www.militaar.net

Ega talupidamist otseselt ära vist keelatudki, maksud aeti lakke (1947?) ja abitööjõudu ei tohtinud kasutada. Fuch sellest ka kirjutab.

Maaomandit olla ei saanud, igal juhul oli see vormistatud kasutuslepinguna, olgu siis tähtajatu või mitte. Nendel taludel olid ka mingid etteantud normid (vist metsa väljavedu jms), kujutan ette, et kui need täidetud, polnudki probleemi. Olid ju olemas mingid artellid jms ka, niiet see pilt oli veidi kirjum, aga igal juhul pidi olema paberil kuidagi vormistatud.

NB! küll tekkis probleem pensioniga, üks vanaemadest pidi üsna soliidses eas posti vedama, staaži jaoks, et üldse midagi pinsipäeval saada. Minu arust oli vist 20 rubla tal see pension lõpuks. Eluaeg taluperenaine olnud ja sovhoosis vist vaid mõned aastad töötas.

Pensioni värki mäletan ka. Peale vanaisa-vanaema surma jäi majja elama minu vanatädi. Kes oli ka enne pidevalt seal elanud ja polnud kunagi riigitööl käinud. Pension = 0.

Naabertalus elas samuti üksi vanaperenaine. Tema ka pikka aega mingit pensioni ei saanud. Siis aga pensioniseadust muudeti ja miinimum tööstaaž lasti allapoole. Tema õelapsed, või kes need sugulased tal olid, kes seal käisid ja aitasid, need otsisid mingid tööstaaži paberid talle arhiivist välja ning ta hakkas miinimumpenssi saama. Oli jah mingi 20 või 25 rubla kuus.

Tulemus - sel suvel vanatädi temaga enam ei suhelnud. Nii solvunud oli naabri peale.

Muidu oleks ehk naljakaski, kui poleks tegelikult nii kurb...

70. aastatel sai vanaproua, kelle juures suvitasime, pensioni 10 rubla. Nõuka ajal ta ametlikku tööd polnud teinud. Elas suvitajate pidamisest ja samakaajamisest.

Fucs kirjutas:

vanahalb kirjutas:Keelas ja lubas neid asju eelkõige konstitutsioon. Sellel lehel on 1940 ja 1978 a konstitutsioonide tekstid ja tootmisvahendite eraomanduse küsimuses on vahepeal ilmselgeid muutusi toimunud. Hobust pole konkreetselt välja toodud kuid selgema pilguga vaadates tundub ta ka 1978 aastal olema "isiklikus kasutuses olev tarbeese" Vähemalt senikaua kuni temaga mittetöist tulu ei hakata teenima.
https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_NSV ... oon_(1940)

Herr Fucsi eelpool toodud määrustest olid päris mitmed 1948 aastast kui "kolhoosikord polnud veel võitnud". Leidsin netist ühe mittelingitava teksti kus on mainitud
" ENSV Ülemnõukogu 1949 a 13 aprilli seadusega fikseeriti ENSV Konstitutsioonis tehtud muudatustega kolhoosikorra võit vabariigis. Sotsialismi täielik võit kajastus ENSV Ülemnõukogu 1953 a 14 jaanuari ja 21 augusti seadustes"
Ilmselt tuleks hobuste, isiklike traktorite ja veoautode kadumist kuskilt sealsest perioodist otsida.

Jep.
Asi ongi keeruline seetõttu, et sellel "kolhoosi ajastul" on nii palju erinevaid tahke.
Kuna kommud kollektiviseerimise läbiviimisel ei saavutanud siin aastaks 1949 soovitud tulemusi (miski 65% talusid (talundeid) ei liitunud ühisuste ja kolhoosidega), siis lasti käiku sundkollektiviseerimine, mille käigus hakati kolhoosiga (ka ühisustega) mitteliitujaid (kes ei tahtnud oma loomi ja vara kolhoosile anda) tembeldama kulakuteks, mis päädis küüditamistega. "Kulaku" nimetuse võis saada lihtsalt. Jättes välja EW aegsed suurtalunikud, kommude vastu võitlejad jms, jäi alles suur hulk inimesi, kes said omale "kulaku" tiitli just seetõttu, et ei andnud oma loomi ja vara kolhoosdele. Pärast 1949 a küüditamist kasvas kolhoosidega liitujate arv hüppeliselt ja vist oli see ~1951 kui tõdeti, et (sund)kollektiviseerimise võib põhimõtteliselt lõppenuks pidada.

Loviise Vilu Rägavere vallas, Kabala külas. Poeg Ernst Vilu on Isamasõja II grupi invaliid. Demobiliseerudes Nõukogude Armeest Erst Vilu, selle asemel, et anda rehepeksugarnituur ühes mootoriga põllumajandusühistule, ostis täiendavalt uue mootori ja hakkas iseseisvalt rehepeksugarnituuriga töötama. Töötab ka praegu. Virumaa Täitevkomitee otsustab:
Tunnistada Loviise Vilu talu kulaklikuks majapidamiseks.
Paluda Eesti NSV Ministrite Nõukogu ülaltoodud otsused läbi vaadata, kinnitada ja esitada Virumaa Täitevkomiteele täitmiseks.

Margit-Mariann Koppel. Märtsiküüditamine Jõhvi vallas. Kultuur ja elu. 1999. Nr. 4. Lk. 58, 60 (originaal Lääne-Virumaa arhiiv. F172, n1, s254. Lk. 1, 23.)

Tähendab, umbes aastaks 1951 olid (kõik? enamus?) endised talunikud/uusmaasaajad/jms kolhoosidele jms ühisustele üle andnud oma loomad ja vara (peamiselt siis põlluharimisriistad ja tehnika). Kes seda polnud teinud, kuulutati (kõik? enamus?) kulakuks ja sattusid küüditatute nimekirja, mis tõi kaasa kogu vara natsionaliseerimis/kollektiviseerimise (ehk siis nii ehk naa läksid loomad ja muu vara kolhooside-sovhooside jms ühismajandite käsutusse). Sellega peaks olema asi suht selge.

1. jaanuariks 1949 oli maakondade TSN Täitevkomiteede poolt kinnitatud kulaklikke majapidamisi 3041, kaebusi kulakuks tunnistamise kohta oli laekunud 3150. ENSV Ministrite Nõukogu poolt oli kulakuks tunnistatud majapidamisi 1815. /---/ kulaku nimetusest oli vabastatud 803 majapidamist. Suutmatuse tõttu makse tasuda oli 1948. a. arreteeritud 288 inimest, neist 251 mõisteti süüdi. /---/

Kultuur ja Elu. Nr. 2/3, 1999. Lk. 65-66.

Huvitav oleks teda, kas sellele vaatamata jäi üksikuid kolhoosnike-sovhoosnike jms, kellel siiski mingil põhjusel jäi alles nt. hobune ja/või mõni põllutööriist?

Nüüd edasi tuleb segane aeg pärast 1953a Stalini surma.

Mingist hetkest võis kolhoosnik-sovhoosnik omada erinevaid loomi. Lehmade kohta oli kusagil kirjas, et kaks.
Mingist hetkest hakati eraldama "kolhoosipere liikmeile" nn. õue-aiamaad. Lubati oma tarbeks harida põldu, kasvatada loomi-linde, pidada mesitarusid jms. Hangiti kusagilt (maha kantud?) põlluharimistehnikat ja/või ehitati/konstrueeriti ise, mida nende käest ära ei võetud.

Huvitav oleks antud teema (isiklikud hobused-traktorid jms) kontekstis teada, millal midagi konkreetselt toimus. Mis täpsemalt toimus 60-datel? Mis 70-ndatel jne.
Lihtsalt mõiste "kolhoosiaeg" omab nii palju erinevaid tahke ja nüansse, et IMHO ei saa kunagi üheselt öelda, et kolhoosis oligi lihtsalt asi nii või naa. Oli nii ja oli naa, erinevatel perioodidel täiesti erinevalt.

Kus kohalt Sa võtad oma andmed? Lehmi tohtis kolhoosnikul olla ainult üks leibkonna kohta. Kavalad võisid muidugi vaba abielu elades hoida kontrollide jaoks leivad eraldi kapis ja mitte mingil juhul ei lobisenud kusagil, et koos elavad. Tohtis olla lisaks vasikas või mullikas. Aiamaa oli kolhoosi leibkonnal(!) 0,5 ha. sovhoosnikul 0,15. Ei ole kuulnud,et rohlem oleks lubatud. Aga ehk mõnes näidismajandis oli? Tavaliselt kolhoosnik kasvatas selle maa peal kartulit ja otra. Aga kui ei olnud lähedal aktiivseid lolle kes kaebasid või muidu palju lobisesid siis oli iseasi, võis ju maa mõõtmisega eksida ja kui tuli loomade loendaja siis kõrvalises kohas sai ülearune lehm peitu viia. . Aiamaa oli juba Stalini aeg olemas, sellest ja lehmast kolhoosnik elas sest palk oli olematu, sümboolne. Hrushtsovi aeg pääsesis esimeesteks endised taluperemehed ja nemad oskasid paremini majandada, palk tõusis arvestatava suuruseni, paremaks kui sovhoosis.

Ausalt öeldes ega ma seda summat (mis see naabriproua pensi hakkas saama) enam ei mäleta. 20-25 rubla tundus nagu kuskil kuklas helisevat.

Küll on aga meeles, et pensioniseadus muutus, miinimumstaaži vähendati, ja seepärast hakati maksma. Aga 0 aastat staaži võrdus endiselt 0 rubla, ja seepärast minu vanatädile ei hakatud maksma.

Eks seal oli veel ka muid pensione, mida maksti. Toitja kaotus jms. Seepärast ei hakka ka midagi kostma selle 10 rubla pensi kohta.

Aga näiteks kolhoosis töötatud aastad ei läinud ka riikliku pensionistaaži arvesse. Selle alusel võis taotleda kolhoosipensioni. Kui suur see oli ja kuidas maksmine täpselt käis - ega ise ka ei tea. Aga isa töötas hea mitu aastat Kirovi kolhoosis. Siis aga pidi (5 aastat?) enne pensile jäämist jälle riigitöö omale otsima, sest kolhoosi staaž oli liiga väike, et sealt normaalne penss saada. Ja riigi pensi saamiseks arvestati mingit viie viimase tööaasta palka (pluss veel see üldine staaž, et üldse saada).

jne...

Ilmselt tuleks N Liidu pensioniseadused välja otsida. Kui ma õieti mäletan, siis see minu räägitud muudatus tuli kuskil 1977 või 1978.

Kus kohalt Sa võtad oma andmed? Lehmi tohtis kolhoosnikul olla ainult üks leibkonna kohta.

Lugesin siinse teema pärast läbi ca 90-100 ENSV Teatajat (mida keegi teine ilmselt teha pole viitsinud) kus vastavad määrused kirjas.
Kuna mind huvitasid hobused ja traktorid, siis ei pidanud vajalikuks hakata LEHMADE kohta siia viiteid panema.... ja lammaste ja sigade jne kohta. Kõik on seal määrustes kirjas.... mida ma eihakka nüüd jälle otsast peale läbi lappama. Mul kulus sellele HOBUSTE pärast pea terve jumala päev, et neid digar.ee-s välja otsida ja läbi lugeda.... seal on iga aasta kohta mitukümmend Teatajat......

Nii, et LEHMADE üle vaielge nüüd siin ilma minuta edasi.

Traktorite jm. masinate (rehepeksumasin, veski jne.) omajad tehti kulakuteks, oli kohe selline kulaku tunnuste nimekiri, hea lihtne oli määrata. Tähtis ei olnud masina omamine ise, vaid sellega teisetele töö tegemine. Enamus seda ka tegi. Hobune oli siis laiatarbekaup ja polnud teema. Kui kolhoosid tehti, ühistati kõik tootmisvahendid, ka hobused ja hoburiistad. Kui kellelgi olekski hobune kätte jäänud, poleks tal ikka sellega midagi teha olnud, sest sellise hingemaaga oli hobuse pidamine mõttetu. EW ajal ei olnud ka saunikul hobust. Hiljem hobuste tähtsus maaharimisel vähenes ja hakkasid erakasutusse tagasi tilkuma, nagu siin eespool kirjas. Ka heinamaad oli võimalik kergemini saada kui varem. Varem pidid kolhoosnikud oma lehmaheina tegema teepeenardelt ja jäätmaadelt - hobuniidukiga ei olekski sealt niita saanud, ainult käsivikatiga. Hein kulus ära lehmale, kes oli kolhoosipere peamine toitja esimestel aastatel, sest normipäevade eest arvestati kopikaid ja vahel jäi kolhoosnik isegi kolhoosile võlgu. Toreda süsteemi oli Stalin välja mõelnud. USA neegerorjadel oli ka oma aiamaa, millega nad omal hinge sees hoidsid. Kui Brežnev toitlusprogrammi algatas, tõstatus ka eratraktorite teema, et aiamaad oleks parem harida. Eelkõige oli see nn. aiatraktorite teema, sest suurem traktor oli vähese maaga ülearune. Väikeseid traktoreid N. Liidus ei toodetud, osteti siis esimesed sõpradelt sisse ja hakati lõpuks ka ise tootma. Ühtlasi tehti neid ka ise ja muretseti mahakantud suuremaid, sellest oli ka eespool juttu.

Kus kohalt Sa võtad oma andmed? Lehmi tohtis kolhoosnikul olla ainult üks leibkonna kohta. Kavalad võisid muidugi vaba abielu elades hoida kontrollide jaoks leivad eraldi kapis ja mitte mingil juhul ei lobisenud kusagil, et koos elavad. Tohtis olla lisaks vasikas või mullikas. Aiamaa oli kolhoosi leibkonnal(!) 0,5 ha. sovhoosnikul 0,15. Ei ole kuulnud,et rohlem oleks lubatud. Aga ehk mõnes näidismajandis oli? Tavaliselt kolhoosnik kasvatas selle maa peal kartulit ja otra. Aga kui ei olnud lähedal aktiivseid lolle kes kaebasid või muidu palju lobisesid siis oli iseasi, võis ju maa mõõtmisega eksida ja kui tuli loomade loendaja siis kõrvalises kohas sai ülearune lehm peitu viia. . Aiamaa oli juba Stalini aeg olemas, sellest ja lehmast kolhoosnik elas sest palk oli olematu, sümboolne. Hrushtsovi aeg pääsesis esimeesteks endised taluperemehed ja nemad oskasid paremini majandada, palk tõusis arvestatava suuruseni, paremaks kui sovhoosis.

Need arvud võivad tõesti olla tõendatavad mingi tollase õigusaktiga, kuid tegeliku eluga on- nagu ikka, nõrk seos.
Meil oli maal (kus leibkond oli vanaisa ja vanaema) stabiilselt 2 lehma, aeg-ajalt ka mullikas lisaks (mis siis sai kas lüpsilehmaks või süldiks).
End ammendanud piimalehmi ise ei söödud, need viidi kolhoosi organiseeritud transpordiga (koos kolhoosi tapakarjaga) kombinaati.
Vasikas aga pandi ise pintslisse või kasutati saadut natuurakaubanduses.

0,5 hektarit "kolhoosniku õueaiamaad" võimaldas kasvatada 2-3 leibkonna kartuli, juurikad ja köögivilma, lisaks natuke otra lehma jõusöödaks.
Ühte lehma aga 0,5 hektariga ei sööda. Nüüd muutus asi keerukamas kui määrused ja edasine sõltus juhtumist - peamiselt aga sellest, kui heas kirjas olid põhitööl kolhoosis.
Üldiselt viinavabad ja tõsise suhtumisega inimesed olid ja kolhoosi maadel oli alati sadu hektareid vanu talu heinamaid, kus masinatega polnud kolhoosil rentaabel teha ning mis tasapisi võssa hakkasid kasvama. Meie heinarõugud olid päris suure tee ääres - ja mingeid "organeid" meil külas pole käinud. Kolhoosi juhtkond aga sai kiita, et teeäärsed alad on korras ja niidetud. Seepeale võis kolhoos lubada sul seal heina nt teha. Meil oli taolist heinamaad mingi 6-7 hektarit lisaks. Piimast (mida kolhoos organiseeritud korras kokkuostu viis piimapukkidelt või kohalikust meiereist) oli võimalik lisaks kolhoosipalgale teenida teise või kolmanda juurde (meil oli nt vanaema kodune ja tegeleski majapidamisega).

Kuskil turul müümas käia (tollal nimetati spekuleerimiseks seda) polnud tegelikult vajadust, kui su piimaproovid vastasid nõutule, oli vaja hommiku vara viia oma mannergud piimapuki peale, anda piim piimautosse ning võtta juhilt allkiri. Maksmisega mingit ülelaskmist (nagu hilisemad "piimatöösturid" harrastasid) mõistagi polnud.

Teine asi oli veel majapidamiseks vajalikud põllumasinad, eelkõige traktorid. Ametlikult eraisik neid osta ei saanud. Kuid praktikas vedeles tollal kolhoosi tagahoovis alati mahakantud tehnikat või piisavalt materjali-juppe, millest osavnäpud ise masinad ehitasid. Künda T-16 või T-25 (või isetehtud traktoriga) ei saanud (seda tehti kolhoosi traktoritega), kuid kartulivagude ajamise, muldamise, vagude lahtiajamise, kultiveerimise ja heinateoga said suurepäraselt hakkama. Jällegi sõltus asi mehest endast. Ei olnud neist kell 14.00 traktoriga poe uksetaga viinasappa minejatest ei minitalu pidajat ega ka kolhoosis hinnatud töötegijat. Ja neile oli ka vähem lubatud kui neile, kes normaalset tööd tegid.

Sestap - kui sa hoidsid piisavalt madalat profiili ja tegid oma põhitöö ära, siis täiesti normaalselt ära elamiseks võis kolhoositööl käia ka üks pereliige ja keegi sinu hõlma ei hakanud. Ei tabanud ka mingit seost "punaveterani" või "kompartei" vahel, mis tihtipeale arvati rikkuse automaatselt maia toovat. Küll aga võis maapiirkondades 1990ndate algul tihti näha fenomeni, et sinimustvalge lipu lehvitajad ja igasugu siltide jagajad kippusid olema just needsamad tegelased, kes kolhoositöö ajal kell 14.00 (mida siis hakkas saama poest, ah?) poes järjekorda võtsid. Enamik neist muidugi taolise tööharjumusega turumajanduse ajal pinnale ei jäänud - sõltumata palju kolhoosist ärastada lagunemise ajal õnnestus. Maakohtades käis taoline lehmapidamine ka EV algusajal enamvähem samamoodi edasi (ja samad isamaalised joodik-traktoristid kündsid viinapudeli eest põldu nagu vanasti), suurem pauk tuli sellega, kui talumees pidi ise inkassomeheks olema (erastatud piimatööstused hakkasid väiketootjatest üle laskma) ja järgmine, fataaline pauk tuli juba seoses "heakskiidetud toiduhügineeni nõuetega". Mina kasvasin üles pastöriseerimata toorpiimaga ja arvan ise, et olen ülekeskmise tervisega just tänu sellele. Täna hakkab jälle rasvane toorpiim "öko" sildi all (ja korraliku hinnasildiga) uuesti ausse tõusma.

Selline väike retrospektiivne meenutus....

PS: Veel - taoliste hästipoputatud kodulehmade piimatoodang oli üllatavalt suur. Kui tollal ajakirjas "Sotsialistlik põllumajandus" (kolhoosis tulid need vist tasuta postkasti) püstitati loosungeid 4000 kg lehma kohta aastas, siis meil oli see number seal 8000 all.

Trummi jutt üsna sarnane enda mälestustele. Lehmi oli 3, pluss mullikad lambad muu pudipadi. Heinamaa oli luhal ja mingid siilud (teeääred jms, kuhu niidukiga peale ronida ei kannatanud), samamoodi käisid lehmad siis tikus peale. Lammastel oli eraldi koppel. Ühesõnaga seda maad ikka kasutada oli, miskipärast olid jamad vaid kartulimaa ja hobustega. Miks, ausõna ei tea, mälestus kaebamisest. Üldiselt laste kuuldes selliseid jutte ei räägitud.

Vanaisa tehnikamees ei olnud, kola muidu vedeles küll, millest oleks mingi traktori moodi asja kokku saanud. Oleks ehitaja ka olnud, aga ilmselt siis leidis, et taat ei kasuta ja milleks vaja.

Piimaring (suvel jube jama kui äike oli), seakeeks (no jõusööta ju ei olnud, paragrahvi alla käiv tegevus muidu).

Omaette ooper oli vanasti elektriga, väga ei tahetud kolme faasi vedada miskipärast. Kui ka oli, siis 4 kW kreissaag oli juba tõsine jama käima saada ja üsna viimane piir, mida kannatas kuhugile ühendada. Mitte ühest kohast mälestus. Asulates väga tihti saidki ühe faasi. 25A kolm faasi oli väga kõva sõna.

OK.

Raiskasin veel oma aega 4 tundi ja see jääb viimaseks panuseks mul siia teemasse.
Ei leidnud enam üles seda määrust, kus selge sõnaga oli öeldud, et sellel ja tollel võib sellisel ja tollel juhul olla kuni kaks lehma. Seal oli üles loetletud ka sigade arv ja mesitarude arv (oli vist kuni 20 max). Lindude kohta oli öeldud, et piiramatu arv jms. Lihtsalt ei leia enam selles inforägastikus....
Määrus jäi 1945-1960 vahesse. See on kindel, sest nägin seda just siis, kui lappasin selle perioodi määruseid.

Otsimise käigus leidsin aga muud, nii lehmade, hobuste kui üksiktalundite olemasolu kohta.
Üksiktalundite teema on aastate lõikes läbiv ja pidev, seega neid oli järelikult kogu "kolhoosi-sovhoosi jms aeg".
Olulisema joonin alla.

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee määrus
Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Eestimaa K(b)P Keskkomitee 14. detsembri 1944. a. määruse punkt 1 ,,a“ ja ,,b“ täiendamise kohta.
Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Eestimaa K(b)P Keskkomitee määravad:

1. Täiendada Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu
ja Eestimaa K(b)P Keskkomitee 14. detsembri
1944 määruse p. 1 ,,a“ ja kinnitada see järgmises
redaktsioonis: „läbi viima kõigi hoonete ja ehitiste,
põllutöömasinate, kogu kariloomade ja vara arvelevõtmine
ning võõrandamine majapidamistelt, mis
kuulusid saksa kolonistidele ja koos saksa okupantidega
ära jooksnud kodumaa-reetjatele, kui ka nendelt
majapidamistelt, kus perekonnapea või mõni
perekonnaliige on bandiit ning peab võitlust nõukogude
võimu vastu ja perekond peab sidet ning
abistab oma sugulasi nende kuritegevuses nõukogude
võimu vastu.“

2. Täiendada sama määruse p. 1 ,,b“ järgmiste
sõnadega: „läbi viima osa maa, ehitiste, kariloomade,
põllumajandussaaduste, kõigi hobuste ja põllutöömasinate
võõrandamine majapidamistelt, kus
perekonnaliikmed on bandiitide aktiivseteks abistajateks
(varjavad neid, annavad neile ainelist abi jne.), jättes
seesugustele majapidamistele 5—7 ha maad, ühe lehma,
ühe sea, ühe lamba ja lihtsa põllumajandusliku inventari."

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Esimees А. V e i m e r.
Eestimaa K(b)P Keskkomitee Sekretär N. Karotamm.
Tallinn, 4. septembril 1945. Nr. 790.

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus maksu- ja mittemaksuliste võlgade sundsissenõudmisel
võlgade katteks kodanikelt äravõtmisele mittekuuluva varanduse liikide nimekirja kinnitamise kohta.

Kinnitada kodanikelt maksu- ja mittemaksuliste
võlgade katteks äravõtmisele mittekuuluva varanduse
liikide loetelu järgmiselt:

1. Elumaja ühes majandushoonetega või selle
osad, välja arvatud juhud, kui võlgnik ja tema perekond
tegelikult ei ela neile kuuluvas majas, üürivad
välja selle maja või kasutavad seda teisel teel või ei
kasuta üldse, elades alaliste üürnikkudena teises
majas.

2. Põllumajanduslik inventar ning töö- ja koduloomad
iga talumajapidamise kohta järgmiselt: üks
sahk, üks vedruäke, üks vanker, üks regi, üks hobune
rakmetega, üks lehm või lehma puudumisel
üks mullikas, kaks lammast ja üks siga.
3. ........

http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/52859

Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus täiendavate soodustuste kohta kohalike maksude alal 1949. aastaks.

Loomapidajailt võetava maksu alal:

Vabastada loomapidajailt võetavast maksust pensionärid,
kel on üks lehm, kui nad ei oma muid
tuluallikaid peale pensioni ja abimajapidamise õueaiamaal.
Pensionärid, kel on rohkem kui üks lehm,
vabastatakse loomapidajailt võetavast maksust ühe
Iehma pealt.

http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/53006

Eesti NSV Teataja = Ведомости Эстонской ССР ; 5 1950-02-15
Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus kohalike maksude võtmise kohta Eesti NSV-s 1950. aastal.

4. Määrata, et linnades ja alevites elunevad kodanikud,
kes omavad autosid, mootorrattaid, jalgrattaid,
jahtlaevu, paate, praame, sõidu- ja tööhobuseid,
on kohustatud tasuma kuni 1. maini 1950
riigipanga kassadesse või teistesse maksusid
Vastuvõtvate asutiste kassadesse (hoiukassad,
kommunaalpanga sissetuieku-kassad) transpordivahendite
valdajailt võetavat maksu Eesti NSV
Ministrite Nõukogu 29. aprilli 1949 määruses
nr. 303 „Transpordivahendite valdajailt võetava
maksu määradest linnades ja alevites" (Eesti
NSV Teataja 1949, 13, 88) näidatud suuruses
ning samal ajal saama vastavad numbrimärgid.

5. Kohustada linnades ja alevites elunevaid kodanikke,
kes omavad suuri kariloomi, registreerima
loomi ning tasuma hiljemalt 1. aprilliks 1950
riigipanga kassadesse või teistesse elanikkonnalt
maksusid vasutvõtvate asutiste kassadesse (hoiukassad,
kommunaalpanga sissetuieku-kassad) loomapidajailt
võetavat maksu järgmises suuruses:

Tallinna linnas — 50 rubla, teistes linnades,
suvitus- ja kuurortalevites — 30 rubla ning linnatüüpi
alevites ja töölisalevites — 20 rubla igalt
lehmalt, üle 2 aasta vanuselt mullikalt ning üle
kahe ja poole aasta vanuselt pullilt ja härjalt.
Kohustada linnade ja alevite töörahva saadikute
nõukogude täitevkomiteesid organiseerima
tähendatud loomade registreerimist.

6. Vabastada loomapidajailt võetavast maksust
pensionärid, kel on üks lehm, kui neil ei ole muid
tuluallikaid peale pensioni, ehitiste ja abipõllumajapidamise
õue-aiamaal. Pensionärid, kellel on
rohkem kui üks lehm, vabastatakse loomapidajailt
võetavast maksust ühe lehma pealt.

http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/52619

Eesti NSV Teataja = Ведомости Эстонской ССР ; 34 1959-06-10
Ümberasujatele antav ühekordne rahaline toetus ja krediit elumajade ehitamiseks ning lehmade või teiste kariloomade ostuks.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja V. Klauson
Lisa Eesti NSV Ministrite Nõukogu 4. juuni 1959. a. määruse nr. 215 juurde

Ühekordne rahaline toetus (rublades) Krediit elumajade ja kõrvalhoonete ehitamiseks rublades (perekonna kohta) 10.000
Krediit lehmade või teiste kariloomade ostmiseks rublades (perekonna kohta) 1500

Eesti NSV Ministrite Nõukogu
asjadevalitseja asetäitja E. Sikk

http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/53085

Eesti NSV Teataja = Ведомости Эстонской ССР ; 60 1959-12-14
Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse «Individuaalloomapidamise keelamise kohta linnades ja töölisalevites elunevatel kodanikel» kinnitamise kohta.

Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu otsustab:
Kinnitada Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 5. augusti 1959. a.
seadlus «Individuaalloomapidamise keelamise kohta linnades ja töölisalevites
elunevatel kodanikel».

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees J. E i c h f e l d
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär А. К r ü n d e l
Tallinn, 26. novembril 1959.

Kinnitatud
Eesti NSV Ministrite Nõukogu 19. jaanuari 1960. a. määrusega nr. 17
Eesti NSV valitsuse määruste ja korralduste loetelu, mis on täielikult või osaliselt kehtivuse kaotanud.

57. Eesti NSV Ministrite Nõukogu 1. juuli 1949. a. määruse nr. 480
«Eesti NSV kolhoosiperede ja üksiktalundite kohustuslike villamüüginormide
muutmise kohta» punktid 1 ja 4 kolhoosiperede osas ja punkt 2
(ENSV Teataja 1949, nr. 18, art. 119).

87. Eesti NSV Ministrite Nõukogu 7. märtsi 1952. a. määrus nr. 174
«Köögivilja kohustuslikust müügist riigile Eesti NSV kolhooside ja üksiktalundite
poolt».

240 «Abinõudest NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 27. augusti 1956. a.
seadluse «Linnades loomi pidavailt kodanikelt võetavast rahalisest maksust»

Määrused.

Laekumised metsatuludest, masina-traktori jaamade tuludest, põllumajandusmaksust
ja üksiktalundite riiklikust hobusemaksust kanda 1959. aastal täielikult
maarajoonide ja Pärnu linna eelarvetesse.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees J. Eichfeld
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär А. К r ü n d e l
Tallinn, 13. jaanuaril 1959

Laekumised metsatuludest, põllumajandusmaksust ja üksiktalundite
riiklikust hobusemaksust kanda 1960. aastal täielikult maarajoonide
ning Narva, Pärnu ja Kohtla-Järve linna eelarvetesse.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees J. E i c h f e l d
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär А. К r ü n d e l
Tallinn, 25. novembril 1959.

******

ants431 kirjutas:Aiamaa oli kolhoosi leibkonnal(!) 0,5 ha. sovhoosnikul 0,15. Ei ole kuulnud,et rohlem oleks lubatud. Aga ehk mõnes näidismajandis oli? Tavaliselt kolhoosnik kasvatas selle maa peal kartulit ja otra. Aga kui ei olnud lähedal aktiivseid lolle kes kaebasid või muidu palju lobisesid siis oli iseasi, võis ju maa mõõtmisega eksida ja kui tuli loomade loendaja siis kõrvalises kohas sai ülearune lehm peitu viia. . Aiamaa oli juba Stalini aeg olemas, sellest ja lehmast kolhoosnik elas sest palk oli olematu, sümboolne.

Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja ; 38 (558) 1976-09-24

Üksiktalusid oli siiski vaid mõne aasta jooksul peale 1949 suurt kolhooside moodustamise lainet. Otseselt üksiktalusid ei keelatud, aga neile kehtestati ülemõistuse maksud ja suretati nii välja. Jäid maksud võlgu - läksid vangi. Nii üritasidki üksikud veel alles olevad talunikud oma taludest lahti saada ja andsid üleliigse maa ja inventari riigile või põgenesid lihtsalt linna. Loomade arvu kolhoosnikel määras kindlaks kolhoosi (põllumajandusliku artelli) näidispõhikiri, mis kehtis kogu N. Liidus. Selle järgi tehti ka meie kolhooside põhikirjad. Ajapikku muutusid normid lahkemaks ja lõpupoole päris lahkeks, et inimesed aitaksid suurt kodumaad toita. Kaua aega oli normiks 1 lehm ja 1 mullikas. Kui sellest mullikast sai lehm, siis natuke sai veel venitada, aga varsti pidi lahti saama, et mitte kontrollide huvi äratada. Kui oli rohkem, siis olid need lehmad tõenäoliselt kellegi teise nimel ja JOKK. Ei kehti lõpuperioodi kohta, kui hakati tegema soodustusi just loomsete saaduste tootmisel. Põllumaa oli rangemalt arvel ja majandite kasutuses, looduslikku heinamaad oli lahedamalt, sest seda ei suutnud majandid ise kasutada.

Kapten Trumm kirjutas:

Künda T-16 või T-25 (või isetehtud traktoriga) ei saanud (seda tehti kolhoosi traktoritega), kuid kartulivagude ajamise, muldamise, vagude lahtiajamise, kultiveerimise ja heinateoga said suurepäraselt hakkama.

Millest selline arvamus, et nimetatud traktoritega künda ei saanud? Saab küll ja vägagi hästi. T-25 künnab ühe- või kergema mulla korral kahesahalise adraga kenasti. Väga suurte maalahmakate kündmine on sedasi muidugi tüütu ja aeganõudev. Ja väga ekstreemse künniga pole ka just lihtne, nt. mingit kinnitrambitud ja kuivaks paagatanud mullaga karjamaad künda (aeglustava käiguga ja diffriblokiga saab hädapärast sellegagi hakkama, aga eks ta sel juhul paras masina piinamine on). T-16-le on ka hakkajamad mehed igasuguseid tagumisi rippsüsteeme aretanud ja vajalikud tööd tehtud saanud. On sedasigi küntud, et nt. GAZ-69-le lihtsalt hobuader sappa haagitud, üks mees roolis, teine adra taga ja kartulimaa igatahes küntud sai. Isetehtud traktorid on muidugi veel omaette maailm. Neid oli ikka seinast seina. Alates ühe rattaga ja võrri mootoriga aparaatidest, millega sai kartulit mullata ja vagusid ajada, lõpetades Volga või koguni GAZ-51 mootoriga aretistest, mil oli nelikvedu ja mis tööomadustelt harilikule Belarussile milleski alla ei jäänud.

Lisaks eelnevale, on korra auto aknast künniks kasutatavat aretist Eestis nähtud, mis originaalis võis olla olnud murutraktor. Kahjuks ei pretendeeri täis tõele, kuna kohapeal näpuga katsumas ei käinud.

Ei oska selle kündmise kohta öelda, põllumees ise ka juba taevastel künnivagudel. Igatahes meil ei küntud ja vastavat atra ka polnud, selle 0,5 hektari kündmiseks ja sõnniku laotamiseks oli lihtsam kolhoosi traktoristile 25 rublane poetada (olen lihtsalt ise ka andnud kui vanavanemaid (kodus polnud). Tegelikult need T-25'd ja isetehtud just jäidki Belarussile alla, Belarussi veojõud oli ikka sootuks teine maailm. T-25-l tõmbab juba kartulimutt vähe savisemas ja märjamas vaos higipulli otsaette.

Minu mälestused pärinevad muidugi kolhoosist, mis tollastes ajalehtedes ilmunud "edetabelite" hulgas, mis käsitlesid kündi, viljakoristust jne figureeris rajoonis esimese kolme hulgas ning mis masinameeste vastavasse edetabelisse TOP-10sse suutis ikka 3-4 masinameest kah panna. Seal võis ka olla elu keskmisest parem ja eks juhtkond hoolitses ka selle eest, et need kohad säiliksid, sest sellest sõltus nende enda elujärg pluss igasugu hüved, mida siis samade edetabelite järgi jagati. Meil sõitis esimees igatahes Gaz-24 Volgaga (kas tehaseuus või Koeru oma, kahjuks ei tea) ning peaagronoom Nivaga. Mõlemad on tänaseni põllumajandustootmises tegevad ning ei ela just vaeselt.

Roamless kirjutas:Lisaks eelnevale, on korra auto aknast künniks kasutatavat aretist Eestis nähtud, mis originaalis võis olla olnud murutraktor. Kahjuks ei pretendeeri täis tõele, kuna kohapeal näpuga katsumas ei käinud.

Motoblokk oli ilmselt asjal nimeks, paljudel siiani kadutusel.