www.militaar.net

Ka kirjanikel.

Kui mälu ei peta, siis Moskvitš-401 maksis 800 rubla, Pobeda 1600 rubla ja ZiM 2200 rubla. Vähemalt suurusjärk oli selline. Arvestades mõnekümnerublaseid palku, siis odavad need autod siiski polnud.

EOD kirjutas:Kui mälu ei peta, siis Moskvitš-401 maksis 800 rubla, Pobeda 1600 rubla ja ZiM 2200 rubla. Vähemalt suurusjärk oli selline. Arvestades mõnekümnerublaseid palku, siis odavad need autod siiski polnud.

Однако года до 53-го все 3 перечисленные модели можно было свободно купить соответственно за 8000, 16000 и 40000 рублей образца 1949г (в результате денежной реформы 1961г рубли потеряли один нолик и оставались в таком виде вплоть до распада СССР в 91-м году)

http://road-crimea.narod.ru/2005/old_sale.htm

Oli periood, kus autoostuluba maksis mustal turul rohkem, kui ostetav sõiduk

Fucs kirjutas:Oli periood, kus autoostuluba maksis mustal turul rohkem, kui ostetav sõiduk

See on näide kapitalismi ja NLiidu põhilisest erinevusest.
Kapitalistid annavad väärtusi sellele kes rohkem teenib ehk midagi teistele kasulikku teeb. Kommunistid jagasid väärtust , (auto ostu lube) "õiglaselt parematele inimestele" sõltumata nende palgast ehk töö hulgast. Loomulikult oli paremad inimesed jagajate head sõbrad, tuttavad. Ainult lihtsameelsed rabasid sellisel juihul tööd hästi teha.

ants431 kirjutas:

Fucs kirjutas:Oli periood, kus autoostuluba maksis mustal turul rohkem, kui ostetav sõiduk

See on näide kapitalismi ja NLiidu põhilisest erinevusest.
Kapitalistid annavad väärtusi sellele kes rohkem teenib ehk midagi teistele kasulikku teeb. Kommunistid jagasid väärtust , (auto ostu lube) "õiglaselt parematele inimestele" sõltumata nende palgast ehk töö hulgast. Loomulikult oli paremad inimesed jagajate head sõbrad, tuttavad. Ainult lihtsameelsed rabasid sellisel juihul tööd hästi teha.

Nägude ja altkäemaksu järgi võidi jaotada ehk kolmandik kuni pool lubadest. Ülejäänu saadi ikka tööpanuse eest. Nt minu vanaisa sai 2103 ostuloa vist 1974, peale 25- aastat töötamist kolhoosi veoautojuhina. Kuigi ta oli sõjaveteran, siis see arusaadavalt taolise "ooteaja" juures rolli ei mänginud. Maal meie naabruses ehitati 80ndate alguses 6 elamuga ühepereelamute rajoon. Elukutsete/positsioonide lõikes olid olid nende saajate ametid zootehnik, elektrik, 2 autojuhti, traktorist, loomaarst (mitte pea-). Kõikidel oli sõiduauto (miinimum mosse) ka õue peal. Ma ei oska tõesti öelda, kes oli kommar ja kes komsomolkus, aga ühtegi "nomenklatuuri" esindajat arusaadavalt taolistel positsioonidel pole. Ahjaa, kõigil olid lastega pered.

Ma nädalavahetusel kohtasin selle kolhoosi viimast esimeest (nüüd edukas põllumajandusettevõtja) ja kui ma umbes selle "ants431" jutu talle esitasin, naeris vana mind välja.
Hehh mees, plaanid olid vaja täita ja joodikuid küla täis, vili vajas koristamist ja ATK inspektorid sõitsid seljas. Uued korterid, majad ja ostuload saidki tavaliselt need, kelle abiga need plaanid täis said. Plaanide täitmisega ju tulidki taolised hüved! Esimehel isiklikku autot tollal polnud, sõitis kolhoosi Volgaga (selline rohekas-sinine nagu vene lennukite armatuurid).

[quote="Kapten
Nägude ja altkäemaksu järgi võidi jaotada ehk kolmandik kuni pool lubadest. Ülejäänu saadi ikka tööpanuse eest.
............................................................

Ma nädalavahetusel kohtasin selle kolhoosi viimast esimeest (nüüd edukas põllumajandusettevõtja) ja kui ma umbes selle "ants431" jutu talle esitasin, naeris vana mind välja.
Hehh mees, plaanid olid vaja täita ja joodikuid küla täis, vili vajas koristamist ja ATK inspektorid sõitsid seljas. Uued korterid, majad ja ostuload saidki tavaliselt need, kelle abiga need plaanid täis said. Plaanide täitmisega ju tulidki taolised hüved! Esimehel isiklikku autot tollal polnud, sõitis kolhoosi Volgaga (selline rohekas-sinine nagu vene lennukite armatuurid).[/quote]

Võimalik, et ainult kolmandik lubadest läks tuttavatele.
Aga milleks ja kellele sellist süsteemi vaja oli?
Kas kõik tublid tegijad said ostu loa? Ilmselt ei saanud. Miks?
Kes otsustas milline tubli saab ja milline mitte?
Vähemalt mõned veteranid said loa ainult veteran olemise eest.

ants431 kirjutas: Võimalik, et ainult kolmandik lubadest läks tuttavatele.
Aga milleks ja kellele sellist süsteemi vaja oli?

Pole aimugi, kust selline süsteem alguse sai. Ilmselt vähesed tootmisvõimsused ja suur soov autot omada.

ants431 kirjutas: Kas kõik tublid tegijad said ostu loa? Ilmselt ei saanud. Miks?

Otsi mõni vanem ülemus üles ja küsi. Kes sulle seda siin nii täpselt öelda oskab.

ants431 kirjutas: Kes otsustas milline tubli saab ja milline mitte?

Minu mälu järgi oli mingi komisjon.

Toona jaotati sellelaadseid hüvesid üldreeglina komisjonide abil. Turismituusikuga alates ja autoostuloaga lõpetades. Mis muidugi ei tähendanud, et pealiku sellesuunalised soovitused realiseerimata oleksid jäänud..

Ja hüved, mida need komisjonid jagada said, tulid enamasti sellise asja nagu plaan täitmise (ja ületamise) eest. Seega asutuse juhtkond oli vägagi huvitatud sellest, et tema töölised oleks huvitatud plaani täitmisest. See omakorda muudab konstruktsiooni, kuidas hüvesid jagati enamasti oma tuttavatele jopedele, laiskuritele ja niisama meestele, suht ebaloogiliseks. Eri valdkondades võis see näha muidugi erinevalt välja, aga nt põllumajanduses oli tehtav töö ja täidetud/mittetäidetud plaan vägagi omavahel seotud. Kui sa ikka põllutöödel seanahka vedasid, siis saaki ei tulnud. Kui saaki ei tulnud, ei täidetud ka plaani. Plaani täitmist jälgisid nn põlluvalitsused (hilisem ATK).

Mis puudutas autosid, siis olen mitmelt poolt kuulnud, et üllatavalt levinud oli ametlikult keelatud skeem ehk varuosadest autode ehitamine. Seejuures kõige olulisema ehk kere sai suhteliselt lihtsalt omandada ja täiesti ametlikult. Edasi oli vaja leida dokumentide doonor, kellega vormistada "kere vahetus".

Kapten Trumm kirjutas:Ja hüved, mida need komisjonid jagada said, tulid enamasti sellise asja nagu plaan täitmise (ja ületamise) eest. Seega asutuse juhtkond oli vägagi huvitatud sellest, et tema töölised oleks huvitatud plaani täitmisest. See omakorda muudab konstruktsiooni, kuidas hüvesid jagati enamasti oma tuttavatele jopedele, laiskuritele ja niisama meestele, suht ebaloogiliseks. Eri valdkondades võis see näha muidugi erinevalt välja, aga nt põllumajanduses oli tehtav töö ja täidetud/mittetäidetud plaan vägagi omavahel seotud. Kui sa ikka põllutöödel seanahka vedasid, siis saaki ei tulnud. Kui saaki ei tulnud, ei täidetud ka plaani. Plaani täitmist jälgisid nn põlluvalitsused (hilisem ATK).
...

Oli muide üsna krooniline, et plaane ei täidetud. Ka koosnesid need komisjonid ju sellesama nomenklatuuri liikmetest nii, et ehkki midagi tilkus ka "stahhaanovlastele" läks küllalt suur osa kraamist ka "vajalikele" inimestele. Enamasti mite tingimata sugulastele, vaid sellistele, kellelt midagi vastu saada oli. Stiilis "sina mulle autoluba, mina sulle mõnda vajalikku inimest korterijärjekorras mõned kohad edasi".

Trumm üritab ilmselgelt NSVL-i jälle mingit majanduslikku ratsionaalsust sisse puhuda, mida seal ei olnud. Ka tegeleb ta ilmselgelt nomenklatuurse mudeli toimimise ignoreerimisega.

Lisaks oma väikese panuse ka antud teemasse. Vähemalt 1987 (või oli 1988, enam ei mäleta) oli auto ostuluba tunduvalt väärtuslikum, kui auto ostmiseks kuluv summa, rääkides linnarajoonidest. Autoks 2109, mis 2105-ga võrreldes tundus disainilt juba tollastele Lääne autodele lähemal. Kahjuks oli esimestel autodel mõned vastikud tüüpvead, lisaks ohtra plastiku jubedale nagisemisele (kruusateel tahtsid suisa autost välja karata lärmi tõttu), kuid võrreldes 2108, mis juba oli levinud, kogunes 2109 parkimisel seda tavaliselt rahvahulk imetlema ja muidugi ka kõik võmmid miilitsast ühiskondliku inspektorini peatasid selle auto koheselt, juba kaugelt silmamisel sibas võmm teeäärde sauaga ootele. Rekord oli vist neli või viis peatamist 45 kilomeetrisel lõigul. Muide uue auto plastikosad haisesid ka nii spetsiifiliselt, et ajasid kohati oksele.

Kapten Trumm kirjutas:Ja hüved, mida need komisjonid jagada said, tulid enamasti sellise asja nagu plaan täitmise (ja ületamise) eest. Seega asutuse juhtkond oli vägagi huvitatud sellest, et tema töölised oleks huvitatud plaani täitmisest.
....................................................................................
Mis puudutas autosid, siis olen mitmelt poolt kuulnud, et üllatavalt levinud oli ametlikult keelatud skeem ehk varuosadest autode ehitamine. Seejuures kõige olulisema ehk kere sai suhteliselt lihtsalt omandada ja täiesti ametlikult. Edasi oli vaja leida dokumentide doonor, kellega vormistada "kere vahetus".

Plaani täitmisel oli kõige tähtsam piiri pidada, mitte ületada rohkem kui 1%! Kui rohkem ületasid siis järgmine aasta plaani tõsteti. Kui oli 10 auto tahtjat ja 1 luba jagada siis see ei mõjuranud neid 10 eriti võistlema.
Autot osadest kokku panna sai näiteks see kes töötas auto teeninduses või ka kaubanduses. Osad olid defitsiit. Piduri mansett oli alla 10 kopika, hea kui spekulandilt rublaga kätte said. Vana Moskvis 400 number ehk paljas auto nimi maksis näiteks 500 rubla . Sellest sai teha Mpskvits 408 või 412.

Kui õnnestus veel nn. pika tiivaga ja märg asfalt värvitoonis utjuug (21099) hoovi peale saada siis olid üle küla poiss.

ants431 kirjutas:

Kapten Trumm kirjutas:Ja hüved, mida need komisjonid jagada said, tulid enamasti sellise asja nagu plaan täitmise (ja ületamise) eest. Seega asutuse juhtkond oli vägagi huvitatud sellest, et tema töölised oleks huvitatud plaani täitmisest.
....................................................................................
Mis puudutas autosid, siis olen mitmelt poolt kuulnud, et üllatavalt levinud oli ametlikult keelatud skeem ehk varuosadest autode ehitamine. Seejuures kõige olulisema ehk kere sai suhteliselt lihtsalt omandada ja täiesti ametlikult. Edasi oli vaja leida dokumentide doonor, kellega vormistada "kere vahetus".

Plaani täitmisel oli kõige tähtsam piiri pidada, mitte ületada rohkem kui 1%! Kui rohkem ületasid siis järgmine aasta plaani tõsteti. Kui oli 10 auto tahtjat ja 1 luba jagada siis see ei mõjuranud neid 10 eriti võistlema.
Autot osadest kokku panna sai näiteks see kes töötas auto teeninduses või ka kaubanduses. Osad olid defitsiit. Piduri mansett oli alla 10 kopika, hea kui spekulandilt rublaga kätte said. Vana Moskvis 400 number ehk paljas auto nimi maksis näiteks 500 rubla . Sellest sai teha Mpskvits 408 või 412.

Auto varuosade poode polnud siis või? Või poes olid hinnad tunduvalt kallimad?