Akf Trumm kohe saab mind viimastel päevadel klõbistama, isegi feministi äratas minus üles: ehk ma saan siis Trummi jutust aru, et magistrierialad, mida rohkem naised omandavad, on mõttetud seepärast, et neid omandavad naised?

Selliselt saab Su juttu tõlkida vist. Minu sõpruskonnas on naised kõige rohkem magistri- ja doktorikraadiga ja tavaliselt on vähemalt kolm last. Ja kõik teevad erialast tööd ümbritseva hüvanguks, mh. Eesti hüvanguks. Ja lapsi sünnib pigem juurde ja kolmelapseliseks saab perekond, kellest seda ei ootakski. Pingutavad nii, et higipull otsa ees. See on üks ja kitsas rühm, tean. Tean, et paljudel naistel ja meestel ei ole üldse lapsi, või on üks. Ja mis siis sellestki. Inimesed ja nende võimed on erinevad, mh laste kasvatamise oskuste osas.
Oma tööst noortega näen liiga sageli, et vanem on muidu kena inimene, aga vat last vist ei oleks ikkagi pidanud saama ja selliste vanemate vanemlikel oskustel ja suhtumisel ei ole kusjuures haridustasemega minu meelest seost. Me ei vaja endale lapsi mingite kõrgete eesmärkide täitmiseks, et lapsed eesti rahva alles hoidmiseks või lapsed riigi üles ehitamiseks või kasvõi selleks et kuulsusrikast Trummi nime edasi kanda. Ja selleks et rusikaga vastu rinda taguda: "Mul on kolm last". Aga teisel on neli, on ta siis inimesena parem selle pärast?

Isiklikul tasemel vajame lapsi selleks, et meie lapsed aitavad meil paremateks ja hoolivamateks inimesteks saada ja selleks, et on väga tore tutvuda väga toredate endast nooremate inimestega, kes on veel veidi meie sarnased ka. Ja lapsed on ennekõike nende enda jaoks olemas, mitte vanemate või riigi ego rahuldamiseks. Poliitikud peavad muidugi teisiti mõtlema ning selleks õiged poliitikad välja mõtlema, isiklikul tasemel on see ikkagi isiklik otsus ja ma ei saa kedagi kritiseerida selle pärast, et tal lapsi ei ole.
Paneme naised sünnitama suhtumine tekitab minus küsimuse, kas nende mehed on valmis ka vastutust võtma, unetuid öid tittedega veetma, sest emad on ka väsinud; veidi suurematega mööda linna rallima erinevate trennide vahet; loobuma mõneks ajaks harrastustest ja kasvõi kaitseliidust selleks, et olla laste jaoks kohal; maksma trennide ja näiteks pikapäevarühma eest, mis kolme lapse eest ei ole sugugi odav lõbu; aa, ja lasteaiatasud muidugi ka; olema pidevalt valmis nö konteinerdama ülevoolavaid laste tundeid, sest et ka isegi varateismelised näiteks oma ajuehitusel ei leia alati asjalikke lahendusi tülidele ja siis on solvumist ja kurbust kui palju; leidma pidevalt võimalusi, kuidas lapsi asjalikesse ja oma töistesse tegvustesse kaasata, et nad ainult ekraani taga aega ei veedaks; kuulama kaaskodanike arvamusi, kuidas nende lapsed kõigele vaatamata käituda ei oska või kasvõi leppima sellega, et laps on düsleksik, düsgraafik või muus osas teistest erinev (ja mingite oskuste osas kehvem). Ja kõigele lisaks, kuna kolme ja enama lapsega reisile mineks on enamusele Eesti peredele üle jõu käiv, leidma endas jõudu vastata laste etteheidetele, et "miks meie kuskil toredas kohas ei käi?". Selleks kõigeks peab vanemaks saades valmis olema, isegi kui kõik need hirmud tõeks ei saa. Mulle tundub, et sageli sellised "Kolm last igasse perre" tuututajad on esimesed, kes nädalavahetusel kuskile mehelikele harrastustele uttu tõmbavad, sest naise ja laste vingumine "sööb ju hinge seest".