www.militaar.net

Värsket infot Tallinnas elavalt ukrainlannalt (21.06.2015): "Täna sõitsin bussis Lasnamäelt ja nägin väga veidrat asja.. ühel poisil oli embleem Новороссия. Teisel embleemil oli kirjas Сомали ja veel ühel Донецкая народная ресспублика.. georgi lint oli ka... see ei pruugi midagi tähendada, et tal need embleemid olid. Aga samas nii veider...näha siin selliseid embleeme".

USP kirjutas:Värsket infot Tallinnas elavalt ukrainlannalt (21.06.2015): "Täna sõitsin bussis Lasnamäelt ja nägin väga veidrat asja.. ühel poisil oli embleem Новороссия. Teisel embleemil oli kirjas Сомали ja veel ühel Донецкая народная ресспублика.. georgi lint oli ka... see ei pruugi midagi tähendada, et tal need embleemid olid. Aga samas nii veider...näha siin selliseid embleeme".

DNRi // Novorossija embleeme müüakse osta-s juba aastapäevad (Somali omi ei ole seal, tõsi küll, veel näinud).

Et mõned lasnagorski tattnokad nende embleemidega linna peal ringi huiaaritavad - no eks seda oligi ammu oodata.. Näit kui ühel siinsel (padu)vene noorukil on militaarseid suundumusi aga riigikeele oskuse puudumise ja/või muidu psühholoogilise tõrke tõttu Kaitseliiduga liitumine võimatu, siis hakataksegi otsima muid väljundeid oma militarismi-ihaluse demonstreerimiseks - kasvõi siis Somali-embleem tagi käisele
Üldiselt (hetkel) ei näe ma selles probleemi - vähemalt niikaua, kui ainult väga üksikud muukeelsed hälvikud meil siin seda novorussia emblemaatikat demovad.

Ajakirjaniku vestluskaaslane on Ukraina kangelane, Donetski lennujaama kaitse komandör „Redut“ (tõlge pole sõnasõnaline, kasutatud on eesti keelele sobivaid väljendeid).


Анастасия Береза, Цензор.НЕТ
http://censor.net.ua/resonance/340362/k ... o_strashno


Selle inimese nägu pole ei reklaamtahvlitel ega Donetski lennujaama kaitsjate kalendrites, kuid võimalik, et ilma temata polekski mingit kangelaslikku kaitset olnud. Nimelt tema, kelle nime turvalisuse huvides nimetada ei saa – 3. polgu spetsnazi salga komandör - muutis eelmise aasta augusti lõpus lennujaamas uimaselt kulgeva vastasseisu raevukaks võitluseks oma isikliku maatükikese eest. Justnimelt need 40 päeva, kui tema kamandas kaitset (objekti vastuvõtust kuni evakueerimiseni koos haavatutega), andsidki lennujaama kaitsjatele rabatud bojevikkude poolt iseloomustuse - „küborgid“. Sellesse hüüdnimesse suhtub ohvitser, keda lennujaamas kutsuti "Batjaks" või „Sergeitšiks“, irooniaga ning püüab avalikkust igati vältida. Oma praeguseks peamiseks ülesandeks, peale taastumist sealsamas saadud rasket haavatasaamist, peab polkovnik mitte suhtlemist meediaga, vaid polgu komplekteerimist uute põhimõtete alusel ja hukkunud kaaslaste perekondade abistamist. Intervjuu temaga salvestasime Kiievis, kuhu Ukraina kangelane, veebruaris Kuldtähega autasustatu, kutsuti Kirovogradist kohtumiseks presidendiga. Ta jutustab palju ka läbi huumoriprisma, kuid pärast kooskõlastab teksti telefoni teel kaua ja norivalt, soovides olla maksimaalselt täpne ja korrektne sõnades ning hinnangutes.

„Sõda algas minu jaoks juba veebruari keskel, kui minu salga grupid alustasid tööd Krimmis. Ise sattusin ma Donbassi esimest korda aprillis - olin grupeeringu koosseisus, mis võttis kontrolli alla Donetski lennujaama. Esimese haava – kuulihaav jalas - sain juunis Artemiivski all. Teise - killuhaava kätte - oktoobris lennujaamas. Nendega evakueeriti mind hospidali. Taastuda tuleb veel pikka aega. Paranen - sõidan tagasi sõtta omade juurde.

Terve elu olen teeninud luures. Alguses - jalaväepolgu luureroodus. Pärast - diviisi luurepataljonis, spetsnazis – alates aastast 2008. See on samuti üks luure liikidest, lihtsalt nimetus on kõlavam. Muide, alles siis, kui sattusin 3. polku, sain teada sellest, et mu kadunud isa omas samuti suhteid spetsnaziga - läbis seal ajateenistuse. Pole kunagi kahetsenud, et olen armees. Ei hakka luuletama, et nooruses unistasin sõjalistest kangelastegudest. Ma olin tavaline häbelik ja tagasihoidlik kutt ning tüdrukute juures autoriteeti, nagu mulle näis, ei omanud. Siin aga ikkagi - dessantväelane, barett, romantika… Aga kui tõsiselt, siis armees ohvitseride omavahelised suhted, mõne erandiga, on mulle alati tundunud iseäranis heade ja tõelistena. Mitte ilmaasjata osutus sõja ajal olevat just sõjaväelaste, aga mitte miilitsate, maksuametnike või julgeolekutöötajate hulgas nii palju väärikaid inimesi. Viimase aasta jooksul sain teada, et neid on ka tsiviilelus väga palju.

Minu kaks venda on praegu samuti sõjaväes. Mõlemad on vabatahtlikud. Keskmine pani end kirja territoriaalkaitse pataljoni, pärast tõin ta meie polku. Noorem sattus Odessasse laevastikku ning on täiesti vaimustuses merest ja kollektiivist. Annaks jumal, et see oleks mõlemapoolne.

Donetski lennujaam - see teema pole ühe jutu ega ühe filmi jaoks, vaid arvatavasti terveks memuaaride seeriaks nende sündmuste osalistelt. Seetõttu piirdun ma ainult sellega, et ütlen - Donetski lennujaama kaitse ei koosne ainult minust, vaid kõigist sealolnutest: 72. ja 93. meh.brigaadid, 25. ja 79. dessantbrigaadid, PVO üksus, Parem Sektor, Dnepr-1, minu poisid ja kõik, kes saabusid sinna peale meid. Võimalik, et ma olingi seal mingiks katalüsaatoriks, kuid jõupingutused olid üldised. Minu sõda toimus põhiliselt raadiojaamaga. Loomulikult oli palju kordi tahtmine võtta automaat ja joosta koos kõigiga rünnakule. Mõnikord läks see isegi õnneks, kuid komandöri esmased ülesanded on ikkagi teised. Mis puutub hüüdnimesse, millega premeeris meid vastane, siis tähtis pole see, kuidas nad meid kutsusid, vaid see, kuidas nad meisse suhtusid. Suhtusid hirmuga. Ma nägin seda nende silmist. Elavate. Surnute.

Isiklikult ei võtnud ma mitte kunagi Donetski lennujaama kui lihtsalt lennurada koos mõne hoonega. Minu jaoks oli see harilik tükike Ukrainat. Miks me oleksime pidanud selle ära andma? Ma olen kaadriohvitser, see oli minu Rubico, minu vastutus ja minu ülesanne. Kuid ma pole küborg, pole rauast. Ka minul oli hirmus.Lennujaama saabusin ma suve lõpul meie polgu staabiülema palvel. Tema koos oma inimestega veetis seal neli kuud täiesti ümberpiiratuna ning kõik nad vajasid rotatsiooni. Või siis vähemalt kümnepäevast puhkust. Sel hetkel oli lennujaam deblokeeritud, valitses enam-vähem rahulik olukord, aga minul Kirovogradis olid tol ajal matused igapäevased. Seepärast ütlesin naisele, et mind kutsuti välja ja andsin nõusoleku.

„Redut“ oli objekti kõrgeima kutsung, selle all ma seal töötasingi. Polgu staabiülem lennujaama tagasi ei pöördunud. Vaevalt sain juhtimise üle võetud, kui separatistid alustasid aktiivsete rünnakutega. Küsisin, et miks me ei vasta, seda enam, et luure kandis meile ette nende suurest koondumisest Spartaki rajoonis (lennujaamale lähim Donetski linnaosa). "Aga me ei vasta mitte kunagi." Aga miks me ei vasta mitte kunagi? "Et mitte provotseerida." Aga miks ei tohi provotseerida? Ühesõnaga, käskisin vastata. Nii kõik algaski. Sellest ajast saadik arvan, et käsu puudumise kõrgemalt poolt toovad ettekäändeks ainult argpüksid, et õigustada oma tegevusetust ning pääseda vastutusest. Ei saa sõjaväelane sellele toetudes näiteks vaadata, kuidas teisel pool jõge kaevab vaenlane kaevikuid. Mulle ei andnud mitte keegi käsku kaitsta lennujaama. Kuid milleks siis mina, Ukraina ohvitser, seal olin, kui mitte selleks, et teha oma tööd?

See oli periood, kus meie armee jättis maha meie poiste poolt varem oma elu hinnaga vallutatud positsioonid - Amvrosiivka, Savur-mogila, Izvarine, Ilovaisk. Ja nüüd ronisid nad lennujaama veel ka! See asjaolu ja lisaks üldine ebasoodus olukord rindel olid suure kaaluga isegi kõige ebakindlamate võitlejate motiveerimisel. Kõik me otsustasime: "T*ra teile, aga mitte lennujaam!“ Oli meil isegi asjakohane plakat. Objekti vanem, kes oli määratud sektorit juhtima, peitis end kogu aja lennujuhtimistornis ning kaitset kamandas seal sõdur Sergei - mobiliseeritu. Septembri keskel keeras see alampolkovnik üldse otsa ringi ja sõitis minema, tõmbus juhtimisest kõrvale. Kindralmajor Sergei Najev, uus sektor B juht, oli esimene, kes ilmutas meie vastu huvi.

Strateegilist tähtsust omas lennujaam ainult nende jaoks, kes seal sõdisid ja hukkusid. Vastasel korral oleks 7. aprillist kuni 22. jaanuarini (3. polgu spetsnazi poolt lennujaama kontrolli alla võtmisest kuni VSU lahkumiseni) sinna tekkinud mingisugusedki fortifikatsioonirajatised ning me poleks pidanud tankide eest koridorides peituma. Need pole armee spetsnazi ülesanded. Me tegime seal niigi kõik, mida suutsime, aga juhtkond ei suutnud isegi sammu võrra ette näha. Nooremohvitserid juhatasid, mida on vaja teha, millele tähelepanu suunata. Ja nii mitte ainult lennujaamas.

Ma tundsin ja kontrollisin täielikult kogu lennuvälja: perimeeter, Peski, kolonnide sisse- ja väljasõitu, kogu suurtükiväge. Kõik koondus mulle. Sellel oli tõsine pluss - ma valdasin kogu situatsiooni ja informatsiooni. Kuid oli ka miinus - kui sain haavata ja mind evakueeriti, polnud kedagi, kes võtnuks enda peale terviklikult kogu lennujaama juhtimise. Ainult tänu meile vahetuseks tulnud kange iseloomuga inimestele õnnestus mitte kaotada kõike seda, mida olime seal üles ehitanud.

Langenud seltsimeeste matmine ning nende emadele ja abikaasadele silma vaatamine osutus sõdimisest isegi märksa keerulisemaks. Kaks nädalat peale seda, kui pöördusin koju tagasi esimese haavaga, hukkus üks meie grupp Izvarine all. Istusime päevade kaupa telefoni otsas - oli vaja kokku leppida surnukehade väljaveos Luhanski alt, otsida külmutusauto, võtta ühendust meie blokkpostide vanematega. Ja pärast olid iga päev väeosa kõrval matused. Nüüd on matuseid vähem, kuid on ilmunud uued keerukused - emad ja abikaasad tulevad ja nutavad, keelduvad tunnustamast DNA ekspertiisi tulemusi, jagavad omavahel autasusid ja lapsi, kuulavad kaardimoore ja usuvad, et poeg või mees on elus, võtavad isegi haudadelt maha ristide nimetahvlikesi – keelduvad tõde omaks võtmast. Iga komandör peab suhtuma sellesse mõistmise ja tähelepanuga. See on isegi määrustikku kirja pandud. Sõja sellest tahust räägitakse ja teatakse harilikult vähe, sest allüksuste komandöridest tegeleb sellega keegi harva. Sellest võib ka aru saada, sest reeglina on nad kõik rindel. Kuid sellega ei tohi end õigustada hukkunud seltsimeeste perede ees. Ma arvan, et hukkunute perede toetamine ja nende sotsiaalne kaitse – see on prioriteet komandöride jaoks.

Autasu pole kuidagi avaldanud mõju mu elule. Noh, kui just, siis tiritakse mind nüüd tihti Kiievisse. Pean ütlema: „Vabandage, perekond, kuid isal on vaja minna Kiievisse, sest papa on teil kangelane.“ Nad on ikka väga, väga rõõmsad. Ettenähtud privileege pole ma veel kordagi kasutanud. Võib-olla võtan kunagi laenu majaehituseks. Kui sinnamaani välja vean.
Praegusel momendil olen ma Kirovogradis üks kolmest Ukraina kangelasest (esimene oli Viktor Tšmilenko – hukkus 20.02.14 Kiievis Maidanil, teine - 3. polgu ohvitser). Ja seni ainuke elusolev... See-eest muutis sõda minu vaateid elule ja väärtustele. Mõistsin, et kõige tähtsam – see on pere, vanemad, sõbrad, polk. Aga ülejäänu – see on tolm, milleks muutusid meie silme all kallid seadmed, ekslusiivne mööbel ja lennujaama seinad. Kui tankimürsu tabamusest langeb sulle sein kaela ja pärast seda avad silmad ainult tänu sellele, et lööki pehmendasid selle kõrval seisnud tellingud, siis saad aru, et kõik ülejäänu on lihtsalt tühine.

Muutus ka minu lähenemine salga formeerimisse. Enam ei pööra ma tähelepanu vanusele ja füüsilistele võimetele. Vaatan inimesele silma ja hindan motiveeritust. Sõjas oli mul juhust kohtuda paljude noorte ja ilusatega, kes tööst keeldusid. Ja nägin ka vanemaid tavalisi mehi, kes endid väga väärikalt üleval pidasid. Seepärast taipan nüüd, et moraal ja tahtekindlus on peamised omadused. Las olla inimesel turjal 40 aastat ja kasv alla nõutava, kui ta on valmis sõdima spetsnazis Ukraina eest – on ta meile. Grupi komandör valib nüüd endale perekonda - tema elab koos nendega, sõdib koos nendega ja sureb koos nendega, kui vaja.

Sõda õpetas mulle, et mitte varustus ega tehnika, vaid inimesed – see on kõige tähtsam. Tegelikkuses on ainult nemad tähtsad.“

Njah, see viimane lause peaks olema juba kusagil graniiti raiutud ...

Soome FIIA ülevaade Ukraina-Vene sõjast.

June 2015
Russia’s Hybrid War in Ukraine: Breaking the Enemy’s Ability to Resist
This report examines the form of warfare employed by Russia in Ukraine in 2014, often referred to as hybrid warfare, as well as whether it constitutes an approach to war that can be applied elsewhere. The author contends that a main characteristic of Russia's approach in Ukraine is that it aims to defeat Kyiv through the use of both military and non-military means, and without a full-scale attack. He then suggests that due to the preconditions required by hybrid warfare, the number of states where Russia would be able to conduct a successful war campaign using this approach are limited. However, he also warns that Moscow could still use elements of the hybrid approach in non-military efforts to pursue its interests.

http://www.isn.ethz.ch/Digital-Library/ ... &id=191590

Soome FIIA raportist meeldis mulle kõige rohkem 5. peatükk nö eduka hübriidsõja eelduste kohta. Mida eeldatakse ja mis on tegelikkus. Arvestamisväärne hulk kohalikke venelasi ei pruugi üldse tahta, mida Venemaa tahab, kuid viimane paneb lihtsalt venelastele sõnad suhu ja asub tegudele oma spetsturistide, kasakate jne seltskonnaga.

Eeldus Lasting regionally concentrated dissatisfaction with the central governament.

The combined result of the ‘surely yes’ and ‘mostly yes’ answers regarding separatism was 27.5% in the Donetsk region and 30.3% in the Luhansk region. However, the rate of those opposed was higher in both regions: 52.2% in Donetsk, while in Luhansk 51.9% were against separatism. Hence, one cannot say that the majority of the population would have supported either the takeover of public buildings, or the separation from Kyiv.

Hence, the picture provided by Russian media channels about the ‘people of Donetsk’ rising up collectively was fundamentally false and distorted, as the active local support for the violent actions was very low. Most local residents reacted as they had learned to do during the Soviet years, and simply remained passive even during the riots, and particularly after the eruption of the open, armed violence. The shortage of locals supporting separatism became an acute issue in October 2014 during the siege of Donetsk airport. At that time a Communist Russian veteran of the Chechen war fighting in Donetsk openly complained that locals were fleeing instead of defending their homeland. Hence, according to him, 90% of the insurgents fighting the Ukrainian army were composed of fighters from Russia

Eeldus Presence of Russian-speaking minority as source of legitimacy claim.

Hence, one may conclude that, in reality, only the presence of Russian-speakers is required for a successful Russian hybrid war, but not the active support of the majority for Moscow’s actions. In both Crimea and Eastern Ukraine, the Russian media was very successful in constructing an alternative reality in which they could claim that most Russian-speakers were in favour of the secession from Ukraine, while in fact this was not the case at all. In other words, in the country against which a hybrid war is being employed, the majority of Russian- speakers may well find themselves the objects, not the subjects or partners of Russia’s actions.

Värskes Sõduris on pikem artikkel, mis puudutab UKR raskerelvastuse kasutamist ning meditsiini - head lugemist.
Hea sõnaga on ka meeles peetud siin foorumis "tänapäeva sõjategevuses kasutuks aegunud kräpks" nimetatud odavhaubitsat D-30, mis väidetakse olevat andnud olulise panuse separatistide soomustehnika hävitamises (ilmselt siis kasutades kahurina, laskemoonakomplektis leiduvate tankitõrjemürskudega).

UKR päritoluga juudi õpetussõnad ukrainlastele:
http://saracinua.livejournal.com/2485891.html

Советы украинцам от израильтянина
Что бы победить и выжить Украина может равняться исключительно на Израиль, но никак ни на ЕС. В Иерусалиме знают секрет Победы. Могу поделиться.

1. ИГНОРИРУЙТЕ МЕЖДУНАРОДНЫЕ ОРГАНИЗАЦИИ
Надежда на ООН это, как незаряженное ружьё в момент, когда надо подниматься в атаку. Трёп с большой трибуны не вернет матерям их сыновей.

2. ЛИКВИДИРУЙТЕ ВРАГОВ БЕЗЖАЛОСТНО. БУДЬТЕ НЕПРИМИРИМЫ К НИМ.
Враг, которого вы не убили, поправится в госпитале и будет точить меч, ожидая своего шанса.

3. ЛИКВИДИРУЙТЕ ЛИДЕРОВ И КОМАНДИРОВ ВАШИХ ВРАГОВ.

Lühike kokkuvõte - Ukraina võtku eeskuju Iisraelist, sest Jerusalemmas teatakse võidu valemit.
Обезглавленная армия это стадо из быдла. Обезглавленная вражеская партия это просто толпа, которая рассосется сама, по мере открытия пивных и винно-водочных магазинов.

4. ДРУЖИТЕ ТОЛЬКО С АМЕРИКОЙ.

5.ЛИКВИДИРУЙТЕ ПРЕДАТЕЛЕЙ В СВОИХ РЯДАХ.
Порошенко начинает звонить по Международным Организациям, вместо того, что бы отдать приказ к действию.

Ukraina peaks joonduma Iisraeli, mitte Euroopa Liidu järgi. Jeruusalemmas teatakse võidu valemit.
1. Ignoreerige rahvusvahelisi organisatsioone. Lootmine ÜRO-le on kui laadimata relv rünnakul. Tribüünilt peetud kõned ei too tagasi kaotatud poegi.
2. Likvideerige vaenlased halastamatult. Vaenlased, keda te ei tapa, ravivad end terveks ja tulevad uuesti.
3. Likvideerige vaenlase juhid. Ilma juhita armee on kui loomakari.
4. Sõbrustage ainult USA-ga
5. Likvideerige simmid oma ridades.

Poroshenko, selle asemel, et anda käsk tegutsemiseks, hakkab helistama rahvusvahelistesse organisatsioonidesse.

Kapten Trumm kirjutas:
Ukraina peaks joonduma Iisraeli, mitte Euroopa Liidu järgi. Jeruusalemmas teatakse võidu valemit.
1. Ignoreerige rahvusvahelisi organisatsioone. Lootmine ÜRO-le on kui laadimata relv rünnakul. Tribüünilt peetud kõned ei too tagasi kaotatud poegi.
2. Likvideerige vaenlased halastamatult. Vaenlased, keda te ei tapa, ravivad end terveks ja tulevad uuesti.
3. Likvideerige vaenlase juhid. Ilma juhita armee on kui loomakari.
4. Sõbrustage ainult USA-ga
5. Likvideerige simmid oma ridades.

Poroshenko, selle asemel, et anda käsk tegutsemiseks, hakkab helistama rahvusvahelistesse organisatsioonidesse.

See kõik töötab araabia kõrbes, Venemaa vastu tegutsedes tuleb paraku helistada ka mitmetesse organisatsioonidesse. Mis ei tähenda, et põllul just nii ei tegutseta, ainult sellel on oma hind.

Eip, UKR kaotas initsiatiivi konflikti alguses kahel põhjusel:
1. armee polnud kuigi sõdimisvõimeline, eriti taoliste etenduste vastu, nagu VF korraldas
2. Kiievis vaadati liiga palju ja liiga kaua Brüsseli ja Washingtoni suunas ja oodati mingit müütilist abi (mida on täna kuke nokaga tulnud), selle asemel, et ajada siva meha kordusõppusele ja nühkida rooste T-72 tankidelt ise maha ja minna kasvõi ahelikus hurraa karjudes (kui paremini ei oska) KOHE vasturünnakule.
Eriti naljakas oli see kergejõudude teostatud "poolkõva sõda" ehk terrorismivastane operatsioon, mille vastu sepakad andsid kohe raskerelvadest - põhjusel, et Poroshenko lihtsalt kartis anda käsku anda täiega kohe alguses.

Kui VF oleks taolist komejanti alustanud Iisraeli vastu, siis arvan, et täna oleks venelased sedasi sõda pidades ammuilma tappa saanud.
Just seepärast, et juudid oleks tõenäoliselt H+12 tundi juba täiega hagu andnud- ka tuima näoga Krimmis toimunud tsirkuse pihta, vilistades igasugustele ÜRO jne pidurite viginale. (tolleks hetkeks oli VF poolne sõjapidamine veel täiesti liga-loga ja oli võimalik kasutada momentumit), mitte oodanud Brüselist taevamannat või mingeid mittetoimivaid Minski rahuleppeid. Mis kokkuvõttes andis initsiatiivi selgelt venelastele ning mistõttu UKR kaotas hulga mehi, maad ja aega. Iisraelil pole ressursse, et pidada taolist poolteist aastat kestvat sõda, taolise sõja võitmiseks on neil aega ehk kuu aega maksimaalselt.

SEST täna konkreetselt, vaatamata relvastuse alasele allajäämisele, on UKR juba saavutamas kontrolli lahingruumi üle (seepärast seal vaikne ongi, et sepakatel puudub endine tuleülekaal ja rünnata nad ei suuda), samade roostes T-72 tankide ja samade nõuka armees väljaõpet saanud meestega, kes olid ka poolteist aastat tagasi sama vabalt võtta (tankid on vahepeal isegi rohkem roostetada jõudnud).

Siit on ka meile omad tarkuseterad (pead silmas seda Brüsseli suunalist issameiet peamiselt poliitikute suust).
Nii lihtne see ongi - Kremli vastu ei aita mitte "deeply concerned" ja "boring statement" kõned, vaid ikka piisavas koguses täpselt lendavat metalli

Kahjuks

2. Likvideerige vaenlased halastamatult. Vaenlased, keda te ei tapa, ravivad end terveks ja tulevad uuesti.

Antud juhul tuleks siiski kasutada võimalust "sandistage vastast halastamatult". See loob väga tugeva majandusliku-sotisaalse surve mitte ainult värdvabariikidele vaid ka Venemaale. Kui sul ikka korraga tekib "õppuste tagajärjel" kümneid ja kümneid sõjainvaliide, kellede eest vene riik niikuinii ei suuda ja ei viitsi hoolitseda - vaatamata ükskõik kui ilusale retoorikale (no ei huvita oblastivalitsusi mingid kuradi sandid) - siis on tulemus pikemas perspektiivis mis iganes. Mitte ilus keskvõimule.

1. armee polnud kuigi sõdimisvõimeline, eriti taoliste etenduste vastu, nagu VF korraldas

Alguses polnudki küsimus ju armees, vaid eriüksuste kasutamises, keda isegi nois viletsates tingimustes - üle aasta tagasi - oli Ukrainal piisavalt. Nii sise- kui kaitseministeeriumite alluvuses. Ning mis kõige olulisem, mehed, kes seal teenisid ja kes neid üksusi juhtisid olid ise valmis ja motiveeritud. Ka piir pidas vähemalt esimesed kuud üsnagi korralikult enamikus olulistes kohtades, tehes võimatuks rasketehnika saatmise. Alles umbes sellest hetkest kui Žirinovski oma Tiigri Ukrainasse saatis, mis üsna pea ühes kuumadest kohtadest välja ilmus, alles siis hakkasid osad piiripunktid "läbi laskma" mida iganes.

Eriti naljakas oli see kergejõudude teostatud "poolkõva sõda" ehk terrorismivastane operatsioon, mille vastu sepakad andsid kohe raskerelvadest - põhjusel, et Poroshenko lihtsalt kartis anda käsku anda täiega kohe alguses.

Meenutan, et Porošenkot ei olnudki "alguses"! Alguses olid verine pastor ja vägagi aktiivne siseminister ja presidendi KT.
Porošenko saades presidendiks andis muideks käsu üsna kiiresti peale ametisse saamist. Slovjansk, Kramatorsk jne. Kõik vabastatud puha tema "täiega edasi" käsu tagajärjel. Kahjuks juhtus aga edasisel ofensiivil see mis juhtus ja millel nimeks "Illovaiski katel". Otseselt ei ole see sündmus Porošenko tegemiste või tegamatjätmiste tagajärg.

Võib-olla siis oodatigi nende eriüksuste kasutamisega - ei tea mida maailm arvab, kas tasub venelastele vastu hakata, konsulteeriti ühe või teisega või oodati taevamannat - samal ajal vastane tegutses kogu aeg ja hoidis initsiatiivi enda käes.

Esimesed langenud olid ju eriüksusest ja seda esimesel nädalal. Vaevalt, et nad juhuslikult sinnakanti sattusid. Miks asi peale seda porriks keerati on minuarust siiani vaidluste ja spekulatsioonide teema. Kohe üsna peale seda ju kasutati taaskord eriüksust, millest on isegi video minuarust olemas.

Fakt on, et peale seda sündmust esimesel kohati kuskil muututi passiivseks (Slovjanski perimeeter), kohati kuskil jälle muututi aktiivsemaks (päädis näiteks Mariupoli vabastamisega või Donetski lennuvälja keskvõimu kontrolli alla võtmisega) ning mõne kuuga asendus siseministeeriumi kureeritud üritus selgelt eelkõige kaitsejõudude poolse kontrolli ja koordineerimisega, mis aga kvaliteedis küll esialgu mingit hüpet ei tekitanud.

Mida on ukrainlastelt õppida, kirjutavad ka ameeriklased
http://breakingdefense.com/2015/07/what ... ng-russia/

ruger kirjutas:Mida on ukrainlastelt õppida, kirjutavad ka ameeriklased
http://breakingdefense.com/2015/07/what ... ng-russia/

Kui lennukid lendamise lõpetavad lähebki massiivseks kaudtule vahendite kasutamiseks kaevikusõjas.
UKR lennuvägi lasti alla ja venelased pole oma kasutusele võtnud.