www.militaar.net

Vanematoetusesest e. emapalgast. Ei pea ära võtma, aga võiks maksta kõigile (lastele) võrdselt ja kokkuvõttes senisest vähem. Rikka laps kulutab samapalju kui vaese laps ja rikkad ei sünnita sedavõrra rohkem kui nad rohkem palka saavad. Praegu kulub kõrgepalgalistele enamus emapalga summast, aga ühiskond ei saa neilt vastu samas proportsioonis lapsi. Tegelikult on selle projekti nimi "näljarotid, aidake mul maksta maasturi liisingut ja majalaenu, sest ma olen senise elustiiliga harjunud ja teisiti ei saa".
Miks nõukaajal sündis rohkem lapsi (ka laulev revolutsioon jäi sinna). Suhteline turvalisus (suunamine ülikoolides - tähendas ühtlasi seda, et töökoht pidi andma mingi elamispinna jms.) Ülim reguleeritus igal pool, üheks väheseks loomingulise eneseteostuse valdkonnaks jäigi pereelu, kus partei ei keelanud-käskinud.

Oleme näinud graafikuid selle kohta, kui palju NATO riigid kaitsele kulutavad ja siis tuuakse uhkelt välja, et Eesti on eesotsas ja üks väheseid, kes seda 2 prots. kulutab. Samas ei ole ühelgi teisel tublil riigil sellist sõjaväge, kus terved väeliigid puudu on. Ehk me võrdleme tegelikult kahte perekonda, kes kulutavad eluasemele ühepalju. Üks on võtnud pangalaenu, ostnud maja ja maksab maja ülalpidamise eest ja lisaks pangale laenumakseid. Teine võiks ka pangast laenu saada, aga ta ei ei võta põhimõtteliselt (raisk, ei toeta mina Rootsi panku ja võlg on võõra oma, juba vanaisa rääkis seda!).
Tema ehitab maja jooksvatest säästudest, krunt oli tal endal (vanaisa tagastatud maa). Igapäevaselt tobe ja väga harva esinev situatsioon, aga sõjaväe ülesehitamisel peetakse millegipärast igati normaalseks praeguses rahvusvahelises olukorras.

Mulle tundub millegipärast, et austatud kaasfoorumlased tahaks ikka võtta jälle sealt, kus seda raha niigi ei ole.
Sealt kus seda aga on, või meetodid, kuidas seda juurde saaks, jäävad sujuvalt kõrvale.

Ma väidan, et vanaduspensionite ja invapensionite "sektoris" ei toimu meil n.ö "ülemaksmist" elik ülemõistuse laristamist. Ja nende "sektorite" pensionärid elavad meil enamuses valdavalt toimetulekupiiril. Kui see "sektor" ühel hetkel enam ise oma eluasemekulusid, toitu ja ravimeid kinni maksta ei suuda, siis tuleb riigil teise käega hakata seda pappi toppima sotsiaalabisse, sotsiaalmajdesse/korteritesse ja arstiabisse/meditsiini. See oleks raha tõstmine ühest sahtlist teise, mis raha teistesse valdkondadesse juurde ei tooks, või heal juhul tooks seda minimaalselt.

Keskmine pension 2015 III kvartalis oli 326,8 € ja keskmine vanaduspension 370,9 €. Maksuvaba pensioni maksimaalne suurus on 395 € Selle "keskmise" tõstab selliseks nagu ta on eripensionite suur osakaal.
https://www.stat.ee/58095

Pensioni alamliigid on meil:
Rahvapension 158,37€
Vanaduspension, mis jaguneb omakorda
* ennetähtaegne vanaduspension
* edasilükatud vanaduspension
* soodustingimustel vanaduspension
Töövõimetuspension
Toitjakaotuspension

Pensionite baasosa (kõigil ühesugune) on 144,2585 € kuus.
Koos lisadega saame, et pensionõigusliku staažiga 15 aastat on vanaduspension 222,93 €, 40-aastase pensioniõigusliku staažiga 354,06 € ja 44-aastase pensioniõigusliku staažiga 375,04 € eurot.
Praegused pensionärid on oma töötegemist alustanud ENSV ajal ja nt. meie meeste tervis on sii halb, et väga palju neist ei vea üldse pensionini välja, või jääb eelpensionile. Eelpensionäri pension on 4,8 % väiksem, kui tavaline vanaduspension.

Töövõimetuspension juhul, kui isikul on 10a tööstaaži ja isiku töövõime kaotus on 80% on näiteks 195,08 €.
30a tööstaaži ja 80% töövõime kaotuse puhul 241,29 €. 80% töövõimetust tähendab praktiliselt peaaegu täiesti töövõimetut inimest. Kui töövõimetus on aga nt. 50% siis on vastavad pensionid 121,93 € (10a staaži) ja 150,81 € (30a staaži).

JNE

Ma ei näe mingit erilist ülemaksmist kusagil.
Praktikas tähendab see meil seda, et kui on kaks vanaduspensionit vms saavat isikut (mees ja naine), siis pere kohta on üldjuhul võimalik ka midagi n.ö. kõrvale panna ja korjata ("kirsturaha" näiteks), kui aga on üksikpensionar, siis tuleb ta üldjuhul kuidagi ots-otsaga kokku. See on paraku reaalsus. Ettekujutus rahasse uppuvast tavapensionärist on liialdus.


No ma tõin siinsamas LK248 välja ühe koha, kust saaks kokku hoida ja raha riigikaitsesse juurde leida.

Nimelt tuleks reformida neid eripensione.
Toome siis veelkorra ära need summad (2013a andmed, 2015a summad on suuremad):
Riigikogu eripensionärid ca 5 000 000 EUR
endiste riigikontrolli töötajad ca 350 000 EUR
kohtunikud ca 1 906 000 EUR
kaitseväelased ca 4 355 755 EUR
politsei- ja piirivalveameti töötajad 10 951 146 EUR
avaliku teenistuse ametnikud ???? ei leia andmeid.

Lisaks maksti kuni 2009 (?) eripensionäridele pensionilisasid.

Siinses foorumis tekitab ilmselt kõige suuremat vastuseisu see kaitseväelaste eripension.
Arusaadav. Mina mitte kaitseväelasena küsiks, et kas:
*kaitseväelane on valinud endale selle elukutse seepärast, et saada tulevikus eripensioni?
*kaitseväelased pole nii isamaalised, et oleks nõus mingi osa oma eripensionist loovutama riigikaitsele?
*püksirihma peaks riigi parema kaitse nimel pingutama ainult tavakodanikud?

Tegelikult saab need küsimused esitada ka kõikidele teistele eripensionäridele.

2009a kirjutati, et Eestis saab eripensione 8800 inimest. Neist 2683 kaitseväelast ja piirivalvurit ning tervistkahjustavat tööd teinud isikut, Kaitseväeteenistuse seaduse alusel eripensione 448 inimest, Piirivalveteenistuse seaduse alusel 15 inimest, 1254 politseitöötajat, 18 prokuröri, 30 endist riigikontrolli ametnikku, 131 endist riigikogu liiget...
Ma ei tea kuidas nüüd, aga vanasti sai eripensioni vähemalt kolmeaastase töökogemusega.

Eelmise aasta oktoobris oli ridamisi artikleid pealkirjaga "Savisaar saab iga kuu üle 2000 euro riigikogu liikme eripensioni". 2016a riigi eelarves on 182-le endisele riigikoguliikmele eraldatud eripensionite maksmiseks 5 303 459 EUR.

JNE

Seega minu arust koht, kust oleks võtta nii, et ei tõstaks lihtsalt raha õhest sahtlist teise.
Mitte, et tuleks sealt 100% võtta, aga mingi osa igatahes.

Teine koht kust võtta (reformida kokkuhoidlikumaks igal tasandil), on kindlasti riigiaparaat (ministeeriumid, ametkonnad, riigiasutused jms). Pole praegu aega siia pikka analüüsi koos numbritega toota, aga selles "sektoris" käib raha laristamine täiega. Alustades mittevajalikest ametnikest ja mittevajalikest, või ülemakstud vahenditest, ning lõpetades büroode elektriküttega...


Kui rääkida mitte ainult võtmisest, vaid ka raha juurde tekitamisest (et oleks kust ja mida võtta), siis siin on jällegi kolm põhimõtteliselt erinevat võimalust.
* korjata raha (nt.maksude näol) oma riigi alamatelt (ei tekita ega too raha riiki juurde, vaid seda tõstetakse jälle ühest taskust teise)
* korjata raha ettevõtluselt (ettevõtte tulumaks, litsentsitasud, load jms. kodumaise ettevõtluse puhul toimub jällegi raha ühest taskust teise tõstmisene, aga välisettevõtluse puhul toob raha riiki juurde)
* müüa riigivara ja/või arendada ekspordipotentsiaali ja võimekusega riiklikku ettevõtlust (toob raha riiki juurde)

Esimesel puhul peab esitama küsimuse, kas on kust ja kellelt võtta, ning kas ei teki effekti, et võttes raha ühest kohast, tuleb see sinna samasse tagasi panna teisest kohast

Teisel puhul saab küsida samamoodi + küsida, kas selle tulemusel jääb siin ettevõtteid vähemaks ja lõppkokkuvõttes tekib kasumi asemel kahju

Kolmandal puhul tuleks endalt küsida, et mida võiks müüa (mets? maavarad? maa? jne), või milliseid välisturgudel kasumlikke riiklikke ettevõtteid me saaks luua ja peaks looma


Eraldi variandina jääb muidugi ka riigi poolne raha laenamine ja võlgu elamine.
Siin tuleb vaadelda eeskätt seda, mille jaoks raha laenatakse ja kas see lõppkokkuvõtes tasub ennast ära või mitte (möödapääsmatud kulutused ja rahastused, emotsioonikulutused, raha/väärtuseid taastootvad kulutused jne).


Seega minu nägemus komplekssest lähenemisest kokkuvõtvalt oleks:

1. Vanaduspensione ja selle alamliike (+ muid nn "tavapensione") ei tohiks mingi aeg tõsta, kuid ära võtta sealt midagi ei oleks konstruktiivne. Sama kehtib riigiametnike palkade jms rahaliste hüvede kohta.
2. Eripensionid tuleks kardinaalselt reformida (mitte reformida nii, nagu praegu UKR oma reforme teeb)
3. Riigiaparaadi laristamised tuleks kardinaalselt koomale tõmmata. Kohe.
4. Teatud maksureformid. Raskel ajal tuleks kasvõi ajutiselt sisse viia ettevõtete tulumaks, mõelda emotsioonideta läbi nn "astmelise tulumaksu" plussid ja miinused (kusjuures neid astmeid ja astmete erinevaid tehnilisi näitajaid on põhimõtteliselt lugematu hulk ja tuleks läheneda konstruktiivselt, mitte ajakirjanduse tasemel, kus pasundatakse alati mingitest jäikadest üüberastmetest, mis tegelikult on muudetavad ja kokku lepitavad)
5. Kaaluda riigivara müüki, mis ei pea olema massiline (mets, maavarad, maa jms)
6. Kaaluda võimalusi rahvusvahelisel turul läbilöövate riigiettevõtete loomiseks (miks mitte ka sõjatööstuses leida oma nišš?), kahjumlike mittestrateegiliste riigiettevõtete müük (kui on).
7. Võtta igal juhul ka pikaaegset laenu.

Saadav sääst suunata riigikaitsesse.

OK. Mängime läbi ka laenu variandi. Näiteks nii:

Aastatel 2016-2020 emiteeritakse kaitseinvesteeringute otstarbel Eesti Vabariigi 10-aastaseid võlakirju, iga aasta 100 miljoni euro ulatuses. Eesti võlakoormus kasvab 2% SKT-st, misjärel ta on endiselt väga väike.

Võlakirjade aastane tootlus praegusel madala intressi perioodil jääb alla 1% (kõrge laenukoormuse ja muude probleemidega Soome on näiteks kusagil 0.9, Saksamaal päris 0 ligi). Intressikulud on 1 miljon esimesel aastal, mis suurenevad 5 miljonini (see on suurusjärk, mis läheb riigieelarvest parteikontorite rahastamiseks näiteks - no peab mõni akf reaalset tööd tegema hakkama, mis teha). Ka mustem stsenaarium, kui intressid peaksid tõusma - no kuni meid ei rünnata, siis üle 3-4% Eesti riigi bondi tootlus ikka ei tõuse - rünnak on nagunii default (ja Saksamaa saab sel kombel oma 5. artikli kohustust täita, et maksab kinni ). Maksimaalne aastane intressikulu üle 20 miljoni ei lähe, pigem esialgu jääb alla 5 miljoni.
Tagasimakse hakkab aastast 2026, kui 100 miljoni eest võlakirju aastas tuleb kustutada (kusjuures võib ka osaliselt või täielikult uute võlakirjadega refinantseerida).
Kui arvestada SKT kasvu ja inflatsiooni koosmõjus riigikaitse eelarve keskmiseks aastaseks suurenemiseks 4%, siis on meie 2026 aasta kaitse-eelarve 451 korda 1,04 astmel 10, ehk 667 miljonit eurot. Kui eeldada, et aastal 2026 on see Venemaa jama mingi lahenduse leidnud ja ei pea enam nii palju investeerima, siis aastas 100 miljonit võlgade kustutamiseks kulutada, on meile siis võimalik küll. Musta stsenaariumi arvutuse võib teha 3%, siis saame tulemuseks 606 miljonit riigikaitse raha aastal 2026. Ka siis peaks hakkama saama. Kogu maailma riigid, kel pole just suuri naftarahade sääste finantseerivad ennast nii. Ja nipp seisneb selles, et SKT kasv pluss inflatsioon on läbi ajaloo alati rohkem, kui suhteliselt stabiilse riigi bondi tootlus. Ainult Eesti arvab, et on kõige kavalam.

Vastus tommy-le:
Nii et riigi julgeolekus on "teiste rahakott" ja enda rahakott? Indivuduaalne julgeoleku kindlustamine on siis OK jah? Igaüks enda eest? Odini sõdalased ja muu selline?
Ega siis tark inimene teiste eest surema ju lähe, ainult lollid teevad seda, käivad õppustel ja ..

Toetan Heremit (kuidas muidu )

Olen (riigikaitse)planeerimises sees olnud mitte servapidi (nagu üks foorumlane siin enda kohta ütles), vaid kahte jalga pidi. Saan aru ka riigi finantsplaneerimisest. Seetõttu ütlen täie selguse ja vastutustundega, et see kiht-kihi haaval kõigilt samavõrra mahakoorimine on idiootsuse tipp. See ei ole mitte otsustamine vaid otsustamise enda seljast ära lükkamine. Munadeta käitumine ühesõnaga. Palun tundke end solvatuna

Kuid ilma igasuguse teravuseta - alles kirjutati selle kohta minu arust suurepärane artikkel Päevalehes. Ei mäleta täpselt millal ja kelle poolt. Kokkuvõttes - ainuke õige otsustamine on asjade kinni panemine (või nt arendamisest loobumine). See on vastutuse võtmine. Öeldes, et võtke kõik nt 10% koomale näitab seda, et ütleja tegelikult ei tea kuidas süsteem (riik) toimib ja teisalt ka seda, et ütlejal endal tegelikult mingit visiooni asjade edasiliigutamisest pole. Puudub arusaam, mis on minu visiooni elluviimiseks tähtsam ja mis mitte. Tõsi küll, kriisi tingimustes on ühekordselt võimalik proportsionaalset lõiget teha, aga sellele peab koheselt järgnema ka selge visioon tuleviku suhtes.

Trummile - meie riik toimib nii nagu see täna toimib. Peaministrile selliste volituste andmine nõuab sisuliselt kogu riigi toimimise ümberstruktureerimist. Ja olen ka päris veendunud, et Sa ei hooma (mitte, et mina täielikult aru saaks) neid teisaseid efekte - alates sellest, et tekiks peaministri ministeerium ja lõpetades näiteks meie erakondliku poliitika (koalitsioonide moodustamine) totaalse ümberkorraldusega. On see võimalik? Kindlasti. On see odavam ja mõistlikum? Kahtlen. Sellised mõtisklused kuuluvad ikka sinna oleks minu olemine valda (ehk tuleks oleksioloogiasse ümber tõsta). Ühesõnaga - sõdid reeglitega, mitte ei taha mängu mängida. Nagu oleks jalgpallis käega värava löönud ja seletad, et miks nii lollid reeglid on, kui oleks teised, siis oleks võitnud. Aga siis kehtivad ju reeglid ka teiste jaoks?

Ja muidugi hullult põnev on see laenuvõtmine ja veel põnevam on see (küüniline?) mõte, et savi, küll see rahandusmaailm mõne aasta pärast kokku kukub. Võib ka õige olla, aga kui võimalik meie praeguse poliitilise maastikuga seda ideed ellu viia on? Paar pisiasja teha vaid - uued erakonnad ja parlamendis täielik vahetus.

Trummile - meie riik toimib nii nagu see täna toimib. Peaministrile selliste volituste andmine nõuab sisuliselt kogu riigi toimimise ümberstruktureerimist. Ja olen ka päris veendunud, et Sa ei hooma (mitte, et mina täielikult aru saaks) neid teisaseid efekte - alates sellest, et tekiks peaministri ministeerium ja lõpetades näiteks meie erakondliku poliitika (koalitsioonide moodustamine) totaalse ümberkorraldusega. On see võimalik? Kindlasti. On see odavam ja mõistlikum? Kahtlen. Sellised mõtisklused kuuluvad ikka sinna oleks minu olemine valda (ehk tuleks oleksioloogiasse ümber tõsta). Ühesõnaga - sõdid reeglitega, mitte ei taha mängu mängida. Nagu oleks jalgpallis käega värava löönud ja seletad, et miks nii lollid reeglid on, kui oleks teised, siis oleks võitnud. Aga siis kehtivad ju reeglid ka teiste jaoks?

Soomes kasutatakse samasugust süsteemi, kui teatud valdkondades on määratud juhtivministeeriumid, kellel on õigus anda teistele ministeeriumitele ala piires korraldusi. Sedasi on organiseeritud nii tsiviilvalmisolek kui ka minu lemmik tsiviilkaitse. Nt tsiiviilkaitse juhtivministeerium on siseministeerium ja sõjalise tsiviilvalmisoleku juhtivministeerium on kaitseministeerium. Piltikult öeldes, kui siseministeerium peab vajalikuks, et sotsiaalministeeriumi haldusalas olevates vanadekodus peab olema 20 gaasimaski, siis see nõue kehtestatakse ning sotsiaalministeerium peab täitma - oma eriarvamust võite pärast koalitsiooni saunapeol aruitada. Saab küll, kui tahetakse. USA-s ja Venemaal on nt see tsiviilkaitse lahendatud veel ekstreemsemalt - ühe juhi põhimõttel (FEMA, Mtse-S).

Eesti häda mitmete probleemide lahendamisel on nn komisjoni tööpõhimõte, kus tulemuse ja input/output suhte eest ei vastuta keegi. Tulemuseks ongi, et tulemusi pole.

No eks meilgi ikka eriti rahaministeerium pole käsulaudadega kitsi, olen oma riigiametnikelt sõpradelt kuulnud. Kahjuks käib seal elu mingite dogmade järgi, millel pole enam ammu mõistlikku seletust a la:

"Eesti riik laenu ei võta!", "Fosforiidi kaevandamist ei tohi isegi mitte uurida!", "EL rahade tagasimaksega ei tohi isegi väikeses summas mitte riskida!" jne. Neid jt samasuguseid teadmisi tambitakse riigi rahandusametnikele alates tööle asumisest ja kui nad karjääri teevad, siis peavad nad olema ka minetanud igasuguse võime enam neil teemadel kas või arutleda.

Veiko Palm kirjutas:Kuid ilma igasuguse teravuseta - alles kirjutati selle kohta minu arust suurepärane artikkel Päevalehes. Ei mäleta täpselt millal ja kelle poolt. Kokkuvõttes - ainuke õige otsustamine on asjade kinni panemine (või nt arendamisest loobumine). See on vastutuse võtmine. Öeldes, et võtke kõik nt 10% koomale näitab seda, et ütleja tegelikult ei tea kuidas süsteem (riik) toimib ja teisalt ka seda, et ütlejal endal tegelikult mingit visiooni asjade edasiliigutamisest pole. Puudub arusaam, mis on minu visiooni elluviimiseks tähtsam ja mis mitte. Tõsi küll, kriisi tingimustes on ühekordselt võimalik proportsionaalset lõiget teha, aga sellele peab koheselt järgnema ka selge visioon tuleviku suhtes.

Ära lase kriisi raisku !

Eesti majandus( ja maksusüsteem), mis on orienteeritud odavale allhankele on ennast ammendunud, kuna meie palgad on tõusnud tasemele, kus tööjõukulud on EXCEL-i tabelites märkimisväärseks muutunud. Rikkalt elame

Et edasi minna tuleb õppima tegema nutikamaid asju, mida saab kallimalt maha müüa kuna masstootmist meie ressursside juures käima panna ei kannata. Tööviljakus on madal, tööviljakus on lihtsustatult siis
(tehtud asjade arv * nende müügist saadud kasum) / tegemises osalevate inimeste arv

Minu ettepanek Eesti panga varaostuprogrammi ehk rahatrüki foonil:

1. Tulumaksumäära taastamine 20%-lt 26%-le. Annab juurde ca. 100M€/aastas.

2. Riigikaitse võlakirjad (ise ostaks ja vahetaks kohaliku pensionifondi, mis ka ostab). Näiteks 100M€/aastas. Garanteeritud intress: 1%+aasta euribor.

3. Kaitseeelarve jagada neljaks (Personalikulud, hanke-ja investeeringukulud, majanduskulud, võlakirjade teeninduskulud).

Mercurius kirjutas:Minu ettepanek Eesti panga varaostuprogrammi ehk rahatrüki foonil:

---
2. Riigikaitse võlakirjad (ise ostaks ja vahetaks kohaliku pensionifondi, mis ka ostab). Näiteks 100M€/aastas. Garanteeritud intress: 1%+aasta euribor.

---

Ostaks isegi, aga ma kardan, et meile ei jätku. Mõistliku tootlusega võlakirja vastu alla 10% võlakoormusega riigilt saab olem nii suur huvi, et meile lihtsalt ei jätku. Pealegi on EP alati valmis järelturult need kokku ostma rahatrüki programmi raames.

Eestis vedeleb eraisikutel pangaarvetel ilma reaalse intressita või vähetulusatel tähtaegsetel hoiustel suurusjärgus mõnikümmend miljardit eurot. Paljudel vedeleb seepärast, et puuduvad mõistlikud ja mõistliku tuluga investeerimisvõimalused ja inimesed lihtsalt kardavad.

Seepärast on täiesti terav idee luua riigikaitse võlakirjad, näiteks emissioon 10-ks aastaks summas 10 miljardit eurot, mis võimaldab kaitse-eelarve suurendada lähimal kümnendil suurendada 5%-ni SKP-st ja sellega lahendada enamiku võtmelünki nagu soomustehnika, suurtükivägi, rannakaitse ja lennuvägi/õhutõrje vähemalt sellisel tasemel nagu Soomel see lahendatud on.

Täna on Eesti majandus seisus, kus välisinvesteeringud lahkuvad. Selle põhjuseks on peamiselt odavtööjõu kadumine, kuid ei saa alahinnata ka nende otsuste taga olevaid poliitilisi riske (et ühel kenal päeval ollakse aktsionär Venemaal kõige kaasnevaga).

Kapten Trumm kirjutas:
Seepärast on täiesti terav idee luua riigikaitse võlakirjad, näiteks emissioon 10-ks aastaks summas 10 miljardit eurot, mis võimaldab kaitse-eelarve suurendada lähimal kümnendil suurendada 5%-ni SKP-st ja sellega lahendada enamiku võtmelünki nagu soomustehnika, suurtükivägi, rannakaitse ja lennuvägi/õhutõrje vähemalt sellisel tasemel nagu Soomel see lahendatud on.

Ma natuke kahtleksin, kas Kamin ja KV on valmis nii suurt summat vastu võtma ja mõistlikult kasutama. Aga juba miljardiga saaks nii soomusmanöövervõime kui keskmaa õhutõrje mõistliku ajaga.

Soomes kasutatakse samasugust süsteemi, kui teatud valdkondades on määratud juhtivministeeriumid, kellel on õigus anda teistele ministeeriumitele ala piires korraldusi. Sedasi on organiseeritud nii tsiviilvalmisolek kui ka minu lemmik tsiviilkaitse. Nt tsiiviilkaitse juhtivministeerium on siseministeerium ja sõjalise tsiviilvalmisoleku juhtivministeerium on kaitseministeerium. Piltikult öeldes, kui siseministeerium peab vajalikuks, et sotsiaalministeeriumi haldusalas olevates vanadekodus peab olema 20 gaasimaski, siis see nõue kehtestatakse ning sotsiaalministeerium peab täitma - oma eriarvamust võite pärast koalitsiooni saunapeol aruitada. Saab küll, kui tahetakse. USA-s ja Venemaal on nt see tsiviilkaitse lahendatud veel ekstreemsemalt - ühe juhi põhimõttel (FEMA, Mtse-S).

Trumm, ega Sa ju minu postitust päris (mõttega) läbi ei lugenud? Ei saa muuta kardinaalselt riigi toimimist selliselt, et ka tagajärjed poleks kardinaalsed. Juhtivministeeriumi idee toimib ju mõlemapoolselt või mis? Peale Sinu gaasimaskide muretsemist otsustab sotsiaalministeerium kaitseväelaste pensionisüsteemi muutmise, sest nemad on ju juhtivministeerium. MKM otsustab keelata ajateenijatele C-kategooria juhilubade andmise, ei luba gabariidiväliseid sõidukeid liiklusesse ning käsib uuendada masinaparki (Euro-6 vms iganes norme Sa ise teistes postitustes esitad). Ja haridusministeerium paneb kaitseväe õppeasutused kui ebaperspektiivsed kinni. Saunapeol arutatakse?

Mulle on põhimõtteliselt vastukäiv primitiivne - seal raha palju, küll lõigata saab - lähenemine. Selleks, et aru saada, kas valdkonnas on 100 000 üle või hoopis miljon puudu, peab ikka tark inimene olema. Või siis kuulama tarkade inimeste juttu. Sellised heietused, et ostetakse nahkdiivaneid ja kohvimasinaid palju ei maksa. Ning otsustamiseks peavad suured munad olema. Tarkus ilma munadeta on mõtetu targutamine ja munad ilma tarkuseta ongi lihtsalt munad.

Lisan oma kaks kopikat kärpeteemasse: siis keegi tegi ettepaneku, et vanemapalk viia kõigile võrdseks, sest laste vajadused on sarnased ja pealegi raha eest lapsi ei tehta. Põhimõtteliselt õige, kuid vanemapalk on mõeldud mitte lapse vajaduste katmiseks vaid vanema puudujääva teenistuse katmiseks väikelapsega kodus oldud aja eest. Seetõttu ongi määratud nö maksimumpiir, et nö sissetulekute ebaõiglus liiga suureks ei läheks. Teiseks - ehkki raha ei pane rohkem sünnitama, siis vanemapalga mõjude uuringus on ilmnenud, et nö suurema sissetulekuga emade (st. ka suurema vanematoetusega) realiseerunud laste arv on ka suurem. Ma pigem arvan, et oma osa siin on suhteliselt hästi säilinud majanduslikul toimetulekul väikelastega beebide peredes.

Teiseks - tervishoiukulud. Nüüd pole küll objektiivne, sest töötan ise süsteemis, kuid meie tervishoiusüsteem on SKP-suhte poolest euroopa efektiivseim. Raske oleks siit midagi maha koorida, ilma, et kuskilt hakkaks midagi põhjalikult kärisema. Laiem valik teenuseid hästi toimivaid teenuseid ja tugiteenuseid annab krooniliste patsientide puhul parema tulemuse ning vähem tüsistusi. Võtame näiteks Alzheimeri tõve - raskete dementsete hooldamine on paras kunsttükk. Makstes kinni nende päevakeskuse (mida osad omavalitsused teevad), on võimalik hooldajal minna tootvale tööle, olla rahulolevam ning tõenäoliselt risk talle endale haigestuda kasvõi depressiooni on märkimisväärselt väiksem.

Ühesõnaga kärpida ei saa "kõigilt 10%" ja "teeme kõik võrdseks".

mäger kirjutas:Ühesõnaga kärpida ei saa "kõigilt 10%" ja "teeme kõik võrdseks".

Nii kui jutt numbritele läks on selgunud, et kärpimine(tegelikult raha ümbesuunamine) on võimalik. Tahet peab olema asjade muutmiseks !