www.militaar.net

Õlle teemast siis. Ei saa küll kuidagi väita, et seda "oli". No eks see saadavus muidugi vaheldus aja jooksul, aga minu mäletamist mööda oli asi ikka, et kas oli või ei olnud.

Kaheksakümnendate algus oli see aeg, kus ma sihukest asja nagu märkama hakkasin. Siis oli Sauel üks suur toidupood, mis kogu alevit varustas. Sinna toodi õlut kaks korda nädalas. Kui õlleauto Sakust kohale sõitis, siis mehed võtsid juba sappa. Toodud õllest jätkus samaks ja järgmiseks päevaks. Kolmas päev oli juba paus. Siis tuli järgmine õlleauto. Ja Saue oli ju kohe Saku kõrval. Justkui suht hea varsutatus oli. Ah-jaa - ega seal valida küll midagi ei olnud. Tavaliselt toodi ühte sorti, harva kui kahte.

Kaugemates kantides oli muidugi kehvemini. Maapoodidesse toodi üldse ainult kord nädalas, või veel harvemini. Ja ega Tallinna poodides ka seda pidevalt saada polnud. Kaheksakümnendate alguses keska ajast mäletan, kuidas Kaubahalli toodi õlut. Oli samasugune ažiotaaž nagu Saue õllepäeval - mehed kähku krabasid.

Seda sadet vaadati küll, aga ainult et see õlu poes küll ei jõudnud vanaks minna. Nagu juba sai kirjutatud - sai paari päevaga otsa. Hoopis suurem praktiline väärtus oli sel vaatamisel kontrollida, et ega su õlles mingeid lisandeid pole. Suitsukoniga õllepudelit olen ise poes käes hoidnud. Surnud hiirega õlut demoti telekas mingis tarbijakaitse saates.

Maitse poolest olid vähemasti Saku õlled küll enam-vähem OK. Aga mis oli tolle aja õlle omapära - vahtu ei tekkinud ja vaht ei seisnud. Sihuke õhuke milli-paarine mullikiht tuli klaasi kallamisel õllele peale. Ja liisus ka kohe ära. Kaheksakümnendate teises pooles hakkas Saku tegema Žiguli eripruuli, mis normaalselt vahutas ning see vaht ka püsis. Siis oli jälle selle järele eriline nõudlus.

Õlle saadavuse osas (nagu ka muu alkoholi osas) oli erandlik muidugi Andropovi aeg. "Andropovi suvi" oli Tallinnas eriline selle poolest, et igal pool müüdi vaatidest lahtist õlut. Samal ajal oli siis ka poodides pudeliõlu paremini saadaval. No aga see aeg jäi lühikeseks. Tuli Gorba ja keeras kõik need kraanid kinni. Alles päris kaheksakümnendate lõpus hakkas jälle normaalsem õllekaubandus peale. Ja siis hakkas ka normaalsemat õlut saama, nagu seda eripruuli juba mainitud sai.

Veel on mul erakordne mälestus kuskilt 1988 või 89 aastal õllejoomisest Lenskas. Neil aastail sai päris tihti Lenskas komandeeringutes käidud. Ühelt selliselt tagasi tulles tassisime oma kolad jälle raudteejaama ja ostsime öisele rongile piletid ära. Tuleme jaamast välja - miskine furgoon sõitis jaama kõrvale platsi peale ja hakkas otse autost õlut müüma. Saba kohe 20 meetrit, meie kolleegiga ka mõlemad sappa. Saame omad pudelid kätte ja läheme nuka taha, et lahendame ühe kohe ära. No see vedelik seas pudelis oli tõesti üks kergelt õlle maitsega vesi. Eestis polnud ma sellist kunagi saanud. Isegi kusagil odavas õllekas lahjendatult mitte...

Minuarust olid need Ziguli jne sovjeti õlled veits rõvedad. Maal vahetevahel joodi, aga muidu oli meil keldris ikka mõned ankrutäied kesvamärga alati mulksumas See oli kvaliteetne, maitsev ja "efektiivne" et mitte öelda salakaval. Kodu ligidal oli üks õllesaal - sealt müüdi "lahtist" - minuarust maitse järgi otsustades oli sinna vett sisse pandud (no maitsest saab aru).

toomas tyrk kirjutas:Õlle teemast siis. Ei saa küll kuidagi väita, et seda "oli". No eks see saadavus muidugi vaheldus aja jooksul, aga minu mäletamist mööda oli asi ikka, et kas oli või ei olnud.
...

Iga asjaga on nii, et kui on otsas siis teda pole.
Aastatel 86 ja peale ma küll ei mäleta, et mingi eriline ikaldus oleks olnud. Kui Saku või Karksi oma polnud siis kohaliku tehase toodangut ikka jagus.
Nagu eelpool tähendasin, ei mäleta ma, et meil mõnel reedel jäänuks õlu joomata sellepärast, et teda ei olnud. Tõsi küll, kui tahtsid head õlut siis pidi pisut luurama ja uurima, kus ning millal teda on.
Tänapäeva mõistes ta eriline asi polnud. Algvirre tihedus oli vist ~ 10%, promille vist alla nelja isegi.

Aga noh, kohad olid erinevad ja toona oli see varustamine kuidagi väga erinev erinevates kohtades. Ma polegi aru saanud, millest see sõltus. Mingi kohalik ülemus tundis mõnda muud ülemsut?

Sündinud see Saku virre suurt juua, eriti takkajärgi vaadates. Lihtne tõestus- minul oli toona selle va 0,5 liitriga tükk istumist. Samas, kui 88 esimest korda Saksamaale sai, polnud mingit probleemi poolteist liitrit toidu kõrvale poolteist liitrit märkamatult "ära lahendada"...ja lisa tahta.

Kahjuks olin nõukaajal veel liiga noor, et õlut tarbida, kuid vanaisa Zigulli õlut sai ikka korraks proovitud. Eluks ajaks on meelde jäänud maitse, mis tänapäeva õlle maitsega pole võrreldav, lihtsalt vedelik oli jälgilt viha maitsega. Olen proovinud ka nn tänapäevast zigulli õlut, aga ei ole ikka see, võibolla on asi selles, et tollased maitseretseptorid polnud lihtsalt alkoholiga harjunud.

Kapten Trumm kirjutas: Kodu ligidal oli üks õllesaal - sealt müüdi "lahtist" - minuarust maitse järgi otsustades oli sinna vett sisse pandud (no maitsest saab aru).

No see õlleka "lahtine" oli üks eriline frukt. Ei vannu, et järgnev jutt on 100% tõde. Ehk on linnalegend. Aga omal ajal see ringi liikus ja ju siis tundus piisavalt usutav, et levis.

Nimelt olevat õllekas õlle lahjendamine toimunud järgmiselt: Vaat lasti suurde nõusse tühjaks. Lisati ca 1/3 vett. Või ka rohkem. Siis pudel viina, enamasti mitte rohkem. (Et ikka kraade oleks ning pähe hakkaks, muidu saavad mehed kurjaks). Et see segu veel vahutaks ka, siis peoga pesupulbrit, siis mõlaga segamini, kannudesse ja kanna aga ette...

Mis aga puutub kvaliteetõlut, siis tšehhi õlut võis aeg-ajalt isegi Eestist osta. Kõige kindlam retsept selle hankimiseks - mine valimiste päeval kohe hommikul valima. Samast valimisjaoskonnast said veel sakkumiks kõrvale osta peenemat suitsuvorsti ja muud head-paremat kraami, mida argipäeval poes ei olnud. Karsklastele pakuti defitsiitset kirjandust...

Eks see võis ka nii olla, sest mina mäletan sellest õlleka kohast alatasa "neliveoga" kodupoole liikuvaid mehepoegasid - no sellest lahjast lakkest annaks end kraade tõstvate "lisadeta" ikka käpuli lakkuda. Seedimine hakkab enne ju vastu kui staažikas napsumees end õllega käpuli joob. Ja need käpuli mehed sealt õllekast tulid, kaasatoodud kraami seal kuuldavasti pruukida ei lubatud, peremees kartis, et kord läheb käest.

Üks väga kole koht see igatahes oli. Minu õlled nõuka ajast, nii vähe või palju selles eas neid mekitud sai, pärinevad enamasti vanaisa ankrust, kust sai siis salaja purgitäis niristatud ning küla poistega käidud seda pööningul manustamas. Hiljem, ka legaalselt laua taga. Tõsi, see koduõlu mingi "heinateo jahutus" küll polnud, sest tema efekt on aeglane, kuid tugev ja seda pool liitrit joonud heinalised järgmine tund aega küll suuremad töötegijad polnud.

Haljala õlut kutsuti rahvasuus "pardijalaveeks". Kurjad keeled pajatasid, et kuu lõpupäevadel, kui plaanitäitmisega raskusi oli, visatud tuletõrjevoolik tehase taga asuvasse parditiiki, abistamaks plaanitäitmise numbrite korrigeerimist.
Tšehhi õlut oli suht tihti saada. Tõsi küll, selleks tuli omada karvast kätt ministrite nõukogu puhvetis. Ja Varma õlu oli suht joodav. Saare kolonni ülem ja varustaja omandasid mandri untsakate südametevõitmise tehnika nobedalt...

No kaks kunagi Saku tehases töötanud tuttavat väitsid, et Vene ajal uppus vähemalt üks tööline õlletünni ära (kui kiiresti laip leiti, ei osata öelda) ja kui see rahvajuttudena avalikus sai, siis olevat Sakut tükk aega ala "laibaveeks" või midagi taolist kutsutud. Mine võta kinni, kui tõsi see on, kuid vähemalt tööajal olid töölised jooki manustanud küll ja küll, ühe tuttava isa alkoholism oli sealt alguse saanud.

Nõukaaja sigarettidest.

Isikliku hinnangu kohaselt olid jah meie "tippmargid" Rumba ja Ekstra.
Vene kroonus aga läks vennasrahvastele peale kõige rohkem just Tallinn.
Ohved ikka tellisid just Tallinna sigarette.

Eks oma osa mängis ka hinnavahe.
ma või valesti mäletada, aga oli vist nii, et Rumba ja Ekstra maksid 40kop aga Tallinn 60kop ??

Mingil ajal oli tegija meil aga hoopis Djubekk.
Millegipärast sai just seda pidevalt ostetud.

Filtrita sigarettidest läks nii siinsetele tossajatele, kui vennasrahvastele peale ennekõike Priima.
Seda oli kahte sorti - triibulise paberiga ja triipudeta paberiga. Triibulised sigaretid olid hinnatumad, kui ilma triipudeta (see triibuline paber põles paremini kui see teine).
Vist oli ka Astra sigarettidega see paberiteema, et tehti erinevaid (ei mäleta enam).

Siis kui juba tuli see talongide aeg ja kõik muutus defitsiitseks, siis kõigepealt kadusid lettidelt Rumba, Ekstra, Tallinn ja Priima. Jäid Aegna, Ruhnu ja Vana-Toomas. Veel hiljem kadusid ka need ja mustale turule ilmusid vahepeal ainsad saadaolevad sigaretid Stewardess, Rodopi, Orient, BT. Vahel sai ka TU-134 kusagilt.
Kuna sõitsin 80-date lõpp 90-ndate keskpaigani n.ö. erataksot (taksokooperatiivides "Esra", "Kirsi" ja "Mõmmi" - viimane on eriti debiilne nimi ühele taksokooperatiivile ), ja sigarettide jms defka kauba põhimüük käis millegipärast just läbi taksojuhtide, siis mingid ärikad ikka vedasid kastide kaupa meile neid Stewardess ja TU-134 sigarette kusagilt. Üks kast oli alati pagasiruumis, et saaks müüa klientidele


Nõukaaja õllest.

Mul sellega seoses kaks põhilist mälestust:
1. Alati tuli valida võimalusel tumepruun pudel (oli ka rohelistes ja helepruunides pudelites). Väidetavalt oli see alati parem. Ei oska kommenteerida, sest pole kunagi olnud õllesõber.
2. 1985 - 1986 vedasin mingi aeg iga päev GAZ53-ga "Kaubastu" ja ETKVL ladudest toiduaineid poodidesse laiali. Sealhulgas alkohol, nii kange kui lahja. Mul olid põhiliselt nn maapoodide ringid, vahel sai kedagi asendatud ja ka linna poodidesse tavaari veetud. nn "Viinaladu" oli meil eraldi. Vanad olijad tegid noorele nolgile kohe selgeks, et viin ja õlle tuleb peale võtta esimeses järjekorras, et asuks kastis kõige kaugemal kabiini juures. Ülejäänud kaup (toiduained ja karastusjoogid) aga kõige viimasena ja pidi asuma kasti tagumises otsas. Seda seepärast, et alati kui jõudsid sihtpunkti, siis kohapeal juba jõmises alko-ootajate seltskond, kes siis häda sunnil alati aitas tavaari kiirelt maha laadida, et saaks oma õlled ja viinad kiiremini kätte

Mul ekspediitorit polnud ja pidin ise alati kõik maha laadima, seepärast oli see nipp vägagi abiks

Edit:
Üks asi meenus veel.

Kaubaveol oli ette nähtud teatud lubatud max "kadu".
Kas oli 5 kasti kohta üks pudel, mis võis katki minna ???? Ei mäleta.
Igatahes kusagil umbes kolm viina ja viis õllet mul koorma kohta oli lubatud kui võimalik kadu....
AGA ette pidi tagasi tulles laos laohoidjale näitama siis korgiga pudelikaela vähemalt.
Laohoidja vormistas siis selle kao ametlikuks ja ei pidanud midagi kinni maksma.

Vat sellega oli ka selline lugu, et kui ma 85-86 vedasin, siis mul kunagi polnud seda "varu" antud, sest need lubatud kaod olid juba laos laohoidja poolt "ära lahjendatud" elik kõrvale nihverdatud. Kui siis juhtuski, et tõesti läks mõni pudel katki, siis vahiti sind nagu rahvavaendlast ja hakati laos kompunnima juba ära hiivatud pudeleid tagasi

Kui ma pärast kroonut 88 uuesti umbes kuuks ajaks samale tööle sattusin, siis juba oli sedasi, et autojuht oli "kunn" (vbl tulenes see ka sellest, et 85-86 olin alles noor ja roheline, aga 88 juba n.ö. "tegija" ja ei juletud kärna panna). "Kunn" tähendab, et laost kaupa peale võttes lugesid n.ö. "diagonaalis" pudelid kiiruga üle ja kui sealt puudus midagi, siis ei kirjutanud saatelehele alla kuniks orgunniti sulle puuduvad pudelid.

Novat, siis sai selle "lubatud kaoga" äri aetud nii laos kui kauplustes

Fucs, ära unusta Monte Cristot, Relc (vms) ja teisi tollaseid Kuuba toredusi.
Mis tuli veel meelde, Ajakirjanduslevi oli selline tore organisatsioon, kust sai osta ilma talongita suitsu. Sinna tuli iga kuu ca 2-3 kasti (mälu võib alt vedada). Minul oli see hea asi, et sain oma 2-3 plokki iga kuu algul kätte ja ei pidanud muretsema suitsupuuduse üle.

Meil sai talongita suitsu ja viina (aga see, ehk kogused, olid limiteeritud kuidagi - ei mäleta koguseid) osaliselt n.ö. kaubastu või ETKVL-i "omast poest", mis oli mõeldud n.ö. "oma töötajatele". Kui sai ladudest kaupa veetud, siis ma sain ka loa ja võimaluse sealt osta.

Toonast kaubandus üldse iseloomustab nende nn "oma poodide" olemasolu.
Meil olid "omad poed" nii Kaubastul, Tarbijate Ühistul, Lihakombinaadil kui isegi nt. Metsakombinaadil
Siis sai seda defkat kaupa vahetatud omavahel autobaasis, kui vennad oma tööpäeva lõpetasid ja igaüks oli "oma poest", kuhu ligi pääses, kokku ostnud igasugu defkat kaupa

Ma vahetasin nt. siis kui leivakombinaadi kaupa vedasin, lehmakomme ja moosipirukaid suitsude või viina vastu.
Ja siis kui vedasin Metsakombinaadi liinis nende mööblivabriku toodangut (köögimööbel) ja tooret (Tallinna vineerikombinaat, Sonda metsapunkt, Püssi puitlaastplaatide kombinaat jne), siis olid vahetuskõlblikuks "kuumaks kaubaks" roostevabad valamud ja ebastandardse pikkusega "Püssiplaadist" lamineeritud kaardinapuud (viimaseid telliti mõõtude järgi (oli vahepeal mood, et kaardinapuu peab olema täpselt seinast-seina) ja sai Püssist tutvuste kaudu ainult).

*
Alko "Lubatud kadude" realiseerimisega käis ka üks igavene pull alati.
Õllega oli asi suht lihtne, sest korgi sai maha ja peale nii, et aru ei saanud, aga viina jms korkidega oli suur kamm, et märjuke pudelist ilma jälgi jätmata välja saada, et siis katki läinud pudeli kaela saaks koos korgiga esitleda.

Suitsuhindadest: Zolotoje Runo 60 kopikat, Tallinn 40; Rumba, Leek ja Ekstra 30; nn lühikesed suitsud ehk Vana Toomas ja Ruhnu 18; Bulgaaria suitsud olid sõltumata margist 35; Priima 14; Kosmos 8 kopikat pakk. Ning sigarihinnaks oli 3 rubla tükk.

Huvitav oli ka see et seitsmekümnendate lõpul hakkas venelane mingite litsentside alusel tegema Kenti ja Marlborot - väliselt täitsa nagu väljamaa pakend, ingliskeelne tekst ja puha - aga neid jätkus vabamüüki ainult Venemaa suurlinnade, eelkõige Moskva jaoks. Hinnaks oli 60 või 80 kopikat pakk. Eestis, näituseks Tartu täikal oli sama pakk aga 3 rubla ja läks nagu soe sai. Vagunisaatjad vedasid neid siia koormate viisi. Enam vähem sama äri nagu meie fanta ja närimiskummigagi, mida siitpoolt jällegi Venemaale veeti. Fanta hinda enam ei mäleta aga närimiskummi eest, kus pakis oli viis lehte, sai lenskas viis rubla elik rubla lehe eest. Viieteist kopikalise padja eest sai lenskas rubla. Aga see mis eesti kilekottidega toimus - nende ühelt poolt värvilise pildiga ja mis siin 60 kopikat maksid - oli päris põrgu. Neist sai Venemaal viis kuni seitse rubla tükist.

Kenti suhtes nüüd valetasin....hoopis Camelit.