Jaanus2 kirjutas:Petseri kohta meil kinkelepingut ei ole
Ku*adi poliitikutega on häda. Meie "sõjamehed" ikka tegutseks targemini.
Näiteks USA kindral Georg S Patton oleks tahtnud kohe pärast Teist Maailmasõda peksta ryssät "sitase luuaga" välja Euroopast (saksalaste abiga) - poliitikud aga ei lubanud.
USA kindral McArthur oleks tahtnud vabastada ka Põhja-Korea - aga poliitikud ei lubanud.
USA kindral Norman Swartskopf oleks tahtnud juba Lahesõja ajal otsida Saddam Husseini maakoopast üles, aga jälle poliitikud ei lubanud.
araterl kirjutas:Hetkel, Laupäeval 12 aprill 2008 jookseb Kuku raadios saade Publikumärk, kus Katri Aaslav-Tepandi ja keegi meeshääl (ilmselt Tõnu Tepandi) räägivad lavastusest "President 1939", mis käsitleb 1939 baasidelepingu ümber toimuvat. http://www.epl.ee/artikkel/418885
Pätsi käitumist ei ole kuidagi võimalik õigeks pidada. Selle asemel, et avalikkusele olukorda selgitada, valetas ta nii Eesti, kui maailma üldsusel silmad täis. Vaid väike näide sellest päevast, mil pakt alla kirjutati, kuigi tema ja teiste klikipoliitikute suust kuuldi veel märksa markantsemaidki valesid:
Päts rõhutas oma 28.9.39 peetud raadiokõnes rahva ja teiste maade suureks imestuseks, et: „Sõlmitud leping ei riiva meie suveräänseid õigusi, Eesti riik jääb iseseisvaks ja niisuguseks kui enne on olnud.“ Pätsile kuuluvad ka sõnad: „See leping on üheks väljapaistvamaks katseks korraldada rahuliku koostöö teel kahe rahva vajaduste keerdsõlmi.“ Ta manitses inimesi tegema oma tööd „ja lasta tegelda riigi valitsemisega ning poliitikaga neil, kelle ülesanne see on”. jne.
Selter, kes läbirääkimisi pidas, oli ise vastupidisel seisukohal ja toonitas kitsas ringis, et sõlmitud kokkulepe on „Eesti lõpu algus” ja et „venelased ei mõtlegi seda lepingut pidada”. Avalikkuses rääkis ta hoopiski muud juttu.
Niisiis, kas tõesti on riigivalitsejate ja poliitikute ülesanne lasta võtta oma riik ilma vähima vastupanuta võõra ja vaenuliku riigi võimu alla ja sellele omaltpoolt kaasagi aidata?
Alles samal päeval juhtunust informeeritud Eesti Londoni saadik August Schmidt (Torma) tõdes Foreign Office´t baaside lepingust teavitades, et ta ei suuda uskuda, kuidas Eesti valitsus üldse sai selliselt aluselt, millel oli saatuslik tähendus maa iseseisvusele, läbirääkimisi pidada. Schmidti arvates oleks olnud parem võidelda, kui lootusetu see võitlus poleks ka olnud. Ta uskus, et Läti oleks võidelnud koos Eestiga, kuid Soome mitte. Läti Pariisi saadik Grosvalds teatas 30. septembril Muntersile: „Mitte keegi, sealhulgas siinne Eesti saadik, ei näinud ette sellist kapitulatsiooni... Me olime Baltimaadest nii ära lõigatud... et me ei teadnud absoluutselt mitte midagi... ”
Tõe varjamine, valede levitamine ja mittemidagitegemine oli kõige halvim, mida teha sai. Päts/Laidoner jätsid oma käitumisega mulje, nagu oleks Eesti tõepoolest, ilma välise surve ja ähvarduseta sõlminud Nõukogude Liiduga vastastikuse abistamise lepingu. Seda asjaolu kasutas Venemaa oma propagandas aastakümneid ära ja väidab veel tänagi sedasama. Seletamatu on ka see, miks mitte ükski Balti riik ei pöördunud abi saamiseks Rahvasteliidu poole. Soome pöördus ja sai terve maailma sümpaatia ja ka täiesti reaalse abi osaliseks.
Viimati muutis Henn, 22 Apr, 2008 7:41, muudetud 1 kord kokku.
Henn kirjutas:Seletamatu on ka see, miks mitte ükski Balti riik ei pöördunud abi saamiseks Rahvasteliidu poole. Soome pöördus ja sai terve maailma sümpaatia ja ka täiesti reaalse abi osaliseks.
Rahvasteliidult endalt poleks olnud mingit abi saada - aga see abi palumine oleks näidanud, et Eesti ei taha liituda Venemaaga. Selles mõttes see oleks olnud kasulik.
On ka võimalik, et teised riigid oleksid avaldanud survet Venemaale, äkki andnud ka abi Eestile.
Näiteks Soomes nähti täiesti selgelt, et küsimus pole baasidest, vaid Eesti okupeerimisest. See juba palju enne Talvesõda. Aga kui Eesti suveräänsena riigina ise "vabatahtlikult" alistus, nii teistel riigidel polnud midagi teha.
Loomulikult Rahvasteliidult sõjalist abi ei oleks oodata olnud. Tema abi all ma mõtlesingi eeskätt moraalset ja poliitilist toetust ja hukkamõistu Venemaa agressiivsele käitumisele. Täpselt nagu Soome puhul oli.
Astuks korraks sellest ajaloolistest pisidetailides sobramisest välja.
Nii, teeme asja lihtsaks. Päts oli süüdi. Lisaks olid süüdi ka Laidoner ja kõik need, kes otsustusprotsessis osalesid ja ennast vastuolemise märgiks põlema ei süüdanud. Õige seisukoht on, et oleks pidanud vastu hakkama. Isegi siis kui see oleks tähendanud eestlaste tunduvalt tugevamat represseerimist kui see tegelikkuses aset leidis. Rõhutan, see on loterii, me ei tea, mis oleks juhtunud.
Nii, Päts ja Co olid süüdi. Et läheks karistaks neid kuidagi? Äkki hakkab kergem? Ok, deklareerime, võib-olla vaatame ka läbi sõrmede Pätsi ja suure osa tolleaegsete riigitegelaste haudade rüvetamisele jne. Kõik tunnevad end ilgelt hästi.
Järeldus tänapäevaks? Eesti peab end senisest vingemalt ette valmistama otsese sõjalise rünnaku vastuvõtmiseks. Kui palju rohkem ja kuidas on siin arutatatud aga selge on see, et piiriks on 3% SKP-st.
* * *
Vaatame nüüd edasi.
Kes me siin oleme? Mingi läbilõige eesti rahvast. Rahvast, kes valis 30-ndatel omale võimurid, lasi neil võimul olla, ei hakanud vastu, ei organiseerunud lolluse vastu, paljud ei saanud isegai aru, et saab ka teistmoodi. Nagu ma olen öelnud - 30-ndate lõpul oli Eestil kolm loodusõnnetust: Päts, vapsid ja parteipoliitikud (vapside teemal vaidleks vapside teema all). Kas rahvas ikka oli olemas? Või oli ta naiivne, loll, initsiatiivitu? Ma arvan, et oli.
Kahjuks ma arvan, et ta on seda ka praegu. Andrus "RiikSeeOlenMina" Ansipi valitsus (ei saa salata, et samas on tegemist parimaga võimalikest), impotentsed parteipoliitikud ja rahvusradikaalid, keda mitte keegi eriti tõsiselt ei võta. See arutelu siin militaar.net-is võtab ka kohati mõõdutundetu vaimuonanismi mõõtmed. Tankid, hävitajad, liikursuurtükid.
Tore, meil on vaja ekspert-teadmist, mis relvaliigid on otstarbekad, palju maksavad jne ainus asi, et see jube tarkus on täiesti kasutu kui seda teab mõnisada foorumifänni. Illustratiivne on see, et jahumise kõrvalt oma Eesti riigikaitse strateegia välja pakkuda jäi soiku mõne päevaga. Järelikult keegi teine kusagil peab probleemid lahendama ja eriti õigel eestlasel on õigus lõputult kusagil nurgas iniseda.
Seekord juhtub kõik see natuke teistmoodi: EL seab meile selged toimimispiirangud, majanduslik kitsikus on objektiivne nähtus (nagu ka 30-ndate alguses), EL-i juhtjõud, eirates koosmeelsuse printsiipi lähevad erikokkulepetele Venega ja seda ei takista keegi, US of A-l on oskus tõmmata end jamadesse, mis sõltumata meie keeletõmmete pikkusest ja trajektoorist tema jalajälgedel jätab meid, siis kui jama lahti, 55-nda järgu probleemi staatusesse. Pariisi langemine, lihtsalt teise nimega.
Piisab sellest, et maailma tähelepanu läheb kuhugi mujale, FSB korraldab paar provokatsiooni ja Vene lumpensõjavägi on siin sees nagu klõpsti. §5 lihtsalt kuidagi ei rakendu. Nii nagu ta ei rakendu kübersõjale, infosõjale ja majanduslikult blokaadile. No ta ei rakendu näiteks ka Vene sõjalaevadele, kes rahvusvahelises vetes Eestit ümbritsevad ja ühtki lasku tulistamata puht füüsiliselt ei lase mis iganes liiklusel toimida. Selle eest, et siisk leida meetod kuidas Saksa ei saa, USA ei taha ja §5 ei võimalda, selleks ongi SVR-i palgal rahvusvahelise õiguse juristid ja poliittehnoloogid.
Ja kindlasti leidub hea põhjus, miks valitsus ja president otsustavad sisselaskmise või mittevastuhakkamise kasuks. Või pole nende asi. Eurobürokraatia või G8 (kuhu ikka veel kuulub Venemaa) otsustab, et neil on õigus. Nagu Abhaasias, Lõuna-Osseetias või Tšetšeenias. Ja jälle on võimalik keegi individuaalselt süüdi mõista. Vaene eesti rahvas zdesj ne prichjom? Kuradi nõme rahvas, kes rahvana ei suuda enda eest seista ja ainus millega tegeldakse on see, et aetakse taga individuaalset ja institutsionaalset süüd. Kas pole?
PS Ärge siis kõike öeldut väga südamesse võtke. Aga võtke ikka ka.
Viimati muutis araterI, 19 Apr, 2008 13:11, muudetud 1 kord kokku.
A. tahab vist öelda, et rahvas on ise oma valitsejaid väärt. Õige, aga mitte lõpuni. 1934.a. oli rahval hulga rohkem demokraatiakogemust kui praegu, kui vahepeal on olnud pikk paus ka kõige lihtsama demokraatia praktiseerimises. Ma mõistan täiesti Pätsi motiive, ometi ei suuda teda õigeks mõista. Kas just ainult tema pärast, aga oma kaaluka panuse on ta andnud sellesse, et oleme nüüd sarnase tsenaariumi kordumiseks veelgi väiksema immuunsusega. Nii juhtub, kui keegi hakkab riiki oma loominguks ja omandiks pidama ja oma peas JOKK-konstruktsioone looma ja neid ka ise uskuma. Väga eestlaslik, uskuda kirjatähe ja seadusetähe jõudu. Johannes Vares oli ka kindlasti sisimas hea inimene ja tahtis Eestile kõige paremat, aga välja tuli nagu tuli. Naiivsus ei ole vabandav asjaolu. Niisama konstanteerin veidi kurvalt, ei lähe kellegi hauarahu häirima.
Mida siis teha? Ühineda tänase Postimehe Ilmjärve artikli kommenteerijatega (käed eemale Pätsist!)? Ei kirjutagi Pätsist seekord, vaatleb Venemaa ajalooteaduse vaateid Eesti jt. Baltimaade JOKK-liitmisele. Kui Päts võttis endale üksi õiguse paljusid asju otsustada ja oma rolli välja ei kandnud, peaks kriitika ka lubatud olema, kohati üsna vihane kriitika. Tänapäev on tänapäev ja sellega katsume jõudumööda hakkama saada.
Käed eemale Pätsist on selline halastajalik suhtumine, millele peaks taga olema tugevad argumendid. Samas, siinse arutelu käigus on selgunud ka see, et 1939 kui asjad teravad olid ja ilmselt ka tulevikus kui nad tegelikult teravaks lähevad, siis on meil null liitlast. Pronksiöö oli lihtne ja rahulik keiss ja EL-ile oli poolehoidva seisukoha võtmine positsioonimängus kasulik ja mõneti ka juhuslik. Kui leiab aset tegelik konflikt, siis poolehoidjad kukuvad nagu varesed traadilt.
Pätsi isik on ilmselgelt ületähtsustatud. Keskendudes Pätsile läheb tähelepanu kõrvale paljudelt teistelt faktoritelt. Mida arvata paradoksaalsest väitest, et Pätsile ei olnud 1934 alternatiivi? Mõni asi on lihtsalt fataalne, äkki oli ka see?
Aga lõppkokkuvõttes heietame me siin ajaloo ümber selleks, et samasugust jama enam tänapäeval ei korduks. Aga mida praktilist ja konkreetset teha, et see ei korduks? Pätsi siunamine ida-agressori vastu ei aita. Vähemalt selles maailmas kus me elame.
araterl kirjutas:Aga lõppkokkuvõttes heietame me siin ajaloo ümber selleks, et samasugust jama enam tänapäeval ei korduks.
Minule asi on lihtne, kahjuks mu kallile vennasrahvale mitte.
1. Kaitseeelarve määrata seadusega vähemalt 2%:ni SKT:st;
2. Esimesteks 10 aastaks Kaitse-eelarve 2,5%:ni SKT:st;
3. Ajateenistusse võtta umbes 85% eestlastest kaks korda aastas 6kk/9kk/12kk (Soome süsteem);
3. Reservõppekogunemisi igal aastal 20 000 mehele kaks nädalat korraga;
4. Kaitseliidule ressursse juurde - kaitseliitlasi peab olema vähemalt 20 000 sõjakõlblikku;
5. Kaitseliitlaste isiklikud relvad koos laskemoonaga iga mehele koju;
6. Suur kogus Stingeri taolisi õhutõrjerakette (taburetita) laiali üle Eesti;
7. Toota Eestis esialgu 100 000 tk külgmiine ja nende juurde distantslõhkeseadmeid. Jagada need vähemalt 50 eri hoidlasse üle Eesti;
8. Väljaõpetada eraldi Tallinna kaitseks vähemalt brigaadi suurune üksus, millel kasutada vähemalt 48 tk 122 mm haubitsaid - arvutamine ja tulejuhtimine "laptoppidel" nii, et iga suurtükk on iseseisev ja arvutab oma laskeandmed;
9. Tallinna kaitseks suurema ulatuse omav mobiilne õhutõrjerakettide süsteem, mille radarit on ka mobiilsed ja on tööl väga lühikest aega korraga ning vahetavad kohe positsiooni;
10. Valmistuda ette efektiivseks sissisõjaks terve Eesti alal ja mingil määral ka vaenlase alal;
11. Seadusega määrata, et peab alustama vastupanu koheselt kui vaenlane tungib üle piiri - mingit käsku ootamata, ja mitte keegi ei saa vastupanu keelata. Kes ei koheselt alusta vastupanu kuulub mahalaskmisele.
Juhani, sinu vennasrahvale, vähemalt sellele osale, kellel vähegi arunatukest peas, on see alati täiesti selge olnud. Juhtumisi on ka minul niipalju oidu, et olen valmis kahe käega sinu tegevuskavale alla kirjutama. Kuid nagu ma varemgi olen kirjutanud, väheneb see valmisolek seda enam, mida kõrgemale ekskommunistide poolt vallutatud Toompea poole minna. Ja mitte sellepärast, et neil oidu või riigil raha ei oleks, vaid hoopis muudel põhjustel.
AR. Päts olekski pidanud ennast "põlema panema". Iseseisva riigi presidendina kehtivad temale hoopis teised, oluliselt suuremad ja tõsisemad nõuded kui tavakodanikule. Loosungiga käed eemale Pätsist ja kõige mahavaikimisega, mis sisuliselt pole muud kui toimunu heakskiitmine, teeme vaid iseendale karuteene.
Sinu jutuga 100% nõus ja poolt, kuid kuidas seda saavutada?
Hetkel tundub kaitseministeeriumi esmaseks prioriteediks olevat näiteks vabadusesammas, mitte Eesti kaitsmine. Kui sammas püsti tuleb midagi uut.
Sellises stiilis jätkades sõja korral leiame end jälle 1939 aastas.
Raha on, et relvi osta kuid keegi ei müü meile piisavalt kiiresti.
Ise jälle kõike toota ei jõua ja ka see võtab aega.
Meie võitluslipp sini-must-valge
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.
Kaitse-eelarve võib olla mitu protsenti tahes, iseasi kuidas seda kasutatakse. Kui otsustajad on valed, siis ei aita mitte kui midagi. See, et otsustajad on valed, näitab selgelt meie vastuluure ametkondade suutmatust oma tööga toime tulla või siis lihtsalt viimased 16 aastat on nad vaikselt silma kinni pigistanud ja meie idanaabriga paaris kaerajaani tantsinud.
