www.militaar.net

ning tarvitas lahjat alkoholi umbes kolm tundi enne juhtima asumist.“

Täna varahommikul pidasid politseinikud Kuressaares kinni kaks kohalikku meest, kellest üht kahtlustatakse 52-aastase mehe tapmises ning teist 39-aastase mehe ründamises.

Pussitamises hukkus Lääne päästekeskuse ohutusjärelevalve büroo juhtivinspektor Sulev Kallavus.

„Sündmused said alguse täna öösel kella kahe paiku, kui kaks joobes meest ründasid Kuresaare kesklinnas puhkenud konfliktide käigus kahte meest. Esialgsetel andmetel liikusid joobes mehed ringi kesklinnas, kui ühe baari ees puhkenud sõnavahetuse käigus ründas 33-aastane mees terava esemega meelelahutusasutuse juures viibinud 39-aastast meest, kes sai viga," kirjeldas Saaremaa politseijaoskonna juht Rainer Antsaar.

Joobes mehed lahkusid sündmuskohalt ning lõhkusid möödaminnes ühe kõrvaltänava baari akna. Sest majast lärmi peale väljunud mehe ja joobnud meeste vahel puhkes sõnavahetus ning konflikti käigus lõi 31-aastane mees noaga teda korrale kutsunud 52-aastast meest, kes sai aga sedavõrd raskelt viga, et suri saadud vigastustesse sündmuskohal. Kurjategijad põgenesid taas sündmuskohalt,“ jätkas Antsaar.

Ta lisas, et politsei kaasas kurjategijate tabamiseks abijõudu ka naabermaakonnast ning alustas koheselt suurendatud jõududega kurjategijate otsimist piirkonnast.

„Meil õnnestus koguda kiirelt infot, kuhu kuriteos kahtlustatavad peale ründeid põgeneda võisid. Ühtlasi olid politseinikele info kogumisel abiks ka kohalikud inimesed, kellelt saadi vahetult sündmuskohtadelt olulist infot meeste ja nende liikumissuundade kohta. Kuriteos kahtlustatava 33-aastase mehe pidasime kinni Tallinna tänaval asuvas tanklas ning 31-aastase mehe tabasime Karl Ojasoo tänaval asuvast korterist,“ kirjeldas jaoskonnajuht ning lisas, et mõlemad mehed on erinevate isikuvastaste süütegude tõttu politseile juba varasemast tuttavad.

Jaoskonna juhi Rainer Antsaare sõnul on tänaöised rasked kuriteod üldiselt rahulikus Kuressaare erandlikud ja mõjutavad mõistetavalt olulisel määral kohalike turvatunnet. „Andsime politseinikena endast parima, et võimalikud kahtlusalused kiirelt välja selgitada ja kinni pidada. Kuigi pereisa elu see tagasi ei too, saame kinnitada, et kahtlustatavad on kinni peetud ja uurimise all,“ ütles Antsaar.

"Öised sündmused rahulikus Kuressaares olid traagilised ja häirivad, kuid kõige olulisem on see, et vägivallatsejad on tabatud ja kinni peetud. Nüüd algab töö selle nimel, et noaga lööjad kohtu ette viia," ütles prokurör Rainer Amur.

Politseijaoskonna juht avaldab kaastunnet hukkunud mehe lähedastele ja soovib haiglaravil viibivale mehele jõudu kiireks paranemiseks.

Kõik täpsemad üksikasjad selgitatakse välja edasises kriminaalmenetluses, mida viib läbi Lääne prefektuur Lääne ringkonnaprokuratuuri juhtimisel.

Järgnevalt avaldab Postimees täismahus Sulevi sünnipäeva tähistamisel osalenud Ruthi detailse kirjelduse reede õhtust:

«Seni meedias kajastatud informatsioon on kildudest kokku pandud. Tähistasime reede õhtul Sulevi 52. sünnipäeva koos abikaasa, viimase laste ja nende elukaaslastega Georg Ots Spa restoranis õhtusöögiga kust liikusime Väiksesse Punasesse baari pere ringis istuma, sealt omakorda südaöö paiku ööklubisse Privilege ansamblit kuulama. Veidi peale 02.00 liikusime neljakesi Royal Gentlemen's Clubi poole, mille kõrval asub taksopeatus, et taksodega koju minna. Royali ees oli 4-5 inimest, neist kaks trepil ukse ees kus oli aken ära lõhutud. Sulevi abikaasa Mendi, baari juhatajana, pöördus nende poole saamaks selgust kes klaasi lõhkus ja palus tekitatud kahju kinni maksta. Süüd tunnistanud Jaan Paluga jätkus Mendil dialoog trepi ees, mida Sulev valvas meeter-kaks kõrval seistes, trepile jäid veel kolm meesterahvast: mees, kellega Palu esialgu trepil taidles, mille käigus aken lõhutud sai, Kadak, viimase ja Palu sõber. Mina elukaaslasega sisenesin baari, et baaridaamilt selgust saada, kas nad olid eelnevalt baari külastanud ja kuidas sündmused lõhutud aknani viisid. Jõudsime vaid letini kui Mendi meid ukse vahelt hüüdis, paludes kiirabi kutsuda kuna Sulev oli teadvusetu. Minuti-kahe jooksul kui meie baari sisenesime ja Mendi Sulevi pilgu all selgitusi saama jäi, oli Jaani sõnavaling muutunud inetusteks, mille juures Sulev astus oma abikaasa kaitseks välja paludes valida sõnu kuidas naisterahvaga räägitakse. See, mis selles väikeses ajaaknas toimuda jõudis on politsei välja selgitada. Mendi oli terve vestluse vältel baari poole seljaga, Sulev tema selja taga trepi kõrval, olles vaid korra liginenud kui hääled valjenesid ja paludes siiski viisakaks jääda. Järgmisel hetkel kui Mendi selja taha vaatas oli Sulev teadvuseta ja tema seisundis olid asunud selgust saama möödakäijad. Kutsusin kiirabi kohe uksest välja jõudes, sel hetkel arvasid kõik abistajad, et ta on löögi tagajärjel meelemärkuseta. Alles vahetult enne kiirabi saabumist teda keerates märkasid abistajad verist lipsu ja saime aru, et olukord on tõsisem kui keegi arvata oskas. Sulev oli kõrvalseisja, kes ei sattunud rüselusse, vaid kutsus korrale.»

Jõulude ja uue aasta vahel saatsid sajad õpetajad mulle lugusid oma väärkohtlemisest. Materjali kogunes 106 lehekülge ja mul kulus kuus tundi, et see läbi lugeda. Mitmed õpetajad tunnistasid, et neist asjust on üldse raske rääkida. Lisaks on seda väga keeruline teha, sest teistele rääkides ei ole võimalik taastada sama õhustikku ja intonatsiooni ning sellepärast ei saagi kuulajad päris sama pilti, nagu kirjutas üks õpetaja. Siin on üksnes murdosa lugudest. Kui loete, kujutage ennast õpetaja rolli ja vaadake, kas suudate rahulikuks jääda.

Meesõpetaja (staaž 6–15 aastat): «Põhikooliõpilane on küsinud tunni ajal avalikult kavala näoga: «Õpetaja, kas te tegelete kodus masturbeerimisega?» Või siis ka: «Õpetaja, kas te olete kollane?», mille peale ma ei osanud midagi vastata, ja siis järgnes õpilase poolt vaikne, aga otsustav: «Õpetaja, ma kusen teie peale.»»

Naisõpetaja (staaž kuni 5 aastat): «Esimene juhtum: kui palusin õpilasel kontrolltöö ajaks eraldi pinki istuda, sõimas ta mind järgnevate sõnadega: «Käi p...i, vana lits.» Teine juhtum: õpilane küsis minult järgmist: «Kümnepallisüsteemis, kui hästi sa m...i imed?» Kolmas juhtum: üks õpilane saatis sõnumi järgneva sisuga: «Tõmba rippu ennast.» Need on sellised meeldejäävamad. Samas igapäevased väikesed sõimamised ja «sinna» saatmised on juba veidi tavaliseks muutunud. Kurb, aga ei pane neid enam tähelegi.»

Naisõpetaja (staaž 16–25 aastat): «Need juhtumid on inetud ja neist on tegelikult ebamugav rääkida. Oma lähikonnale räägin neist läbi nalja, aga nad peegeldavad mulle alati päris võimsalt ka tagasi seda, kui tõsised lood need tegelikult ikkagi on, et see pole normaalne ja sellega ei tohi n-ö ära harjuda. /.../ Kõige arusaamatum ongi see labasus ja vulgaarsus. See on tülgastav. Enamasti olen sellest üle, aga pole ka leidnud võtit, kuidas seda olukorda vältida või muuta. Püüan jääda rahulikuks, anda konkreetsed töökorraldused ja olla oma nõudmistes järjekindel.»

Naisõpetaja (staaž üle 25 aasta): «Õpetasin gümnaasiumis. Paluti asendada 6. klassi tundi. Kell läks tundi ja ma palusin õpilastel siseneda klassi. Palusin viimasel õpilasel end klassi sisenemiseks korda seada, sest ta oli ukse juures oma püksid alla lasknud. Kuni ma klassiga tundi alustasin, lohistas poiss end klassi ette ja otsis õpetaja laualt klassiukse võtit, et see lukustada. Õnneks oli laual mingi teine võti, klassi võtit hoian ma tavaliselt oma taskus. Palusin tal oma kohale istuda, et saaksin tunni ülesandeid selgitada. Äkki tekkis klassi ette teine poiss, kes tõi minu käekoti õpetaja laua tagant olevalt aknalaualt klassi ette ja hakkas seda klassi ees sorima ülbe sõnavara saatel kooli aadressil. Poiss püüdis ajada käsi ka minu jaki taskutesse. Samas toetas vargakommetega õpilast oma räige sõimuga püksata poiss. Mul oli kahju klassi teistest õpilastest, sest ma püüdsin neile ju õppematerjali õpetada ja selgitada samas kodust ülesannet. Tunni lõpuks teatas püksid üles tõstnud õpilane üle klassi, et tema taotlus oli mind õpilaste ees nutma panna ja et ma ei saaks klassist välja joosta. Ta teavitas, et ma olin tema ees «eksami sooritanud», kuna eelmised õpetajad olidki klassis nutnud.»

Naisõpetaja (staaž üle 25 aasta): «Kutsusin last sööklas korrale, kui ta loopis toitu kaasõpilase pihta. Sellele järgnes füüsiline rünnak, mida tuli appi lahendama meesõpetaja, sest mina ise lihtsalt ei jaksanud 5. klassi poisi rünnaku eest end kaitsta, kui ta juba tooliga püüdis lüüa.»

Naisõpetaja (staaž üle 25 aasta): «Õpilane tuli ebakaines olekus kooli. Kui palusin tal korrale alluda, võttis õpilane mul rinnust kinni ja tõukas mind, eelnevalt solvates mind ebatsensuursete sõnadega. Õnneks tuli mulle appi üks gümnaasiumiõpilane, kes aitas vägivallatseja minust eemale.»

Naisõpetaja (staaž üle 25 aasta): «Praegu on õpetada vaja paari-kolme sellist noormeest, keda tunnis «puutuda» ei tohi, muidu järgneb sellele ALATI sõnaline alandamine, mõnitamine, solvavad žestid või häälitsused.»

Naisõpetaja (staaž 6–15 aasta): «Õpilase tööd puudulikuga hinnates on ähvardatud isiklikul sõiduautol rehvid läbi torgata; kooliaegsete ebameeldivate suhete lahenduseks on heietatud mõtet kunagi tulevikus õpetajat karistuseks vägistada; õpilane on ähvardanud vihahoos jääkamakaga õpetajale näkku visata, lennutades palli siiski jalgadesse.»

Algkooli naisõpetaja (staaž 16–25 aastat): «Ta istus kõige tagumises pingis ja ühes tunnis, kui ei teinud järjekordselt midagi kaasa, teatas üle klassi: «Ma lähen nüüd koju ja ütlen emale, et õpetaja lõi mind, ja siis sa alles saad mu ema käest!» Sama lapse ema ütles arenguvestlusel, et tema laps on ainulaadne ja erakordne eksemplar siin maailmas, kui te temaga tunnis vestlete, siis valige sobiv hääletoon. Mitte mingil juhul ei tohi minu lapse peale häält tõsta, ta on nii õrnake. Seesama «õrnake» mõnitas kaasõpilasi, kiusas, tegi üle kooli rumalusi. Õpetajad olid hirmul, keegi tahtnud selle emaga vestlusesse sattuda.»

Algkooli naisõpetaja (staaž üle 25 aasta): «Juristist lapsevanem pahandas esimese nelja pärast, arvates, et tema laps peab saama ainult viisi. Alustas minu iga liigutuse jälgimist ja võimalike eksimuste otsimist. Pildistas võõraste laste töid ja võrdles neid. Kutsus klassi lapsevanemaid minu töös vigu leidma. Sain temalt kogu õppeaasta jooksul väga ründavaid meile ja kõnesid. Pidevalt toonitas, et tema on jurist ja ta pole minu kui teenindajaga rahul, lisaks ka muid solvanguid.»

Algkooli naisõpetaja (staaž 6–15 aasta): «Tegin jõuluks klassiga näidendi. Nagu ikka, pead ise olema kõik: dramaturg, lavastaja, muusikaline kujundaja, koreograaf. Kõige raskem on proovi tehes ülejäänud klassi distsiplineerida. Etendus vanematele. Kõik on hästi sujunud. Peale etendust palun vanemaid kohvilauda ja lapsi endale appi lava koristama, et ühiseid mänge teha saaks. Selle peale hüüab üks lastest kõigi vanemate juuresolekul: «Miks meie? Sina pole ju midagi teinud.» Selle bravuurikusega liitub veel nii mõnigi laps. Ja vanemad itsitavad, vabandama koos lapsega ei tule keegi. Ja siis ma küsin endalt: «Miks sa seda endaga teed?»»

Naisõpetaja (staaž üle 25 aasta): «Pidevalt tiksub kuklas mõte, et enam ei taha, läheks minema, aga siis tuleks oma aastatega rajatud kodu maha jätta ja kusagil mujal nullist alustada. Alternatiiv? Soome koristajaks? Kahju hakkab raisatud ajast, olen end aastatega üles töötanud (aineolümpiaadidel on tublid õpilased hästi esinenud, ka koolis on olnud toredaid ja kordaläinud üritusi, on rõõmuhetki ja jagatud kallistusi). Aga hing on kogu aeg haige!»

Naisõpetaja (staaž 16–25 aasta): «Seisad klassi ees kogu oma tarkuses ja kogemuses ja tajud, et ükski pedagoogiline võte lihtsalt ei toimi. Hingeliselt kurnabki kõige enam see, et ei suuda oma positiivse elukäsitlusega maailma paremaks muuta, oma väärtusi edasi anda. Õpilaste sihilik pahatahtlikkus viib jalad täiesti alt, see on alati ootamatu, ma pole selleks kunagi valmis. Suur osa igapäevatööst, mida hingega teen, on vaid liiv tuule käes, meepott on väike ja tõrva maitsega... Need õpilased kannavad hoopis teisi väärtusi, nad ei austa kedagi, teavad väga täpselt oma õigusi, neil on väga tugev karistamatuse tunne. Iseenesest on tegu tavalise kooli tavaliste poistega. /.../ Igal nädalal küsin endalt, miks olen ma ikka veel siin, klassi ees. Ja vastan, et ju ikka selleks, et anda neile lapsukestele maailmast avaramat vaadet, ja ehk ka selleks, et julgeda kurjale vastu seista. Eks ole siinne ülestunnistuski paras julgustükk ja eneseületamine. Aga nüüd on see öeldud. Mina sain tugevamaks ja lugeja teadlikumaks.»

Sügisel oma endise kursusekaaslase sünnipäeval läks jutt loomulikul viisil kooli peale, sest suur osa meist on emakeeleõpetajad. Üks sõpradest kirjeldas, mida ta tundis ja kuidas toimis, kui õpilane keset tundi käskiva ja põlgliku tooniga üle klassi teatas: «Tund on läbi, vanamutt!» See pani mind mõtlema, kuivõrd üldine ja isegi aktsepteeritud on õpetajate väärkohtlemine meie ühiskonnas.

Jõulude ja uue aasta vahel saatsin e-kirjad õpetajate erialaseltside esindajatele palvega edastada oma liikmetele üleskutse vastata küsimustikule õpetajate väärkohtlemise kohta. Et saada objektiivset pilti, palusin kindlasti vastata ka neil, kes ei ole kiusamise all kannatanud. Kahe nädalaga laekus 702 vastust, see on ligi seitse protsenti eesti õppekeelega koolide õpetajaskonnast.

Esitasin üleskutses samas sõnastuses kolm küsimust õpilaste-, lastevanemate- ja kolleegidepoolse väärkohtlemise kohta:
* Kui tihti Te olete kogenud õpilaste poolt lugupidamatust enda suhtes (põlgust, käskivat, üleolevat või ülbet suhtlustooni, kahtlusi pedagoogilise pädevuse suhtes, suhtlemisest keeldumist, tõrjuvat hoiakut jms)?
* Kui tihti Te olete kogenud õpilaste poolt vaimset väärkohtlemist (ähvardusi, sõnalist alandamist ja mõnitamist, solvavaid žeste või häälitsusi, isiklike asjade rikkumist või peitmist jms)?
* Kui tihti Te olete kogenud õpilaste poolt kehalist väärkohtlemist (tõukamist, löömist, torkamist, sülitamist, asjadega loopimist jms)?

Valida tuli üks vastus skaalal «iga päev – umbes korra nädalas – umbes korra kuus – umbes korra perioodis/trimestris – umbes korra poolaastas – umbes korra aastas – harvem kui korra aastas – ühe korra karjääri jooksul – mitte kunagi».

Koolikiusamise teine vaade

Suurel joonisel on esitatud tulemused. Punase värviga on nende õpetajate osakaal, kes märkisid kogetud väärkohtlemise sageduseks «umbes korra perioodis/trimestris» või tihemini (korra kuus, nädalas, või iga päev). Kollasega on märgitud vastusevariandid, mis jäävad vahemikku «umbes korra poolaastas» ja «ühe korra karjääri jooksul». Sinine tähistab inimlikku normaalsust, et väärkohtlemise all ei ole tulnud kannatada.

Vastused näitavad, et 12 protsenti õpetajatest kogeb õpilaste lugupidamatust iga päev, 34 protsenti korra nädalas ja 23 protsenti õpetajaist vähemalt korra perioodis, kokku 69 protsenti. Kordagi ei ole õpilaste lugupidamatust pidanud kogema kõigest 3,5 protsenti vastanuist.

Õpilastepoolse vaimse vägivalla näitajad on küll madalamad, kuid teadmine, et 19 protsenti meie õpetajaist kannatab õpilaste ähvarduste, sõnalise alandamise ja mõnitamise all iga nädal või sagedamini ja teist samapalju õpetajaid umbes korra kuus või paari kuu tagant, on tegelikult üsna õõvastav – kui paljud lugejaist oleks nõus taluma töökohal pidevaid ähvardusi ja mõnitusi, teades, et sellele ei tule lõppu ja seda tulebki võtta töö normaalse osana? 38 protsendi õpetajate jaoks on see igapäevane reaalsus.

Seitsme protsendi õpetajate jaoks lisandub väärkohtlemisele veel regulaarne õpilaste füüsiline vägivald ja kaheksa protsenti satub kehalise rünnaku alla vähemalt korra aastas. Need andmed panevad vaatama koolikiusamisele kui probleemile hoopis teise pilguga.

Iseäranis tagakiusatud on alla viie aasta töötanud noored õpetajad: neist kogeb õpilaste lugupidamatust korra nädalas või sagedamini 66 protsenti, see on kaks korda enam kui kogenud õpetajad. Vaimset vägivalda kogeb korra nädalas või tihedamalt 27 protsenti, mis on samuti statistiliselt olulisel määral rohkem kui vanemad õpetajad (19 protsenti). Pole siis ime, et noored ei kipu õpetajaks õppima.

Oluline stressi allikas on ka lapsevanemad. Nendega ei ole kokkupuuted nii tihedad, sest nad ei istu ju iga päev klassis. Kuid siiski kogeb 36 protsenti õpetajaist vähemalt korra perioodis lapsevanematelt kergemat alandamist ja 16 protsenti ka otseseid ähvardusi või mõnitamist. Kõige kohutavamad on juhud, kus lapsevanem tormab tunni ajal klassi ja sõimab õpetaja läbi. Proovige ette kujutada, kuidas taastaksite teie oma autoriteedi alluvate hulgas, kui teie erialane pädevus nende ees avalikult maatasa tehakse.

Ootamatult suur on ka kolleegidevaheline väärkohtlemine. See võib olla isegi graafikul näidatust suurem, sest paljud vastanud märkisid eraldi, et ankeedis puuduvad küsimused ülemuste kohta, justnagu ei saakski neid kolleegideks pidada. Sellegipoolest tunnistab veerand õpetajaist, et kogeb kolleegide lugupidamatust vähemalt korra perioodis. Tõsisema vaimse vägivalla all kannatab lausa 12 protsenti õpetajaist – mida on uskumatult palju, arvestades, et kolleegid peaksid olema kõige kindlam tugi õpilaste ja lastevanemate pideva emotsionaalse surve tingimustes.

Lugude ühisjooned

Eelneva ülevaate juures tuleks arvestada, et koolid ei ole päris kindlasti vennad: mõnel pool on rohkem probleemsetest peredest ja erivajadusega õpilasi, mõnel pool tiheda konkursiga valitud õpilased, aga seevastu keskmisest enam erivajadustega lapsevanemaid. Enamikus koolides on kindlasti koolipere suhted head, mõnel pool aga kogu töökollektiiv mässitud intriigidesse ja ärapanemisse. Mõned noored õpetajad kurtsid, et nende koolis pärsitakse igasuguseid uuendusi, mõni staažikas õpetaja jälle ütles, et nende koolis on noor juhtkond otsustanud väga inetul viisil kõigist eakamatest lahti saada. Erinevustest hoolimata koorusid õpetajate saadetud lugudest välja mõned olulised ühisjooned.

Õpilaste puhul on muidugi tüüpiline korralduste eiramine, eriti mis puudutab nutivahendite kasutamist. Mõnikord tehakse seda demonstratiivselt, ja kui õpetaja ei anna järele, läheb lugupidamatus üle otseseks vaimseks vägivallaks: «Tütarlaps keeldus oma isiklikku arvutit sulgemast pärast mitmekordset mainimist ja kui ma ise julgesin sülearvuti kaane alla vajutada, sain väga suure sõimu osaliseks ja mind nimetati lisaks veel «suureks paksuks lehmaks». Tütarlaps pani oma asjad seejärel, minu poole veel solvanguid loopides, kokku ning tormas vihasena uksest välja.»

Põhikoolis juhtub, et lapsed valetavad julmalt õpetaja peale. Seda mainiti rohkem kui tosinal korral, näiteks: «Üks 5. klassi poiss kiusas üht tüdrukut, läksin juurde ja haarasin tal käest, poiss kukutas end põrandale... Samal õhtul sain lapsevanemalt kirja, milles süüdistas mind tema lapsele kätega kallale minemises... Õnneks klassikaaslased hindasid olukorda objektiivselt.»

Iga kord nii hästi ei lähe: «Laps pigistas oma käsivart, et näidata punaseid laike, väitis mu kolleegile, et mina pigistasin tema kätt. Selline süüdistus mõjub halvavalt edasisele koostööle. Kooli juhtkond jättis asja lahtiseks ja ka kahtles minus. Seda oli raske taluda. Või teine juhtum: 7. klassi poiss, keda ma isiklikult ei õpeta, kõõlus vahetunni ajal teise korruse akna peal. Palusin tal sealt alla tulla, mille peale poiss saatis mu v.... Ütlesin, et ei lähe ilma temata, tulgu kaasa ja astume tee peal ka direktori juurest läbi. Ta ei tulnud, aga vahepeal kolleeg tõi direktori kohale. Selle peale hakkas noormees nutma. Tund algas ja hiljem tuli direktor ja küsis, kas ma olin poissi küünistanud – noorhärra oli nutnud ja käe peal punast kriipsu näidanud.»

Pole ju uudis, et käitumisprobleemidega noored teavad ülihästi oma õigusi, ja nii mõnigi kord plaanivad otseseid provokatsioone, et õpetaja endast välja viia ja juhtum videosse võtta: «Õpilane tuleb tundi vanema poolt heakskiidetud varjatud kaameraga, et tõestada, et õpetaja kohtleb teda ebaõiglaselt. Kaasõpilasel, kes sellest teadis, hakkas süda valutama ja ta hoiatas mind.»

Lapsevanemate puhul on tüüpjuhtum oma lapse käitumis- või õppimisprobleemi eitamine ja selle asemel õpetaja süüdistamine pedagoogilise pädevuse puudumises, mis hullematel puhkudel läheb üle avalikuks sõimuks õpilaste ees: «Lapsevanem astus tunni ajal lihtsalt klassi ja hakkas kõigi õpilaste ees õpetajaga kurjustama ning õpetama, kuidas peab lapsi õpetama ja nendega suhtlema. Õpilased vaatasid suu ammuli pealt ja olid kohkunud. Kui olin suutnud lapsevanema maha rahustada ja klassist välja saata, siis peale seda muutus ka õpilaste käitumine õpetajate suhtes. Said õigustusi juurde. Pärast seda on koolis teatud õpilastega väga raske hakkama saada.»

Väga tüüpiline on hinnete pärast kauplemine, mis sageli võtab lausa grotesksed vormid: «Mõned tahavad ainult viisi saada selleks midagi tegemata ja kui see ei õnnestu, kirjutavad kaebusi. Kirjutavad iga õpetaja kohta, kes neile ei meeldi, ja kirjutavad iga aasta. Ja mitte ainult hinnete pärast: kirjutasin Stuudiumisse lapse halva käitumise kohta märkuse. Selle peale ähvardas lapsevanem kaasata meedia, kui peaksin veel mõne märkuse kirjutama.»

Kooli juhtkond annab paraku vanematele sageli järele, et vältida konflikti paisumist, ja toob ohvriks õpetaja. Seetõttu on eriti raske oma tööd teha nõudlikul ja oma tööd hingega võtval õpetajal, kes õpilaste ja lapsevanemate surve all võib lihtsalt läbi põleda. Viimasele piirile viidud inimeste lootusetust kostab läbi ka saadetud pihtimusest.

Küsimustikus palusin õpetajail hinnata, kas õpilaste ja lastevanemate käitumine on aastatega paranenud, samaks jäänud või halvenenud. 41 protsenti vastas, et oluliselt halvenenud, 27 protsenti, et veidi halvenenud. Halvemuse poole on läinud käitumine 68 protsendi vastanute meelest (vt joonist). Seega, viimane aeg on hakata asja parandama. Probleem ei ole koolis või õpetajais – muutust on vaja ühiskonna suhtumises laiemalt.