Kapten Trumm kirjutas: ↑04 Sept, 2025 10:14
Mina olen üsna pessimistlik, et meil suudetaks end järgmise 2-3 aasta raamistikus kuidagi tugevamalt relvastada. Vähemalt senine praktika selleks lootust ei anna. Esiteks on kogu protsess alanud liiga hilja, ohtu pidanuks tajuma juba siis kui vatnike väed alustasd 2021 a alguses UKR piiridele kogunemist. Meil hakati liigutama alles siis, kui sõda juba täie hooga käis. Tormati analoogselt 1930ndate lõpuga liiga hilja üleöö kuumaks muutunud relvaturule, kust osta pole suurt midagi ja tehaste järjekorrad olid muutunud aastatepikkuseks.
Teiseks - meil puudub leidlikkus ja kastist välja mõtlemise võime, kogu kaitseametkond paneb tuimalt kivipalli pre-2022 rutiinis. Eemalt vähemalt nii paistab. Kus kiiret pole kuskile ja bürokraatlik täius on A ja O.
Ise küsimus oleks veel see, kui lahkuv-lahkunud KV juhtkond poleks kisa teinud, paneksime samas mugavusrutiinis edasi ja räägiks kõnedes, kuidas 2,05% SKPst ja Eesti on "hästi kaitstud"?
Ma alljärgnevat kirjutades pole kindlasti objetiivne ja kindlasti saan kohe Kapten Trummilt kaela klassikalised süüdistused „ametnike mundriau kaitsmises“ vms, aga fakte vaadates pole minu arvates erilist alust väita, justkui poleks ametkond (vähemalt Kaitseministeeriumi valitsemisala oma) piisavalt varakult ohtu tajunud, oleks liiga hilja liigutama hakanud, või me oleks hangete kiiruse osas midagi kapitaalselt maha maganud. Eriti, kui me vaatame seda, kui kiiresti hakati liigutama (või õigemini, kui kaua võttis liikuma hakkamine aega) enamikes teistes Euroopa riikides, sh meie enda regioonis.
Esiteks, nõus võib häda pärast olla vaid sellega, et kaitsekuludesse oleks võinud 2%-st rohkem raha hakata valama mitte alates 2022, vaid juba eelnevatel aastatel – siis oleks saanud rohkem asju varem saanud ära osta või tellimused varem sisse anda. Aga see küsimus puudutab esmajoones seda, kui palju raha üldse poliitiline juhtkond on nõus riigikaitsele eraldama – ja selles osas meenutaks, et veel 2021. aastal tegeleti mitte eelarvekasvuga, vaid plaanitud eelarvete kärpimimisega. Mäletate veel likvideeritud orkestrid ning sadu koondamisele-konsolideerimisele läinud tsiviilametnikke Kaitseväest.
Mis puudutab aga ohu varajast tajumist, siis terve real toonase kaitseministeeriumi tsiviilametnikest läksid häirekellad põlema juba 2021 suvel, kui algas migratsioonirünnak Leedu ja varsti pärast seda Poola vastu. Iseasi, kas need häirekellad läksid põlema kogu riigiaparaadis – aga soovitan selles asjas lugeda nt Meelis Oidsalu kirjutisi konfliktide kolmnurgas liinis Kaitseministeerium-Välisluureamet-Riigikantselei. Olgu lihtsalt öeldud, et paljude nende „ringkäendusel sündinud“ Kaitseministeeriumi siseringi ametnike ennustused – migratsioonirünnak on millegi laiema algus ja Ukrainas läheb sõjaks – olid täpsemad ja korrektsemad, kui paljude „ekspertide“ toonased ennustused.
Lisaraha osas tuletaks meelde, et mitte ainult kindral Heremil, vaid suuresti Kaitseministeeriumi toonasel kantsleril Salmil õnnestus poliitikutelt esimene täiendav rahasüst u 300 miljonit eurot otsusena kätte saada 2022. aasta jaanuaris, kuu aega enne Ukraina sõja algust, mille puhkemisse isegi 2022 jaanuaris paljud endiselt ei uskunud. Järgmiseks saadi u 450 miljoni suurune rahasüst otsusena kätte 2022 märtsis, st u kuu aega pärast sõja algust ja veel üks u 600 miljonit rahaotsus saadi 2022 septembris keskmaa-õhukaitse hankimiseks. Võrdluseks nende summade juurde – Kaitseministeeriumi n-ö baaseelarve 2% SKT juures oli toona u 700 miljonit aastas, aasta jooksul saadi juurde täiendav kaitse-eelarve, mida erinevalt baaseelarvest ei pidanud kulutama ka palkadeks, tegevuskuludeks jms, vaid pea täielikult hangeteks.
Võrdluseks olgu öeldud, et kui jätta kõrvale pidevalt kõrgete kaitsekuludega Poola, siis pheski teises Euroopa või regiooni riigis enne Ukraina sõda isegi ei räägitud lisarahast riigikaitsesse, ja enamikes riikides läks ka pärast sõja puhkemist veel päris kaua aega, enne kui reaalse lisaraha osas otsused ära tehti. Läti ja Leedu hakkasid meiega umbes samas tempos käima, kuid otsused sündisid seal pärast meid, ja tihti ka meie eeskujul. Me ei saa seda ilmselt enam kunagi teada, aga mina isiklikult ei välista, et kui kitsas ring kaitseministeeriumi tippametnikke ja paar kõrgemat ohvitseri poleks suutnud 2022 alguses kaitsekulusid n-ö kännu tagant lahti saada, siis oleks kõik võinud nii Eestis kui ka regioonis lõppeda samamoodi ning 2014 pärast Krimmi okupeerimist – „oleme juba 2% saavutanud, rohkem pole mõtet panna, sest niikuinii vajame kokkuvõttes NATO sadu miljardeid, mitte oma paari miljardit“.
Nüüd selle raha kasutamisest. Poliitikutel, aga tihti ka kaitseväelastel ja ametnikel on lisaraha võimaluse tekkides kergesti tekkima instinkt, et „ostaks mingi täiesti uue võime“. See instinkt on paljuski loomulik ja inimlik, sest nii poliitikul kui ametnikul on soov demonstreerida, et lisaraha eest „saame nii palju uusi ja täiendavaid asju“. Selles mõttes tuleb tunnustada nende 2022 talve ja kevade rahastusotsuste ettevalmistajaid, kes suutsid vältida kiusatust suunata need sajad miljonid uute võimete loomisesse, mis on väga pikaajaline protsess, vaid tehti teadlik otsus, et raha pannakse sinna, kus see annab kõige kiiremini kõige suurema efekti (isegi kui ei näe seksikas välja). See tähendas, et esimesed 300 miljonit läksid eranditult täiendava laskemoona hankimiseks olemasolevatele relvasüsteemiele (paraadidel ei näe neid kunagi), kuid see oli kiireim viis raha ruttu „mehele panna“ ja nagu on näidanud Ukraina sõda, siis laskemoona ei saa kunagi olla liiga palju.
Teine rahasüst – see 2022 märtsi u 450 miljonit eurot – läks osaliselt samasse kohta – täiendavad võimekandjad olemasolevatele süsteemidele (nagu nt K9-te arvu kahekordistamine), kiirelt hangitavad ja kergesti kasutuselevõetavad relvasüsteemid nagu nt Spike SR ja Piorun, aga ka varitsev õhuründemoon, SA-struktuuri suurendamine 10 000 mehe võrra ja kirsina tordil – terve 2. brigaadi soomukitele panek. Võib öelda, et vaid 2022 sügise keskmaa-õhutõrje raha läks täiesti uue võime loomiseks.
Seejuures ei vasta minu teada absoluutselt tõele väide, et Eesti oleks 2022 või isegi 2023 veel sisendnud relvaturule, mis oleks olnud „ülekuumenenud“ või väga pikkade tarneaegadega. Väidetavalt ei olnud relvaturuga toona veel suurt midagi juhtunud, sest enamus teisi Euroopa riike polnud toona veel kaitsekulusid tõstma hakanud, ja seetõttu polnud ka nende tööstused saanud lisatellimusi, mis oleks midagi „üle kuumendanud“. St ei saa öelda, et me toona oleks kuskile väga hiljaks jäänud. Loomulikult parandas Eesti šansse toona ka asjaolu, et meie hankepoliitika oli üsna liberaalne – kodumaist kaitsetööstust väga ei olnud, Euroopast tingimata ostma ei pidanud, vaid said osta sealt, kus kõige paremini ja kiirema hinnaga said. Seetõttu on minu teada pea kogu 2022 ja 2023 eraldatud raha suuresti täna „ära hangitud“, välja arvatud keskmaa-õhutõrje, kus me samas endiselt oleme väidetavalt eespool Bundeswehri enda tellimustest.
Toon kaks iseloomulikku näidet selle kohta, kui ruttu suudeti toona raha „mehele panna“. Soomustransportööride hankeleping sõlmiti 2023 sügisel (see, et eelmise u aasta ajaga suudeti ära teha kogu hankeprotsess alates lähteülesande koostamisest lõpetades võistlevate pakkumiste, välikatsetuste ja läbirääkimistega on iseenesest üsna hea tulemus), esimene pataljonikomplekt saadi kätte u aasta aega hiljem ning veel aasta hiljem on kogu brigaadile soomukid tarnitud. Näidake mulle nüüd mõnda teist riiki Euroopas, kes oleks endale nii kiiresti brigaadijagu uusi soomukeid saanud? Nt Läti, kus suure hurraga hakati tehast püsti panema juba 2020. aastate alguses, pole siiamaani sealt saanud pataljoni jagu soomukeidki, kuigi raha on juba põletatud sadu miljoneid.
Teine näide kastist välja mõtlemisest ja kiiretest kuluefektiivsetest lahendustest – territoriaalkaitsestruktuuri suurendamine 10 000 võrra ehk Ussisõnad. See projekt pole iseenesest teab mis raketiteadus või võimearenduse mõttes midagi väga keerulist, aga siiski suudeti pooleteise aastaga alates otsuse tegemisest 10 000 täiendavat meest struktuuridesse määrata, õppustele kutsuda, esmane väljaõpe läbi viia ja kõigile ka pea kogu ettenähtud (möönan, suhteliselt vähenõudlik) varustusekomplekt hankida või määrata. No näidake mõnda teist riiki 2020. aastate Euroopas (sõdivad Ukraina ja Venemaa kõrvale jättes), kes oleks suutnud oma SA-struktuuri suurust aasta jooksul u kolmandiku võrra kasvatada?
Riigikontrolli välja toodud probleemid ja puudujäägid – mis kindlasti on problemaatilised ja tuleb likvideerida – viitavad paradoksaalsel kombel samuti sellele, et asju on tehtud väga kiires tempos ja „nurki lõigates“. Sest toonane kantsler suutis vähemalt osas asutustes suhteliselt efektiivselt tekitada 2022. aastast alates suhtumise, et igat tegevust alustades küsi endalt esmalt, kas sa teeksid seda asja, kui sa teaksid, et sõda algab nt 24. veebruaril 2024. Suur osa Riigikintrolli välja toodud probleeme pole sisulised probleemid selles mõttes, et raha oleks raisatud, varastatud, valesse kohta pandud, vaid probleemid selles mõttes, et kuskil on dokumendid puudu, kuskil pole asju õiges süsteemis arvele võetud jne. St kui ametnikud keskenduksid vaid „bürokraatlikule täiusele“, siis meil neid Riigikontrolli probleeme ei esineks, aga ilmselt oleksid paljud hanked ja otsused tegemata jäänud, sest „niimoodi ju asju ei tehta“.
