Vaatasin, et oleme märkamatult avastanud ühe asja, mis NSVL-s hea oli. Lada Niva
Sõitsin õhtul kodupoole ja minu ees kimas just nagu nimme mingi Niva-põhine pikapi laadne asi (VIS või mis ta on).
Hoidis läbi lumepudru päris head kiirust.
Mingi kummalise kokkulangevuse tahtel oli Niva tema loomise järel "analooge mitte omav" masin otseses tähenduses. Nimelt tollal puudus veel autoklass, mis ühendaks sõiduauto mugavused (sh kinnine kandev metallkere) maasturi läbivusega. Sellest kontseptsioonist kasvas hulk aastaid hiljem välja autoklass nimega pargimaasturid. Tõsi, sõiduauto ja maasturi ristamisi oli NSVL-s tehtud ka varem, näiteks Gaz-M72 (Pobeda ja "villise" ristamine) ning Moskvits 410 ja 411 (vastavalt 403 ja 423 maastikuversioonid. Paraku olid need autod endiselt traktorlike sõiduomadustega.
Niva peaks olema esimene (nii venes kui maailmas), kus konstruktoritel õnnestus edukalt kombineerida sõiduauto (laadsed) sõiduomadused ning maasturi läbivus.
Niva neliveosüsteemis midagi ülikeerulist pole, kuid tegu peaks oleka ühe esimese taolise autoga, mis oli pideva neliveoga (mõlemad sillad olid kogu aeg veetavad läbi keskdiferentsiaali). See on ka üks tema maastikuomaduste alus - kui teistel analoogse hinnaklassiga käkkidel tuli maastikule jõudmiseks kõigepealt auto seisma jätta ning lülitada sisse esisild (mis oli taga "jäigalt", st kasutatav ainult pehmel pinnasel), siis Nivaga võis kergematest mudalompidest läbi kimada kiirust alandamata.
Tõsisemal maastiku kasutamiseks oli ette nähtud (tavaoludes lahtise) keskdiferentsiaali lukustamine käsitsi ja vahekastis aeglustuskäik (2 eraldi kangi keskkonsoolil).
Sejuures tasub märkida, et Niva põhiline hinnakonkurent Suzuki Jimny pakub kallima hinna eest veoautolaadset talaga esisilda, samas Nival on (ja oli juba 70ndatel) korralik sõltumatu esivedrustus, mis on tänaseks muutunud trendiks kõikidel kallitel suurtel maasturitel.
Nivat varustati nõuka ajal kahte tüübi Lada mootoriga, põhimudel oli natuke muudetud 2016 1,6 liitrine 80 hj ja kõrvalmudel oli 21011 1,3 liitrine 69 hj (tähis 21213). Hiljem lisandusid sinna omamaine 1,7 liitrine (arendatud 1,6-sest) sissepritsemootor ja kindlasti veel ühte-teist. Kõige töökindlamaks peetakse endiselt ürgset karburaatoriga 1,6st.
Tegu peaks olema kõige eksportturgudel kõige edukama Lada mudeliga.
Nõrkused on nõuka autodele iseloomulikult probleemid kvaliteediga (vajab hoolitsevat kätt) ja roostega (viimane peaks olema nüüd väiksem probleem, sest minuteada nad tsingivad nüüd keresid). Originaalne mudel on väikse tagaluugiga ning 2106 tagatulede ning salongisisuga. Seda peetakse sisu poolest paremaks (nagiseb vähem ja peab paremini vastu). Uuendatud mudel on suure tagaluuguiga (avaneb stangeni), 2104 laadsetee tagatuledega ja Samara sisuga (mis nagiseb rohkem ja ei pea vastu). Ka on maanteesõidul müratase tänases mõistes tohutu (maksimaalkiirus on ka 130 kmh), sest need rohkearvulised ülekanded, maastikurehvid, aeglased ülekanded ja nigel müraisolatsioon tagab rohked "heliefektid" kabiinis.
