Mida Ukrainast õppida?

[Svejk]

Ukrainas hakatakse ärakeelatud vene sõjafilmide ja seriaalide asemel näitama kodumaiseid ja Poola omasid:

В Украине вместо российско-пропагандистских сериалов будут показывать польские и отечественные фильмы
«Уже сняты первые серии фильма «Национальная гвардия»
http://nr2.com.ua/News/culture_and_scie ... 93776.html

Российские сериалы заменят украинскими и польскими. Об этом председатель Госкомтелерадио Олег Наливайко заявил сегодня во время пресс-конференции в Краматорске, комментируя подписание президентом закона о запрете в Украине российских пропагандистских фильмов и сериалов, сообщили в пресс-службе Госкомтелерадио. «Уже сняты первые серии фильма «Национальная гвардия», события которого начинаются на Майдане и продолжаются в зоне АТО», – добавил Наливайко. Кроме того, по словам его словам, Польша готова за «символическую плату» предоставить украинским телеканалам свои сериалы. Их адаптацией уже занимается Львовская ОГТРК.

Just äsja on valminud esimesed osad uuest Ukraina seriaalist "Rahvuskaart", mis räägib Maidani sündmustest ja sealt edasi.
Poola on valmis "sümboolse tasu eest" ka oma vastavaid seriaale näidata laskma.

P.S.
Aga meie Suur-Maardu on vaeslapse rollis.....
Vabalt võiks Ukraina venekeelset miljonitele mõeldud kvaliteediga televisiooni meil näidata.

[AivarV]

"Kuidas tervikuna on brigaadis lood autasudega?"
"Kõik on normaalne."
"Juhtub seda, et teie järelepärimised võitlejate autasustamisele lähevad kusagil kaotsi?"
"Ei usu, see on kunstlikult üles kergitatud. Kunagi alguses oli nii, et esimene rotatsioon käis, autasustamisele esitatute nimekirjad läksid ära, ATO tsoonist viidi nad juba välja, aga autasud tulid hiljem. Kuid on vaja aru saada, milline koormus on staapides."


Need on paar lauset intervjuust 93. brigaadi komandöri Oleg Mikatsiga. Ja siia siis artikkel sama brigaadi ohvitserilt, tema võitlusest tuuleveskitega - kuidas autasustada oma alluvaid. Sellest jutustab materjalis TSN-i jaoks Ivan Natšovnõi – tankiroodu komandöri asetäitja isikkoosseisu alal reservis (tuntud ka hüüdnimega "Gnom").

Nagu ikka - tsiteerides lgp ksf-i - "tõlge pole sõnasõnaline ja sageli on kasutatud eesti keelele sobivamaid lauseehitusi."



Ohvitser-küborg Ivan Natšovnõi: „Ordenid lähevad priviligeeritud brigaadidele. 93.-ndas autasustatakse ainult postuumselt ja seegi pole kindel.“
http://censor.net.ua/resonance/330911/o ... _posmertno


Autasu on üks kõige tugevamalt motiveerivam faktor peale kuulsust ja raha. Idee kirjutada autasude kohta tekkis kohe pärast intervjuud meie brigaadikomandöriga, milles ta ütles, et autasudega on brigaadis „kõik korras“. „Korrasoleku“ kohta ma kirjutangi.
Tegelikult on autasud üks kõige valusamaid teemasid meie brigaadi jaoks. Miks valusamaid? Suurepäraselt illustreerib probleemi meie võitlejate hulgas ringlev kõnekäänd – 93.-ndas võib autasu saada ainult peale surma ja seegi pole kindel.
Koos oma poistega veetsime ATO tsoonis pool aastat, neist kolm kuud Piskis – kaitsesime Donetski lennuvälja. Juba siis tekkis mul küsimus oma võitlejate autasustamisest. Loomulikult tudeerisin antud teemat selle jaoks, et keda ja mille eest saab autasustada ning tuli välja, et riiklikest autasudest „sirasid“ minu poistele kokku kaks ordenit ja üks medal - Bogdan Hmelnitski orden ohvitseride jaoks, orden „Vapruse eest“ sõduritele ja seersantidele ning kõigile medal „Sõjaväeteenistuse eest“.
Kohe sai selgeks, et selliste lahinguautasudega on ees ootamas tohutu paberite kogumine. Nagu aeg näitas – kartused läksid täide.

1.osa. Suvi, entusiasm

Niisiis, 2014a suvel olin ma täis entusiasmi. Omades head ettekujutust sellest, kuidas saan oma poisse autasustada, kuid omamata absoluutselt mitte mingit ettekujutust bürokraatia mastaapidest, esitasin ma oma tankirühma aukõrgendusele ja mõned sõdurid autasustamiseks. Olles optimist, uskusin kindlalt, et kui ma olen täpselt oma kohustused täitnud, siis läheb ka edasi kõik libedalt. Arvestasin, et Iseseisvuspäevaks saabub õnn mu sõduritele (hinges oli kübeke lootust, et ehk ka minu juhtimine märgitakse ära, ei saa ju iseennast autasule esitada).
Saabus pidupäev, meie positsioonidel oli olukord eriti palav ja mul läksid oma taotlused meelest. Kuid septembri lõpus meenus raport ja proovisin selle saatust välja selgitada. Saatus osutus kurvaks – raport kadus jäljetult olematusse meie brigaadi personaliosakonnas. Noh, juhtub, mõtlesin mina ja esitasin uue ettekande, lisades sinna veel paar autasu haavatud sõdurite jaoks, kes said vigastada tankistide päeval 13.septembril ja hakkasin ootama „imet“.
„Ime“ saabus hoopis teiselt poolt ja hoopiski mitte nii, nagu ootasin – mind kutsuti Kiievisse telesaatesse „Vaprad südamed“, kus meile, 93.brigaadi neljale ohvitserile, andis „verine pastor“ Oleksandr Turtšõnov kätte Ukraina Siseministeeriumi autasud – tulirelvad. Aitäh, kanal „1+1“!
Lisaks sellele esitati koos minuga saates olnud kolm ohvitseri Bogdan Hmelnitski ordeni 3.järgu saamiseks. Ma olin ääretult uhke ja õnnelik, et minu sõbrad said ordenid. Hinges mõtlesin – neid märgiti ära, tähendab ka mind. Kõik läheb plaanipäraselt.
Kuid pärast sain teada, et poisid esitas ordenile mitte meie brigaad, vaid spetsnazi komandör „Redut“, kes ise andis hoogu käskkirjale Donetski lennuvälja kaitsnud 93.brigaadi võitlejate autasustamise kohta. Selles olid 5.jalaväeroodu reasõdurid, õhutõrjujad ja teised. Mõtlesin – hea küll, meil on ju komandörid, nemad teavad täpselt, mida teevad ja ei unusta neid, keda saadeti Piskisse kolmeks päevaks, kuid jäeti sinna kolmeks kuuks ilma vahetuseta ja täienduseta. Üldiselt, auga täitsid oma kohust.

2.osa. November, esimene šokk

Lõpuks jõudis kätte november ja kauaoodatud rotatsioon. Pöördusime tagasi alalise dislokatsiooni kohta ja meile anti korraldus – ette valmistada esildised autasudele ja auastmetele silmapaistnud võitlejatele oma allüksustes. Naiivselt oletasin, et kindlasti juhtkond märgib nüüd ära minu tankistid, jalaväe, õhutõrjujad, kes täitsid oma kohust Piskis. Kuid nagu alati, tankistid unustati jälle. 2. pataljoni taktikaline grupp esitas andmed kõigi kohta, peale sellele juurde lisatud tankirühma.
Arvestades eelnevat kogemust, oli seda ette aimata, mistõttu valmistasin juba tankistide kohta ette eraldi dokumendi – leppisin telefoni teel kokku 2. pataljoni taktikalise grupi komandöriga, sain tema heakskiidu, õnnistuse ja allkirja. Pärast kandsin suurest rõõmust isiklikult kõik selle sinnasamasse „kurikuulsasse“ kohta – 93. brigaadi personaliosakonda. Sai teoks dokumentide „pidulik üleandmine“ ning hingasin taas vabalt – kolmandat korda ometigi peab ime sündima. Kuid võta näpust - kui puhkuselt saabusin, olid paberid sealsamas, kuhu ma nad jätsin.
Mõtlen - no ei, niimoodi asjad ei käi, trügin lõpuni. Alustasin personaliosakonna pommitamist küsimustega, millal vormistate, millega aidata jne. Kokkuvõttes viis minu kahenädalane rünnak selleni, et ma sattusin „autasustamise dokumentide vormistamise komisjoni“ (plaanisin tagant lükata 12-t autasu, aga tuli tegeleda 60-ga).
Ja kuidas küll siinkohal ei meenunud „pidulik“ kohtumine 6.novembril 2014, kui järjekordne kindral ja brigaadikomandöri kt lubasid riviplatsil, et kõik saavad ära märgitud ja mitte keegi ei jää ilma autasudeta; detsember ja Ukraina Relvajõudude päeva tähistamine ohvitseride klubis, kus laval anti üle medalid ja ordenid poistele – tähelepanu – esitatud mitte osakonna, vaid „Reduti“ poolt.
Eriti nutused olid kaks momenti. Esiteks, kui suurtükiväelaste komandörile, inimesele, kellele mina ja kogu Piski koos lennuväljaga oleme elu võlgu, anti üle ainult kaks aukirja! Ja kui kõigile, täpsemalt kogu isikkoosseisule nimekirja järgi avaldati tänu – see tähendab nii vastuhakkajatele, alkohoolikutele, haavatutele, võitlejatele... kõigile öeldi aitäh. Eesriie langes.

3.osa. Detsembri keskpaik, 13 000 lehte

Nii jõudis kätte detsembri keskpaik. Siis pidi iga allüksus olema välja valinud inimese, kes ise vormistab autasustamise dokumendid oma allüksuse võitlejatele. Iga sõduri kohta oli vaja vormistada ainult kaks paberit - autasuleht ja õiend. Kuid iga paber tuli tingimata vormistada kaheksas eksemplaris, kokkuvõttes 16 lehte ühe sõduri kohta. Igal lehel on vajalik brigaadikomandöri allkiri ja väeosa autasude osakonna ülema pitsat. Iga paber peab olema vormistatud reeglite järgi, mis on teada ainult jumalale ja administratsiooni ülemale. See tähendab, et isegi kui te tegite kõik õigesti, võidakse teile tagastada kõik dokumendid ümbertegemiseks.
Nojah, kui printer äkki trükib juti üle kogu lehe, siis on see ju katastroof, kuidas sellist küll presidendi lauale asetada? Aga see, et paber ja toonerid printerite jaoks, nagu õigupoolest ka printerid ise, ostetakse oma raha eest või ukrainlaste arvel volontääride kaudu, ei tee loomulikult kellelegi muret. Nagu ka see, et 800 autasustamise avaldust, mitmekordistatud 16 lehele, see on peaaegu 13000 lehte, see tähendab 26 pakki paberit. Ja see kõik on vaja trükkida ja allkirjastada lähemal ajal. Järeldus – mitte keegi sellega tegelema ei hakka.
Siis lähen ma täispangale. Lähimal riviülevaatusel, millest võttis osa kindralmajor, kandsin tema küsimuse peale, kas meil on ka probleeme, kõik ette. Tema otsustas nalja visata - et kui ma talle lähiminutitel esitaks kõik vajalikud paberid, siis ta allkirjastab need omakäeliselt ning jälgib, et kõik edasi sujuks. Noh, kindral ütles – vanemleitnant täitis. Täpselt seitsme minuti pärast seisin ma juba väljakul koos kõigi autasustamise dokumentidega 60-le võitlejale 2. ja 4.-st pataljoni taktikalisest grupist, mis olid korralikult jaotatud kolme kimpu, kokku klammerdatud ja pakitud ühte kiirköitjasse (peagi selgitan, miks ma nii detailselt seda kirjeldasin).
Ootasin ära, kuni kindralmajor jagab juhiseid kaadriohvitseridele, lähenesin, raporteerisin ning andsin isiklikult käest-kätte üle kiirköitja koos dokumentidega. Tema andis selle minu juuresolekul kellelegi kaaskonnast ja lausus, et kõik saab tehtud, nagu lubatud. Tänasin teda, andsin au, pöörasin ümber ning kerge südamega ja ülevas meeleolus kihutasin kuhugi.
Möödus nädal – vaikus.
Järjekordne riviülevaatus, nüüd juba ilma kindrali osaluseta, kuid see-eest „Lõuna“ väejuhatuse autasude osakonna polkovnikute osalusel. Noh, sooritan veelkord ühe dokumentide paki koopiate üleandmisprotseduuri, ainult et seekord lisasin veel esildise järjekordseteks auastmeteks kõikidele uue roodu sõduritele. Enda kohta mõtlen, et kindral „painab“ oma osakonda, osakond meie oma ja protsess edeneb. Kuidas ma küll eksisin.

4.osa. Detsembri lõpp, pettumus

Umbes 20.detsembri paiku tuleb juhtkonnast telegramm personaliosakonda, mille üle ma alguses piiritult rõõmustasin, aga pärast lihtsalt jahmusin selle sisust.
Asja tuum oli järgmine – kuni 25.detsembrini kiirkorras esitada autasustamise dokumendid, edaspidi nimetatud isikkoosseisu nimekirjas (löön tantsu). Edasi loen nimed üle. Kõik oleks justkui suurepärane, on minu tankistid ja teised inimesed minu nimekirjadest, kuid pole mitte ühtegi minu rühma kaheteistkümnest sõdurist, keda ma esitasin autasustamiseks! Kuidas oli võimalik ühest kiirköitjast ja ühest pakist dokumentidest sisestada ühtede nimed ja täiesti unustada teised? Karma? Imperialismi salasepitsused? Hea küll, oleks ainult mind „tüütamise eest unustatud“, kuid mille eest sõdureid?
Noh, tegin kavala lükke, räägin personaliosakonna töötajale, et teile olevat telegramm – eluga, tehke dokumendid valmis. Selle peale kuulsin sügavat ja sakramentaalset fraasi, mis igavesest ajast igavesti asetas paberite vormistamise asjus kõik täpid i-le: „Mis siis sellest, et kuni 25.kuupäevani, meie osakonnas pole ma veel näinud mitte ühtegi paberit, mis oleks valmis saanud õigel ajal.“ Minu loogilisele küsimusele, kas ei tahaks ta saada esimeseks, kes parandab seda tõsist hüpoteesi, isegi vajadusel minu abiga, vastas ta: „Kuni mu ülemus käsku ei anna, midagi tegema ma ei hakka.“
Kogu personaliosakonna reageering pärast selle telegrammi saabumist lõppes sellega, et kappidest võeti välja kõikide inimeste toimikud, kes olid selles telegrammis ja laoti tumbotškale virnaks. Otsustasin välja valida kõige-kõigemad telegrammi nimekirjast ja need 12 minu nimekirjast, keda järjekordselt „unustati“. Kokkuvõttes tuli meil poistega kulutada mitu päeva, et viia „täiuslikkuseni“ autasustamise dokumendid 17 inimese kohta. Pärast seda ma palusin, õigemini, nõudsin visalt, et protsessi kaasataks osakonna ülem.
Seltsimees major istus isiklikult koos minuga kuni kella üheteistkümneni õhtul ühel päeval ja pärast teisel, kuniks saime valmis trükitud ja ärasaatmiseks ette valmistatud kõik 17 dokumendipakki. Kui pakk oli valmis, fotografeerisin kõik dokumendid ja saatelehe ning andsin isiklikult „Lõuna“ juhtkonna ohvitseri kätte. Võtsin tema telefoninumbri ja koordinaadid protsessi kontrollimiseks. Ja jäin ootama... Ootan tänase päevani.
Tuleb välja, et inimene saaks autasu, peavad dokumendid läbima järgmised instantsid - „Lõuna“ väejuhatuse, maavägede juhatuse ja Kindralstaabi autasude osakonnad ning presidendi administratsiooni.
Küsimusele, millal autasud saabuvad, oli vastus taoline: „Pärast Teist maailmasõda autasustati inimesi ka 30 aastat hiljem.“ Minu vastuküsimusele, kas tõesti 60 aasta jooksul meil mitte midagi paremuse poole pole muutunud, oli vastus šokeeriv, kuid tõenäoliselt õige: „Ei.“

5.osa. Tänane päev, tulemused ja nende puudumine

Ja jõudis kätte märtsi lõpp. Autasusid ikka veel pole. Tuleb välja, et ilma oma inimesteta „ülal“ võivad võitlejad, kaitsnud oma kodumaad tihti oma tervise ja isegi elu hinnaga, autasusid ka mitte ära oodata.
Huvitav oli jälgida, kuidas poistele antakse autasud üle 4.detsembril, kuigi käskkiri autasustamise kohta oli 18.oktoobril ning autasustab isegi mitte brigaadikomandör (kellel on oma inimestest ükskõik), vaid tema kohusetäitja.
Mitte vähem huvitav on see, kuidas Kiievis annab president isiklikult samasugused autasud kätte kohe järgmisel päeval pärast autasustamise käskkirja allkirjastamist.
Lisaks on veel huvitav, kuidas vabatahtlikud kirjutavad iseendale välja ohvitseride ordeneid, kuidas tsiviilisikud saavad tulirelvi, kuidas komandörid lobistavad autasusid ainult oma šeflusalustele brigaadidele.
Samal ajal kuuled sa vastuseks abipalvele: „Kindralstaabi autasude osakonnas lebab 4000 paberit allkirjastamiseks, ma ei saa midagi teha.“ Ja nüüd nädala või kahe pärast tuleb välja korraldus autasustamise kohta – ja jälle on seal priviligeeritud brigaad. Samas kui sinu poisid juba suvest alates aina ootavad ja ootavad.
Kuid juba ei oota enam mitte kõik. Nendest 17-st võitlejast on elus veel ainult 16, lisaks on kolm haavatud.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

..take it easy

Ei ole midagi uut siin taeva all.. Kõige modernse sõjalise traditsiooni "isa" Preisimaa enda rüppest on pärit sellist situatsiooni hästiiseloomustav (armee)anekdoot: autasustamisega sõjaväes ongi nagu suurtükitulelöögiga - sest see tabab väga ootamatult ja enamasti asjasse mittepuutuvaid..

Autasustamise küsimused kõigis armeedes otsustatakse kõrgemate staapide PERSONALIOSAKONDADES.. Aga need on teatavasti kohad, kuhu "ladestuvad" äärmiselt rivikauged ja eriti karjeristlikud ollused - sestap ongi õiglane autasustamine sõjaväes pigem erand aga mitte reegel

So - take it easy.. Ei jää ukrainlastel sellepärast sõda sõdimata

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Ukrainlased on brittide antud ürgsete 4 x 4 SAXONite torni külge juba aretanud 12,7mm raskekuulipilduja DŠK - no abiks seegi..

Veel üks (esmapilgul) lahe arendus - vana hea 82mm miinipilduja PODNOS hästi mobiilses variandis..

[vk1]

see tsiklile aretatud miinipilduja - kas see tegelikult on ka pädev idee või mitte?

[Tundmatu sõdur nr. 4]

see tsiklile aretatud miinipilduja - kas see tegelikult on ka pädev idee või mitte?

Keegi ei tea (ehkki idee ise on veel Suure Issamasõja aegne).

See külgkorvide teema ise aga jätkub RELVADe all http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 41&t=34568

[soul]

Kaitseväe juhataja Riho Terras: ukrainlastega tuleb kogemusi vahetada
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=71189649

Ukrainas Žõtomõris sealsete õhudessantvägede üksuste väljaõpet täna jälginud kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras arutas ukrainlastega ka koostöövõimalusi.

Eesti kaitseväe juhataja viibis Ukrainas ametlikul visiidil pühapäevast tänaseni Ukraina kaitseväe juhataja kutsel. Visiidi raames kohtus kindralleitnant Terras Ukraina kaitseministri kindralleitnant Stepan Poltoraki ja kindralstaabi ülema kindralleitnant Viktor Muženkoga ning
teiste kaitseväelaste ja ametnikega.

[sass16]

Pildimaterjali ka, Terras inspekteerimas Spartan APC-d, puhtast uudishimust mida täpsemalt uurimas?



Originaallink FB-s: https://www.facebook.com/theministryofd ... 6708282502

[Tundmatu sõdur nr. 4]

http://arvamus.postimees.ee/3148727/jaa ... lagunemine

Harkiv (ja ka Odessa) jäi aga püsima ning sellel asjaolul oli Ukrainale tohutu tähtsus.

Miks ei õnnestunud separatistidel Harkivis see, mis läks läbi Donetskis ja Luganskis? Ma loodan, et Eesti eriteenistused on tulevikku silmas pidades selle endale üksipulgi selgeks teinud, aga omalt poolt oskan esile tuua kolm selgelt välja paistvat asjaolu.

Esiteks ei kartnud Harkivis Ukraina-meelsed inimesed massiliselt tulla linna keskväljakule oblastivalitsuse ette sõna otseses mõttes rinda pistma Vene-meelsetega. Erinevalt Donetskist ja Luganskist. Inimesed tulid välja, kuigi Vene-meelsed löömamehed olid relvastatud tulirelvadega. See oli tegelikult ime, et seal kedagi surma ei saanud, kuigi haavatuid oli üle saja.

Teiseks, kuigi Harkivi miilits oli täiesti osavõtmatu, said kohaliku SBU töötajad ja kiirelt appi toodud siseministeeriumi eriüksus Jaaguar olukorra siiski oma kontrolli alla ning ründajad löödi oblastivalitsusest välja. Seega, Kiiev suutis kiirelt leida relvastatud reservi, kes täitis nende käsku.

Kolmandaks toimisid SBU, eriüksused ja rahva omakaitse otsustavalt nendega, kes juhtisid rahutusi ja valitsushoone ründamist. Vene-meelsed löömamehed selgitati kiirelt välja ja neile tehti väga jõuliselt (seejuures ilmselt mitte just seaduslikul moel) selgeks, et parem on Harkivist kaduda, kui nad tahavad ellu jääda.

Ühesõnaga, Ukraina riik käitus Harkivis, nagu riik peab sellistes olukordades käituma. Donetskis ja Luganskis Ukraina riik seda erinevatel põhjustel ei suutnud.

[mart2]

Arvan, et siia rubriiki nagu "rusikas silmaauku" (heas mõttes)

https://www.kapo.ee/cms-data/_text/38/4 ... 014-ee.pdf

[metroo]

Ukraina õppetundidest lähtuvalt otsustas USA varustada Euroopas baseeruva 2.ratsaväerügemendi soomukid Stryker 30-mm automaatkahuritega. 22. aprilli memole on alla kirjutanud Peter B. Bechtel.

http://breakingdefense.com/2015/04/the- ... vs-russia/

[aht0]

Ukraina õppetundidest lähtuvalt otsustas USA varustada Euroopas baseeruva 2.ratsaväerügemendi soomukid Stryker 30-mm automaatkahuritega. 22. aprilli memole on alla kirjutanud Peter B. Bechtel.

http://breakingdefense.com/2015/04/the- ... vs-russia/

Artikli lõpust loeb ka välja et kaalumisel on ka teistes "sõjateatrites" asuvate Strykerite uuendamine 12,7mm'lt kuulipildujatelt 30mm automaatkahuritele.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Vanameister ALATALU sellise laheda loo avaldanud

Venemaa valedes lööb ikka ja jälle midagi tuttavat välja

Kordan ikka ja jälle – Venemaa välispoliitika on prognoositav kui ajalugu teada. Asi on selles, et seda saatvates valedes, tööriistades ja -võtetes lööb ikka ja jälle midagi tuttavat välja. Ühel hetkel tunnistatakse ka tõde, kas otseselt või kaudselt, aga see sõltub juba ekspertide-hindajate tasemest.
Mõistagi ka avalikkuse soovist/valmisolekust tõde või tõe pähe esitatut revideerida – kui ikka ei taheta oma kord omaks võetud valet Suure Venna kohta muuta, siis seda ka ei tehta. Värskeim suurnäide on kindlasti see, kuidas kümned ja võibolla ka sajad meie endi ümber on veendunud selles, et pisike Gruusia läks kallale Venemaale ja mitte vastupidi. Pole midagi teha, sest mõni tõde vajab tänagi i-le punkti panemiseks 89 aastat.

Ent asjast. 9. Mail 2015 asetasid Venemaa, Armeania, Azerbaidžaani, Kasahstani ja Uzbekistani suursaadikud Madridis Fuencarrali kalmistul pärjad Hispaania kodusõjas (1936-39) hukkunud „Nõukogude vabatahtlikele.“ Tegu oli küll veel 1989.a. püstitatud mälestusmärgile Internatsionaalsetele brigaadidele, ent auvalves seisid saatkondade sõjaväeataseed, räägiti Nõukogude armeest ja isegi reklaamis, mida levitasid Hispaania kommunistid, olid sõnasõnalt kirjas, et mälestatakse „Ejercito Rojo“ ehk siis Punaarmee sõdureid.
Mis puutub interbrigaadidesse, siis oli neis võitlejaid kümnetest riikidest, kõige rohkem Prantsusmaalt, ent ka USAst, Suurbritanniast ja mujalt, kuid ükski valitsus või armee pole seni korraldanud samasugust tseremooniat antud mälestusmärgi juures, ehkki pole saladus, et vabatahtlikult sõdima siirdunute hulgas oli kõikjalt palju sõjaväeteenistusest lahkunuid. Sama lugu oli ka Nõukogude vabatahtlikega, kellede tipud on teada tänu hilisemale kaasalöömisele Suures isamaasõjas ehk siis on kindlalt teada, et nad teenisid Nõukogude Armees, siirdusid siis sõdima vabatahtlikena, kuid valepasside ja -nimedega Hispaaniasse ning asusid naasnult taas Nõukogude armee ridadesse.

Hispaania kodusõja statistika annab Nõukogude vabatahtlike koguarvuks 3000, ent mitmes kohas on ka huvitav märge, et korraga oli kohal 800. Elik toimus roteerumine, mis tähendas seda, et mõni mees ilmus Hispaanias ka uuesti välja, mida mõne väejuhi biograafia kinnitab. Üldiselt on pilt siiani parasjagu segane, sest Hispaanias oli tollal ka tugev Stalini poolt pagendatud Lev Trotski poolehoidjate partei ning Stalin ise korraldas puhastust Punaarmee ladvikus, mis mõlemad mõjutasid kõvasti NSVL toonast välispoliitikat. Lihtsalt mainimise korras sedagi, et eks tänagi Venemaal valitsev tagasihoidlikus Hispaania Sinise diviisi tegude kohta tulene sellest, et trumbid ikkagi Madridi käes – lihtne öelda, et alustame sellest, kes esimesena oma sõjaväe- ja luureeksperdid saatis ja milliseid kuritegusid need Hispaania pinnal korda saatsid ning alles siis räägime teisest!

Ent hüpakem nüüd Ukrainasse. Seda, et Vene sõdurid hõivaisd 23.-27. veebruaril 2014 kogu Krimmi, olid parlamendisaalis, kui „ühinemisotsus“ vastu võeti ja seisid tänavail, kui toimus „referendum“, Kreml põhimõtteliselt ei eita. Küll aga Vene vägede osalemist Ida-Ukrainas, ehkki see kubiseb Vene armee relvadest, mida iga kaevur või traktorist ikka käsitleda ei oska või teeb seda alles pärast väljaõpet, mis mõistagi ei saa toimuda sõjategevuse käigus, vaid n.ö. eraldi sellest. Kuidas see praktiliselt välja nägi, sellest on tänasel internetiajal kirjutatud juba küll ja küll, ent Venemaa jätkab kangekaelselt eitamist – ei, meie armeed pole.

17. mail sai aga teatavaks, et Ukraina armee eriüksus oli teinud reidi Luhanski separatistide tagalasse ja toonud sealt pärast tulevahetust kaasa kaks haavatud vaenlast. Need olid Vene erivägede kapten Jerofejev ja seersant Aleksandrov, ehkki algul mängisid nad teist nime kandvaid Luhanski maakaitseväe mehi. Sealjuures olid mõlemad mehed –nagu nende omaksed kinnitasid Venemaa ajakirjanduses, lahkunud 4-5 kuud tagasi Vene armee teenistusest. Ehk siis täpselt sama seis, mis Hispaanias 1936-39.

Jerofejevi-Aleksandrovi tegelik lugu hakkas kerima alles siis, kui neile lubati esitada süüdistus osalemises „terroristlikus tegevuses kehtiva korra vastu“. Teadu kuulutas Kiiev ja seda selgelt Moskva käitumist matkides välja oma „antiterroristliku operatsiooni“ koos vastava seadusandlusega ja kahel Vene luureohvitseril ei jäänud muud üle kui rääkida. Saamaks elupäästvat sõjavangi staatust, tuli tunnistada, et nad on jätkuvalt tegevteenijad Vene armees!. Kiiev on lubanud nende koikude juurde kõiki - ajakirjanikke, diplomaate ja on käidud hordidena „Ida-Ukrainas sõdivad Vene sõjaväelasi“ vaatamas, ainult et mitte Vene saatkonnast. Sõjasaak ja selle järelkajad Venemaal (sealh. Togliatti linnas, kus mehed teenisid) on niivõrd võimas, et Ukraina president Porošenko raiub nüüd rahumeeli – „Me ei sõdi Ukrainas terroristide, vaid Vene armeega.“

Vene armee ja nende sõjaväeluure GRU taktika mõistmiseks mingem veelkord tagasi Hispaaniasse. 17. veebruaril 2015 avati seal Fuenlabrada linnakeses mälestusmärk kolonel Xanthile, kes pole muu, kui Ernest Hemingway raamatu „Kellele lüüakse hingekella“ Robert Jordani prototüüp. Kui lugeda „Vestnik Kavkaza“ (14.09.2014), kohtus Hemingway oma tõelise kangelasega Madridi hotellis „Florida“, kuid Boriss Koltsovi ja Ilja Ehrenburgi vahendatud kahel kohtumisel olid eriülesandeid täitvate meeste vastastikkune umbusaldamine niivõrd suur, et õiget jutuajamist ei tulnudki. Hemingway romaan ilmus 1940 ja pälvis tohutu menu, ent Stalini korraldusel jäeti see tõlkimata (andvat „ebatõese pildi“ toimunust) ja ilmus vene keeles alles 1968.a.

Samal aastal suri ka Haji Umar Mamsurov (1903-68), keda Hemingway pidas makedoonlaseks, ent kes tegelikult oli osseet, sõdis pärast Hispaaniat soomlastega, sai suures sõjas Nõukogude Liidu kangelaseks ja tõusis hiljem GRU asejuhiks. Kuna ta oli pärit samast perest, kust ka praegune Põhja-Osseetia juht Teimuraz Mamsurov, sai võimalikuks niisugune asi, et Xanthile, kes arvati hukkunud olevat, õigemini tema mälestusmärgile pandi uus nimetahvel „Haji Umar Mamsurov – Xanthi“ ning Venemaa saadik ja Teimuraz Mamsurov teatasid kokkutulnuile, et tegu on nende mehe ja mitte makedoonlasega.


Toomas ALATALU

P.S. Olen kindel, et ka Ida-Ukraina separatistide poolel tegutsenud „interbrigaadides“ oli piisavalt „makedoonlasi“.

m.o.t.t

[kaur3]

Alatalu lugemine oli huvitav! Mitrohhini arhiivis on arendatud sama teemat pikemalt.

From the outset, however, the NKVD was engaged in Spain in a war on two fronts: against Trotskyists within the republicans and the International Brigades, as well as against Franco and the nationalist forces.

The main NKVD training grounds for guerrillas and saboteurs were within Spain itself at training camps supervised by Orlov at Valencia, Barcelona, Bilbao and Argen. Orlov later boasted of how his guerrilla platoons succeeded in blowing up power lines and bridges and in attacking enemy convoys far behind the nationalist lines. As an SVR-sponsored biography of Orlov acknowledges, his larger purpose was "to build up a secret police force under NKVD control to effect a Stalinization of Spain." The chief Soviet military adviser in republican Spain, General Jan Berzin, formerly head of Red Army intelligence, complained that Orlov and the NKVD were treating republican Spain as a colony rather than an ally.30

http://www.rulit.me/books/the-sword-and ... 62-36.html

Tulles Ukraina paralleeli juurde, siis kas oleks kohane öelda, et Putinil on seal hea hakklihamasinasse saata igasuguseid vene natsionaliste ja bolševikke jt tegelasi, et kodus õhk aressiivsetest kontingendist puhtam hoida? Samal ajal saab ka Ukrainat kottida, NATO-t ja EL-i lõhestada, eurooplaste enda vahel ning ka jänkide vahele kiilu taguda. Uskumatul kombel on see punt aga ennast koos hoidnud, vastupidiselt 2008. aasta sügisele.

[AivarV]

Intervjuu Arkadi Babtšenkoga. Juttu nii Ukrainast kui ka temast endast. Võib ka mõnda teise teemasse tõsta (tõlge pole sõnasõnaline ja on kasutatud eesti keelele sobivamaid lauseehitusi).

Евгений Кузьменко, Цензор.НЕТ
http://censor.net.ua/resonance/338909/r ... shi_suhari



Ajakirjaniku ja kirjaniku Arkadi Babtšenkoga vestlesime hilisõhtul Maidanil, Aasia toidu restoranis Krõm. Ümberringi inimesed võtsid napsi ja naljatlesid, veranda akna taga uitasid paarikesed, kõlaritest mängis Okean Elzy.

Tavaline suveõhtu pealinna keskmes. Ja esimene küsimus tekkis iseenesest:

"Mida sa tunned, istudes praegu kohvikus rahulikul Maidanil, poolteist aastat hiljem? Sina kui ajakirjanik olid siis ju sündmuste keerises, nägid praktiliselt kõike…"
"Me saabusime siia koos naise ja tütrega ning tõin nad spetsiaalselt Lvivi ja Kiievisse. Mu naine on adekvaatne, arusaadavalt tähendab see seda, et kuna ta on minu naine, siis ta ei saa olla naisvatnik (naeratab). Kuid lihtsalt tõin nad siia, et nad näeksid oma silmadega, kuidas see kõik iseenesest on. Sest tahad seda või mitte, aga Venemaal olles teler ikkagi mängib ning silmanurka kuskil midagi riivab.
Jalutasime mööda Lvivi, uudistasime, aga niipea kui saabusime Kiievisse, läksime esimese asjana Maidanile. Peale Maidani aegu sattusin Kiievisse ainult paar korda, kuid Institutkajale ei läinud, raske oli. Nüüd jalutasime mööda seda, jutustasin, kus olid barrikaadid, kus tapeti inimesi. Näitasin kuuliauke.
Ja minu kui moskvalase seisukohalt on Kiiev kahtlemata muutunud."

"Kuhu suunas?"
"Ei ütleks, et on tekkinud agressiivsus, kuid minu arvates on linn muutunud karmimaks. Näed vormi kandvaid inimesi ja nende silmist on näha, et nad ei ole lihtsalt niisama vormis."

"Aga mida sellist on nende silmis?"
"Sõda on silmis, sõda! Niisugused silmad pole muidugi hoopiski mitte kõigil. Ma arvatavasti ei suuda seda sulle siin selgitada, kuid kui sa oled olnud sõjas, siis neid silmi ei aja segi mitte millegagi. Nad võtavad kõike vastu teistmoodi… Minul muide, kui pöördusin Tšetšeenia sõjast tagasi Moskvasse, tekitas see samuti pingeid. Vaatan - inimesed pidutsevad, lõbutsevad, ei mõtle millelegi. Ja mind ajas see erakordselt endast välja!
Kuid need sõjad on erinevad. Toda sõda Venemaa inimesed ei toetanud ja olid kokkuvõttes selle vastu. Siinne sõda aga, tahad või mitte, on Ukraina jaoks õiglane. Nii Maidan kui see kõik, mis siin toimus, juhtus nimelt selle jaoks - et inimesed siin istuksid, jooksid, jalutaksid. Vabad inimesed vabal maal ja vabas linnas. Seistes oma õiguse eest vabadusele."

"Rindelt tagasi pöördunud inimesed tajuvad puhkavaid kaasmaalasi erinevalt. Ühed nördimusega - seal poisid sõdivad, aga need siin… Teised mõistmisega - noh, selleks me ju võitlemegi, et tüdrukud saaksid šopata ja kohvikus istuda.
Tõsi, tundub nii, et kutsealuse vanuses kergemeelselt lõbutsevatesse noortesse on suhtumine negatiivne nii ühelt kui ka teiselt poolt…"
"Aga see ei saagi mitte ärritada. Noh, otse öeldes: riik pole olnud sõjas sellel tasemel, nagu oleks võinud olla. Seal, eesliinil, peaks praegu olema 200 000 inimest. Seda pole ja on arusaadav, et see ärritab. Kuid vabanda mind, riiki täielikult sõjaaja rööbastele üle viia ei tohi. Keegi peab ka siin tööd tegema. Lõppude lõpuks, need kohvikud siin täidavad eelarvet, mille eest ostetakse pärast kõike vajalikku. Sellest pole pääsu."

"Pool aastat tagasi sa vastasid minu küsimusele, et miks sa koos perega Venemaalt ei lahku, nii: "Viimase hetkeni, kuniks saab hoida perekonda Venemaal, me jääme Venemaale. Aga kui saame aru, et kahe tunni pärast on "Achtung!" - sõidame ära." Tuleb välja, et "Achtung!" pole sinu jaoks veel saabunud?"
"Olukord püsib samal tasemel. Selsamal. Täiesti pe*se oli veebruaris. Tunne oli selline, et siit edasi algab sõda, Gulag, et pöördume tagasi aastatesse 1937 ja 1941.
Kuid pärast Nemtsovi tapmist… Mulle tundub, et see šokeeris kõiki. Sealt, tipust, meil infot pole, kuid Venemaa küllaltki agarate kuulujuttude järgi räägitakse, et Putin oli tõeliselt raevus, kui Nemtsov tapeti. Teiste sõnadega, Jefimõtši tapmine vähendas hüsteeria temperatuuri. Sest kõik said aru - midagi on sündimas. Et arvatavasti hakatakse kinni panema, algavad mingisugused pogrommid. Kutsuti ju riigitelevisiooni kaudugi aktiivselt üles pogrommidele, puhastumisele viiendast kolonnist. Läks käiku Antimaidan, kogu see jama: "Vladimir Vladimirovitš, käsku "Fass!" me ainult ootamegi!"
Kõik taipasid, et midagi on ees. Kuid mõeldi, et alustatakse avaliku tuntuse poolest teise-kolmanda järgu tegelastest. Raudvarbadest trepikojas, fabritseeritud kriminaalasjadest (mis on juba praegugi olemas). Kuid seda, et tapetakse avalikkuses esiplaanil olev inimene, tapetakse 100 meetri kaugusel Kremlist - seda ei oodanud keegi. Ja see kuidagi jahutaski. Ning algusest saadik panid nad peale sellise laviini propagandat, sellise zombeerimise, millest üle saada ei ole enam võimalik. Näiteks vaatas inimene üks kord ristilöödud poisikese kohta, teine kord epileptikust vanakese kohta, vaatas leevikeste kohta… Ja pärast seda lakkab propaganda tema suhtes toimimast. Seitsmes, kaheksas, kahekümnes kord tal vastuvõtt enam ei toimi, reageerib vaid taolises vaimus: "No mida sa mulle jutustad, ma tean niigi kõike, nad on fašistid ja bandeeralased. Kõik on niigi selge."
Ja see hüsteeria tase, mis Venemaal oli kõrgeimal tasemel - sellisena üldsust hoida aasta aega pole lihtsalt võimalik."

"Niiviisi arutled sa siin ja praegu. Aga ööl pärast Nemtsovi tapmist ei olnud soovi asjad kokku korjata ja koheselt ära sõita?"
"Oli."

"Sest mina elan Kiievis, kuid olles kuulnud Nemtsovi tapmisest, mõtlesin ühena esimestest sinu peale."
"Ei, idee järgi minu kord peab tulema hiljem. Kuid selline soov oli olemas, sest esimene tunne oli selline: kõik, „****ец“, oleme kohal. Tee kuivikud valmis ja oota, kuni „must vares“ sulle järgi tuleb."

"Kogu perega piiramisseisukorrale üle ei läinud? Uks kinni, välja mitte minna… Ma püüan lihtsalt ette kujutada, kuidas end ise taolises olukorras üleval peaks."
"Jah, viimased kaks-kolm aastat me põhimõtteliselt nii elamegi. Ilma äärmise vajaduseta korterist ei välju. Kuid ikkagi on praegu mõnevõrra kergem. Vaheaeg."

"See tähendab, et see kriitiline punkt, mis oli lähedal veebruaris, praegu taas taandus ?"
"Taandus, kuid ei kadunud täielikult. Ja isegi televisioonis alanes hüsteeria tase. Ma rääkisin juba sulle, et Venemaa arengu kohta on vagunitäis variante. Üks võimalikest äärmustest - Venemaa naaseb kasvõi mingisugusesse adekvaatsusesse, lõpetab hullumeelsuse ja saab kasvõi mingisugusekski riigiks. Ja võibolla võimaldatakse Aleksei Navalnõile isegi hõivata kaks kohta Riigiduumas...
See šanss on Venemaal alles senimaani. Uks pole veel täielikult suletud, kuid see on üks äärmustest. Teine äärmuslik variant - võimule tulevad täielikud, paadunud fašistid. Peale keda Putin näeb välja sõbraliku plüüskarukesena. See võimalus on samuti olemas. Nii on need kaks äärmust ikka veel võimalikud. Nende vahel aga on võimalik absoluutselt ükskõik milline variant. Ja kuniks pole sellist tunnet, et vennas, sul on jäänud kaks-kolm tundi, viska püksid-sokid sumadani ja kähku minema - kuni sinnamaani jään ma ikkagi Moskvasse."

"Eelmise aasta lõpus nokiti vene televisioonis sinu kallal ju aktiivselt. Pühendati isegi eraldi episood filmis rahvareeturitest. Sel aastal midagi taolist pole olnud?"
"Ei. Asi on selles: kui Vladimir Vladimirovitš tuli võimule, sai ta täiesti täpselt aru televisiooni mõjust ühiskonnale. Ja esimese asjana hakkas seda materdama. Alguses NTV, ja nii ikka edasi ja edasi.
Kuid, taas kuulduste kohaselt (kuna mingit infot meil ei ole): räägitakse, et internetti TEMA ei kasuta üldse. Uudiseid toovad referendid talle mapikestes. See tähendab, et interneti võimalusi ta ei adu. Seetõttu Facebookis "klähvida" veel saab. Ei tohi päriselus teatavaid asju teha. Senini pole teada, mis juhtus Kara-Murzaga. Kuid Facebookis"klähvida" seni tohib. Sellest ta aru ei saa, aga meie talle loomulikult ette ütlema ei hakka. Võin ainult öelda, et niipea kui Venemaal suletakse Facebook, sõidan ma ära. Sel lihtsal põhjusel, et millestki elada on ju vaja. Aga mina teenin oma leiva Facebooki kaudu. See on minu massiteabevahend. Seetõttu pole siinkohal mul valikut."

"Siin, Ukrainas, on üks viimaste nädalate peateemasid kaks kinni võetud GRU eriüksuslast. Kas mulle ainult tundus, et oma Facebooki lehel sina, oma sõjalise kogemusega, avaldasid arvamust nendest mingisuguse haletsusega? Mis muidugi osades sinu ukrainlastest jälgijates kutsus esile meelepaha."
"Teeme nii: esiteks, see pole lihtsalt armee. See on GRU spetsnaz. Ehkki, mõistusega võttes, see pole muidugi mingi spetsnaz. Sest GRU spetsnaz - see on hoopis midagi muud, see moodustati teise riigi ajal, see oli hoopis teine tasand. Aga see tase, mis meil praegu on (silmas pidades neid kahte vangistatut) - see on normaalse professionaalse jalaväelase tase. Sellele vaatamata kannavad nad nimetust "GRU spetsnaz". Hea küll, nimetame seda nii. Kuid algupäraselt moodustati GRU spetsnaz diversioonitegevuseks vastase armee tagalas tema territooriumil. See on nende ülesanne. Ja veel: eriüksused peavad täitma käsku. GRU spetsnaz ei pea mõtlema. Anti käsk, mindi seda täitma. See on algusest peale mõeldud käsu täitmiseks! Al-gu-sest pea-le!
Edasi. Igasuguse eriüksuse tegevusala on alati hallis tsoonis. Näed, kuidas ameeriklaste eriüksus töötas ISIS-e vastu, kellelegi lajatas. Iisraellased töötavad Palestiinas. Kõik see, pehmelt öeldes, pole kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonidega.
See tähendab, et ma ei saa esitada spetsnazile pretensioone selle kohta, et nad täidavad käsku. Ma võin esitada pretensioone neile selle eest, et sina kui inimene ja kodanik pead mõtlema. Ja kui näed, et sõda on vale ja ebaõiglane - pane automaat lauale, ütle: "Ma lahkun" ja mine ära sellest armeest. Kuid neil on ju ajud täiesti täis si*utud! Räägitakse, et kui see kapten vangi võeti, siis inimene sooritas tõelise kangelasteo! Keeldus narkoosist ja tal tehti operatsioon tõepoolest ilma narkoosita, kuna ta kartis, et tal lõigatakse neerud välja! Saad aru, kui suures ulatuses on tal ajud täis lastud! Täielikult!
Veel kord - sõdur peab täitma käsku. Pretensioonid on vaja esitada sellele, kes saadab neid inimesi agressiivsesse vallutussõtta, täitma kuritegelikke käske. Etteheiteid sõdijatele võib esitada, kuid stiilis "Aga mehed, miks te ei lahku?""

"Oletame, et vangivõetud GRU spetsnazi reamehe Aleksandrovi asemele oleks sattunud see veel esimeses Tšetšeenia sõjas sõdinud noor reamees Arkadi Babtšenko. Kuidas sina oleks end taolises olukorras üleval pidanud?"
"Kui ma oleksin praegu 18-aastane ja teeniksin vene armees, siis sõdiksin praegu fašistide-bandeeralastega vene inimeste eest. Mida saab nõuda 18-aastaselt poisikeselt? Alles nüüd, 20 aastat hiljem, hakkan mõistma seda, kus me olime, mida tegime ja mida teeme praegu. Aga kui ma oleksin 18-aastasena vangi langenud, oleks ma nutnud ja määrinud tatti mööda nägu laiali: "Onukesed, ärge tapke". Ennast meenutades võin öelda, et minust polnud Tšetšeenias üleüldse mingit tolku, polnud üldsegi mingit sõdurit. Täielik null.
Kuid vabandage mind, mina olin 18-aastane räpakotist jalaväelane, ajateenija. Kuid see siin on kontratnik ja ikkagi spetsnaz.
Pöördun ikkagi tagasi spetsnazi juurde. Kunagi rääkisin ühe KGB psühhoneuroloogia laboratooriumi juhataja asetäitjaga. Ta räägib mulle: "Kuule, see pole raske, tahad, ma õpetan sind täielikult taastuma nelja tunniga? Sa saad täiesti välja magatud. Pärast seda võime üle minna piinamisele. Võin tõsta su valuläve. Täielikult valu ignoreerida sa muidugi ei suuda, kuid valuläve saan ma tõsta."
Idee järgi peab spetsnaz seda kõike õppima. No näed, palun, spetsnazi tase."

"Aga kuidas õpetada üle elama seda, et vangilangenud sõdur helistab emale, naisele, aga need ei vasta?"
"Neid tuleb välja õpetada, kuidas end vangis üleval pidada. Mida rääkida, kuidas psühholoogilisest vaatenurgast oma suhtlus üles ehitada. Kuid nendest olemasolevatest videolõikudest oli näha, et tühjagi ettevalmistust pole! Absoluutne null! Ja ma räägin GRU spetsnazist. Oleks neil lipukiri, kõlaks see nii: „Need pole meie“. See tähendab, et neid lihvitakse algusest peale selleks, et kui sa lähed ülesandele ja kukud sisse, visatakse sind üle parda. Sinu kohta räägitakse, et see pole sina, meil selliseid inimesi pole, me näeme teda üldse esimest korda elus, need pole üldse meie. Ja sina pead rääkima: minul pole nendega mitte mingeid suhteid, mina olen jalavägi, vabatahtlik, opoltšenets, kes iganes! Juba kunagi hiljem, mingite poliitiliste meetoditega, Kodumaa üritab sind välja tassida. Kuid selline spetsnaz on pärit teisest riigist, mis omasid ei hüljanud vähemalt mitte nii, nagu praegu.
Aga siin pole mitte mingit ettevalmistust. See tähendab, et ajud on propagandat täis pumbatud, aga et oleks ette valmistatud – kuidagi ei valmistatud. Idee järgi peab see olema ju Rambo, kes vangi sattudes räägib: naist pole mul hoopiski, tõendage, kes ma olen, lõigake sõrmed otsast, ma ütlen teile oma nime-auastme-väeosa numbri-komandöri nime ja rohkem mitte kui midagi!
See tähendab, et käitumine peaks olema selline. Aga see, mis reaalsuses toimus - minu jaoks on see veel üks tõend sellest, milliseks on osutunud putinism. Teie, „****ь“, ehitasite üles militariseeritud politseiriigi, mis tungib küll Georgiasse, küll Ukrainasse. Kuid isegi selles militariseeritud riigis te oskasite vihapropagandaga oma spetsnazi ära si**uda! Mida teil sisuliselt pole. Sest kui otsustada nende inimeste järgi, siis spetsnaz see kahtlemata pole."

"Pool aastat tagasi rääkisime sinuga sellest, milleks peavad olema valmis pered ja Ukraina ühiskond, kui selles sõjas võidelnud poisid pöörduvad koju tagasi. Ja sina rääkisid nende inimeste madalast hirmulävest, ohust, et need, kes rahuajal ei suuda end uuesti leida, võivad eksida bandedesse, tegeleda räkiti, röövimistega.
Sellest ajast suhtlesin ma paljude psühholoogidega, mitte ainult sõjaväelastega. Nad jagavad sinu kartuseid, kuid ohtlikest tendentsidest tõstavad esile teisi. Ja eelkõige - alkoholismi. Tulevad emad, naised - kaebavad, et pudel tõrjub pere kõrvale.
Sinul, naastes esimesest Tšetšeenia sõjast, esines midagi sarnast? Või sukeldusid koheselt ajakirjandusse ja see karikas läks sinust mööda?"
"Mina jõin pärast Tšetšeeniat kaks aastat. Ajakirjanduseni jõudsin ma varem, kuid isegi sellesse süvenedes hakkasin jooma. Aga joomise jätsin ainult sellepärast, et hakkasin kirjutama. Kui poleks kirjutanud, vedeleksin praegu rentslis. Kui selle hetkeni üldse elanuksin.
Peale Georgia sõda (sinna sõitis Arkadi sõjakorrespondendina) jõin ma veel rohkem. Alkoholism - see on tõesti kõige-kõige suurem probleem. 95% sealt tagasipöördunutest võtavad esimese asjana pudeli kätte. Ja neid sealt välja vedada - see on just riigi ülesanne. Volontäärid võivad selle süsteemi luua, kuid mitte täielikult.
Seejuures ma arvan, et peale sõda on joomine vajalik. Alkohol - see on üldiselt esimene rehabilitatsioonivahend. Küsimus on selles, kui palju sa jooma hakkad. Saabusid rindelt - pane endale plaan paika. Luba endale: "Täna on 1. juuni? Niisiis, 1. juulil ma lõpetan joomise ja pöördun tagasi tavaellu."
Peale seda - kütad kuu aega ilma puhkamata. Kuid kuu aja pärast teed lõpu. Kui oled kindel, et suudad seda teha - siis võib võtta. Kui pole kindel - siis parem ära üldsegi pudeli poole vaata. Siis on vaja välja rabeleda kuidagi teistmoodi: lillekesi istutada, töötada volontäärina, tegeleda heategevusega, maalida, kirjutada. Väga hea nõuanne: kirjuta jutustusi! Lihtsalt istu maha ja pane kõik paberile, mis sinuga on juhtunud. See aitab väga, see on väga hea rehabilitatsioon!"

"Noh, see on nende jaoks, kellel on annet"
"Isegi ilma andeta. "Art of war" - internetilehekülg, mille 90-tel rajas Afganistani veteran Volodja Voit (http://artofwar.ru/w/wojt_w_p/). Algul oli seal viis inimest, pärast kümme. Pärast lisandus sinna inimesi sadade kaupa, sõdinud lihtsalt kirjutasid. Mingi ajakirjanduslikkus pole nõutav, lihtsalt kirjuta ja jaga teistele lugemiseks. Ja see tõepoolest töötab!"

"Kuid mitte kõik ei oska kirjutada ja mitte kõik ei taha seda teha. Võib-olla minna siis Iisraeli teed? Seal koormatakse sõjast tagasi pöördunuid füüsilise tööga, see juhib eelnenust kõrvale."
"Tahtsin sellest just rääkida. Neil on selline programm: kui naased Tzahalist (Iisraeli armeest), on sul võimalik sõita kibutsi, seal mitte kellegagi kohtuda, lihtsalt kaevad labidaga kartuleid. Füüsiline töö maal - samuti üle mõistuse asi! Sellise praktika toon samuti alati näitena esile. Ukraina ja Venemaa jaoks sobib see samuti kõige paremini. Ehita rehi, pane kartulid maha, proovi neid müüa - sellised asjad. Kui ei saa kirjutada, tegele füüsilise tööga. Samuti aitab!
Ja perekond. Kui sul peret pole, tuleb see luua. See on põhiline. Peamine, et lapsed tuleksid. Kui lapsed tulevad, siis šansid elu külge klammerduda kasvavad sul kordades. Kui mitte, siis on keerulisem."

"Perest ja lastest. Veel üks mastaapne probleem, mille üle kaebavad psühholoogide juurde tulnud rindemeeste sugulased. Tulles tagasi rindelt, kipuvad nad ka tagalas sõjakaaslaste juurde. Naine ja lapsed jäävad tihti tahaplaanile. Selgitus on selline: minu jaoks on need inimesed nagu vennad, koos vaatasime surmale silma, ma ei saa ilma nendeta... Mida teha omastel ja lähedastel?"
"Perele nõu siinkohal - ainult oodata. Sellest saab lahti, kuid ainult aja möödudes. Kõik selle, millest sa räägid, elasin ma ise läbi, kõik see toimus ka minuga. Kui tagasi jõudsin, tuli välja, et peale nende, kellega koos teenisin, polegi mitte kedagi! Vanemate tähendus lakkab üldse olemast. Sellepärast et neile, kes ei olnud sõjas, andsid elu vanemad. Aga need, kes olid sõjas, võtsid omale elu ise - lihtsalt sündisid uuesti. Ja see, kes läks sõtta, tagasi enam ei pöördunud; tagasi tuli hoopis teine inimene.
Minu ema sõitis mulle Tšetšeeniasse järele ning temal oli oma sõda, oma sündroom. Kuid pärast sõda me üle 20 minuti emaga koos olla ei saanud. Kohe hakkasime karjuma, sõimlema. Ka siin peab esiteks abistama psühholoog, aga teiseks – aeg. Perekonnal on vaja mõista, et inimene vajab aega."

"Kui palju aega?"
"Mitu aastat."

"Sinu tütar on kaheksa-aastane. See tähendab, et Georgia sõjaks olid sa juba pereinimene ja sinu perekonnal tuli samuti "välja rabeleda..."
"Jah. Kuid minul oli selles mõttes kergem, et kui ma tutvusin oma tulevase naisega, läksin ma teise Tšetšeenia sõtta, sealt ootas ta mind juba 15 aastat tagasi. See tähendab, et temal toimus see „kaitsepookimine“ juba siis. Aga väga raske oli toime tulla. Tulin tagasi, elasime koos, minu meelest kaks kuud. Peale mida läksime lõplikult tülli – ning pärast üritasin kaks aastat uuesti. Ja see on see, mis mind aitas.
Pärast läks kõik kaua aega üle kivide ja kändude: ta leppis kõigi minu joomingutega, kõikide mu kontraktikutega Voronežist, kes sõitsid minu juurde joomingutele... Ta leppis selle kõigega, elas kõik selle üle. Kokkuvõttes toimis meil perekond enam-vähem viie aasta pärast. Aga kui sündis tütar ja ma sõitsin Georgiasse, siis minu jaoks oli see juba kolmas sõda, aga tema jaoks teine. Ja me olime selleks juba valmis. Kuid kui naasin Georgiast, tütar oli pooleteist aastane ning kui tahtsin teda kaisutada, siis ta minu käte vahele lihtsalt ei tulnud. Sellepärast, et minust lehkas surma kilomeetri kaugusele. Aga lapsed tunnetavad seda väga hästi…
Seepärast tuleb lastega õppida sõja jätmist ukseläve taha. Mina õppisin selle, jumal tänatud, selgeks. Siin me sinuga istume-jutustame, aga kodus on meil sõda täiesti tabuteema. Sõjast ei ole mitte mingeid jutuajamisi. Ja tulles tagasi komandeeringust, raputan ma endalt kõik selle maha ning korterisse sisenen juba isa ja pereinimesena, selle täispa*andatud ühiskonna hariliku kodanikuna."

"Ja kuidas on, õnnestub?"
"Seni enam-vähem jah."

"Aga kui sõitsid meie ATO tsooni, tõotasid midagi naisele? Noh, näiteks: püüan olla ettevaatlik, helistan..."
"Ei, ei. Sellest me samuti ei räägi. Kuid ta on mul treenitud, meil on selles plaanis kergem. Ei tohi tassida sõda perekonda ja ei tohi tirida perekonda sõtta. Need on kaks eri maailma, milles sina oled kaks erinevat inimest. Seal on vaja elada nii, siin – naa. See tähendab, et isa sulges ukse ja kõik, isast pole kaks-kolm nädalat kuulda ei kippu ega kõppu. Ei, aeg-ajalt ma muidugi helistan – kuid ainult selleks, et öelda, et kõik on korras."