Iraanis toimuvate protsesside analüüs annab võimaluse heita pilgu Venemaa tulevikku
Vene majandus on juba ligi kaks aastat elanud eriolukorras, mille määravad sõda ja rahvusvahelised sanktsioonid. Otsustades selle järgi, kuidas kõik areneb, võib see eriolukord kesta palju aastaid – nagu Iraanis, mille kogemust analüüsisid oma artiklis Vene Akadeemia Majandusinstituudi teadlased. Teadused Natalia Smorodinskaja ja Daniil Katukov.
Iraani majanduse struktuur ei erine kuigivõrd Venemaa omast: mõlemad riigid sõltuvad suuresti naftaekspordist. Rahvusvaheliste piirangute vastu võitlemise režiimis on Iraani võimud eksisteerinud palju kauem kui Venemaa omad. Ameerika sanktsioonid on kehtinud alates 1979. aastast. Alates 2011. aastast on Iraani tuumaprogrammist tingitud sanktsioonid muutunud tõeliselt rahvusvahelisteks – neid toetas ÜRO.
Iraanis toimuvate protsesside analüüs annab võimaluse heita pilgu Venemaa tulevikku. Veelgi enam, majandusbloki pakutud sanktsioonide vastu võitlemiseks kavandatud meetmete kogum kordab suuresti Teherani "vastupanumajanduse" loomist.
Esimene asi, millele Smorodinskaja ja Katukov oma tekstis tähelepanu juhivad, on see, et Iraanil pole kunagi õnnestunud pääseda sõltuvusest toorainest. Tehnoloogiliste piirangute tõttu põhineb impordi asendamine vananenud tehnoloogiatel. Enamikus tööstusharudes üritavad iraanlased kas reprodutseerida seda, mida nad kunagi oskasid teha, või impordivad nad nn paralleelimpordi kaudu seadmeid, mida nad saavad hankida. Uusimatest seadmetest pole juttugi.
Konkurentsivõimelist tootmist on neis tingimustes peaaegu võimatu üles ehitada, eriti kui arvestada, et impordi asendamine on suunatud küllaltki piiratud sisenõudluse rahuldamisele ning maailma suurtootjad võitlevad omavahel maailmaturu eest. Skaala on võrreldamatu. Endiselt on võimalik asendada madala ja keskmise keerukusega tooteid, nagu toit ja riided. Kõik, mis on keerulisem, tuleb edaspidigi ostma sama "paralleelimpordi" raames.
See toob kaasa ülemineku teisele probleemide rühmale, mida seostatakse kasvava sõltuvusega "alternatiivsetest partneritest", millest peamine nii Venemaa kui ka Iraani jaoks oli Hiina. Sõltuvus Hiinast toob kaasa nõudluse tõsiste toorainete allahindluste järele ja nende valmistoodete monopoolsete kõrgete hindade järele. Iraani ja Venemaa ettevõtetel pole kuhugi minna, nad peavad kauplema nendega, kes nõustuvad, ja nende tingimustel. Keegi võiks loota, et tänu sanktsioonidele hakkavad Hiina masinaid kasutavad Venemaa ettevõtted just selle "taasindustrialiseerimisega", millest enne sõda nii palju räägiti. Iraani kogemus näitab, et praktikas toimub "töötleva tööstuse pealtkuulamine" pragmaatilised idapartnerid.
Kolmas probleemide rühm on lahutamatult seotud kahe esimesega. See on krooniline inflatsioon ja rahvusvaluuta odavnemine. Smorodinskaja ja Katukov rõhutavad, et inflatsiooni peamiseks allikaks on struktuursed probleemid. Rahvusvaheliste piirangute tõttu eksport kahaneb ja eksporditulud veelgi vähenevad, kuna vähenevad mitte ainult füüsilised tarnemahud, vaid ka hinnad. Partnerid, kes ostavad toorainet sanktsioonidest mööda, nõuavad allahindlusi. Kõrgtehnoloogiliste kaupade ja seadmete tarnimise piirangud sanktsioonidega riiki toovad kaasa kulude suurenemise, kuna on vaja piirangutest mööda hiilida.
Sellega seoses on vaja ehitada keerukaid finants- ja logistikaskeeme, mis toimivad vaid piiratud aja jooksul – kuni need muutuvad arenenud riikides läbipaistvaks ja arusaadavaks. Siis tuleb kõike otsast alustada. Kõik see toob kaasa välisvaluuta puuduse, mida on vaja majanduse jaoks kriitilise tähtsusega impordi eest tasumiseks.
Sellist inflatsiooni ja devalveerimist intressimäärade tõstmisega jagu ei saa (ja see on just nimelt Venemaa Panga tänane hindade ohjeldamise peamine tööriist). Katsed ülekuumenenud nõudlust alla suruda mitte ainult ei aita, vaid võivad ka tõsiselt kahjustada, kuna laenuintressimäärade ülemäärane tase toob tõenäoliselt kaasa tegelikku nõudlust rahuldavate tsiviiltoodete tootmismahu vähenemise.
Praegu on Venemaa majanduse peamiseks kasvu tõukejõuks nn fiskaalstiimulid. Artikli autorite hinnangul oli selle kogusuurus aastatel 2022-23 umbes 10% SKTst. See olukord on äärmiselt haavatav ja täis "makromajanduslikku lõksu". Kõrge inflatsioon sunnib meid suurendama fiskaalstiimuleid. Föderaalsete kulutuste põhiartiklid on sõjaline tootmine ja sotsiaalmaksed (sõjalised) maksed elanikkonnale. Kasvavate hindade tingimustes tuleb isegi olemasoleva relvade, laskemoona, vormiriietuse ja kõige muu tootmise säilitamiseks, mida võitlusarmee nõuab, üha rohkem maksma.
Ka sotsiaaltoetusi tuleb kogu aeg indekseerida. Need kaks valitsuse kuluartiklit on inflatsiooni peamine allikas. Suurenenud rahastamine ainult kiirendab hindu veelgi. Kui hakkate kulutusi piirama, võite langeda stagflatsioonilisse majanduslangusse ja kasvavasse sotsiaalsesse rahulolematusse. Täpselt nii toimub Iraanis.
Autorid toovad välja, et rahvusvaheliste sanktsioonide mõju võib jagada kahte rühma. Need on šokid, mis tekivad vahetult pärast teatud meetmete kasutuselevõttu, ja akumuleeritud mõjud. Kui šokke saab tasandada eelarvesüstide või haldusmeetmetega, siis pikemaajalised negatiivsed tagajärjed kuhjuvad seni, kuni sanktsioonid kestavad. Mõningaid edusamme kompenseerivad tootlikkuse langus ja majanduse kasvav struktuurne deformatsioon. Arenenud turgudest eraldatus sunnib meid toetama tootmist, mis on avatud majanduses ebaefektiivne ja konkurentsivõimetu.
Iraanil on Venemaa ees kaks tõsist eelist. Sealne demograafiline olukord erineb kardinaalselt Venemaa omast. Keskmine vanus on ligi 10 aastat madalam. Ka pensioniealiste osakaal on väiksem – kaks ja pool korda. Riigis tööjõupuudust ei ole: töötuse määr ületab 10 protsenti. Lisaks peab Venemaa täiemahulist sõda, mis “jahvatab” tohutul hulgal ressursse (sh inimressursse).
Need kaks asjaolu toovad kaasa Venemaa majanduse palju kiirema struktuurse deformatsiooni, mis hõlmab sõjalis-tööstusliku kompleksi kasuks ja tsiviiltoodangu arvelt kaldumist. Sõltuvus eksporditava tooraine hindadest suureneb sellistes tingimustes palju kiiremini ja inflatsiooniprotsesse on palju raskem kontrollida.
https://www.svoboda.org/a/na-puti-stran ... 26857.html
sunnitud odavama valgu poole põõrduma.Ja just nemad on hakanud enim kanaliha ostma.Selline nokk kinni saba lahti seisukord.Lisaks annab huvitavat malakat kanaliha ja munatootjatele veel prokuratuur,kes pidavat tootjaid peedistama igasuguste hinnauuringutega.Seegi on üks põhjus,miks tootjad on toodangut piiramas,pole tootmist pole probleeme prokuratuuriga.
Kui Iraagi näitest pole õpitud, siis oletan, et Playstationi äri venemaaga õitseb