Ajakirjaniku vestluskaaslane on Ukraina kangelane, Donetski lennujaama kaitse komandör „Redut“ (tõlge pole sõnasõnaline, kasutatud on eesti keelele sobivaid väljendeid).
Анастасия Береза, Цензор.НЕТ
http://censor.net.ua/resonance/340362/k ... o_strashno
Selle inimese nägu pole ei reklaamtahvlitel ega Donetski lennujaama kaitsjate kalendrites, kuid võimalik, et ilma temata polekski mingit kangelaslikku kaitset olnud. Nimelt tema, kelle nime turvalisuse huvides nimetada ei saa – 3. polgu spetsnazi salga komandör - muutis eelmise aasta augusti lõpus lennujaamas uimaselt kulgeva vastasseisu raevukaks võitluseks oma isikliku maatükikese eest. Justnimelt need 40 päeva, kui tema kamandas kaitset (objekti vastuvõtust kuni evakueerimiseni koos haavatutega), andsidki lennujaama kaitsjatele rabatud bojevikkude poolt iseloomustuse - „küborgid“. Sellesse hüüdnimesse suhtub ohvitser, keda lennujaamas kutsuti "Batjaks" või „Sergeitšiks“, irooniaga ning püüab avalikkust igati vältida. Oma praeguseks peamiseks ülesandeks, peale taastumist sealsamas saadud rasket haavatasaamist, peab polkovnik mitte suhtlemist meediaga, vaid polgu komplekteerimist uute põhimõtete alusel ja hukkunud kaaslaste perekondade abistamist. Intervjuu temaga salvestasime Kiievis, kuhu Ukraina kangelane, veebruaris Kuldtähega autasustatu, kutsuti Kirovogradist kohtumiseks presidendiga. Ta jutustab palju ka läbi huumoriprisma, kuid pärast kooskõlastab teksti telefoni teel kaua ja norivalt, soovides olla maksimaalselt täpne ja korrektne sõnades ning hinnangutes.
„Sõda algas minu jaoks juba veebruari keskel, kui minu salga grupid alustasid tööd Krimmis. Ise sattusin ma Donbassi esimest korda aprillis - olin grupeeringu koosseisus, mis võttis kontrolli alla Donetski lennujaama. Esimese haava – kuulihaav jalas - sain juunis Artemiivski all. Teise - killuhaava kätte - oktoobris lennujaamas. Nendega evakueeriti mind hospidali. Taastuda tuleb veel pikka aega. Paranen - sõidan tagasi sõtta omade juurde.
Terve elu olen teeninud luures. Alguses - jalaväepolgu luureroodus. Pärast - diviisi luurepataljonis, spetsnazis – alates aastast 2008. See on samuti üks luure liikidest, lihtsalt nimetus on kõlavam. Muide, alles siis, kui sattusin 3. polku, sain teada sellest, et mu kadunud isa omas samuti suhteid spetsnaziga - läbis seal ajateenistuse. Pole kunagi kahetsenud, et olen armees. Ei hakka luuletama, et nooruses unistasin sõjalistest kangelastegudest. Ma olin tavaline häbelik ja tagasihoidlik kutt ning tüdrukute juures autoriteeti, nagu mulle näis, ei omanud. Siin aga ikkagi - dessantväelane, barett, romantika… Aga kui tõsiselt, siis armees ohvitseride omavahelised suhted, mõne erandiga, on mulle alati tundunud iseäranis heade ja tõelistena. Mitte ilmaasjata osutus sõja ajal olevat just sõjaväelaste, aga mitte miilitsate, maksuametnike või julgeolekutöötajate hulgas nii palju väärikaid inimesi. Viimase aasta jooksul sain teada, et neid on ka tsiviilelus väga palju.
Minu kaks venda on praegu samuti sõjaväes. Mõlemad on vabatahtlikud. Keskmine pani end kirja territoriaalkaitse pataljoni, pärast tõin ta meie polku. Noorem sattus Odessasse laevastikku ning on täiesti vaimustuses merest ja kollektiivist. Annaks jumal, et see oleks mõlemapoolne.
Donetski lennujaam - see teema pole ühe jutu ega ühe filmi jaoks, vaid arvatavasti terveks memuaaride seeriaks nende sündmuste osalistelt. Seetõttu piirdun ma ainult sellega, et ütlen - Donetski lennujaama kaitse ei koosne ainult minust, vaid kõigist sealolnutest: 72. ja 93. meh.brigaadid, 25. ja 79. dessantbrigaadid, PVO üksus, Parem Sektor, Dnepr-1, minu poisid ja kõik, kes saabusid sinna peale meid. Võimalik, et ma olingi seal mingiks katalüsaatoriks, kuid jõupingutused olid üldised. Minu sõda toimus põhiliselt raadiojaamaga. Loomulikult oli palju kordi tahtmine võtta automaat ja joosta koos kõigiga rünnakule. Mõnikord läks see isegi õnneks, kuid komandöri esmased ülesanded on ikkagi teised. Mis puutub hüüdnimesse, millega premeeris meid vastane, siis tähtis pole see, kuidas nad meid kutsusid, vaid see, kuidas nad meisse suhtusid. Suhtusid hirmuga. Ma nägin seda nende silmist. Elavate. Surnute.
Isiklikult ei võtnud ma mitte kunagi Donetski lennujaama kui lihtsalt lennurada koos mõne hoonega. Minu jaoks oli see harilik tükike Ukrainat. Miks me oleksime pidanud selle ära andma? Ma olen kaadriohvitser, see oli minu Rubico, minu vastutus ja minu ülesanne. Kuid ma pole küborg, pole rauast. Ka minul oli hirmus.Lennujaama saabusin ma suve lõpul meie polgu staabiülema palvel. Tema koos oma inimestega veetis seal neli kuud täiesti ümberpiiratuna ning kõik nad vajasid rotatsiooni. Või siis vähemalt kümnepäevast puhkust. Sel hetkel oli lennujaam deblokeeritud, valitses enam-vähem rahulik olukord, aga minul Kirovogradis olid tol ajal matused igapäevased. Seepärast ütlesin naisele, et mind kutsuti välja ja andsin nõusoleku.
„Redut“ oli objekti kõrgeima kutsung, selle all ma seal töötasingi. Polgu staabiülem lennujaama tagasi ei pöördunud. Vaevalt sain juhtimise üle võetud, kui separatistid alustasid aktiivsete rünnakutega. Küsisin, et miks me ei vasta, seda enam, et luure kandis meile ette nende suurest koondumisest Spartaki rajoonis (lennujaamale lähim Donetski linnaosa). "Aga me ei vasta mitte kunagi." Aga miks me ei vasta mitte kunagi? "Et mitte provotseerida." Aga miks ei tohi provotseerida? Ühesõnaga, käskisin vastata. Nii kõik algaski. Sellest ajast saadik arvan, et käsu puudumise kõrgemalt poolt toovad ettekäändeks ainult argpüksid, et õigustada oma tegevusetust ning pääseda vastutusest. Ei saa sõjaväelane sellele toetudes näiteks vaadata, kuidas teisel pool jõge kaevab vaenlane kaevikuid. Mulle ei andnud mitte keegi käsku kaitsta lennujaama. Kuid milleks siis mina, Ukraina ohvitser, seal olin, kui mitte selleks, et teha oma tööd?
See oli periood, kus meie armee jättis maha meie poiste poolt varem oma elu hinnaga vallutatud positsioonid - Amvrosiivka, Savur-mogila, Izvarine, Ilovaisk. Ja nüüd ronisid nad lennujaama veel ka! See asjaolu ja lisaks üldine ebasoodus olukord rindel olid suure kaaluga isegi kõige ebakindlamate võitlejate motiveerimisel. Kõik me otsustasime: "T*ra teile, aga mitte lennujaam!“ Oli meil isegi asjakohane plakat. Objekti vanem, kes oli määratud sektorit juhtima, peitis end kogu aja lennujuhtimistornis ning kaitset kamandas seal sõdur Sergei - mobiliseeritu. Septembri keskel keeras see alampolkovnik üldse otsa ringi ja sõitis minema, tõmbus juhtimisest kõrvale. Kindralmajor Sergei Najev, uus sektor B juht, oli esimene, kes ilmutas meie vastu huvi.
Strateegilist tähtsust omas lennujaam ainult nende jaoks, kes seal sõdisid ja hukkusid. Vastasel korral oleks 7. aprillist kuni 22. jaanuarini (3. polgu spetsnazi poolt lennujaama kontrolli alla võtmisest kuni VSU lahkumiseni) sinna tekkinud mingisugusedki fortifikatsioonirajatised ning me poleks pidanud tankide eest koridorides peituma. Need pole armee spetsnazi ülesanded. Me tegime seal niigi kõik, mida suutsime, aga juhtkond ei suutnud isegi sammu võrra ette näha. Nooremohvitserid juhatasid, mida on vaja teha, millele tähelepanu suunata. Ja nii mitte ainult lennujaamas.
Ma tundsin ja kontrollisin täielikult kogu lennuvälja: perimeeter, Peski, kolonnide sisse- ja väljasõitu, kogu suurtükiväge. Kõik koondus mulle. Sellel oli tõsine pluss - ma valdasin kogu situatsiooni ja informatsiooni. Kuid oli ka miinus - kui sain haavata ja mind evakueeriti, polnud kedagi, kes võtnuks enda peale terviklikult kogu lennujaama juhtimise. Ainult tänu meile vahetuseks tulnud kange iseloomuga inimestele õnnestus mitte kaotada kõike seda, mida olime seal üles ehitanud.
Langenud seltsimeeste matmine ning nende emadele ja abikaasadele silma vaatamine osutus sõdimisest isegi märksa keerulisemaks. Kaks nädalat peale seda, kui pöördusin koju tagasi esimese haavaga, hukkus üks meie grupp Izvarine all. Istusime päevade kaupa telefoni otsas - oli vaja kokku leppida surnukehade väljaveos Luhanski alt, otsida külmutusauto, võtta ühendust meie blokkpostide vanematega. Ja pärast olid iga päev väeosa kõrval matused. Nüüd on matuseid vähem, kuid on ilmunud uued keerukused - emad ja abikaasad tulevad ja nutavad, keelduvad tunnustamast DNA ekspertiisi tulemusi, jagavad omavahel autasusid ja lapsi, kuulavad kaardimoore ja usuvad, et poeg või mees on elus, võtavad isegi haudadelt maha ristide nimetahvlikesi – keelduvad tõde omaks võtmast. Iga komandör peab suhtuma sellesse mõistmise ja tähelepanuga. See on isegi määrustikku kirja pandud. Sõja sellest tahust räägitakse ja teatakse harilikult vähe, sest allüksuste komandöridest tegeleb sellega keegi harva. Sellest võib ka aru saada, sest reeglina on nad kõik rindel. Kuid sellega ei tohi end õigustada hukkunud seltsimeeste perede ees. Ma arvan, et hukkunute perede toetamine ja nende sotsiaalne kaitse – see on prioriteet komandöride jaoks.
Autasu pole kuidagi avaldanud mõju mu elule. Noh, kui just, siis tiritakse mind nüüd tihti Kiievisse. Pean ütlema: „Vabandage, perekond, kuid isal on vaja minna Kiievisse, sest papa on teil kangelane.“ Nad on ikka väga, väga rõõmsad. Ettenähtud privileege pole ma veel kordagi kasutanud. Võib-olla võtan kunagi laenu majaehituseks. Kui sinnamaani välja vean.
Praegusel momendil olen ma Kirovogradis üks kolmest Ukraina kangelasest (esimene oli Viktor Tšmilenko – hukkus 20.02.14 Kiievis Maidanil, teine - 3. polgu ohvitser). Ja seni ainuke elusolev... See-eest muutis sõda minu vaateid elule ja väärtustele. Mõistsin, et kõige tähtsam – see on pere, vanemad, sõbrad, polk. Aga ülejäänu – see on tolm, milleks muutusid meie silme all kallid seadmed, ekslusiivne mööbel ja lennujaama seinad. Kui tankimürsu tabamusest langeb sulle sein kaela ja pärast seda avad silmad ainult tänu sellele, et lööki pehmendasid selle kõrval seisnud tellingud, siis saad aru, et kõik ülejäänu on lihtsalt tühine.
Muutus ka minu lähenemine salga formeerimisse. Enam ei pööra ma tähelepanu vanusele ja füüsilistele võimetele. Vaatan inimesele silma ja hindan motiveeritust. Sõjas oli mul juhust kohtuda paljude noorte ja ilusatega, kes tööst keeldusid. Ja nägin ka vanemaid tavalisi mehi, kes endid väga väärikalt üleval pidasid. Seepärast taipan nüüd, et moraal ja tahtekindlus on peamised omadused. Las olla inimesel turjal 40 aastat ja kasv alla nõutava, kui ta on valmis sõdima spetsnazis Ukraina eest – on ta meile. Grupi komandör valib nüüd endale perekonda - tema elab koos nendega, sõdib koos nendega ja sureb koos nendega, kui vaja.
Sõda õpetas mulle, et mitte varustus ega tehnika, vaid inimesed – see on kõige tähtsam. Tegelikkuses on ainult nemad tähtsad.“