www.militaar.net

chac kirjutas:Auto varuosade poode polnud siis või? Või poes olid hinnad tunduvalt kallimad?

Ma nüüd tõesti ei tea, mis emotikoni peaks siia panema...

Autoosade poehind polnud esmajärgulise tähtsusega. Tähtis oli, kas ja kuidas neid osasid hankida õnnestus.
Poest sai defitsiiti ikka tutvuse või "käsi peseb kätt" põhimõttel. Kusjuures defitsiit tekitati teinekord. Näiteks Lada esiklaaside vargusega. Sai üks auto kivi klaasi. Omanik sõbraga läksid öösel mõnes pimedamas kohas seisva auto juurde, lõikasid klaasi tihendi läbi ja viisid klaasi ära. Nüüd oli ohvril vaja juba klaasi ja ka tihendit...
Lada varuosade defitsiit oli tegelikult N.Liidus kehtiva süsteemi otsene tulemus. Kui itaallased FIAT-i baasil Lada tootmise käima panid, oli logistika paigas, esimesed autod kvaliteetsed ja varuosi jätkus. Pärast itaallaste lahkumist hakkas tüüpiline tsirkus - sotskohustused, omaplaanid jne. Konveier keerati kiiremale käigule ja varuosadeks mõeldud detailid läksid konveierile. Mõned tootmistsükli osad ei saanud kiirendatud tempoga sammu pidada - järelikult lihtsustati tehnoloogiat. Kere keevitamisel näiteks vähenes tunduvalt keevituspunktide arv ja kered muutusid "vedelaks". Üldse oli tehnoloogiast välja visatud paarsada operatsiooni. Ka tekkis terav varuosade defitsiit, kuna need kasutati uute autode koostamiseks.
"Numbrist ja ämbrist" ehitati üldiselt ikka Moskvitše ja Volgasid, kuna nende osasid sai asutustest varastada. Ladasid oli asutustes üksikuid.

chac kirjutas: Auto varuosade poode polnud siis või? Või poes olid hinnad tunduvalt kallimad?

Ants. Nii küsib see kes ei ole elanud NLiidus ja ei tea, et NLiidus said poed kaupa plaanimajanduse alusel. Kusagil Moskvas näitsik kontoris otsustas mida ja kui palju kusagile poodi saata. Poes olid hinnad riiklikud odavamad kui turul. Vajalikku juppe aga lihtsalt ei olnud müügil. Kunas tuleb, ei teadnud keegi. Kui tuli midagi vajalikku siis lõppes kähku otsa. Kes jaole juhtus, ostis ettenägelikult igaks juhuks tagavaraks või vahetuseks. Loomulikult tutvus kaupmehega oli siis väärt asi. Minul õnnestus osta Moskvitsile grafiit siduri laagreid. Õnnestus osta aasta hiljem kui pidin laagri ostma turult 8 rublaga. Poes oli alla rubla.

Kilo Tango kirjutas: Trumm üritab ilmselgelt NSVL-i jälle mingit majanduslikku ratsionaalsust sisse puhuda, mida seal ei olnud. Ka tegeleb ta ilmselgelt nomenklatuurse mudeli toimimise ignoreerimisega.

Isegi NLiidu aeg oli palju neid kes ei suutnud uskuda kõike
veidrusi (eestlase jaoks veidrusi!) mis NLiidus toimus. Vaadake saadet "Võimalik vaid Venemaal" Natuke aimu annab.
Kolhoosides normipäevade tasu arvestus oli ette nähtud nii, et puhastulu jagati normipäevade arvuga. Juhtus, et kolhoos jäi kahjumisse. Siis jagati kahjum normipäevade arvule. Kes paremini töötas ja rohkem päevi teenis see pidi rohkem maksma.
See oli enne 1940 aastat ja eesti siis veel ei olnud NLiidu osa.

Castellum kirjutas:

chac kirjutas:Auto varuosade poode polnud siis või? Või poes olid hinnad tunduvalt kallimad?

Ma nüüd tõesti ei tea, mis emotikoni peaks siia panema...

Need on kaks tõelist pärlit selles teemas Minu suur-suur kummardus.

No kuidas sa seletad uuele põlvkonnale sellist situatsiooni: Olin siis keskkoolis, no nii 85-86, ühe minu hea sõbra ema töötas Žigullipoes, ja kui me vennaga ükskord sinna trehvasime, siis ta vaatas mulle otsa, läks taha, tõi ja andis ühe jõupaberisse mähitud paki, ütles "sul läheb seda nagunii vaja". Küsis täpselt nii palju kui sildil ja ütles, et "nagunii läheb vaja!". Seal sees oli žigulli komplektne pendelhoob! . Selle eest näiteks sai kelleltki difri sisu, difri sisu vahetus kardaaniristideks, ja vot nendega sai omakorda minna selle mehe juurde, kes akusid remontis, sest uuest akust rääkis mokaotsast mees, kes lihvis nukkasid ja väntasid ja ka tasakaalustas neid. Ja selliseid ahelaid võis piisavalt punuda. Vajalik asi vajaliku asja vastu, tasakaalustuseks tiba rublasid. Selleks, et autoga pidevalt sõita saaks, oli vaja ise omada parajat portsu strateegilisi juppe ja/või teada kohta kust neid saab või mille vastu saab, ja raha polnud tihti se kõige atraktiivsem element. Selline skeem võis jooksta ka teise "sektorisse", nt koorem segu, tuusik kuskile, ametiühingu lubatäht seinasektsiooni soetamiseks, jne, jne.
Ja kui trehvasid mingi jupi otsa, siis tuli osta, mäletan, et Venemaal Novgorodis ostsin poest letist ära vaz08 tehasemusta esitiiva, 18 rutsi, vedeles üksikuna nukralt. Kui seal samas poe ees parklas rääkisin pärnumeestele sellest, siis need tahtsid kohe 200-ga ära osta, aga ma ei andnud, kaks sajalist tundus tühisem varandus olevat, sest Eestis polnud sellist asja kuskilt võtta (ja kui mul omal peaks (midagi) vaja olema, kas siis paneks kaks sajalist tiiva asemele või?). Loota, et kui vaja, siis lähen võtan Vaksali tn autoosade poest...? Selle jutu peale oleks juhatatud doktori juurde: Aadu Kadakas, psü...-psühhiaater

See varuosade tsentraalne jagamine oli liiduvabariikide lõikes ikka väga ebaühtlane. Mäletan kuis 80-ndate algupoole käis mu isa korduvalt Venemaal ja Kesk-Aasia tuuril (kultuuriinimene) ning Armeenias näit. oli Zigulile meie mõistes ülimalt defitsiitsed jupid vabalt letis müügil. Vaatasin siis mina paraja nagamannina kõrvalt kuidas kohvrist võeti välja hulgi tagapiduri silndreid, pidurivoolikuid, kardaaniriste, rooliotsi ja šarniire, peotäite kaupa kummipukse ja elektrividinaid ning takkapihta koorus kandilisest jõupaberist välja tuttuus aku (mis küll siis kõik käeotsas koju veeti!) ning püüdsin plaanimajanduse kummalistest keerdkäikudest toona oma lapsearuga sotti saada. Tea kas Pribaltika polnud piisavalt heas nimekirjas või maksis mustade meeste ärivaist rohkem.

Walter2 kirjutas:See varuosade tsentraalne jagamine oli liiduvabariikide lõikes ikka väga ebaühtlane. Mäletan kuis 80-ndate algupoole käis mu isa korduvalt Venemaal ja Kesk-Aasia tuuril (kultuuriinimene) ning Armeenias näit. oli Zigulile meie mõistes ülimalt defitsiitsed jupid vabalt letis müügil. Vaatasin siis mina paraja nagamannina kõrvalt kuidas kohvrist võeti välja hulgi tagapiduri silndreid, pidurivoolikuid, kardaaniriste, rooliotsi ja šarniire, peotäite kaupa kummipukse ja elektrividinaid ning takkapihta koorus kandilisest jõupaberist välja tuttuus aku (mis küll siis kõik käeotsas koju veeti!) ning püüdsin plaanimajanduse kummalistest keerdkäikudest toona oma lapsearuga sotti saada. Tea kas Pribaltika polnud piisavalt heas nimekirjas või maksis mustade meeste ärivaist rohkem.

Päris arutut tegevust ma ei usu. Võimalik(tõesti spekuleerin), et lõunavabariikidele oli jagatud rohkem autoostulube kui meie kandis. Seega, rohkem lube = rohkem autosid = suurem vajadus juppide järgi. See, et lõunamaised autoostuload liikusid sujuvalt NLiidu keskosa poole tagasi, ei olnud ametnikule aga teada.
Mingil määral võib seda toetada ka nooruspõlves kuuldud jutt selle kohta, kuidas pärnakad armeenlaste või aserit või kuskil seal kandis käisid, ca aastatel 1983 ja peale. Nimelt hämmastas neid GAZ-24 rohkus ja VAZ -de vähesus. Kohalikud öelnud, et VAZ on vaesema rahva auto ja õige dzigitt sõidab Volgaga. Skeem olnud midagi säärast, et n kogus VAZ -i ostulube pluss raha vahetati kuskil Venemaal kas Volga või selle ostuloa vastu. Tõeväärsuse eest ei vastuta, lihtsalt tuli kunagi kuuldu meelde

Walter2 kirjutas:See varuosade tsentraalne jagamine oli liiduvabariikide lõikes ikka väga ebaühtlane. Mäletan kuis 80-ndate algupoole käis mu isa korduvalt Venemaal ja Kesk-Aasia tuuril (kultuuriinimene) ning Armeenias näit. oli Zigulile meie mõistes ülimalt defitsiitsed jupid vabalt letis müügil. Vaatasin siis mina paraja nagamannina kõrvalt kuidas kohvrist võeti välja hulgi tagapiduri silndreid, pidurivoolikuid, kardaaniriste, rooliotsi ja šarniire, peotäite kaupa kummipukse ja elektrividinaid ning takkapihta koorus kandilisest jõupaberist välja tuttuus aku (mis küll siis kõik käeotsas koju veeti!) ning püüdsin plaanimajanduse kummalistest keerdkäikudest toona oma lapsearuga sotti saada. Tea kas Pribaltika polnud piisavalt heas nimekirjas või maksis mustade meeste ärivaist rohkem.

Kusjuures mul käis isa 1986. aastal Armeenias turismireisil ja tassis seal samuti kohvris Žiguli esipidurite kettad ja sadulad koos töösilindritega kaasa. Ja needki olid veel ühe (ei mäleta enam, kumma) poole omad, siin sai kusagil ära vahetada, nii et nii vasak kui ka parem ratas uue pidurisüsteemi said. Siinmail olid need hirmus defitsiit. Mingeid väiksemaid jubinaid oli kohvris ka. Šarniirid vist. Ega neidki saada polnud. Autoosade poed olid muidu kaupa täis, aga praktiliselt kõik oli selline mudru, mis normaalse kasutamise juures pidanuks õige mitu mootori- ja kerevahetust e. kap. remonti üle elama või kui avarii korral puruks läkski, siis sel juhul polnud autost peale dokumentide enam niikuinii midagi taastamiskõlblikku järel. Nt. igasugu armatuurlaua lülitid, näidikute plokid, tuhatoosid jms.

Manurhin tõi välja kaks kaubagruppi - defitsiitne ja mittelikviidne.
Ka riigiasutused pidid näiteks defitsiitse grupi autoosade saamiseks Saue või Hiiu laost võtma ka mittelikviidi. Muidu oleks laod lõpuks rämpsust umbe läinud. Majandites kanti see mittevajalik rämps aga töökodades kuluks ja läks vanametalli. Ainus automark, millele Hiiu laos absoluutselt kõike sees hoiti, oli Tšaika. Kui ikka "Margarita mees" (Min. Nõukogu Autobaasi direktor Voites) mingit osa vajas, siis saama ta selle pidi.
Veel üks variant defitsiidi hankimiseks oli mõni vajalik detail lisaks välja kirjutada, kuid laohoidjale jätta. Laost ei saanud miski "haihtuda", kuid majandis kanti see mõne masina remondi peale maha. Kõik olid õnnelikud - laohoidjal oli lisateenistus ja majandis sai tehnika korda.

Minu kolm kopikat nõukogude autonduse teemal...

nn "Suure Isamaasõja" veteranidel ja teistel, kellel oli "erilisi teeneid" riigi ees (NL kangelased, mingite üüberordenite kavalerid jms) oli õigus osta elu jooksul üks sõiduauto väljaspool järjekorda.

Autoostu loa üldjärjekorrad olid ca 8 aastat.
Autoostu järjekorda pandi ostja taotluse alusel, või ettevõtte juhtkonna ettepaneku alusel, n.ö. läbi ettevõtete.
Lihtsalt "suvaline inimene tänavalt" ei saanud ennast sinna järjekorda panna.
Inimesi nn autoostujärjekorda said panna ka Täitevkomiteed jms organid.

Kui lõpuks järjekord ostjani jõudis, pidi too minema mõnda automüügisalongi, mida oli ainult üksikuid.
Näiteks Lenskas oli väga pikka aega ainult üks automüügisalong kogu linna peale.
Automüügisalongis oli uus järjekord, et saada omale "spravka". Spravka alusel sai spetsiaalsest laost sealse järjekordse järjekorra järgi siis masina nii, kuidas neid sinna just parasjagu laekus. Valida (värv, mootor, konf jms) tavainimesed seal midagi ei saanud. Said selle, mis parajasti järjekorra alusel kuulus müümisele.

Enne "spravkaga" "autolattu" minemist pidi käima hoiukassas ja tasuma auto eest ära, mille eest sai veel ühe "spravka" , et on tasutud

Kasutatud autosid tohtis müüa ainult läbi komisjonikaupluste. Hiljem tekkisid ka nn "autoturud" kus sai juba müüa käest-kätte. Kui nt. autoostuloaga laost saadud uus "Žiguli" maksis 70-date lõpus - 80-date alguses kusagil 6000 - 8000 rubla (olenevalt margist), siis tihti jõudsid need kohe "järelturule" kus müüdi ca 4 korda kallima hinnaga. Siis kui juba nn autoturud olid ja ei pidanud enam müüma masinaid läbi komisjonipoodide, toimus selline 4 x hinnaga müük otse autolao väravas (hiljem, 80-ndate keskel ja lõpus lausa tehaseväravas).

Masinatel, mis müüdi läbi komisjonipoe, hoidis silma peal ka SORVVO, et tuvastada spekulatiivseid müüke ja "alusetut rikastumist".
Siis müüdi masin n.ö. "enne juba" ära (ostja tasus müüale ühe osa rahast ette) ja ülejäänud summa ning ametlik ost-müük vormistati läbi komisjonipoe.

Alternatiivne võimalus autot soetada oli osta loteriipileteid ja loota ülimale õnnele

Vahel juhtus ka ootamatuid "õnnehetki", kui sai (üldiselt läbi tutvuste) hankida kas väljaspool autoostuloa järjekorda (nomenklatuuri eristaatuse alusel), või natuke varem, kui sinu järjekord oleks pidanud saabuma, välja praagitud eksportmasinaid. Tihti ka parempoolse rooliga Siis oli neil mingi viga küljes, mille pärast kogu eksportlaadung NSVLiitu tagasi saadeti ja need masinad siin müüki pandi.

Kuna "järelturult" sai uue, või peaaegu uue masina neli, aga vahel ka kuni viis korda kallimalt, siis tekkis autoostulubade müük. Toonased autoärikad (70-ndatel 80-datel peamiselt lõunapoolsetes NL vabariikides, nt. Gruusia või Armeenia jne) otsisid nt. üles IIMS veteranid, kellel oli õigus soetada sõiduk väljaspool järjekorda, või nt. tööeesrindlased, kellele oli antud luba saada autoostuloa järjekorra nimekirja, kuid kellel polnud rahaliselt võimalik omale autot osta ja siis pakuti autoostu loa eest kuidas kunagi - kas auto hinda, või kahekordset ametlikku autohinda, susserdati raha autoostu õigust omava kodaniku kontole või kätte (omaette operatsioon, et SORVVO miskit ei haistaks) ja see siis formaalselt läks ja ostis selle masina ära, ning müüs kohe edasi ärikatele (andis üle ja vormistas ära), kes selle masina siis järelturul 4-5 kordse hinnaga müüsid. Nii hankis väga suur osa autoostuloa saajatest omale kapitali, millega üldse saaks masinat soetada ja ostsid siis nt, järelturult omale mõne odavama tranduleti (juba vanema või odavama margi, nt. sapaka).

Lisaks olid erinevates liiduvabariikides erinevad "kuumad" automargid.
Mägede pojad ajasid taga Volgasid või VAZ 2107-eid. Põhja pool oli kuum teema LADA-NIVA. Meil siin VAZ 2106 (ja 2103), aga hiljem ka 08 ja 09. Lisaks panid mägede pojad erilist rõhku auto värvile.

Nii siis käisid lõunapoosed külalised siinkandis otsimas nt, musti Volgasid ja meie pojad lõunapool 03-esid ja 06-tesid. Eriteema oli veel LADA "eksportvariandid". Minul õnnestus nt. müüa Kadaka turul aastal 1991, erataksonduse käigus täiesti läbiaetud LADA 2107 eksport variant väga hea hinnaga (kusjuures toona käis kogu autoost-müük US taalades) mingile tšutšmekile kusagilt lõunas, lihtsalt seepärast, et see oli 07 ja eksport variant (ja Volgasid müügis ei olnud - see oli tema esmane valik). Ma ei tea kuidas ta selle panniga kohale jõudis, sest mootor oli juba nii hõre, et õli läks sama palju kui benssu

Kui 1985 tulid esisillaveoga VAZ 2018-ad ja seejärel kohe 2109-ad (Lada Samara või ka "Sputnik"), siis meie ärikad hankisid need valdavalt lõunaosariikidest. 80-ndate lõpus käidi ka juba otse AvtoVaz Toljatti "tehase väravas" neid hankimas, kus nende müügiga tegeles maffia (mäletamist mööda jagelesid seal ülemvõimu eest Saratovi ja Permi grupeeringud). Alates 1989-1990 elavnes siin märgatavalt ka n.ö. "välismaalt toodud" masinate müük.

Lõpetuseks siis ka mõned uute masinate poehinnad ruublites ~80-date keskel:

ZAZ 968М -4500
LUAZ 969М -5100
ZAZ 1102 -5100
VAZ 2101 -5500
VAZ 21011 -6500
VAZ 21013 -7200
VAZ 2102 -7400
VAZ 2103 -7300 (7600)
VAZ 2104 -7400
VAZ 2105 -7700
VAZ 2106 -9100
VAZ 21061 -9000
VAZ 2107 -8500
VAZ 21074 -8900
VAZ 2108 -8400
VAZ 21081 -8340
VAZ 2121 -9800
GAZ 2402 -12500
GAZ 2410 -16200
GAZ 2412 -19400
IŽ 21251 -7800
IŽ 2715 -10000
IŽ 412ИЭ 7100
Moskvitš 412 -7500 (7800) (5200 - "väljapraagitud" eksportvariant)
Moskvitš 2137 -7335
Moskvitš 2138 -7400
Moskvitš 2140 -6800 (7200)
Moskvitš 2140 Люкс / Moskvitš 2140-117 -8000
Moskvitš 2141 9600

*****************

http://www.amtel.ee/eesti-autonduse-ajalugu

Lisaks veel kui soovisid autoteeninduse kaudu (Tallinnas peamiselt Kadaka tee või Järve teenindused, ka Veerenni tn oma) osta mingit varuosa (kui üldse tekkis selline unikaalne võimalus) siis maksid lisaks varuosale kinni ka selle paigaldamise hinna. Eks iga mutrike süsteemis vajas määrimist.
Venemaalt toodi uusi autosid ka lennukitega siiapoole, mitte küll otse Eestisse aga kuhugi Peterburi ja Moskvani neid toimetati, siit edasi juba oma ratastel. Tean lugusid kus autod olid kaubalennukite trümmides ja autoärikad istusid ja külmetasid autodes kuna mujale ei lubatud.

Plaani täitmisel oli kõige tähtsam piiri pidada, mitte ületada rohkem kui 1%! Kui rohkem ületasid siis järgmine aasta plaani tõsteti. Kui oli 10 auto tahtjat ja 1 luba jagada siis see ei mõjuranud neid 10 eriti võistlema.
Autot osadest kokku panna sai näiteks see kes töötas auto teeninduses või ka kaubanduses. Osad olid defitsiit. Piduri mansett oli alla 10 kopika, hea kui spekulandilt rublaga kätte said. Vana Moskvis 400 number ehk paljas auto nimi maksis näiteks 500 rubla . Sellest sai teha Mpskvits 408 või 412.

No küllalt lapsik jutt....
Võib-olla ma olen liiga põllumajanduse keskne - kahjuks meie kandis tehaseid polnud ja tootmistöölisi ka ei tundnud.
Võib-olla see sinu öeldu kuskil tehases kehtis, kui treiti mingeid jubinaid ja treialid olid normaalsed ja materjal tuli õigeaegselt, siis küll see plaan ka täideti. Kogu kunst oli seejuures saada endale "õige" plaan, mis kindlasti täis tuli. Põllumajanduses (aga ka kalanduses) sõltus aga sinu plaani täitmine vägagi sinu professionaalsetest oskustest ja töö kvaliteedist. Kui lihtsalt oli sitt aasta, siis tuli topelt pingutada, et järgmise aasta seemetki saada. Vanasõna "narri põldu 1 kord, narrib põld sind 9 korda" toimib väga hästi ja valusasti. Igasugu hüved nagu autoostuload, uued elamud jne jne tulid vähemalt põllumajanduses küll üsna rangelt plaanide täitmise ja tulemuste järgi - see seletab ka tõsiasju, miks siin saagikused astusid kandadele vene mustmullavööndi omadele. Tõsi, tänastele jäävad tollased ikka kõvasti alla, esiteks on efektiivsus paranenud ja teiseks on valdkond kõvasti edasi arenenud.

Seesama "ressursid plaanide täitjatele" seletab ka, miks Eestis olid näiteks kvaliteetsed Saksa põllutöömasinad, läänest sisseostetud tehnoloogiad ja uuemat tüüpi traktorid-kombainid suht igapäevane nähtus, vene kolhoosis aga ilmaime. Moskvas osati ka arvutada ja taibati, et valuutarublasid põllumajandusele tuli ühe kohana suunata pribaltikasse, sest siit tuli rohkem tagasi. Näiteks Eestisse rajati päris mitmesse kohta Taani tehnoloogial põhinevad suured seafarmid, mida ehitasid välismaalased ja mille eest maksti valuutas. Minge leidke mõni selline nt Lenska oblastist.

Analoogselt tänapäevaga (õppida juristiks tagab tasuvama töö kui õppida õpetajaks) kehtis ka tollal ju perspektiivsete ja mitte nii perspektiivsete alade teema. Põllumajandus oli üks selliseid, kuhu ressursse jagati suhteliselt heldelt ja kuhu tulevale noorele spetsialistile tuli erinevalt tehasest hüvesid märksa lihtsamalt. Paraku maakohtades nappis neid noori tegijaid, sellest ka suuremad panused (korterid ja värgid, mida linnas võisidki ootama jääda). Tallinnasse oli ju trendikam, no vähemalt rajoonikeskusesse. Aga "lehma p**** taga" oli ressursse rohkem (ei puudutanud ainult tootmist, vaid ka nt maakohtade õpetajaid, arste jm haritud tööjõudu). Normaalsete (st ausate, viinavabade) töötegijate puudus oli maal päris suur ja inimeste saamiseks pingutati korralikult, sest linna võlud pakkusid konkurentsi. Kes aga läks tööle kuskile linna tehasesse ja ootas seal 20 aastat korterijärjekorras või 15 aastat oma autoostuluba - no iga mees on ise ikka oma õnne sepp, pole vaja ronida perspektiivitusse kohta.

Kilo Tango kirjutas: Oli muide üsna krooniline, et plaane ei täidetud. Ka koosnesid need komisjonid ju sellesama nomenklatuuri liikmetest nii, et ehkki midagi tilkus ka "stahhaanovlastele" läks küllalt suur osa kraamist ka "vajalikele" inimestele. Enamasti mite tingimata sugulastele, vaid sellistele, kellelt midagi vastu saada oli. Stiilis "sina mulle autoluba, mina sulle mõnda vajalikku inimest korterijärjekorras mõned kohad edasi".

Trumm üritab ilmselgelt NSVL-i jälle mingit majanduslikku ratsionaalsust sisse puhuda, mida seal ei olnud. Ka tegeleb ta ilmselgelt nomenklatuurse mudeli toimimise ignoreerimisega.

Ei ma ürita mingit ratsionaalsust sisse puhuda. Tegevuse majanduslikkus oli tänases plaanis selge jama, aga oma ratsionaalsus ja edasi püüdlemine oli ka tollases süsteemis täiesti olemas. Kus rohkem ja kus vähem. Üldiselt ju toodang pidevalt suurenes, mille põhjal väidad, et ratsionaalsus puudus?

Lihtsalt asja esitlemine, et tollal hüved ei sõltunud töötulemustest (sh plaani täitmisest) ja jagati ära mingi müütilise nomenklatuuri poolt ja vahel - no see on asja vähe vildakas esitlemine. See võis mõnel puhul tõesti nii olla, aga üldiselt tuli selle plaani nimel ikka pingutada kah, sest plaanide ette andjad polnud ka päris oinad ega lasknud läbi plaani, kus polnud mingit kasvu või mis lubas tööd käed taskus teha.

Eespool kirjutasin - valinud töökoht ja eriala, kus oli võimalik korter suht kohe saada (või anti tööauto). Igaüks on oma õnne sepp, täna näe ka õpetajale keegi väga raha ei külva ega tehase lihtöölisele eluaset pakuta. Pigem võiks imestada, et mismoodi on täna 1000 eurose brutopalgaga võimalik endale eluase nt Tallinnas leida?

Kapten Trumm kirjutas: Ei ma ürita mingit ratsionaalsust sisse puhuda. Tegevuse majanduslikkus oli tänases plaanis selge jama, aga oma ratsionaalsus ja edasi püüdlemine oli ka tollases süsteemis täiesti olemas. Kus rohkem ja kus vähem. Üldiselt ju toodang pidevalt suurenes, mille põhjal väidad, et ratsionaalsus puudus?

Lihtsalt asja esitlemine, et tollal hüved ei sõltunud töötulemustest (sh plaani täitmisest) ja jagati ära mingi müütilise nomenklatuuri poolt ja vahel - no see on asja vähe vildakas esitlemine. See võis mõnel puhul tõesti nii olla, aga üldiselt tuli selle plaani nimel ikka pingutada kah, sest plaanide ette andjad polnud ka päris oinad ega lasknud läbi plaani, kus polnud mingit kasvu või mis lubas tööd käed taskus teha.

Eespool kirjutasin - valinud töökoht ja eriala, kus oli võimalik korter suht kohe saada (või anti tööauto). Igaüks on oma õnne sepp, täna näe ka õpetajale keegi väga raha ei külva ega tehase lihtöölisele eluaset pakuta. Pigem võiks imestada, et mismoodi on täna 1000 eurose brutopalgaga võimalik endale eluase nt Tallinnas leida?

Vastan samade sõnadega nagu Sina mulle.
Milline lapsik jutt. Oled liiga palju tollast propagandat
uskuma jäänud. Aga ega sina ei ole ainuke. Muidugi ei olnud
suuremad ülemused oinad aga neil olid samuti oma huvid ja mingid formaalsed näitajad tähtsamad kui riigi huvid ja sellest tingituna veirad asjad juhtusid..

Ei usu, räägin sellest, mida ise nägin. Meie suguvõsas polnud ühtegi nomeklatuuritegelast, kommunisti ega vist isegi komsomolkust.
Ühikas või kuuse all ei elanud keegi, miinimum kahetoaline "kõigi mugavustega" korter oli, pere kohta 1 sõiduauto oli. Värvitelekas oli ka, külmutuskapp isegi Kõik olid tavalised, töökad inimesed, palgatase võis palgatöölt vist üsna keskmine olla. Kes tööd viitsis teha ja midagi oskas teha, see elas normaalselt ära. Kui põhitööst jäi väheks, siis võimalusi juurde teha seaduse piires püsides oli ka tollal piisavalt. Kes pidas piimalehmi, kes remontis autosid, kes käis majaehitusel tööliseks. Kel käed ja pea otsas leidis võimaluse, ka tollal oli puudus töökatest ja usaldusväärsetest töötajatest.