirühma komandör, tankiroodu komandör, õpperoodu komandör; aasta teenis Iraagis Ukraina allüksuse operatiivosakonna tõlgina, oli lahingukeskuse vahetuse vanem; pataljonikomandöri asetäitja; teenis 3,5 aastat polgukomandörina; diviisikomandöri asetäitjana ja lõpuks määrati 93.brigaadi komandöriks. Donbassis tuli Mikatsi brigaadi allüksustel võidelda nii Illovaiski all kui ka Donetski lennuväljal.
Ajakirjanik kohtus Oleg Mikatsiga hilisõhtul. Terve päeva oli ta väljasõidul - toimetas ära viis vangi, viis läbi brigaadi positsioonide ülevaatuse ja tõi kohale volontääride abi.
"Mis toimub praegu teie brigaadi vastutusalas?"
"Tulistamine lennuvälja rajoonis, Avdiivkas ja Peskis. Bojevikkude allüksused Somali ja Sparta - Givi ja Motorola - jätkavad provotseerimist, tulistavad küll ühele ja teisele poole. See on ainus, mida nad teha oskavad. Need inimesed ei kohandu rahuaja eluga ja kõigest hoolimata jätkavad kõikide painamist."
"Tuleb välja, et vaherahu ei pea?"
"Üldiselt peab. Tulistamisel ja tulistamisel on ju vahe. Üks asi, kui kolm ööpäeva järjest tulistavad Gradid, Uraganid, Smertšid, suurtükivägi ja tankid. Hoopis teine asi, kui 5-10 minutit käib tulistamine koos miinipildujate kasutamisega. Me esitasime vene poolele relvarahu kontrolli- ja koordinatsioonikeskuse kaudu tõendid selle kohta, et terroristid tulistavad mõlema poole pihta, andsime koordinaadid, kust miinipildujad tulistavad."
"Milline oli reaktsioon?"
"Nagu näete - jätkatakse tulistamist, midagi ei muutunud."
"Milline on brigaadi võitlejate üldine seisund?""
"Kõik on sõdimisest väsinud. Varsti saab peaaegu aasta, kui nad sõdivad. Väsimus koguneb. Te nägite täna kõike isegi, suhtlesite võitlejatega. Inimesed ootavad, millal neid demobiliseeritakse ja koju saadetakse. Uued võitlejad on juba ette valmistatud, on kelle vastu vahetada peale uut mobilisatsioonilainet."
"Kuidas hindate uue kaadri kvaliteeti võrreldes esimese lainega?"
"Seni sõdurite ettevalmistuse taset hinnata ei saa, kuid kutsealuste koosseisu kvaliteet ise on tunduvalt parem. Inimesed on paremini motiveeritud. Kui saabus esimene laine, siis keegi ju ei teadnud, et tuleb selline sõda, et tuleb sõdida, tulistada, tappa."
"Teie hinnangul töötavad sõjakomissariaadid praegu paremini?"
"Loomulikult. Relvajõudude ülemjuhatus ja Kindralstaap on leidnud mõjutushoovad. Näiteks presidendi positsioon: valisid inimesed välja - mine ja võitle nendega, keda välja valisid. Siin hakkab komissariaat juba mõtlema, keda valida - kas on ikka vaja vägedesse võtta mingit joodikut või siiski motiveeritud ja võitlusvalmis inimese."
"Millal toimub nende täielik väljavahetamine, kes juba aasta otsa sõdivad?"
"Arvan, et kuu lõpuks on kõik vahetatud."
"Kui kaua te ise juba rindel olete ja millistes operatsioonides olete osalenud?"
"Alates 3.mai 2014a. Meie brigaadile langes osaks vabastada Karlivka, Piski, Avdiivka, Vodjane, Opõtne - lennuvälja poole. Alustasime Dobropilljas blokkpostidest, et see nakkus edasi ei leviks, siis liikusime pidevalt edasi. Praegu asume umbes samadel aladel, hoiame positsiooni Donetski lennuvälja rajoonis."
"Kas teiega juba aasta koos olnud brigaadi sõdurid on midagi õppinud selle aja jooksul?"
"Loomulikult. Inimesed said aru, et kui ei tapa nemad - tapetakse neid. Jõudis kohale arusaam, et käib sõda, erinevalt neist, kes liiguvad praegu tagalas. Ma olen sada protsenti kindel, et meie ühiskond ei teadvusta täielikult, et käib sõda. Aga need, kes kokku puutuvad, näiteks vabatahtlikud, mõistavad olukorda.
Mõningad "spetsialistid" kirjutavad midagi Facebooki, viskavad õhku mingisuguse sensatsiooni, aga pärast tegelevad edasi oma asjadega, mitte mõistes edasitoimuvat või siis teoreetikud, kes istuvad Kiievis ja annavad nõuandeid, mida on vaja teha, kuidas on vaja teha, kellel oli õigus, kellel ei olnud õigus, kuidas toimusid operatsioonid, keda on vaja kuhu tööle rakendada, aga keda vaja vallandada.
Diivanistrateegidele soovitaks ma mitte tegeleda teooriatega, vaid tulla ja proovida ise midagi teha, sest ma näen, et need inimesed ei suuda eristada teooriat praktikast. Jah, võib kirjutada pika ilukõne, mida kuidas teha, kuid reaalsus on midagi muud. Justnimelt sõjas saad aru, kuidas kõiki olemasolevaid vahendeid ja võimalusi tuleb tegelikult kasutada, aga mitte sotsmeedias teooriaid aretada. On palju nüansse - alustades ilmast ja lõpetades isikkoosseisu moraalse seisundiga. Sõjal on tohutu hulk detaile, mis pole kõrvalseisjatele nähtavad. Pole siin musta ega valget, väga palju on halli. Ja just seda halli on vaja juhtida, et kõik töötaks ja annaks tulemust."
"Te olete sõjaline praktik. Teie hinnang ajateenistuse taastamisele - on see õige otsus?"
"On vaja hinnata mitte ainult Ukraina sündmuseid, vaid ka üldist ohtude tõusu maailmas. Pikka aega oli meil suund kutsealustest loobumisele. Algul oli ajateenistus kaks aastat, siis poolteist, seejärel loobusime üldse. Siis tuli ootamatult sõda ja ilmnes äkitselt vajadus riiki kaitsta. Osutus, et seda pole kellegagi teha. Sellised olid selle sõja algusetapid.
Ajateenistus on vajalik. Me peame omama reserve. Praegusel hetkel ilma selleta ei saa, sest ohud eksisteerivad ja kogunevad edasi. Seejuures ei käi jutt mitte ainult Ukrainast ja mitte ainult meie riigi julgeolekust. Maailm muutub hoogsalt ja ähvardusi tekib rohkem, toimuvad sõjad erinevates maakera osades.
Pinge kasv algas ammu, arvatavasti umbes 1990-te algusest, kui toimusid sündmused Kuveidis. Ohtude kasv toimub senimaani, eriti meie regioonis. Võtke Transnistria, Mägi-Karabahh, Abhaasia, Georgia, Tšetšeenia. Teatud aja need ohud meid ei puudutanud ja me arvestasime, et meisse see ei puutu. Nüüd peab igaüks aru saama, et kõrvale jääda ei õnnestu. Et väljakutsetele vastu seista, et kaitsta ennast ja oma maad, peab igaüks omalt poolt tegema efektiivselt oma tööd -täitma kohuseid oma linnas, rajoonis, oblastis ja riigi mastaabis. Aga siiamaani elavad väga paljud veel otsekui hõbeajastus, barokis või renessansis. Vaadake maailmas toimuvat. Islamiriik kogub jõudu, moslemiriigid alustavad sõdimist. Kogu maailmas tõstavad islamiusulised pead ning ähvardavad korda ja julgeolekut. Praegu meile nagu tunduks, et meisse see kõik ei puutu, et see on piisavalt kaugel. See on viga. Nüüd saabus ähvardus meie õuele, kusjuures meile ootamatust suunast."
"Mida sellest järeldada?"
"Ei taha toita oma armeed - hakkad toitma võõrast armeed. Jah, regulaararmee on kallis. Kuid sõjavägi on vajalik. Armee peab olema, sest armee - see on jõud, aga tugevaid austatakse."
"Millised oleksid esimesed sammud Ukraina relvajõudude reformimisel?"
"Kõikide viimaste aastate jooksul me praktiliselt ei lasknud välja nooremohvitsere. Neid inimesi on ülivähe. Nii et esimene otsus - ette valmistada õige kaadripoliitika, et sõjavägi oleks kindlustatud kõigi hädavajalike lülidega ahelas. Meil on vaja 10 000 ohvitseri. Praegu võeti vastu otsus ennetähtaegsest ohvitseride-leitnantide väljalaskest. Nad on juba lõpetanud ja kuu aja pärast jõuavad meile vägedesse. See on juba teine lend, esimene oli augustis. Sõda näinud inimestele ehitatakse üles Ukraina armee. Kuid selleks on vaja järjepidevust. See on keeruline, kuid küllaldlase tähelepanu pööramisel relvajõududele - täiesti reaalne.
Lepinguline sõjaväelane peab olema kindlustatud elamispinnaga. Alguses ühiselamu. Teenis viis aastat ja ja lõppes esimene leping - abiellus, on pere - saab koha pereühiselamusse. Teenis ära kümme aastat - saab ametikorteri koos võimalusega valida elukoht pärast teenistuse lõppu. Seejuures peavad sõjaväelaste lapsed olema kindlustatud kõige eluks ja arenguks vajalikuga, aga naistel peab olema tööd.
Meenutame nõukogude süsteemi, mis lammutati. Siis ilmus kõik parim alguses armeesse ja pärast tsiviilellu. Kui meil sõda algas, polnud armees soojuskaameraid. Kuid need olid olemas jahimeestel, kes loovutasid need armeele. Sama kehtib öösihikute, raadiojaamade, alusmattide kohta. Teine näide - magamiskotid. Mitte 8,5 kg vatimagamiskotid, mis olid veel nõukogude ajal, vaid kerged ja soojad, ilma milleta sõdur kaevikus ära külmub. Praegu lahendame sellised probleemid vabatahtlike abiga.
Meie esimene volontäär - Roman Donik - alustas meie brigaadi abistamist kohe peale Maidani. Vabatahtlikud jõudsid kohale ja algas elementaarsest - oli vaja 200 kg kloorlupja. Tunduks nagu, et see pole probleem. Kuid kust seda leida ja mis rahade eest osta? Ta võttis meid sõna otseses mõttes ülalpidamisele. Kõik, mida vaja - kõik saabub kohe, kaasa arvatud autod. Ma olen talle väga tänulik. Samuti olen tänulik Vika Šinkarenkole, Oljale, kes meile kontserte organiseeris, Ljoša Kiievist, kes oma perekonnanime ei avalda, kuid kogu aeg toob siia masinaid. Volontääridest on vaja üldse eraldi rääkida ja kirjutada, sealhulgas Tanja Rõtškovast, kes saabus lennujaama rünnaku ajal - tõi tulekustuteid, kui oli neist puudus. Teine vabatahtlik, Jura Musjagin, sõitis kohale ja päris, millest on puudus. Ütlen, et näe, territoriaalpataljonid tulid minu alluvusse: soojuskaameraid, öise vaatluse seadmeid. Kohe, oota, ütleb. Läks Kolomoiski asetäitja Korbani juurde, rääkis läbi ja tõi mulle neli soojuskaamerat, igaüks neist maksab kuskil 6000, raadiojaamasid tükki 50, ööseadmeid. Pataljon sai varustatud. Ja nii kogu aeg. Homme toob Roma Donik veel kaks soojuskaamerat. Ei kujuta isegi ette, kuidas ilma inimeste abita meie armee praegu välja näeks."
Brigaadikomandörile helistatakse viie vangi vabastamise suhtes samal päeval. Otsustades jutuajamise järgi helistatakse kusagilt staabist. Juhtkonda huvitab, mismoodi Mikatsil õnnestus inimesed välja tuua. Jutuajamise detaile avalikustada ei saa, kuid ametlik versioon erineb suuresti reaalsusest.
"Kui kõike rääkida, siis võib kahjustada neid, kes vangistusse jäävad. Tuleb silmas pidada, et me seisame juba kümme kuud üksteise vastas. Kui mul on võimalik seoses vangidega midagi lahendada - helistame, lepime kokku. Oli mul näiteks 37.pataljon. Donetskist pärit sõdurpoiss riietub ümber, viskab vormi seljast ja sõidab hüppesse Donetskisse, õele külla. Separatistide blokkpostil näitab sõjaväepiletit, kus on kirjas "mobiliseeritu". Need vaatavad talle otsa: mida nüüd, debiilik? Sõdid? Jah, ütleb. See tähendab, et praegu lähed sa õe juurde, aga pärast tuled tagasi ja sõdid edasi? Nojah, vastab. Nad ei uskunud. Üldiselt, nabisid ta kinni. Vahetuseks andsin selle tolguse eest neli kasti lihakonserve.
On olemas ka sõjavangide otsimise keskus. Anname sinna ja saame sealt päringuid. Praegu on vangis kolm meie tankisti, üritame kontakti saada ja nad vabastada. Juhtub, et blokkposti kaudu antakse edasi kiri: "Meil on see ja see, aga teil on meie see ja see, vahetame." OK, vahetame. Lepitigi kokku ja vahetati."
"Kui palju teil on juba õnnestunud võitlejaid tagasi tuua?"
"Alates augustikuust on ühisel jõul õnnestunud ära tuua suurusjärgus 30 inimest."
"On see tõsi, et teid pole sõja-aasta jooksul mitte millegagi autasustatud? Kuidas tervikuna on brigaadis lood autasudega?"
"Kõik on normaalne. Mis puudutab autasustamispõhimõtteid - tahaks meenutada mõningaid nimesid. Kõik teavad küborge. Näiteks kolmandast spetsnazi polgust, hüüdnimega Redut. Ta oli vahetult lennuväljal ja organiseeris selle kaitset. Ta oli viimane, kui tuli üheaegselt seitse vene tanki kitsal, 470 m laiusel stardirajal. Nad ründasid suurtükkide toetusel. Seal koos Redutiga minu allüksused võitlesidki, kes aitasid lennuvälja hoida. Igaüks sõdis erinevalt. Ma ei hakka varjama - mõned kartsid sõdida, peitsid end ja keeldusid: "Ma ei lähe."
Selliseid oli samuti. Püüdsime neid ära rääkida, avasime kriminaalasju. Teine näide - ajakirjanik Snežana, vaimustav tüdruk. Tuli sinna ja asus tööle. Tuleb anda au Parem Sektorile, kes hoiab Piskit ja kaitses seda koridori kuni lennuväljani, et oleks võimalik sinna vedada kõike vajalikku. Neil on pataljonikomandör Tšornõi, kes hoidis rinnetoma sõduritega.
Pärast saabus juba kuulsus "küborgite" nime all. Ja äkki said kõik "küborgiteks". Küll üks, küll teine. Printsiibil "ma olin ju selles allüksuses". Jah, olid, kuid sa polnud lennuväljal. Parimal juhul võtsid ära Piski või olid kuskil Vodjanõs või Opõtnes. Aga nüüd riputas märgi rinda. On selline kõnekäänd: mida kaugemal sõjast, seda rohkem kangelasi. Ja ka sellised "kangelasi" on. Ma olin Kiievis Kindralstaabis. Pärast sõitsin tagasi ja seisin nelikümmend minutit raudteejaamas koos oma staabiülemaga. Neljakümne minuti jooksul nägin ma 11 inimest "küborgi" märgiga. Oleks sa seal kasvõi veidi aegagi istunud!
On muidugi ka ebameeldivaid momente. Näiteks teenis inimene tõepoolest autasu, aga mingi kantseleirott istub ja ütleb, et "see on muuseas sõduri töö, aga mitte kangelastegu." Kuid seda on harva. Meil on Kindralstaabi, ATO ja sektori juhtkonna ning lahingukeskuse toetus - kui midagi ei õnnestu lahendada kohapeal, kui kusagil tekivad takistused, saame selle lahendatud.
Mis minusse puutub, et pole autasusid või veel midagi, siis ei tunne ma ennast solvatuna. Raske pole ikkagi mitte minul, vaid sõduril, kes viimasena istub kaevikus ja vajutab päästikule. See on kangelane, keda on vaja autasustada. Jah, meil kõigil on raske, moraalselt, füüsiliselt, oleme väsinud. Kuid meie oleme siin, sõdur aga istub kaevikus ja riskib iga sekund oma eluga. Kangelased asuvad eesliinil, nimelt neid on vaja ära märkida ja autasustada, kes ilma meeskonnata mitte kunagi ei tagane."
"Juhtub seda, et teie järelepärimised võitlejate autasustamisele lähevad kusagil kaotsi?"
"Ei usu, see on kunstlikult üles kergitatud. Kunagi alguses oli nii, et esimene rotatsioon käis, autasustamisele esitatute nimekirjad läksid ära, ATO tsoonist viidi nad juba välja, aga autasud tulid hiljem. Kuid on vaja aru saada, milline koormus on staapides. Meile on olulisem, et oleksid detailselt läbitöötatud operatsioonid, et brigaad oleks lahinguks varustatud kõige vajalikuga. Vaat see on tähtis. Et kedagi ei unustataks - et mitte ükski vangilangenu "juhuslikult" ei kaoks nimekirjadest ja teda ei unustataks. Minu jaoks on isiklikult tähtis, et iga hukkunud sõdur oleks leitud, näiteks Illovaiski all. Igaüks on vaja leida ja tuua keha koju tagasi, et vanemad võiksid teda inimlikult matta. See on tõeliselt tähtis. Aga autasud... Võimalik, et kunagi pärast sõda see kuidagi tuleb."
"Mis iseloomustab lennuvälja kaitset?"
"Lennuväljal kujunes välja Ukraina armee. See oli koht, kus meie võitlejad hoidsid 242 päeva positsioone. Kuidas küll venelased ei proovinud seda võtta: mürgitasid gaasiga, lasid õhku, kaevasid alt. Kuid murda ei suutnud. Lõppkokkuvõttes ei suutnudki midagi teha, et meid sealt välja lüüa ning lasid lihtsalt hoone enda õhku.
Võimalik - rõhutan - võimalik, et sealt oleks võinud lahkuda päev, kaks päeva, nädal varem ja hõivata uued positsioonid. Kuid sel hetkel oli otsus kaitsta positsiooni kõikide jõududega."
"Kui räägitakse küborgitest, peetakse ikkagi enamasti silmas 93.brigaadi, mis vastutas selle rindelõigu eest."
"See oli meie ülesanne, meie rindelõik esimesest päevast, alustades Karlovka vabastamisest. Murdsime lennuvälja piiramisrõnga ja hõivasime selle. Kuid väljend "küborg" on ikkagi laiem kui 93.brigaad. Pöördun tagasi spetsnazi juurde. Sellesama Reduti üle, kellele anti Ukraina Kangelane, olen ma väga õnnelik, kuna see on teenitult. Nägin, kuidas ta haavatuna lamas, ümberringi Muhha torude virn, istus viimase hetkeni ja tulistas, ei tahtnud lennuväljalt lahkuda. Kuid tal purustati käsi ja tuli ära minna."
"Kindralstaabi tegevuse kriitikud ütlevad, et brigaadid on killustatud piki rindejoont, mitte ei võitle tervikuna konkreetses lõigus. Vastab see tõele?"
"Ei tea, kust neil inimestel on selline informatsioon. Niipalju kui mina tean, siis brigaadikomandörid on koos oma brigaadidega ja sõdivad koos oma brigaadidega. Võimalik, et see puudutab suurtükiväelasi, keda pole mõtet 200 suurtükiga hoida ühes piirkonnas. Jah, suurtükiväega võib olla täiendatud ühte või teist allüksust. Kuid üldiselt sõdivad kõik nii, nagu ette nähtud."
"Praegu räägitakse palju Lääne relvastuse hankimisest, eriti tankitõrjekompleksidest. Kui palju see relvastus võib muuta lahingutegevuse käiku Donbassis?"
"Need relvad aitavad meil võita. See on palju kaasaegsem relvastus, mida meil pole. Kui meil oleks praegusel hetkel taoline relvastus, siis poleks olnud olukorda Debaltseves, poleks olnud tankirünnakuid, poleks olnud väga paljusid momente, sest lihtsalt poleks olnud mõtet tuua siia nii palju tehnikat. Niipalju kui ma tean, siis nendesamade Javelinide ajaloo kõige edukama operatsiooni ajal lõid kolm meeskonda kahe ja poole tunni jooksul rivist välja 43 tanki."
"Kui taolised relvad ilmuvad Ukrainasse, millised saavad olema edasised Moskva sammud?"
"Rohkem kartma hakkavad. Kuid Venemaa veab niigi Ukrainasse kõike, mida tahab. Venelased räägivad ühte, aga teevad hoopis teist, salamisi. Praegu nad vaidlustavad oma saadetisi, aga pärast Lääne relvade Ukraina käsutusse andmist lõpetavad vaidlemise ja ütlevad: "Jah, need on meie relvad." Kuid sellest ei muutu mitte midagi. Samas teha meie poolt nägu, et mitte midagi ei toimu, oleks vale, sest meil on abi vaja. Raske on Venemaaga sõdida. Kuid kui Ukrainast venemaalased ära koristada - ma olen 90% veendunud, et kõigi kohalikega oleks me ammu kokku leppinud ja leidnud ühise keele detsentraliseerimise ja kohaliku omavalitsuse asjus. Kõik võinuks juba ammu laabuda ja sõda oleks unustatud. Dialoogi segab Venemaa - see on üheselt selge, ta järgib oma huve."
"Internet on üle ujutatud videost burjaatidega Venemaalt…"
"Jah, kohalikud juba taipasid, mis ja kuidas. Aga nendele pole veel kohale jõudnud, et siin tapetakse, sellepärast nad siia ronivadki. Ma vaatasin videot, kus Kobzon saabus põlenud burjaadi juurde: "Olete burjaat? Kui õnnelik ma olen!". See on muidugi tase. Inimene on hädas, see aga rõõmustab, et kohtas Ukrainas sõdivat burjaati."
"Mis te arvate, milline on Donbassis kohalike võitlejate ning vene sõdurite ja palgaliste vahekord? On tunda, et sõdivad professionaalid?"
"Kui käisid lahingud jaanuari keskel, kui toimus Debaltseve - jah, seal oli tunda, et kohal on kaadriüksused. Eriti on seda tunda suurtükiväes. Mis te arvate, kes tulistas Smertšidega Kramatorskit? Selleks, et tulistada, on vaja silmas pidada praktiliselt kõike - erinevusi raketi lennuetappidel, arvestada rõhku, temperatuuri, Maa pöörlemist jne jne, aga nemad räägivad, et ronis keegi šahtist välja, leidis kusagilt laskeseadme ja raketid, teostas kontrolltsüklid ja saatis teele. Mis sa kostad, kui talendikad inimesed meil on."
"Nii palju kui mina tean, olete te soojades suhtes Parem Sektoriga ja pidite kandideerima parlamenti nende kandidaadina."
"Armee on väljaspool poliitikat. Kuid on partei Parem Sektor, on selle eestvedaja Dmitri Jaroš. Meil kujunesid normaalsed, sõbralikud, töised suhted. Algas kõik Karlovkaga. Neil on palju motiveeritud inimesi. Jana Zinkevitš, medteenistuse juht - ta on ainult 20 aastane, kuid tassib kogu meditsiini enda turjal. Sõber Podoljanin, kes sõdib koos oma inimestega. Seesama Tšornõi, pataljoni komandör. Parem Sektori sõduritel ei jätku alatihti ettevalmistust, kuid see kompenseeritakse motivatsiooniga."
"Mida ütlete Debaltseve kohta? Arvatakse, et organiseeritud jõudude tagasitõmbamist ei olnud. Seejuures mõned raiuvad, et seal oli katel, aga mitte operatiivne piiramisrõngas."
"Võrdleme Debaltsevet ja Illovaiskit, loeme kokku kaotused. Mida me näeme? Sai lõpu Illovaisk, esineb Givi ja teised, on kuhi tapetuid, vange, tehnikat, kõik haiglad on haavatuid täis tuubitud. See oli Illovaisk, mida meile sellest küljest näitasid erinevad vene telekanalid. Mida näidati peale Debaltsevet? Kui neil oleks, mida näidata, kas arvate, et LifeNews poleks seda teinud? Juba ammuilma oleks näidatud "tuhandeid ohvreid". Kuid seda pole.
Meenutame lennuvälja. Tuli üks terroristide bande meid ründama, teine. Kõik jäid langenutena maha. Pärast tulevad veel ja veel. Kõik oli laipadega ummistatud. Ütleme: korjake oma „kahesajased“ kokku. Nemad vastavad, et milleks neid vaja. Noh, lamavad ja lamavad, lennuvälja külmikud olid separatistidega täidetud. On ju suvi, palavus. Aga pärast me kuulsime, et need oleks olnud nagu VSU sõdurid."
"Venelased näitasid kasti, kus oleks justkui olnud suurtükiväe radarisüsteem, mille olevat tarninud Ukrainasse ameeriklased."
"Nad näitasid kasti. Te nägite kasti? Aga mis selles oli? Ma võin teile tuhat sellist kasti tuua. Arvan, et seda süsteemi neil pole. Ma puutusin sellega kokku, see on piisavalt habras. Kui seal on kasvõi midagi puudu - kõik, vanaraud, see ei tööta. Sellest paanikat teha pole mõtet. Isegi kui neil see sihuke süsteem on - ja mis siis?"
"Kui palju võitlejaid kokku käis lennuväljalt läbi, rotatsiooni arvestades? Paljud inimesed võivad end nimetada küborgiteks?"
"Kogu lahingutegevuse ajal lennuvälja territooriumil, arvan, et umbes tuhat. Nendele lisaks suurtükiväelased, meedikud, volontäärid. Suur hulk inimesi töötas, kaitstes lennuvälja oma jõu ja võimaluste määral."
"Mida praegu armees kõige rohkem ei jätku - relvastust, varustust, medikamente?"
"Uue üksuse pealt vaatame. Kuid, jällegi, minu vorm kulub ühtmoodi, sõduril, kes istub kaevikus - hoopis teisiti. On vaja selliseid erisusi arvestada."
Siseneb võitleja ettekandega kombrigile.
"Mis meil seal on?"
"Justkui normaalne. Kell seitse tulistas miinipilduja Piski pihta."
"Aga kuidas on Vesjolega? Separid räägivad, et me oleks nagu midagi põlema pannud?"
"Ei, mitte keegi, mitte midagi."
"Keegi tulistas neid süütepommidega, 12 maja põleb."
"Keegi ei tulistanud, polegi millegagi."
"Hea küll, arusaadav. Givi segab jälle vett."
"Praegu räägitakse palju joomisest vägedes. On teil retsepti sellega võitlemiseks?"
"Suur joomine oli algusetapil. Tekkis tunne, et mõned polnud enne sõda vodkat üldse näinudki, said naisest eemale ja läks lahti. Kuid praegu on olukord teine. Põhiliselt on siin juba inimesed teistsugused, maailmavaade on muutunud. On loomulikult üksikud, kes jätkavad, kuid neile pöörab kollektiiv selja. Massilist joomist enam pole. Kui jõuab kätte vaherahu, püüavad inimesed asju pesta, ennast korda teha, oma blindaaže tugevdada, tehnikat remontida - see tähendab, teevad seda, mille jaoks lahingu ajal aega pole. Praegu ei teeni enam need inimesed, kes tulid siia peaaegu aasta tagasi. Nad on ümber sündinud."
"Vene tehnika hävitamise eest on lubatud autasud ja preemiad. Kuidas toimub protseduur ja on juba väljamakseid teie brigaadis?"
"Seni oleme ainult dokumendid esitanud. Need rahad lähevad preemiaks jooksvalt eelmise kuu eest. Tuleb välja, et märtsi algusest me andsime teada rivist välja löödud tanki ja BMP kohta. Sõdurid fikseerisid sihtmärgi tabamise foto ja videoga, komandör kirjutas vastava raporti. Selle alusel makstakse preemia välja. Nüüd vaatame, kuidas see töötab."
"Kuidas on lood sõdurite rahadega? Kas raha väljamaksetel on takistusi juhtunud?"
"ATO lisatasu, mida juurde makstakse, on vähemalt 3000 grivnat (119 eurot). Näiteks sõduril-ajateenijal on minimaalne teenistusraha 154 grivnat, selle eest, et ta asub siin, saab ta veel kolm tuhat juurde. Lisaks arvestame teisi faktoreid. Näiteks on sõduritel erinevad erialad. Arusaadavalt võib siin samuti summa erineda. Peale selle arvestatakse teenistuse täiskuud.
Kõigile, kes siia saabusid, tehi ettepanek vormistada arveldusarve - finantsteenistuse ülem annab dokumendid panka, raha tuleb arvele, nagu mulle näiteks. Kuid mõned keelduvad pangakaartidest ja eelistavad saada sularaha, aga see on juba teistsugune protsess - komplekteerimine, igasse tugipunkti kohaletoimetamine - see tuleb meil peaaegu 100 km. Saabub kassiir täna, pärast veel viis kuni seitse päeva jagab."
"Armee kaotused. Viimane arv - üle 1500 inimese hukkunud kogu sõja jooksul. Vastab see number reaalsusele? Millised kaotused on teie brigaadis?"
"Üldarvu kohta ei oska öelda - ei tea. Minu suurimad kaotused olid Illovaiskis, kus mul oli üks pataljoni taktikaline grupp ja üks üksik rood. Seal olid kõige suuremad kaotused. Aga nii… Me püüame sõdureid hoida. Pole nii, et "hoida iga hinnaga" jne. Isegi lennuväljal: täitsid oma ülesande - taandu. Suudad oma käes hoida? Hoia. Kuid elu hinnaga seista lõpuni, kui sul enam pole raskerelvastust, tank tuleb peale, aga sinu tehnika on rivist välja löödud ja on jäänud ainult kuulipilduja - nii ei ole. Tõmbusime tagasi, suurtükid andsid löögi, liiguti edasi. Taas vastupanu? Tõmbusime tagasi, suurtükivägi andis löögi, liiguti jälle edasi.
Illovaiski probleem polnud mitte katlas, vaid selles, et keegi ei mõelnud, et Venemaa söandab piiri ületada. On piir, kõik peaks olema rahulik ja tore, aga äkki - keegi alustab piiri tagant selga tulistamist. See tähendab - hakkan siin lahingut lööma, näen oma vaenlast, aga äkki selgub, et selja taha ilmus veel tugevam vaenlane kui see, mis eespool."
"Kas ähvardavad uued sissepiiramised? Kui pikajaaline on nn vaherahu?"
"Tahad rahu - valmistu sõjaks. Valmistu, valmistu, valmistu. Teeme niimoodi - vaenlane näeb seda samuti, teab, et me oleme valmis. Ja vaenlase plaanid muutuvad. On vaja taastada tehnikat, saada uut, relvastuda ja valmistuda. Ja siis läheb kõik hästi."
"Kui teie oleksite sealpool - kuhu annaksite löögi?"
"Siin on küsimus selles, millised on Putini eesmärgid. Luua maismaatee Krimmi? Tähendab, sihtmärgiks saab Mariupol. Aga see on suur linn poole miljoni inimesega. Kui on eesmärk selles, et saavutada LNR-i ja DNR-i tunnustamist, siis püüavad nad jõuda Donetski ja Luganski oblastite administratiivpiirideni. Siis tuleb rünnak Artemiivskile.
Igal juhul on vaja oma maad kaitsta, ka kõige väiksemat tükikest. Me sõdime ju mitte "opoltšenjega", vaid Venemaaga - Ukraina sõdib Venemaaga. Jah, nad on ilma eraldusmärkideta, järjekordsed rohelised tegelased. Burjaadid, tšetšeenid - kõik nad on tulnud sealtpoolt. Selles on sõja tragöödia. Nemad paiskavad siia igasuguseid, kes pole kõikide nende aastate jooksul leidnud endale Venemaal rakendust, aga meil siin hukkuvad parimad. Inimesed jäävad ilma eluasemeta, Debaltseve on purustatud, Piski on purustatud, Vodjane, Opõtne - purustatud, Avdiivka ja Horlivka tule all.
Meie poolt tulistamisest. Me tulistame alati ainult vastu. Miks inimesed Donetskis häält tõstavad - sellepärast, et sõideti nende juurde ja paigutati lasteaeda suurtükid. Mäletate videot, kus Givi juhib korterelamust meeskonda ja tulistab lennuvälja pihta. Seisab kuulipilduja, AGS, SPG. Ajakirjanik läheb trepist ja kohtab vanainimest, kes elab selles majas. "Vanaema," küsib ta "kas te ei karda?". Vaat see ongi künism, et nad paigutavad kuulipilduja selle vanamemmega kõrvuti. Loomulikult ma ei tulista ju selle vanainimese pihta, vaid kuulipildujapositsiooni pihta, mis seal on. Ei tulista - siis saavad selle kuulipilduja tõttu hukka minu inimesed. Aga Givi peidab end inimeste taha. See on seltsimees Putini metoodika - "varjame end inimeste taha ja las proovivad tulistada.""
"Milline on Donbassi tulevik, kas on jõulahendust sellele konfliktile?"
"Jõulahendus on võimalik. Kuid küsimus on selles, kas selleks on vajadust. Mida on vaja teha - koristada ära kõik need sissesõitnud kasakad, girkinid, motorolad ja ülejäänud. Kui kogu rämps ära koristada, jäävad järgi meie Ukraina kodanikud. Jah, keegi on eksinud, keegi on zombeeritud - aga keegi on senimaani Ukraina poolt. Kui poleks Venemaad, oleks me vast juba ammu kokku leppinud ja sõda oleks lõppenud."
"Teie arvamus raskerelvade äraveo kohta?"
"Millestki on vaja alustada. Ma toetan seda täielikult. Kui algab korralagedus - toome tehnika väga kiirelt tagasi. Kui esimeses vaatuses ripub püss seinal, siis neljandas vaatuses see tulistab - kui seisab kahur, siis varem või hiljem tahaks keegi sellest tulistada, praegu aga viivad kõik suurtükid ära ja asi jääb katki. Ja mõelge ise, mis on Zil-i jaoks toimetada kahur positsioonile 20-25 km kaugusele eesliinist? Pole probleemi."
"Gradid viiakse kaugemale."
"Pole oluline. Isegi 40 km - see on pool tundi sõitu. Tekib oht - toome kõik tagasi. Esimene vaherahu oli tinglik, siis me usaldasime liialt venelasi. Rohkem seda viga keegi ei korda. Hakkavad tulistama - tulistame vastu. Ei juhtu, et öeldakse: "Meil ei lubata vastu tulistada." Kes teil ei luba!?
Sõduritele, kes "ei näe" suurtükiväge. Gradi otselasu kaugus on 800 m. 800 - 3,5 km on tabamatu ala, kuhu ta rakette mitte kuidagi ei tulista. Käib kergeüksuste lahing. Automaadi otselasu kaugus - 440 m rinnakuju märklehte, 625 m püstkuju. Ja siis sõdur jutustab, et pole suurtükiväge, et see ei toeta, et tema ei näe. See ei peagi ju koos sinuga kaevikus istuma! Suurtükiväe ülesanne on selles, et maksimaalsest kaugusest alustada vaenlase töötlemist - 20 km kaugusel siin, siin ja siin vastavalt jalaväe edasiliikumisele. Ja sinuni jõuavad parimal juhul need allesjäänud, kes suutsid kohale roomata. Sama puudutab tanke. Võib neid kaevikusse paigutada. Ja, näe, lendab droon. Algab lahing, tanki positsioon "külvatakse" sedavõrd üle, et tankist blindaažist masinasse ei pääse."
"Te olete arvatavasti kõige tuntum brigaadikomandör Ukrainas. Millest teie jaoks algas sõda Donbassis, milline on teie brigaadi arvuline koosseis?"
"Lihtsalt me asume sellises rindelõigus - Donetski lennuväli, küborgid. See sai iseenesest ühiskonnas brändiks. Kui midagi sellist algab Mariupolis - kuulete hoopis teise brigaadi komandörist, sellest, kes seal hakkab kaitset hoidma.
2013a augustikuus oli brigaadis 519 inimest, oktoobriks 1200. Kui sõda algas, oli meid umbes 4500, praegu suurusjärgus 9000-9500 inimest. Need inimesed on nimekirja järgi reaalselt olemas. Meie esimene ülesanne oli blokkpostide rajamine. Minul oli esimene pataljoni taktikaline grupp riigipiiri kaitseks Luganski oblastis, seejärel ühines meiega veel üks minu grupp. 3.oktoobril liikusime ATO tsooni operatsioonide läbiviimiseks, olime blokkpostidel Dobropillja, Slovjanski, Družkivka rajoonides. 23.mail toimus esimene lahing koos kaotustega. Juba siis tegutsesid snaipritega vene diversioonigrupid. Ühel blokkpostidest kaotasime kaks inimest hukkunutena, üks võitleja sai haavata ja ta suri 19 päeva pärast haiglas."
"Kuidas esimesed kaotused üle elasite? Suutsite endale ette kujutada, et sõda omandab sellise iseloomu?"
"Raske oli üle elada. Loomulikult ma kujutasin ette, et kõik nii lähebki. Kuid mitte keegi ei mõelnud, et kõik läheb nii pikalt. Esimene meie laager oli õunaaias Dobropillja rajoonis. Jõudsime sinna, kui puud veel õitsesid. Ja kõigile tundus: näe, õunapuud õitsevad, annaks jumal saaki proovida. Aga tuli välja, et proovisime nii saaki kui ka võtsime kartulit. Varsti hakkame juba uut külvi tegema.
Nägime, kuidas muutus tsiviilisikute suhtumine. Kõik mäletavad, kuidas nad meie tehnika alla viskusid, karjusid ja kõike muud. Praegu vaadake Dobropilljat, Krasnoarmiiskit, Otšeretinet: "Poisid, ärge ainult ära minge. Me ei taha siia ei Slovjanskit, ei Donetskit, ei Luhanskit. Las olla raske, las olla dollar 25, kuid me tahame elada Ukrainas ja ei taha korralagedust." Aga okupeeritud territooriumil on praegu totaalne seadusetus. Kriminaalid rabasid endale tüki territooriumit ja teevad seal, mis tahavad. Kuid varem või hiljem me lõpetame taolise jama."
Materjal on ette valmistatud koostöös vabatahtlike liikumisega Army SOS ja Roman Doniki volontääride grupiga.
Viimati muutis AivarV, 03 Apr, 2015 23:17, muudetud 1 kord kokku.
-
maksipoiss
- Liige
- Postitusi: 2342
- Liitunud: 24 Okt, 2014 20:33
- Asukoht: Pärnu
- Kontakt:
Re: Mida Ukrainast õppida?
Sügav kummardus selle töö (tõlke) eest
-
Raubritter
- Liige
- Postitusi: 328
- Liitunud: 03 Mai, 2014 21:01
- Kontakt:
Re: Mida Ukrainast õppida?
Fantastiline postitus.
Tänan.
Tänan.
"Venemaa on tanklakett, mis mängib riiki." -John McCain
Re: Mida Ukrainast õppida?
Vabatahtlik töö käib mitmel rindel
Tubli töö, Aivar!
Tubli töö, Aivar!
"Vaated ja veendumused pärinevad tunnetemaailma sügavikest ja loogika on enamasti vaid kuuleka intellekti abivalmis instrument põhjendamiseks ja õigustamiseks"
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)
-
allatah
- Liige
- Postitusi: 1068
- Liitunud: 15 Veebr, 2006 17:04
- Asukoht: Tallinn/Tartu/Võrumaa
- Kontakt:
Re: Mida Ukrainast õppida?
Hea töö!
Ei tahaks norida, aga väike kirjaviga oli sisse lipsanud. LieNewsi asemel oli kirjutatud LifeNews
Ei tahaks norida, aga väike kirjaviga oli sisse lipsanud. LieNewsi asemel oli kirjutatud LifeNews
Riigi kaitse on liiga tähtis asi, et seda teistele usaldada.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist