Eesti Kaitseväe suurus ja struktuur

[Martin Peeter]

Teatud olukorras passima jäämine tähendab, et linna võivad peale eriüksuste kadumist kontrollida paarkümmend relvastatud matsi, kes ka maailmale seda demonstreeriksid.

Nõus, aga tuleme teema juurde tagasi. Kuidas hakkama saada mõnekümne relvastatud matsiga, see ei ole nüüd tõesti EKV suuruse või struktuuri küsimus.

On, sest kui saata pataljon neid Narvast välja ajama, selgub et neid on paar-kolm roodu (asi neid jõe tagant juurde tuua). Jõudu lisatakse vastavalt meie poolt lisatavale, kuid kui panna brigaad koos oma erialaosadega Narva ruumi, suureneb ehk ka lootus kusagilt linna kiiluda, mis tähendab, et päeva lõpuks ei saa pahalased väita, et linn on nende käes ning tõmbavad ehk kergemini üle jõe. Aga teisalt on kõigile selge, et see on artikkel 5. küsimus. Siin juba mängib see, et ülesandeid tuleks täita mingi usutava panusega, mida Kunnas ja Co operatiivvajaduseks kutsuvad. Aga kui su SAK on väike, siis sa ei saa seda endale lubada, sest see brigaad võib ka täieliku haamri saada. Äkki tulebki Tallinnat ka kaitsta - ka seda ei saa ainult liitlastele jätta.
Me oleme väga kinni jäänud ühte ja mitte kõige tõenäolisemasse stsenaariumi

[Kriku]

kui saata pataljon neid Narvast välja ajama, selgub et neid on paar-kolm roodu (asi neid jõe tagant juurde tuua). Jõudu lisatakse vastavalt meie poolt lisatavale

Jah, just seda kardan mina ka. Me võime sinna saata ühe või kaks brigaadi, kuid vaenlane võib samuti. Kokkuvõttes saame linnalahingu, milles meie oleme ründav pool, viivituslahingu asemel mõnes meie poolt välja valitud kohas.

Ma rohkem ei võta siin võimaliku Narva afääri teemal sõna, kui keegi just midagi väga uut ega huvitavat ütle.

[Kapten Trumm]

Tundun nüüd võib-olla nüüd väga võhikuna, aga mis tegevusvabadus on ainult viivituslahingute pidamises - et kas saad valida, millist piirkonda viivitad rohkem või?
Ja lõpuks peab ju linna ikkagi tagasi võtma. Mismoodi siis vastane ei saa dikteerida, kus ja mis tingimustel lahing tuleb?

Viivituslahing ei tähenda erilist tegevusvabadust, vaid justnimelt vastase initsiatiivi ja tegevusvabadust. Sul ei ole võimalik vastast peatada (vähese jõu tõttu puuduvad muud alternatiivid) ja teiseks määrab vastase tegevus selle, kus ja kuidas sa oma viivitusi teed. Kui vastane tuleb mööda Tartu maanteed, siis pole sul initsiatiivi teha viivitust Pärnu all. Sa pead selle tegema ikka Tartu maanteel ja arvestades vastase tahtega (reageerides vastase tegevusele).

Üks asi veel teema juurde: kuigi parema kraamiga vägi sõdib efektiivsemalt, tuleb arvestada, et võrdsetel tingimustel kipub olema initsiatiiv ikka suurema väe käes. Lihtsalt põhjusel, et suuremas väes on vabu üksusi, kelle abil initsiatiivi haarata. Napoleon ütles, et Jumal on suurema pataljoni poolel, kui väiksemal pole just paremat plaani.

Meie puhul on ohtlikum tegevuskäik lihtsalt selles, et arvuliselt suurem vastane seob meie vähesed üksused ära, osa Kirde-Eestis ja osa Kagu-Eestis ning avab seejärel mingi kolmanda suuna. Näiteks tuleb Mehikoormast üle Peipsi (korduvalt tehtud) või tuleb merelt selja taga (seni pole see neil õnnestunud). Sõjas Soome vastu kasutasid mõlemad osapooled seda võtet korduvalt, osa edukalt, osa mitte. Näiteks Talvesõjas üritasid venelased viimasel minutil Viiburist ringi minna üle jää. Jätkusõja alguses maandasid soomlased Balti laevastiku nina all eduka dessandi Kannasel. Jätkusõja lõpus üritasid venelased minna soomlaste selja taha merelt, kuid tõrjuti põhiliselt sakslaste poolt. Eestlased kasutasid Vabadussõjas korduvalt meredessante Soome lahel. Jne.

[mart2]

Kas on vahepeal tekkinud mingid uues sõjanduslikud teooriad, millest ma pole midagi kuulnud?

... Viivituslahing ei tähenda erilist tegevusvabadust, vaid justnimelt vastase initsiatiivi ja tegevusvabadust. Sul ei ole võimalik vastast peatada (vähese jõu tõttu puuduvad muud alternatiivid) ja teiseks määrab vastase tegevus selle, kus ja kuidas sa oma viivitusi teed. Kui vastane tuleb mööda Tartu maanteed, siis pole sul initsiatiivi teha viivitust Pärnu all. Sa pead selle tegema ikka Tartu maanteel ja arvestades vastase tahtega (reageerides vastase tegevusele)...

Siiani oli ikka viivituse (kui ühe kolmest tegevusest - rünnak, kaitse, viivitus) eesmärk siduda vastast nii, et võita aega mingi maa-ala (planeeritult aeglase) loovutamise teel. Kõige tähtsamaks peetakse võidetud aega ja lisaboonus on mingil soovitud hulgal vähendatud vastase võimeid. Aega vajatakse tavaliselt kas kaitse või (vastu-)rünnaku ettevalmistamiseks. Viivitamise valime meie, mitte vastane, sest tema tahaks meid ikka purustada, mitte lükata konflikti võimalikku teadmatusse!
No ei saa aru, mis on - vastase initsiatiiv viivitada ...

[Kapten Trumm]

Kas on vahepeal tekkinud mingid uues sõjanduslikud teooriad, millest ma pole midagi kuulnud?

... Viivituslahing ei tähenda erilist tegevusvabadust, vaid justnimelt vastase initsiatiivi ja tegevusvabadust. Sul ei ole võimalik vastast peatada (vähese jõu tõttu puuduvad muud alternatiivid) ja teiseks määrab vastase tegevus selle, kus ja kuidas sa oma viivitusi teed. Kui vastane tuleb mööda Tartu maanteed, siis pole sul initsiatiivi teha viivitust Pärnu all. Sa pead selle tegema ikka Tartu maanteel ja arvestades vastase tahtega (reageerides vastase tegevusele)...

Siiani oli ikka viivituse (kui ühe kolmest tegevusest - rünnak, kaitse, viivitus) eesmärk siduda vastast nii, et võita aega mingi maa-ala (planeeritult aeglase) loovutamise teel. Kõige tähtsamaks peetakse võidetud aega ja lisaboonus on mingil soovitud hulgal vähendatud vastase võimeid. Aega vajatakse tavaliselt kas kaitse või (vastu-)rünnaku ettevalmistamiseks. Viivitamise valime meie, mitte vastane, sest tema tahaks meid ikka purustada, mitte lükata konflikti võimalikku teadmatusse!
No ei saa aru, mis on - vastase initsiatiiv viivitada ...

Kui vastane ründab ja sina viivitad, siis on initsiatiiv ju vastase käes. Tema valib modus operandi, aja ja koha. Sina pead lihtsalt end tema järgi seadma. Seega ma ei saa nõus olla, et viivitajal on initsiatiiv. See on ikka peamiselt ründaja käes. Vastase eesmärk on ajada sind põgenema ja asuda jälitama, võttes veel viimase initsiatiivi raasukese ära.

[mart2]

...

... Viivituslahing ei tähenda erilist tegevusvabadust, vaid justnimelt vastase initsiatiivi ja tegevusvabadust. Sul ei ole võimalik vastast peatada (vähese jõu tõttu puuduvad muud alternatiivid) ja teiseks määrab vastase tegevus selle, kus ja kuidas sa oma viivitusi teed. Kui vastane tuleb mööda Tartu maanteed, siis pole sul initsiatiivi teha viivitust Pärnu all. Sa pead selle tegema ikka Tartu maanteel ja arvestades vastase tahtega (reageerides vastase tegevusele)...

Siiani oli ikka viivituse (kui ühe kolmest tegevusest - rünnak, kaitse, viivitus) eesmärk siduda vastast nii, et võita aega mingi maa-ala (planeeritult aeglase) loovutamise teel. ... Aega vajatakse tavaliselt kas kaitse või (vastu-)rünnaku ettevalmistamiseks. Viivitamise valime meie, mitte vastane, sest tema tahaks meid ikka purustada, mitte lükata konflikti võimalikku teadmatusse!
No ei saa aru, mis on - vastase initsiatiiv viivitada ...

Kui vastane ründab ja sina viivitad, siis on initsiatiiv ju vastase käes. Tema valib modus operandi, aja ja koha. Sina pead lihtsalt end tema järgi seadma. Seega ma ei saa nõus olla, et viivitajal on initsiatiiv...

Kuule, kas sa minu juttu ikka lugesid?
Mis asi on initsiatiiv? Kas tõesti vastase initsiatiiv ja tegevusvabadus võrdub viivituslahinguga???
Kas vastase initsiatiiv teha viivitust on õige terminite kasutamine?
Vastasel võib olla üldine tegevuse initsiatiiv (rünnak/pealetung) ja seda me tahame murda /ära võtta oma tegevusega, kasutades selleks kas viivitust, rünnakut või kaitset. Tavaliselt on nad kõik koos kombineerituna, kuid ühel neist on põhirõhk. Vastutegevuse valime meie, mitte vastane - üks läheb vasturünnakule, teine põgeneb, kolmas valib "kaitse surmani" ja neljas Viivitab selleks, et võita aega ja leida sobivam aeg ning koht vastase mõjutamiseks.
Vastase tegevuse initsiatiiv ei saa olla meie viivituslahing, sest viimane on tegevus, esimene seda ei ole !!! Apelsin ja õun ...
Palun ära lahmi terminitega, ilma neist aru saamata.

PS. Pidevalt uute postituste tootmise kiiruse asemel võiks olla eesmärgiks parem argumentatsioon ja sõnakasutus, siis saaks ka teised selgelt aru, mida sa tegelikult mõtled. Abiks kõigile.

[Kriku]

Edasised postitused sissindusest palun siia: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 79#p536379

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Leo Kunnas: vaid NATO poliitilisele heidutusele loota on rinderiigis naiivsuse tipp
Leo Kunnas
reservkolonelleitnant ja kirjanik

Kas Eesti kaitseplaneerimises on midagi viltu? Mis takistab meil oma nappe ressursse ratsionaalsemalt ja tõhusamalt kasutamast? Esitasin need küsimused eelmise loo lõpul, jõudmata anda vastuseid.
Puhtteoreetiliselt ei tohiks meil midagi valesti olla, sest Eesti on NATO liige ja meie kaitseplaneerimine osa alliansi kaitseplaneerimisest. Lühidalt kokkuvõetuna käib see protsess nõnda: kümneaastaste pikemate ja neli aastat kestvate lühemate ajavahemike kaupa võtab iga liikmesriik endale väevõimekuseesmärkide (Force Goals) täitmisega kohustuse panustada teatud hulk üksusi NATO väestruktuuri.
Eesti peamine väevõimekuseesmärk on alates alliansiga liitumisest olnud üks ümberpaigutatav ehk piltlikult öeldes mis tahes maailma nurgas rakendatav mehhaniseeritud jalaväepataljoni taktikaline grupp. Lõunanaaber Läti täidab täpselt samasugust eesmärki, Leedu tähtsaim väevõimekuseeesmärk on poole suurem - kaks ümberpaigutatavat mehhaniseeritud jalaväepataljoni taktikalist gruppi.
Siia ongi koer maetud. Kas nelja mehhaniseeritud jalaväepataljoni taktikalise grupiga on võimalik luua sõjalist tasakaalu ja usutavat heidutust Venemaa Lääne sõjaväeringkonna ja Valgevene lähinaabruses paiknevate vägede suhtes? Loomulikult mitte. Need üksused polnud selleks mõeldudki.
Külma sõja ajal oli kõik lihtne. NATO staapides pandi Nõukogude Liidu ja teiste Varssavi Lepingu Organisatsiooni liikmesriikide väed kaardile ning mängiti läbi nende võimalik tegevus erinevate ohustsenaariumite korral. Selle põhjal määratleti oma vägede kriitiline miinimumvajadus ehk sama operatiivvajadus, millest rääkisin üle-eelmises loos. Pärast seda jäi üle ainult koorem ja kohustused liikmesriikide vahel ära jagada.

Põhiraskus rinderiikidel
Kaitsesüsteemi põhiraskuse võtsid enda kanda nn rinderiigid, kelle piirid puutusid kokku idablokiga. Alliansi tagalas paiknevad liitlased omakorda rajasid eesliinile sõjaväebaase, paigutasid tugevad väekontingendid ääreriikide territooriumile ning moodustasid ekspeditsiooniarmeed, kes olid iga hetk valmis rinderiikidele appi minema.
Keegi ei mõelnud, et Taanit oleks võimalik kaitsta ühe brigaadi või Saksamaad 100 000 mehega. Ainuüksi Lääne-Berliinis paiknes kolm liitlasvägede brigaadi - USA, Briti ja Prantsuse brigaadid. Alliansi sõjaline heidutus väljendus lakkamatus püüdluses vägede tasakaalu poole, kuigi NATO seda kunagi tegelikult ei saavutanud. Siiski võib tõde väänamata väita, et Kolmas maailmasõda hoiti ära eelkõige usutava sõjalise heidutuse abil. Pelgast poliitilisest heidutusest (lepinguartiklid, poliitilised kõned, diplomaatia jne) poleks selleks piisanud.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Varssavi Lepingu Organisatsiooni laialisaatmist olukord muutus. Nõukogude Liidu õigusjärglases Venemaas hakati nägema partnerit. Kuna vaenlast enam polnud, tehti lõpp ka ohupõhisele ehk operatiivvajadusest lähtuvale kaitseplaneerimisele.
See asendati võimepõhise planeerimisega. Kuid mis on sõjaline võime? Kuidas seda mõõta? Näiteks kaartulevõimekus on põhimõtteliselt võimalik saavutada juba ühe kaheksast torust koosneva suurtükiväepatareiga, aga pole raske mõista, et 10 suurtükiväepataljoni 240 relvasüsteemiga (mis nime poolest on ju täpselt sama võime) tähendab tegelikkuses kolmkümmend korda suuremat sõjalist jõudu. Ohupõhine kaitseplaneerimine nõuab konkreetsust - kaitseplaanide ja nende täitmiseks vajalike vägede olemasolu. Võimepõhine planeerimine seda ei eelda. See pole midagi rohkemat kui ohupõhise planeerimise lõtv ja ebamäärane aseaine.

Vabatahtlik desarmeerimine
Tagajärjeks oli alliansi desarmeerimine. Kaitsekulutuste drastiline kärpimine, territoriaalkaitseks ja konventsionaalseks sõjapidamiseks sobivate väestruktuuride likvideerimine või vähendamine, sõjaaja relvajõudude, ajateenistuse ja reservarmeede kaotamine, raske soomustehnika mahamüümine või utiliseerimine, arendustöö lõppemine või pidurdumine konventsionaalsete relvasüsteemide osas - need märksõnad iseloomustavad kakskümmend viis aastat kestnud epohhi NATO ajaloos, mida allianss püüab pärast Ukraina sõda seljataha jätta.
Kui säärane lähenemine oli mõistlik Boriss Jeltsini ametiajal, mil desarmeerimine oli mõlemapoolne, siis pärast Vladimir Putini võimuletulekut jätkus see juba ühepoolsena. Miks me NATOsse astusime? Ülimalt proosalisel põhjusel - hirmust Venemaa ees. Meie ajaloo ja geopoliitilise asukohaga riigil oleks lihtsalt rumal suurt idanaabrit mitte karta.
NATO andis meile aluslepingu 5. artiklist tuleneva poliitilise heidutuse. Kas sellest piisab?
Lääneriikide mis tahes poliitilised meetmed, kaasa arvatud sanktsioonid, pole mõjutanud Venemaa juhtkonda kurssi muutma. Gruusiale ei ole Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat tagasi antud ega Krimmi ning Donetski ja Luganski oblastite osi Ukrainale. Seda ei juhtu ka tulevikus.

Loeb vaid jõud
Järelikult pelgast poliitilisest heidutusest ei piisa või õigemini pole kunagi piisanud. Ilma usutava sõjalise heidutuseta pole ka poliitiline heidutus usutav. Venemaa usub ainult jõudu.
Siit koorub välja suurim viga, mida NATO juhtorganid ja liikmesriigid on teinud kogu alliansi varsti seitsme aastakümne pikkuse ajaloo jooksul. Jätta pärast Vladimir Putini võimulesaamisele järgnenud teist Tšetšeenia sõda kaitseplaneerimisel Venemaaga arvestamata - sügaval alliansi tagalas paiknevate liikmesriikide julgeolekut ei pruugi see eksimus kuigi palju mõjutada, aga rinderiikide, eriti Baltimaade seis on väga karm.
1990. aastatel asusid kõik kolm Balti riiki nullist oma territoriaalkaitset üles ehitama. Leedul, Lätil ja Eestil on üheskoos sama palju sõjalist potentsiaali kui Soomel. Miks ainult murdosa sellest on realiseerunud, kuigi taasiseseisvumisest on möödas juba üle kahekümne viie aasta?
Neli ümberpaigutatavat mehhaniseeritud jalaväepataljoni taktikalist gruppi kolme Balti riigi peale - tegu on puhtalt ekspeditsiooniarmee väevõimekuseesmärkidega. Need andsid Baltikumi kaitseplaneerimisele vale suuna, mis ignoreeris meie ja lõunanaabrite geopoliitilist asukohta ning Venemaa kasvavat sõjalist jõudu ja liitlassuhteid Valgevenega.
Tagajärjed ei lasknud ennast kaua oodata. Läti ja Leedu läksid üle pisikestele täiselukutselistele kaitsevägedele ning kärpisid kaitsekulutused 1% piirimaile SKTst. See tähendas iseseisva kaitsevõime ülesehitamisest loobumist. Eestis leidis üle-eelmise kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõutsi ametiajal aset terav konflikt iseseisva kaitsevõime pooldajate ja vastaste vahel. Viimaseid, kes unustasid Eesti geopoliitilise asukoha ja ajaloo ning soovisid täht-tähelt järgida meie suuremate liitlaste ekslikku kurssi, leidus nii poliitikute, riigiametnike kui ka vähemal määral sõjaväelaste seas. Kui kindral Ants Laaneotsa ametiajal tegime selge sammu iseseisva kaitsevõime tugevdamise suunas, siis kindral Terrase aeg on tähendanud tagasiminekut ekspeditsiooniarmee poole.

Kollektiivne rumalus
NATO territoriaalkaitsest loobumise kurssi ei saa tänases Venemaa tugevnemise perspektiivis määratleda millegi muu kui kollektiivse rumalusena. Eesti on kaotanud viis kuni seitse, Leedu üheksa-kümme ning Läti koguni kaksteist kuni viisteist aastat, mis oli meile antud iseseisva kaitsevõime ülesehitamiseks.
Baltikum on väga kaugel sõjalisest tasakaalust NATO ja lähinaabruses paiknevate Venemaa ja Valgevene vägede vahel. Kuna sõjalist tasakaalu pole, ei ole ka usutavat sõjalist heidutust, mis tähendab, et ripume puhtalt alliansi pakutava poliitilise heidutuse najal. Kui tõsiselt võtab seda aga Venemaa? Oleks naiivne arvata, et puhtpoliitilise heidutusega võiks Venemaad ülepea heidutada.
Mida siis teha? Kirjutasin juba kolme aasta eest, et NATO vajab U-pööret - tagasipöördumist liikmesriikide territoriaalse terviklikkuse kaitsmise juurde. Esimesed sammud selles suunas on nüüd tehtud. Liitlased paigutasid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poola kirdeossa pataljoni lahingugrupi suurused üksused. Ameerika Ühendriikide uus kaitsestrateegia ja brittide otsus jätta oma väekontingent mandri-Euroopasse on selle pöörde olulisteks verstapostideks.
Kas leedulaste enne Ukraina sõda tehtud arengukava nägi ette ajateenistuse taastamist, teist jalaväebrigaadi, lähiõhutõrje tugevdamist ja keskmaa õhutõrjevõimekuse loomist? Kindlasti mitte, aga ometigi on meie kaugemad lõunanaabrid varasematest vigadest õppinud, oma plaane muutnud ja teinud terve rea olulisi samme iseseisva kaitsevõime ülesehitamise suunas.
Mis on meie vastus? On see iseenda peale kaebamine, et me ei suudagi rohkemat? Või enesekiitus, kui tublid oleme olnud poole rehkenduse tegemisel, mille oleme võtnud vaevaks ära teha? Mõlemad on kasutud.
Väikeriikidel, kes elavad suure karu külje all, pole eksimusteks ruumi. Kehtiva riigikaitse arengukava koht on prügikastis, sest see lähtub eelmise kümnendi julgeolekuolukorrast. Sel puudub seos operatiivvajadusega. See valmistab meid ette kaotuseks.
Sestap vajame kiiremas korras uut erakorralist riigikaitse arengukava, mis lähtuks vähemalt iseseisva kaitsevõime minimaalsest operatiivvajadusest. Kui suur see on? Kust see tuleb?

Sellest juba järgmises loos.

[kuido20]

Leo Kunnas: vaid NATO poliitilisele heidutusele loota on rinderiigis naiivsuse tipp
Kas leedulaste enne Ukraina sõda tehtud arengukava nägi ette ajateenistuse taastamist, teist jalaväebrigaadi, lähiõhutõrje tugevdamist ja keskmaa õhutõrjevõimekuse loomist? Kindlasti mitte, aga ometigi on meie kaugemad lõunanaabrid varasematest vigadest õppinud, oma plaane muutnud ja teinud terve rea olulisi samme iseseisva kaitsevõime ülesehitamise suunas.

Eesti jättis need vead, mida lätlased-leedukad tegid tegemata. 2014 aasta suuri muudatusi Eestile ei toonud
https://www.osw.waw.pl/sites/default/fi ... ic_net.pdf
Kunnaselt tahaks numbreid näha,kust ta kõik need võimekused välja võtab.

2010-2017 tehtud kulutused 3B riigi peale tabelis.

Andmed https://www.nato.int/nato_static_fl2014 ... 111-en.pdf

[mart2]

... Kunnaselt tahaks numbreid näha,kust ta kõik need võimekused välja võtab...

Nagu ta juba ennem on kirjutanud - see on KVJ asi, teda ennast see ilmselt ei huvitagi. Pea-asi, et saaks püünele ja trummi taguda ...
IMHO

[Gideonic]

... Kunnaselt tahaks numbreid näha,kust ta kõik need võimekused välja võtab...

Nagu ta juba ennem on kirjutanud - see on KVJ asi, teda ennast see ilmselt ei huvitagi. Pea-asi, et saaks püünele ja trummi taguda ...
IMHO

Või ehk ta taob seda Trummi, et meie poliitikud jalad perse alt välja võtaks ja pensionitõusude ja lisatarade asemel raha veidi mõistlikumalt jaotaks?

[Martin Peeter]

Väide, et KV juhataja võtku raha ja inimesi, kust tahab, muudab Kunnase ja Co kriitika tõesti täiesti mittetõsiseltvõetavaks.
Aga mis siin ikka pead vaevata. Kõik on kõige paremas korras, nagu kinnitab me proua president.
https://www.err.ee/679489/kaljulaid-ees ... l-jalgadel
Kõik on isegi nii hea, et nädalavahetusi Kaitseliidu peale kulutada tundub seepeale üsna küsitav. No, kui oleme juba sellised sündinud sõjardid, siis riik lahkesti võimaldab. See, et armee on väike ja suurte võimelünkadega ei ole ju ometi julgeolekupoliitika. Julgeolekupoliitika on selged seisukohad rahvusvahelise õiguse küsimustes.

[TTA]

... Kunnaselt tahaks numbreid näha,kust ta kõik need võimekused välja võtab...

Nagu ta juba ennem on kirjutanud - see on KVJ asi, teda ennast see ilmselt ei huvitagi. Pea-asi, et saaks püünele ja trummi taguda ...
IMHO

Või ehk ta taob seda Trummi, et meie poliitikud jalad perse alt välja võtaks ja pensionitõusude ja lisatarade asemel raha veidi mõistlikumalt jaotaks?

Või plaanib jälle valimistel osaleda?

[Gideonic]

Või plaanib jälle valimistel osaleda?

Ka see mõte käis peast läbi, ajastus tundub kuidagi jube täpne.

Mõningad kujundid tundusid samuti sellise endale kõlapinda- (ja sihtgrupis raevu) tekitava poliitilise demagoogia. Paljust võib aru saada, aga näiteks see jutt, et Terras ehitas meil 7 aastat ainult ekspeditsioonisõjaväge on ikka üsna trollimise piiripeal. Ometi on terve hulk väheminformeeritud eestimeelseid inimesi kelle reaktsiooni sellise artikli lugemisele pole raske ette aimata ...

[Kriku]

Ühelt poolt mulle ka ei meeldi trollimine, aga teiselt poolt, kas see on nii printsipiaalselt oluline, milliste retooriliste võtetega esmase iseseisva kaitsevõime puudujäägid pähe taotakse neile, kellele vaja? Ehk siis teistpidi küsides, mis kahju see tema jutt praegu teha võiks...?