Minul oli selline erakordne õnn, käia 1990-91 Soomes ametlikult tööl.
1988 lõpus läksin tööle Rakvere Lihakombinaadi Uusehituse Direktsiooni vahendusel Soome firmasse ETEK OY.
Hiljem sai pendeldatud kuni 1995 aastani veel selliste firmade vahel nagu Auramo OY ja THH OY.
Siia saabunud soomlased said ENSV-s palka nii, et FIM-ides kanti 2/3 või 3/4 töötasust nende arvele Soomes ja 1/3 või 1/4 said siin rublades kätte. See summa rublades olenes töökohast ja üleüldisest palgatasemest, aga jäi keskmiselt sinna 200 rbl kanti. Seda oli nende jaoks nii palju, et nad üldiselt ei osanud sellega siin miskit peale hakata. Valdavalt joodi ja pidutseti lihtsalt maha.
Soome firmas siin töötavad eestlased said kogu töötasu rublades.
Mina sain 1988 lõpus kusagil 200-240 rubla kätte (olenes ka ületundidest, mille eest maksti 1,5-2 korda rohkem ja võis teenida isegi kuni topelt) + ca 40 - 50 rbl väärtuses toidutalonge (kui neid ei võtnud, said selle rahas palgaga koos kätte), millede eest sai tööpäevadel soomlaste sööklas süüa. Samad sööklatalongid said omale iga kuu ka soomlased. Talonge oli mäletamist mööda kolme värvi/sorti, 50kop; 1,50 rbl ja 3 rbl (või oli 50kop, 1rbl ja 2rbl - ei mäleta enam). Talongide eest osteti kohvipausidel (mida oli iga krdi tunni tagant) ka kohvi ja saiakesi vms sinna juurde. Soomlasest kassapidajaga soojade suhete puhul, sai talongide eest nihverdada sööklast ka Marlboro või Camel sigarette.....
Korralik kahe-kolmekäiguline lõunasöök soomlaste sööklas (peamine tooraine toodi Soomest, hiljem kartul ja muud juurikad, ning liha osteti siit, kokad olid soomlased, hiljem lisandusid abitöölised ka siit jne) maksis 2-3 rubla.
Vahemärkusena: Toona sai paar korda koos soomlastega käidud ka RLK vana kombinaadi sööklas, kus kolmekäiguline lõuna maksis kusagil 20 kop koos leiva ja klaasi piima/keefiriga. Seega hinnavahe ca 10 kordne.
1990 juba Soomes sai oldud ETEK OY "asennusmiehena" Helsingin Kauppiat (HK) tehastes tööl ja ka seal oli oma töötajatele analoogne talongisüsteem sööklates.
Valuutaga oli toona siis järgmine lugu.
1988 vahetati mustal turul nt. Soome markasid rubladega 1:1 (1FIM=1RBL)
1990 kui Soome läksin oli musta turu hind 1FIM=4RBL
1991 kui tagasi tulin oli musta turu hind juba 1FIM=8RBL
1991 lõpuks-1992 alguseks oli aga kurss juba 1FIM=20RBL kuni 25RBL
Samal ajal tõusid kosmilise kiirusega siin ka meie palgad rublades.
Ma mäletan, kuidas sain millalgi kas 1991 või 1992 kas 600 või lausa 800 rbl palka kätte ja see maksti välja uutes 1 rublastes rahapakkides (kinnised, rahapaberilindiga seotud pakid) ja ma tulin palgapäeval töölt koju nii, et käeotsas oli suur kilekott ja see oli 1rbl rahapakke täis
Eraldi nähtus siin olid nn "valuutapoed", kus liikus importkaupa kirvehinnaga. Need olid alguses (1988 - ~1991) kõik ametlikud ja riiklikud. Hiljem, kui algas see igasuguste kooperatiivide aeg, siis avati ka "eravaluutapoode".
Kuna ametlikes jms "valuutapoodides" olid kirvehinnad, siis meil nt. organiseerisid soomlased oma enda "valuutapoe". Sealt sai osta ainult FIM-ide eest, aga hinnad olid madalamad, kui nendes ametlikes valuutapoodides. Ega seal selles "omas poes" peale suitsu, õlle ja veel teatud pudipadi midagi muud müüdud.
Samala ajal eksisteeris kaks valuutakurssi - mitteametlik mustaturu kurss ja ametlik keskpanga kurss.
90-ndate alguses oli siin ja venes põhiliseks valuutaks millega arveldati nt. USD
Nii nt liikus see kurss 80-date lõpus 90-ndate alguses mustal turul umbes nii, et miski 1988 võis saada ütleme 4RBL; 1990 12 RBL ja 1992 juba kohati isegi miski 30RBL aga ametlik keskpangakurss oli kogu aeg enam-vähem üks, kusagile sinna 1,80 RBL kanti.
Tulid ütleme välismaalt oma valuutaga ja pidid vahetama selle ametliku kursi järele 1USD=1,8RBL rubladeks, samal ajal mustal turul vahetades said 1USD=30RBL
FIM-idega mäletan oli selline lugu, et tolli läbides pidid ette näitama kogu kaasasoleva valuuta.
Kõik mis oli üle 50FIM pidi vahetama rubladeks ametliku kursi järgi. 50FIM võis jääda.
Aga kes see loll siis tahtis oma valutsi ametliku kursiga vahetada?
Seega otsiti lahendusi, kuidas saaks valutsi rohkem riiki tuua.
Välismaal töötamiseks väljastati siin enne spetsiaalne töö-välispass (siniste kaantega, tavaline välispass oli punaste kaantega). Turistid ja tööpassiga reisijad läbisid tolli erinevalt.
Meie töötasude andmed nt, kes me saime Soomes ametlikku palka, olid tollile esitatud tööandja poolt ja kui sa ütleme olid teeninud 2000FIM aga rahakoti vahel oli ainult 50FIM ja ütlesid tollis, et rohkem pole, siis pidi kuidagi usutavalt ära tõestama, kuhu raha kadus.
Lahenduseks kõlbas kõige paremini, kui sul oli ette näidata tavaari, mis umbestäpselt kattis teenitud summad.
Nii sai sommidelt vahel välja peedistatud ka ostu-müügi lepinguid, kus summad suuremad, kui tegelikult asi maksis. Mina aga nt ühel korral kui jälle tulin ilma tavaarita ja ainult 50FIM rahakoti vahel ütlesin, et pidutsesin kogu papi lihtsalt maha Soomes. Otsiti põhjalikult tollis läbi, rohkem FIM-e ei leitud ja lasti minna
50FIM eest sai siin aga 1991 lõpus nt. broneerida terve keskmise suurusega baari/kohviku või "pool restorani", kutsuda sinna mingi 15-20 matsi ja pummeldada hommikuni.
Samal ajal nt. algas siinsete valutsi väljapeedistavate "hagijate" ahel juba tollis.
Nii näiteks ostsin ka mina Soomest suht alguses kohe omale Lada ja käisin sellega kodus-Soomes tööl.
Sõidukid läbisid eraldi tolli. masinale jätsid võtmed ette ja ajasid Soomes sadamas ettenähtud alale. Sealt ajasid soomlased masinad laevale, siin meie tolli töötajad uuesti masinad laevalt maha spetsparklasse.
Viimase operatsiooni käigus võis sinu masinast kaduda ka ühte-koma-teist odavamat tavaari....
Sinna spetsparklasse lasti miski 10 kaupa sisse (juba füüsilise isikuna reisijate terminali tolli läbinute elav järjekord oli värava taga), otsisid oma tranduleti üles, ajasid tolliangaari kanalile ja seal teostati masinale eraldi tolli ülevaatus. Said läbi, lasti väravast välja.
Tollis sai valutsi eest "määrida" tollitöötajaid, kui tahtsid tuua üle miskit üle normi või keelatut.
Keelatud kaubast oli kõigeaktuaalsem
porno 
...ajakirjadest videokassetideni.....
Mingi arvuline piirang oli ka koduelektroonikal (ma seda täpselt ei mäleta, kuna ei vedanud 10 kaupa videomakke nt siia), rehvidel (hiljem võeti piirang maha ja võis tuua palju tahad) jne. Vist isegi sigarettidel, ei mäleta enam.
Järgmised "valutsihagijad" olid liiklusmiilitsa töötajad, kes kogu trassi ulatuses (minul nt. sadamast Tallinn-Narva maanteeni ja edasi mööda seda) sind kinni pidasid, miskit viga alati leidsid ja vihjasid siis, et saab ilma protokolli ja trahvikviitungita poole odavamalt maksta ka valuutas....
Nii lahjenes see lubatud 50FIM enne sihtpunkti jõudmist tihtipeale olematuks ja viimased lugupeetavad liiklusinspektorid, või ka ARK töötajad, pidid rahulduma faktiga, et valuuta ongi ohvril lihtsalt otsas
Ja tark tulija ei hoidnud oma 50FIM-i ühe kupüürina, vaid vahetas selle enne ENSV-sse jõudmist juba peenemaks pudinaks, et saaks ennast siin vajadusel korduvalt priiks osta....
Kõige paremaks kohaks "üleliigse valuuta" peitmiseks oligi sõiduk. Peideti ka stereokeskustesse, õmmeldi riiete sisse jne.
Välismaal töölkäijaid jahtisid ka kuritegelikud grupeeringud. Nii võis nt. juhul, kui tulid masinaga Soomest Eestisse mööda maad, venest sappa saada omale tumendatud klaaside ja numbriärkideta tranduletid, kes sind rajalt maha võisid võtta, kui see neil õnneks läks... ja kes mängisid kokku kohalike miilitsatega ka nii, et miilits pidas su hoopis kinni ja siis vajusid ligi miskid tursked sellid....
Selle vastu aitas natuke kavalus, et ei tohtinud siin kohe oma masinat arvele võtta ja meie numbrimärke külge kruvida. Tuli jätta masin Soome registrisse ja Soome numbrid külge. Siis sai vehkida oma Soome töötõendiga, mängida pesuehtsat sommi "perkele, ne poonimaaju" ja neid vene kurikaelad niiviisi ei piinanud, kui veliikaja deržaava kodanikke.
Üldiselt liigitus Soomest Eestisse tulek mööda maad ekstreemsuste valdkonda.
Mis veel...
1990 sai Soomes omale suht panniks aetud, kuid liikuva Lada 100-500FIM eest.
Ostsime kambapeale omale 200FIM eest "kopika", millega Tikkurilast Helsingisse tööl käia, sest alguses polnud kellelgi omal masinat.
Juba n.ö. korraliku Lada sai 500FIM ja edasi. Odavalt osteti ka Forde ja Datsuneid.
Mina ostsin väga korraliku 8 aastat vana 2107-e 1200 FIM eest (alghind oli 1800FIM).
Ajasin selle 07-e siin paari aastaga taksonduses saaniks ja müüsin NSVL lõunamaa poegadele Kadaka turul 1100USD eest pärast maha.
Põhiliseks juurdeteenimise viisiks Soomes oli siit kaasavõetud alkoholiga hangeldamine.
Miski norm oli, palju üle piiri tohtis inimese kohta alkot viia. Ei mäleta enam täpselt, aga kanget oli vist kuni 3 pudelit. (
EDIT: akf Svejk parandas minu mittemäelatmist - 2 pudelit oli see hulk) Ei mäleta enam ka viina edasimüügi hindasid Soomes, aga selle 45 kraadise "Sibirskaja" eest sai rohkem, kui 40 kraadiste jookide eest. Pädevad seltskonnad vedasid "Georg Otsa"-ga viina üle lausa telekakastidega. Üks selline suur "Panasonic"-u TV pappkast, mille käepideme aukudest paistsid viimapudelite kaelad, oli motellis kus me elasime, ka vahepeal meie toas "peidus", sest Soome politsei tegi korduvalt erioperatsioone viinaga hangeldajate tabamiseks, saates märgitud rahatähtedega kohalikke paadialuseid Virolaiste juurde viina ostma. Pädevad seltskonnad siis hoidsid oma toas ainult lubatud 3-e pudelit juhuks, kui läbiotsimine jälle tuleb..... ja meie, kuritööle kaasaaitajatena, teenisime oma protsendi igalt pädeva seltskonna poolt müüdud pudelilt, mida oma valdustes peitsime....
Tollis oli kaks koridori, roheline ja punane.
Punasest minnes esitasid ja deklareerisid kogu oma modru + kui tahtsid üle lubatud normi alkot Soome viia, maksid vastava tollimaksu ja võisid viia. Rohelisest minnes nopiti juhuslikkuse põhimõttel läbi tolli minejaid täiskontrolli. Väga palju oli selliseid uljaspäid, kes riskeerisid, võtsid kaasa üle normi alkot ja läksid läbi rohelise koridori. Enamus juhtudel see ka õnnestus, aga kui vahele jäid, konfiskeeriti üleliigne alko ja said ka mingi trahvi.
Need kes lubatust suurema kogusega juba Soomes siiski vahele jäid, pidid maksma siis juba Soomes miskist üüratud trahvi.
Sellised ajad siis.....
