Too Brynn Tannehill on kas vene troll või lihtsalt siis vene propaganda mõju all.
UKR AF seis on täna õhus selline, et keskmaal on nad sunnitud kasutama nõuka aegseid R-27 keskmaarakette, mille praktiline tabamiskindlus on päris olematu ( suurusjärgus 10%), seejuures on tegu poolaktiivsetega, st UKR piloot peab vastase rakettide kiuste pressima venelaste suunas, kuniks stopperi järgi täitub raketi lennuaeg. Kogu selle Brynni jutt keskendub põhjuste otsimisele, miks ei saa ja miks ei tasu. Kui 6 kuu pärast on UKR raketivarud otsas, siis saavutab VF lennuvägi tegevusvabaduse, järgmisena koksatakse ära UKR õhutõrje ja lõpuks hakkavad pealetungiüksused nuia saama.
Venelastel on seevastu kasutusel aktiivsed keskmaaraketid. Õhus on ukrainlased selges halvemuses. Ka siis, kui NSVL lennukid on korras ja rakette jagub. Ainus, mis neil reaalselt kasutada on, on lühimaa R-73 pluss kiivrisüsteem, kuid see eeldab kaugust vastasest 20 km või vähem.
Lisaks on venelastel eelis olukorrateadlikkuses. Rohkem maismaaradareid, A-50 ja paremad lennukiradarid.
F-16 muutuks need asjad dramaatiliselt. Tõsi, kui see "abi" sisaldab lennukorda putitatud A- ja B-mudeleid koos AN/APG-66 radariga, siis siin jääb eeliseks üksnes rakettide logistika. Nägemisulatus on ca 60 km ja saab kasutada AIM-120 A- ja B mudeleid. Ehk siis kvalitatiivselt natuke edasi.
Kuna venelased kasutavad õhuülemvõimu võitluseks peamiselt "suuri" Su-27 ja -35 tüüpe, millel on PALJU suurem radar kui F-16-l kunagi olema saab, siis saadetavad lennukid peaksid olema radariga vähemalt Block 50 tasemel ehk siis nägemisulatus teise hävitaja vastu ca 130 km. See võimaldaks kasutada AIM-120 C-mudelit (100 pluss km) ja see pööraks olukorda õhus märgatavalt.
Logistiliselt (sõja võidab logistika) puudub täna F-16l tõsine alternatiiv. Sest USA- on ainuüksi strateegilistes varudes konserveerituna üle 1000 lennuki, sellist asja pole täna ühegi teise tüübiga võimalik (ja MiG-29 kaasa arvatud). Gripen, Mirage, EF - on nende arvude taustal eksootika.
KUID tuleb arvestada, et ladustatud F-16 põhimassis annavad tooni A- ja B mudelid (nn small-mouth Viper), mis vajaks enne sõtta saatmist arvestatavat järgiaitamist. Need kasutavad vanatüübilist F-100 mootorit (mis on suht väike mure, Euroopa F-16d on samasugusega), uut saab küll panna, aga see ei anna efekti (õhukanalid liiga väiksed) ja neil on peal vanakooli radarid (mis tuleks arendada uuega). Õnneks, arvestades antud masina unifitseeritust, peaks see kõik võimalik olema.
Kuid jällegi, kui Valge Maja otsustab asja tõsiselt võtta, siis juba USAF arvukuse juures mingi 50-100 töötavat masinat leida ei ole lahendamatu. Ka tundub, et õppinud personali (vabatahtlike vormis) on võimalik leida - ja hoolduskeskuse saab teha Poolas (ameeriklased ei pea tulejoonele minema).
Põhiline F-16 eelis pole niipalju taktikaline (sooritus), vaid just logistiline.
1. USA_l on suured varud konserveeringus pluss suur arv ka kasutuses (on kust võtta), lisaks osad liitlased istuvad parasjagu ringi F-35 peale ning veel toimivad F-16d jäävad üle.
2. F-16 külge hakkavad ameeriklaste raketid ja lisavarustus, st peale AIM-120 pole probleemiks ka HARM, AGM-65, LANTIRN jne jne jne jne
3. F-16l on palju kasutajaid, kui midagi vaja, siis küllap saab abi. F-16 on toodetud üle 4000 lennuki, rohkem on ainult F-4 ja MiG-21.