www.militaar.net

Leo kirjutas:Ise eelistaksin just kerget ja kompaktset karabiini.

Igaühel on oma head ja vead. See kerge ja kompaktne on täiesti erinev Sako TRGst. Seega on ikka vaja palju harjutada selle kalli lahingumoonaga. Kui aga .22LR relval on umbes samad mõõdud ja sama kaal, siis saab suure osa harjutustest teha sellega ja hoiab kokku raha.

Muidugi kui mõtleb selle .22LR karabiiniga lahingusse minna, siis kerge ja kompaktne on mugavam.

Vabandust, võibolla veidi kohatu, aga ei saa mitte seda jahiportaalist pärinevat kildu siia kleepimata jätta.
So there you have it, the mighty 300 win mag and the mightier, but more ridiculous 338 lapua. If you just want to hunt anything, look no further than 300 win mag. If you want the biggest, baddest round in your hunt camp, the 338 lapua is your only option beyond the insane 50 BMG.

Kas oleks parem saata vintpüssi- jne. teaded teemasse:
Snaiper vahendid: vintpüssid, optikad, padrunid, kaugusemõõtjad …

Minu arust ka on .22LR vintpüssiga piisav ja odav alustada lasketehnika harjutamine.
Aga kui Leo kirjutas, nii .22LR püss on kasulik linnalahingus, eriti kui vaenlane on vallutanut linna.
Kui tänaval on auto või tanki liiklust, nii väike suudmepauk summutajal on õhupüssiga sarnane ja peitub tänava müra alla.
Keegi ei tea, kust kuul lennab (kuuli kiirus sub-sonic).
Täpne laskekaugus on vähemalt 100m ja veelki pikkem.
Ammu ma olin osaleja laskevõistluses Soomes .22LR püssiga 150m kaugusele ja olin kolmas.
Tuul oli probleem.
Teisil oli tugevamad kalibrid.
Sõjaajal kuul peaks olema FMJ.
See 30-06 kaliber võiks olla efektiivne ja ballistika hea, näiteks 8,0g kuuli algkiirus on umbes 900m/s.
Aga parem oleks .308 NATO, kunas Eestis sõjaajal võiks olla rikkalikult padruneid natost.
See kaliber oleks hea snaipri vaatlejale ja teisile SN-gruppis.

.50 BMG on muidugi kõike seksikam, aga teeb palju kära ja on raske tassida. Ja toru maksab hingehinda
.338 Lapua Magnum lõigub võimalikke pakse veste küllalt edukalt. Ja kui ei lõigu, võib ka pähe lasta

Snaiprid ja miinid kõige hullem peavalu vastasele ongi, kahe silma vahele küll jätta ei tohiks.
Soomlased on asja endale väga selgeks teinud, võtaks eeskuju
7.62 ajab pühendunud (tehnika või telliste taha varjunud) vastase pigem itsitama ja GP-25 laadima.

Aga rohkem kui laskmist, peaks harjutama varjumist minu meelest. Surnud snaiper ei lase kedagi. Ja et sa männiku tiirus ühele sihtmärgile pihta saad ei loe, kui sa ei oska peale seda kiiresti uttu tõmmata. 139 lasku jääb tegemata nii. Ja meil on vaja 140/nägu

Raubritter kirjutas:Aga rohkem kui laskmist, peaks harjutama varjumist minu meelest. Surnud snaiper ei lase kedagi. Ja et sa männiku tiirus ühele sihtmärgile pihta saad ei loe, kui sa ei oska peale seda kiiresti uttu tõmmata.

Õige.

Laskepositsiooni valimine, selle ettevalmistamine nähtämatult, positsioonile varjatult liikumine, enda maskeerimine ümbruskonnaga kokku sulavaks, positsiooni julgestamine, eemaldumismarsruudi ettevalmistamine, ...

Juhani Putkinen kirjutas: Laskepositsiooni valimine, selle ettevalmistamine nähtämatult, positsioonile varjatult liikumine, enda maskeerimine ümbruskonnaga kokku sulavaks, positsiooni julgestamine, eemaldumismarsruudi ettevalmistamine, ...

"Snaiper" tähendaski algselt jahimeest, kes võimeline metskurvitsat ehk neppi (inglise keeles Snipe) küttima. Nepijahil heast laskeoskusest ei piisa, vaja muuseas ka Juhani kirjeldatud oskusi ja kannatlikkust.

Ee... et üldiselt ma olen eelnevalt pidanud seda vahetatavat rauda nagu jamaks... Ilmselt pean vanas eas veel arvamust korrigeerima ja tuleb tunnistada, et pole üldsegi paha mõte omada .338 relva, nille sisse saaks pista vajadusel sellise kerge kõrre, mis sülitab .22LR moona.
Et lühidistantsilt sosistada vaenlasele kõrva ...

Korralik kütiklassi tasemel laskeoskus on snaiprile nii baasoskus, et siin ei ole mitte millestki rääkidagi. Kes lasketiiru ideaalsetes tingimustes teadaolevatele laskekaugustele ei suuda sihtmärki tabada, ei olegi mõtet edasi õpetada muid erialaoskuseid. 50 BMG relvad lasevad kaugele ja läbi soomuse, kuid neid 15 kg relvi, koos padrunitega 20 kg, on ikka väga ropp kaasa tassida. Hind ei olegi neil midagi erakordselt, praktiliselt maksavad need sama palju kui magnumid. Probleem on selles, et inimese laskmiseks ei tasu sellist metallkangi kaasa tassida, soomuse laskmiseks on mingi mõte.

7,62 või isegi 5,56 mm täpsuskuul ei aja sihtmärgialal kedagi naerma, sest see tapab väga hästi ja selle eest kaitsevad ainult kõige tugevamad kuulikindlad plaadid, tavaliselt 25x30 cm pindalaga rinnal ja seljal, kogu ülejäänud kaitsevarustus on ainult killukindel ehk täiesti lastav nimetatud relvade praktilise laskekauguse piires. Kõik on pikali ja püüavad varju leida. Rauaaluse granaadiheitjaga ei ole täpsuslaskuri vastu eriti midagi teha, sest reeglina lastakse kaugelt ja ei saa täpselt aru, mis kohast. Rauaalused on üle 200 m ka päris ebatäpsed. Kui lagedal täpsuslaskuri tule alla jääda, siis pigem suitsugranaat enda ja laskuri arvatava postisiooni vahele ja kiiresti varju.

Lääneriikides on asjad niimoodi arenenud, et tuletoetuseks on 5,56 või 7,62 automaat või täpsuspüss, sest see on standardkaliiber ja täpsemini ja kaugemale laskmiseks on poltlukuga magnumid. Uus mood on vahetatava kaliibriga poltlukud ja spetsiaalselt eriti kaugele ja läbi soomusvesti laskmise relvad, 50 BMG aktsiad langevad.

Pooletolline on ainult seksikas, aga mingi snaiprikaliiber see minu arvates pole.

Sellel on oma funktsioon. Sõidukil kaasas veerev poolauto 50 cal on omal kohal igasuguse jama korraldamiseks ja seejärel ära minekuks. Sihtmärgid on ka suuremapoolsed - sõidukid, tehnilised seadmed, kütusetsisternid, Gradid jms kraam. Pealegi, ärge unustage et 50 cal on sellest ajast, kus valikuks oli ühel pool 7,62 vintpüss ja teisel pool meeskonnarelvad ja suurtükid.

Ärme siiski unusta asjaolu, et .50BMG jaoks DARPA veidike juhitavat moona valmistanud ...
Milline asjaolu sugugi ei välista, et tehnoloogia arenedes sarnased vigurid saavad osaks kah pisematele kaliibritele.

50 BMG poolautomaatne täpsusrelv oleks kindlasti suureks abiks just tehniliste sihtmärkide vastu, mida Medusa loetles, kuid see eeldab vähemalt ATVd relvameeskonna ja lisavarustuse transportimiseks. Voimalus, et 1 kauguselt lastakse lohkekuuliga kytusevaati voi läbi soomuki kyljesoomuse, on väga vastik. Usutava heidutuse tekkimiseks peab neid relvi muidugi olema massiliselt, praktiliselt igas kompanii SN-meeskonnas peaks olema vähemalt 1 pooletolline. Jutt läheb natuke ulmeliseks, sest hetkel on 90% EKJ SN-relvadest kaliibriga 7,62x51, millega saab soomusautot peamiselt kriimustada, kytusevaadi kyljest voib kyll hea onnega läbi lasta, kuid ilma syytekuulita ei lähe see toenäoliselt polema.

DARPA 12,7 mm minirakettidest on vähevoitu usaldusväärset infot, kuid see, mis on läbi tilkunud, viitab pigem sellele, et minirakette lastakse spetsiaalsetest siledaraudsetest relvadest, nagu tänapäeval tankide pearelvadest noolmyrske. Praegu olemasolevate 12,7 relvade vindisamm ei suudaks nagunii miniraketi pikka korpust stabiliseerida.

Olen paar korda kuulnud arvamust, et voh, kus jänkid tegid enneolematu avastuse, luues 12,7 tehnikavastase snaipripüssi.
Tegelikkuses võeti selline riist NSVL-s kasutusele näiteks 1940ndatel (PTRD, PTRS), 14,5 mm tankitõrjepüss. Sh ka poolautomaat.
Ukrainlased on sellised leidnud NSVL sõjavarude ladudest üles ja leidnud olevat selle efektiivse relva nt BTR-de vastu, kaugusel kuni 800 m.
Võib-olla tuleb taolist ladu külastada ja ise lisada sinna sobiv optika ja lõigata maha liigne raud (kaalub see 20 kg).

14,5x114 mm moona on maailm täis (nõuka raskekuulipilduja moon), sh erinevaid tüüpe. Tegu kõige jubedama kuulipilduja moonaga, mis olemas on.
https://en.wikipedia.org/wiki/14.5%C3%97114mm

Äkki peaks mõnes Ukraina vms taolises laos natuke soprama?
Juhtusin hiljuti nägema ühte filmi, kus vend tahtis ehitada nõuka SVT-40 poolauto snaipri.
Mingil Kanada relvamüüjal oli kastide kaupa Ukrainast pärit SVT-40'd, sh leiti ka snaipri omad (erinevad ühe freesitud lõike poolest).

Pooletolline voi sellest raskem pyssi soomustatud sihtmärkide laskmiseks ei ole kindlasti jänkide leiutis, kyll on Barrett M82 ilmselt koige tuntum. II MS alguses, kui tankid olid veel suhteliselt kipakad ja ohukese soomusega, olid paljudel riikidel kasutusel soomuse laskmise pyssid, massiivseim ilmselt soomlaste 20 mm Lahti M39 poolautomaat, mis oma 50 kg kaaluga oli ikka igas mottes käsikahur, soomlased lasid sellega soomukitele lisaks ka laskepesasid puruks. Suurekaliibrilise relva puhul on lisaks läbivusele kriitiline ka laskemoona hajuvus, sest reeglina kasutatakse raske KP laskemoona, mille puhul valmistamise täpsus ei ole oluline. Nii Barreti kui venelaste pooletolliste jaoks laetakse eraldi täpsemat laskemoona, sest standartse moona hajuvus on liiga suur.

Niipalju kui mina olen aru saanud, siis ukrainlastel olidki need II MS aegset 14,5 mm TT-pyssid kasutusel peamiselt soomukite ja laskepesade tulistamiseks, väga ei usu, et snaiprid neid kasutasid, ikkagi vanad relvad ja mitte liiga täpsed. Eesti oludes eelistaksin iga kell 338 LM raske 19-grammise kuuliga, sest see on piisavalt täpne väga kaugele ja kuuli läbistus kaitsevestide ja soomusautode kylgede pihta AP kuuliga väga hea, sest relv kaalub ainult poole elevandipysside massist, mida on kyll väga äge lasta, kuid väga nyri kaasa lohistada.

Värskes Kaitse Kodus on tummine artikkel kuulidest ja läbivusest, tublid!