President on EPL-ile intervjuu andnud.Veebruari alguses ütlesite Strasbourgis Euroopa Parlamendi täiskogu ees, et Euroopa Liit hakkab jõudma teelahkmele: kas muutume tugevamaks või laseme lõhkuvatel jõududel valitsevaks saada. Kumb on siis tõenäolisem?
Euroopa tuleb rändekriisiga toime, kui võtame kokku oma tarkuse, tugevuse ja vastutuse, jätame maha otsustamatuse ja venitamise. Kui Euroopa sai hakkama pärast Teist maailmasõda, kui ainuüksi Saksamaal oli 12 miljonit sisepagulast, lisaks veel 12 miljonit ümberasustatud inimest 20 riigist, siis saame hakkama ka praegu, kui ilmutame oma isade ja vanaisade kindlameelsust.
Minu jaoks on siin mitu märksõna. Valitsuste aus jutt oma rahvaga. Solidaarsus liikmesriikidega, kellel lasub kriisi põhiraskus, ja meie nõustumine seda koormat mõistlikult jagada. Täielik kontroll Euroopa Liidu välispiiril. Ühtne toimiv varjupaigapoliitika, eriti valetaotluste tagasilükkamine ja ebaseaduslike sisserändajate tagasisaatmine.
Saksamaa presidendi Joachim Gaucki ja kantsler Angela Merkeli Saksamaa näib Ida-Euroopa muresid mõistvat. Aga kas meie saame Saksamaast aru?
Oletame, et ütleme: me oleme nii suveräänsed, et ei võta ümberpaigutatavaid põgenikke vastu. Aga mis saab siis, kui Saksamaa küsib seepeale, miks tema peab aitama kinni maksta meie põllumajandust, teedevõrku, õpinguid ülikoolides, kui meie midagi vastu ei tee?
Netomaksjate mäss [Euroopa Liidus] on järgmine, mida ootan. See on suhteliselt kergesti ennustatav. Sa ei saa olla nii isekas, et ainult võtad ja siis ütled: ei-ei, me oleme suveräänsed, me omalt poolt küll midagi ei tee.
Meie solidaarsus…
…ei saa olla ühesuunaline solidaarsus. Et teiste abi meile, mis suurendab meie heaolu, on iseenesest mõistetav. Nimetaksin seda ka rehepapluseks ja suutmatuseks mõista teisi, meie liitlaste muresid, Euroopa Liidu kaaslaste muresid. Millalgi maksab see meile kätte.
Siin on nüüd mitu asja.
Esiteks ajab ta igas küsimuses nii peavoolujuttu kui suudab. Tõenäoliselt mitmel põhjusel - ei taha, et Eesti oma kuvandilt eristuks, räägib kooskõlas oma vasakpoolse (sotsiaaldemokraatliku?) maailmavaatega, peab enda tuleviku töökohti silmas.
Teiseks, mis nüüd sellesse solidaarsusejuttu puutub, siis meie astusime EL-i, kus kehtis Dublini lepe. Meilt ei saa nõuda solidaarsust, kui hakatakse kehtivaid regulatsioone ühepoolselt ümber tegema. Või siis teistpidi, see pole enam solidaarsus, vaid mingi muu asi.
Kuidas te suhtute sellesse, et lääneeurooplased panevad idaeurooplased migratsioonikriisi asjus ühte patta. Kui ohtlik see on?
Kui vaadata arve, siis me olemegi ühes pajas. Oleme üheskoos, sest teeme sama, mida teisedki, ehk mitte midagi. Läti ja Leedu on ümberpaigutatavaid põgenikke võtnud, meie ei ole.
On see valitsuse reitingute järgi tegutsemise tagajärg?
Mina ei saa aru, miks see nii on. On öeldud, et me pole neis inimestes kindlad. No kas meil on siis kõvem julgeolekukontroll kui soomlastel, kes kolme nädala taguse seisuga olid võtnud Itaaliast 96 põgenikku? Või Lätis? On nad meil ohtlikumad kui Lätis, Leedus või Soomes?
Meie sisejulgeoleku asutused peaksid olema piisavalt tugevad, et mitte karta mõnda Euroopa Liidus ümberpaigutatud põgenikku?
Mitte peaksid, vaid ongi. Mina usaldan nende professionaalsust ja hakkamasaamist avaliku korra ja sisejulgeoleku hoidmisel.
Ometi, millal Eestisse esimesed pagulased saabuvad?
Eestisse on viimastel aastatel tulnud kümneid pagulasi. Kas see on 1,3 miljoni siinse inimese elu riivanud, ebakindlamaks muutnud? Ei, muidugi mitte.
Teie pidasite aga silmas Euroopa Liidus ümberpaigutatavaid sõjapõgenikke, kelle vastuvõtmine on märk, et Eesti mõistab solidaarsuse tähendust. Me tuleksime sellega toime. Tänaseni pole Eesti neist isegi kaht põgenikku vastu võtnud. Praegu on küsimus, millal siseministeerium enda protseduurid valmis saab.
Kui vaadata praegust pagulaste teemat laiemalt, siis arvatavasti kõik või enamik Euroopa Liidu liikmesmaid ja ka EL organisatsioonina õpivad pärast pagulaskriisi puhkemist seni tehtud vigadest. Edaspidi neid usutavasti välditakse, mis võtaks hoogu maha ka populismi levikult Euroopas.
Ühelt poolt usaldab julgeolekuasutusi, aga teiselt poolt taustakontrolli teevad ju needsamad asutused?
Viitasite paremäärmuslike jõudude tõusule. On näha, et Eesti ei erine teistest riikidest. Meilgi kinnitab paremäärmuslus tugevalt kanda.
Ma ei tea, kui tugevalt. Aga tõsi on, et meie imago, Eesti kui tubli, liberaalse, avatud ja salliva riigi maine on tublisti kahju saanud.
Siin nüüd avalduvad lihtsalt ideoloogilised silmaklapid.