Pokrovskist põhja pool toimunud Vene armee «läbimurdest» kirjutasid möödunud nädalal ja selle algul peaaegu kõik. Eksperdid avaldasid analüüse, joonistasid graafikuid ja pakkusid välja koguni apokalüptilisi stsenaariume Ukraina relvajõudude kohta. Ukraina 93. üksiku eraldi mehhaniseeritud brigaadi vanemveebel Vitali Pjassetski, kutsungiga Stohod, oli üks neid, kes juhtis ründeoperatsiooni Donetski oblastis Vesele ja Hruzke küla ümbruses, kus kõnealune läbimurre aset leidis.
Üks Saksa «ekspert» andis ukrainlastele olukorra parandamiseks vaid paar tundi. Putini ja Trumpi Alaska kohtumise taustal ei paistnud Ukrainale selline pilt kõige kaunim.
Kui olukord jahtus ja hakkasid kostma rindel tegutsevate päris ekspertide hääled, sai selgeks, et olukord on pehmelt öeldes teistsugune, kui paljudes meediaväljaannetes maaliti.
Rus.Postimehe ajakirjaniku intervjuu ühe päris eksperdiga annab lugejatele võimaluse teada saada, mis Pokrovski all tegelikult juhtus.
Taust
Tegelikult ei toimunud «läbimurre» esmaspäeval, 11. augustil, nagu pasundas maailmameedia, vaid nädal varem, 7. augustil. Nii nähtub uurimisprojekti DeepStateMap teadetest, mille infograafika kooskõlastatakse Ukraina relvajõudude peastaabiga.
Ukraina armees olevate allikate kinnitust mööda aktiveerus Vene vägede ründetegevus Pokrovskist põhja pool juba nädal varem. Väikeste rühmade taktikaga – kui ründed teeb kaks-kolm, vahel isegi üks sõdur – õnnestus venelastel tõepoolest leida Ukraina kaitses nõrk koht ja tungida tagalasse kuni kümne kilomeetri sügavuselt ja 2–3 kilomeetri laiuses.
«Läbimurdes» osales ligikaudu neljasaja võitlejaga Vene 132. üksik motolaskurbrigaad. Selle lihtsa manöövri järel tekkis okupatsioonioht nii Pokrovskile kui ka teistele linnadele nagu Slovjanskile, Kramatorskile ja Dobropilljale, mis on Donbassi suuremad tööstuskeskused.
Ukraina peastaap tegi igati loogilise otsuse ning venelaste pataljon sai ägeda vastulöögi Azovi brigaadilt, 93. üksikult mehhaniseeritud brigaadilt, 80. ja 81. dessantründebrigaadilt, 108. üksikründepolgult Da Vinci Hundid ning teistelt üksustelt.
Ukraina ründetegevuse tulemusel sattusid 15. augustil piiramisrõngasse need Vene sõdurid, kes vallutasid Kutšeriv Jari küla. Piiramine kestab ka selle loo avaldamise ajal. Ukraina ühiskonna hirmu asendab Vene sõjablogijate pahameel.
Üks populaarsemaid Z-blogijaid, Aleksandr Arutjunov hüüdnimega Razvedos, ründas selle operatsiooni tõttu Vene juhtkonda: «Kas te mõistate, mida tähendab praegu kümme kilomeetrit? Mööda seda kitsast «soolikat» pole võimalik üksust varustada. Me ei suuda Ukraina droonide tõttu isegi 3–4 kilomeetri kauguselt haavatuid ära tuua. Jah, me tungisime sinna, aga mis edasi? Kus on operatiivreservid, mis pidanuksid läbimurret laiendama?» kirjutas Arutjunov.
Vitali, kuidas õnnestus venelastel läbi murda rindelõigus, mida paljud sõjaeksperdid peavad üheks kaitstumaks?
Esiteks on veidi liialdatud rääkida Ukraina tihedast kaitsest. Venelaste kasutatav väikeste rühmade taktika pole uus. Kui mälu ei peta, on nad seda kasutanud juba umbes aasta. Enamikus suundades on nad loobunud mehhaniseeritud rünnakutest – tankide ja muu raske või kerge soomustehnika toel edasitungimisest.
Et nimetada uut taktikat edukaks, peaks olema inimsööja: kui panna kaotused kõrvuti vallutatud kilomeetritega, siis hävitavad nad neis rünnakutes massiliselt omaenda inimesi. Aga kus on õhuke, sealt rebeneb. Millel põhines venelaste edu just selles lõigus? Arvan koos nende ohvitseridega, keda austan, et probleem on meie vägede juhtimises. Mõnikord kardetakse oma rindelõigu tegelikust olukorrast ülespoole aru anda.
Peamine tegur on inimeste ja droonide puudus. Ühe ööpäevaga võib brigaad kaotada pöördumatult viis kuni kümme drooni. See on rahas mõõdetuna märkimisväärne. Kuid isegi kui raha leidub, on droone praegu raske hankida. Need tegurid tingisid okupantide edu selles lõigus. See oli vastase varjatud ümberpaiknemine. Kas keegi teadis ega andnud õigel ajal aru, seda on mul raske hinnata, sest see pole meie vastutusala. Meie tegelesime seal stabiliseerimisega: ründasime ja puhastasime asulaid.
Kui kerge või raske oli okupeeritud külasid rünnata?
Üsna kerge. Meie kaotused olid minimaalsed. Asulate vabastamise ajal polnud meil langenuid, ainult kergelt haavatud. Reageerisime väga kiiresti, koondasime üksused – see oli juhtkonna õigeaegne otsus. Kasutasime luuret, mehitamata süsteeme ja suurtükiväge. Selleks ajaks polnud vastane jõudnud oma drooniüksusi sinna tuua. Mõne vangi võtsime neile ootamatult, nad ei jõudnud meile üldse vastupanu osutada. Tõime sisse tehnika, ründajad, kasutasime tanke. See oli klassikaline 2022.-2023. aasta sõjapilt: soomustehnika siseneb, hävitab vastase tulepunktid, surub vastupanu maha, seejärel tuleb jalavägi ning alustatakse ründetegevust ja puhastust.
Tankid tulid sisse ja kõik käis klassikaliselt: surusime maha, hävitasime vähimadki vastupanupesad. Enne seda kasutasime raskekuulipildujatega maismaaroboteid, mis ei surunud vastase aktiivsust alla mitte üksnes füüsiliselt, vaid ka psüühiliselt. Valjuhääldite kaudu pakuti vaenlasele võimalust alistuda, lubati elu ja tervise garantiid, toitu.
Paraku ei tahtnud vaenlane alistuda, vaid osutas relvastatud vastupanu. Venelased kandsid kaotusi. Arvasin, et nähes tanke, nad taanduvad, kui neil pole õhutuge ega reserve, kuid läks teisiti. Nad püüdsid isegi meie üksusele küljelt sisse tulla, kuid meie droonid nurjasid selle katse. Võimalik, et nende endi ülemad eksitasid mehi, edastades raadioside kaudu, et külas on «palju omasid» ja ukrainlased taanduvad.
Kes teie vastas olid?
Öelda saan vaid seda, et tegu polnud dessantväelastega, vaid üsna hästi ettevalmistatud võitlejatega. Operatsiooni alguses võtsime vange: noored mehed, 20–26aastased. Tavaliste motolaskurbrigaadide sõdurid. Meie teada ootasid nad täiendust. Neile anti käsk siseneda ja oodata reserve. Poolteise päeva pärast tõi vastane kohale drooniüksused ja me ei saanud selles suunas enam nii lihtsalt tegutseda.
Molnija tüüpi droonid püüdsid juba meie tanke tabada, kuid FPV-droone vastane veel ei kasutanud. Esimesed meie seast said kergelt haavata siis, kui hakati kasutama granaadiheiteseadmetega Mavicuid. Jah, need droonid ei suuda tekitada ränki purustusi, ent siiski. Seejärel tekkisid meie logistikas raskused. Ühtlasi kasutab vastane palju Shahede.
Kas Shahedid lähivõitluses on midagi uut?
Ei, see pole haruldane. Kui veel kolm kuud tagasi kasutati neid peamiselt sügaval Ukraina tagalas asuvate sihtmärkide vastu, siis nüüd juba umbes viie kilomeetri kaugusel. See näitab, et vastasel pole neist ilmselgelt puudust.
Kas ei näi, et Pokrovski läbimurre tõmbab Ukraina parimad ründajad teistelt suundadelt ära? Oli ju algusest peale selge, et selle eendi likvideerimiseks saadab Ukraina peale oma kogenumad üksused. Võib-olla oligi see vastase plaan?
Osaliselt nõustun. Kui vastane korraldab niisuguse operatsiooni, ei piirdu ta kunagi ühe eesmärgiga, see on alati keerulisem. Võivad olla nii sõjalised eesmärgid taktikalisel või strateegilisel tasandil kui ka poliitilised eesmärgid. Ennekõike püüdsid nad läbi lõigata meie logistikat, katkestades Dobropillja-Kramatorski trassi, kuigi ütlen ausalt: löögidroonide aktiivsuse tõttu kasutatakse seda selles piirkonnas üsna vähe.
Aga kui jälgida sündmuste ajalugu, on nad varemgi püüdnud lüüa meie kaitsesse sääraseid kiile. Mõnes kohas on see õnnestunud ja siis on seda lihtsalt laiendatud. Kümne kilomeetri pikkust kiilu ma varem näinud ei ole. Sageli tehakse selliseid asju, et külvata meie ridades paanikat. Vastane levitas isegi Ukraina kaitseväe sidekanalite kaudu infot, nagu tegutseksid sügaval Ukraina tagalas asuvate asulate ümbruses diversioonirühmad.
Selline info tekitab paanikat nii sõjaväelaste kui ka kohalike elanike seas. Mõnikord halvab see koguni lahingujuhtimise ja logistika. Kuid sedapuhku saavutasid nad kõigest ühe eesmärgi: kiilusid sisse ja püüavad seda platsdarmi laiendada. Lisaks on igal üksusel oma vastutusala, kus samuti on palju tööd ja napp isikkoosseis.
Kuidas õnnestus venelastel läbi murda?
Maastik on seal lõhestatud sügavate orgude, lohkude ja kõrgendikega. Iga võsarinne pakub üksustele võimaluse edasi liikuda. Lisaks kasutavad nad pontšosid, mis on soojuskaameratele kehvemini nähtavad. Avamaastikul pole see nii efektiivne, kuid metsaroheluses aitab liikumist paremini varjata.
Kas see ei meenuta teile Debaltsevet, kui Minski kokkulepete allkirjastamise ajal saatis vastane kõik väed seda linna hõivama?
Meenutab ja mitte ainult seda. On selge, et vastane püüab saavutada soodsama läbirääkimispositsiooni. Kui oleksime lasknud neil seda platsdarmi laiendada, oleks see ohustanud kogu Kramatorski aglomeratsiooni. See tähendab, et Družkivka, Kramatorsk ja Slovjansk olnuks vähemasti poolenisti ümber piiratud. See on läbirääkimistel väga tugev argument, mida vastane proovis kasutada.
Tegemist on viimaste suurte Donetski oblasti linnadega, mida kontrollime. Nende kaotus oleks murendanud meie sõdurite moraali ja nõrgestanud meie läbirääkimispositsiooni. Tagalas toimuvast ei hakka ma rääkimagi.
Kogu see lugu näitab, et venelastel pole puudust ei elavjõust ega tehnikast, kui nad võivad nii rahulikult heita rünnakule nelisada meest mitme Ukraina küla vastu, kartmata, et kaitseliin kuskilt puruneb. Olen ma õigesti aru saanud?
Relvastuses on pilt kahetine. Jah, täppisrelvi – rakette ja droone – kasutavad nad suurtes kogustes. Neil on päris korralikke droonilahendusi, mis töötavad rindest 50-60 kilomeetri sügavusel. Aga kui neil oleks soomustehnikat piisavalt, kasutaksid nad seda rohkem kui praegu.
Inimeste puudust neil pole. Seda olukorras, kus suurt mobilisatsiooni pole isegi välja kuulutatud. Seetõttu võivad nad kaotusi eirata. Mõnes lõigus pakutakse ühe kilomeetri sügavuse edasitungi hinnaks tuhandet langenut, sanitaarkaotused on mitu korda suuremad.
Mis puutub Ukraina isikkoosseisu nappusesse, siis te ei võta ju ka tänavalt kedagi, keda värbamiskeskused sülle toovad. Räägitakse, et 93. brigaadi pole sugugi lihtne pääseda.
Võtame kõik. Me ei ole erioperatsioonide vägi ega dessantüksus. Meile on tähtsaim inimese motivatsioon – kõik muu õpetame selgeks. Meil on kvalifitseeritud instruktorid, brigaadi ohvitseride seas on tugev juhtkond. Mõned meie ohvitserid alustasid täiemahulist sõda roodu-, rühma- või pataljonikomandöridena, nüüd on nad brigaadiülemate asetäitjad. Pole vaja olla ründaja, füüsiliste näitajate poolest võib inimene olla hoopis droonipiloot või töötada töökojas.
Paljud droonid, mida saame vabatahtlikelt või riigilt, vajavad ümberehitust. Keegi peab selle ära tegema. Mõni arvab, et droonipiloot olla on kerge. Ei ole. Tegelikult pole relvajõududes praegu ühtegi ohutut ametit.
Muidugi on jalaväel positsioonidel kõige raskem, seal on kaotusi kõige rohkem. Kuid surma võib saada ka rindest 20 kilomeetri kaugusel. Droonipiloodid tassivad oma varustust, generaatoreid, kütust, droone, antenne ja paljusid lisaseadmeid. Droonimeeskonnad, kes töötasid koos meiega Pokrovski all, rääkisid, kuidas nad vedasid nädal aega oma varustust positsioonidele. Siis tuli käsk läbimurre stabiliseerida ja kogu varustus tuli vastase tule ja droonide all kiiresti välja viia.
Ühe ööga viisime kõik välja. Sageli ületavad füüsilised ja vaimsed pinged inimvõimete piiri. Meil oli jalaväelasi, kes läksid positsioonidele detsembris ja tulid välja augustis – lihtsalt polnud võimalik rotatsiooni teha või nappis vahetusmehi.
Kas sellistes tingimustes on üldse mingit puhkuseõigust?
Jah, on. Püüame anda ettenähtud 30 päeva puhkust. Lisaks näeb nüüd uus seadus ette 15 päeva lisapuhkust. Kuid peab mõistma, et komandör on pandud olukorda, kus tuleb valida kas halva või väga halva otsuse vahel. Teisi variante pole. Kui käivad rünnakud, võib puhkus luhtuda. Ent kui sõdurit ei lasta pikalt puhkusele, on oht, et ta deserteerub.
Kus näete 93. brigaadi vanemveeblina väljapääsu isikkoosseisu nappusest?
Karm ja üldine mobilisatsioon. Reklaamklipid paraku enam ei mõju. Aitab üksnes jõuline sund. Nii on suurte sõdade ajal alati olnud. Reklaamvärbamise kaudu tuleb meile vähe inimesi. Põhimass saabub territoriaalsete värbamiskeskuste kaudu. Paljud saavad tõhusateks võitlejateks. Sõduritega tuleb pidevalt teha psühholoogilist ja motiveerivat tööd, erilist tähelepanu tuleb pöörata lahingväljaõppele.
Kui oled sõduri riietanud, varustanud, söötnud ja hästi välja õpetanud, tunneb ta end lahingus kindlamalt. Paraku ei pöörata sõduritele alati piisavalt tähelepanu ega anta ressursse. Tagajärg on see, et keeldutakse käsku täitmast või deserteerutakse. Ent hoolimata kõigist puudustest, ei saa me lubada endale selliseid kaotusi nagu vastasel. Meil ei ole isegi lahingukäsu täitmisest keeldujate suhtes mingeid «nullimisi» ehk kohapealseid «karistusi». Isegi sõja ajal kehtib meil seadus ja töötavad psühholoogid. Kui me sõdiks nagu venelased, oleksime juba ammu otsas.
«Pokrovski all toimunud «läbimurdes» kaotas Vene armee terve pataljoni sõdureid»: intervjuu lahingus osalenuga - Dmitrii Moroz
https://maailm.postimees.ee/8314478/eks ... -osalenuga
