Kui EOD autojuhi puhul just mingi poliitprotsessiga tegu polnud, oleks järgmise astme kohus ta nagunii õigeks mõistnud. Vähemalt mina ei näe autojuhi teguviisis õigusvastasust, mis mingi teos või tegevusetuses süüdimõistmise eelduseks on. Täpselt samamoodi ei ole rongijuht süüdi kui keegi otsustab sõitvale rongile hüpata ja end rataste all seibideks laseb hekseldada.
Kapten Trummi veetud võrdlusmärk turul kartuli müümise ja spekulatsiooni vahel on samuti suht meelevaldne. Tuhnisin selle põrmustamiseks vana Kriminaalkoodeksit , mis ütleb, et" Spekulatsioon: riiklikult kehtestatud või kooskõlastatud hinnaga kauba kasusaamise eesmärgil kokkuostmine ja vaheltkasuga edasimüümine"
Kõik need tingimused peavad täidetud olema. Hind riiklikult kehtestatud, ostetakse kokku KASUSAAMISE eesmärgil, edasi müüakse VAHELTKASUGA. Võib-olla siis oleks ostnud kooperatiivi poe 2.20 maksvast Lastevorstist tühjaks kindla plaaniga seda kallimalt edasi müüa ja 2.30-ga Keskturule müüma läinud, oleks paragrahvi välja venitanud. Kui ostaks ise ärasöömiseks, pole see spekulatsioon isegi mitte siis ei jõuagi kõike süüa ja naaber poolvägisi 2.30 ülejäänu eest pihku surub. Selliste nüansside kohtule selgekstegemise jaoks igasugused juudid tegelikult palgal ongi.
Lehmade ja hobuste arvu ja maatükkide suuruste selgeksvaidlemiseks on internet ikka liiga jõuetu, sest enamik tollasest materjalist on kirjutatud kujul. Enda vanematekodu näitel: kuusehekiga ümbritsetud talukoht on ise juba 0.5 ha ja sellest vähemalt pool oli aiamaa. Lehmade karjamaa mida ei haritud oli ca hektar. Haritav maa oli samuti ca hektar. Need olid sama talu kunagised põllud, mis sovhoosi ja hiljem kolhoosi jaoks ei sobinud. Majandile sobis maaparanduse läbi teinud maa ja riigi raha eest "parandatud" maadest üksiküritajatele midagi juurde ei antud. Niisugused olid kõik talukohad külas välja arvatud üks talu kust kõik olid omal ajal asumisele viidud. Selle talu kunagised maad olid peaaegu täielikult ühe suurema maaparandus objekti sees ja ega seal mingit suuremat abimajapidamist arendada poleks saanudki. Meil ja mõnes naabertalus oli tühermaad küll ning sovhoos ei teinud teist nägugi kui vanamees lasi mõnest kohast kive kokku lükata, et heinamaad või põldu juurde tekitada.
Nüansse oli ikka vägagi palju. Majandi põllud olid samuti rajoonis hektari pealt kirjas ja neid ei tekkinud iseenesest juurde,. Seevastu sotsialistlikus võistluses oli väga oluline üks niisugune näitaja nagu saagikus hektarilt. Vähegi arukas agronoom pidas "salapõlde", mis üheski aruandluses ei kajastunud kuid millelt kogutud vili liideti olemasolevaga ning saagikus oli nagu Texases

Aga kõrgem saagikus tähendas rohkem väetisi, riiklikult eraldatavaid masinaid, autoostulubasid ja muud head-paremat. Sellised salapõllud kippusid ikka igasuguste "metsameeste" ja vanatalunike aia äärde tekkima ja politruk oli küll kõige viimane kes kuhugi kaebama oleks läinud, sest sellega oleks ta iseendalt sooja tooli istumise alt tõmmanud.
See jutt nüüd 70/80-ndate aastate kohta, 40/50- ndate kolhooside loomise tuhinas oli mõistagi teistmoodi.
0,5 ha või 0,6 ha olid minu mäletamist järgi pigem selliste inimeste "aiamaad" kes elasid kolhoosikeskuses või farmi juures standard-kahekordses silikaattellisest majast ja kellele suurest ühispõllust mingid siilud eraldati.
Või kuskil Kubani staniitsas aeti võib-olla selles plaanis näpuga järge.
1982 algas pealegi Brežnevi Toitlusprogramm ja kolhoosi ning üksiküritaja piir läks ähmasemaks. Üks ilgelt sant töö oli söödapeedi kasvatamine - neid vagusid pidi käsitsi rohima ja algselt oli see mudalaisa Õpilasmaleva töö. Partei suuniste kohaselt anti meil söödapeedipõld huvilistele rendile s.t majand haris põllu üles, külvas seemne maha ja edaspidine oli nende rentnike töö kes sügisel tulemuse majandile müüsid. Igaühel päris hästi ei läinud - mõni ahnitses terve hektari, jõud ei hakanud peale ja seda kidurat töövilja sai isegi maamulda küntud.
Gorbatšovi ja perestroikaga ca 1985 oli kolhoosikord tegelikult kadumisele määratud.