Kaitsetahe? Ja riigikaitse ning kehalise õpetusest koolides.

[Walter2]

Kaitseväe norme ei saa ka nüüd alla tõmmata kuna võimalik vastane kellega kokku põrgata on kehtestanud oma sõjaväele normid millega tuleb meil arvestada.

[Kriku]

Ja mis on kasu? Kasuks piisab ka "kõigest" terve füüsisega inimesest.

Siin teemas varem loetletud põhjustel ei ole see kooli KK tundide abil paraku saavutatav. See ongi probleem.

[Fucs]

Ja mis on kasu? Kasuks piisab ka "kõigest" terve füüsisega inimesest.

Siin teemas varem loetletud põhjustel ei ole see kooli KK tundide abil paraku saavutatav. See ongi probleem.

Ja kas lahenduseks oleks keka tundidest loobumine või?

Ma ei tea mitmendat korda ma juba korrutan: KEKA tund ei olegi võluvits, millega peaks saavutama selle, et "kõik oleks terve füüsisega".
See saavutatakse kompleksselt muude liikumisharjumuste ja tegevustega. KEKA on ainult üks kuid ülioluline osa siin.
Kui seda ka ei oleks, siis oleks veel suurem PUPU ja TÄPE.

Ma saan aru, et siin osadele headele kaasfoorumlastele sümpatiseerib seisukoht ja ettepanek, et

Kehaline kasvatus on aine, mis nõuab erinevatelt inimestelt vähemalt mingis osas ühesuguseid kehalisi võimeid. Kohati on nõudmised liialt suured. Kuna antud tund väsitab füüsiliselt väga, siis on näiteks juhul, kui see on kuskil koolipäeva keskel, suhteliselt raske tegeleda sel päeval tõsiselt teiste ainetega (mis sellele tunnile järgnevad), kuna on piisavalt tegemist enda füüsilise normoleku taastamisega.
Seega tuleks muuta kehalise kasvatuse tund gümnaasiumis valiktunniks, st seda võib valida, kuid ei pea - füüsiline vorm on igaühe enda asi ja gümnaasiumisõppijad peaksid seda küll ise otsustama (kas tahavad vormis püsida või mitte).

https://www.osale.ee/ideed/idea/view/1426



Siin hädaldati ka, et KEKA õpetajad on mingid nõukaaegsed või nõukaaja mentaliteediga. Et lapsi kiusatakse ja SUNNITAKSE! KEKA tundides nagu nõukaajal vms.

Millegi pärast ei tootnud selline lapsi kiusav, terroriseeriv ja sundiv süsteem meile 1/3-ikku ajateenistusse ebakõlbulikke poisikesi.
Ka ei mäleta ma mitte üht imelike vaimsete erroritega klassikaaslast nõuka ajast ja ainult ühte lolli mängivat kroonukaaslast, kes valge paberiga koju sai. See pole ohvkoos teaduslik väide (Lavrovidele ära tõestada ei suuda sellega midagi), aga on vähemasti mingigi isiklik kogemus ajast, kui lapsi aeti KEKA tundides tapale ja minu tutvusringkonnast kõlbasid lõpuks kõik sõjaväkke võtta.

[Z03]

Minu arvates ei peaks kehka tundidest loobuma. Las olla 2x2 tundi nädalas, aga loobuma peaks numbrilisest hindamisest. Lihtsalt arvestatud/mittearvestatud. Arvestatud siis, kui laps on motiveeritud, osaleb tundides oma võimetele vastavalt ja ka areneb tasapisi edasi. Tulemused pannakse kirja ja vaadatakse, kas toimub aastate lõikes areng või taandareng. Justnagu tervishoius, kus ka inimesi kord aastas mõõdetakse, kaalutakse, jälgitakse vererõhku jms. Kaoks ära stress ja kohustus sooritada tegevust mingitele normidele, mis pole igaühele üldse jõukohasedki.

[Kriku]

Ja mis on kasu? Kasuks piisab ka "kõigest" terve füüsisega inimesest.

Siin teemas varem loetletud põhjustel ei ole see kooli KK tundide abil paraku saavutatav. See ongi probleem.

Ja kas lahenduseks oleks keka tundidest loobumine või?

Kui on selge, et mingi tegevusega eesmärki ei saavuta, siis on põhimõtteliselt kaks mõistlikku lahendust:
1) tegevust intensiivistada;
2) tegevusest loobuda.

Teadaolevalt ebaefektiivse tegevuse senises mahus jätkamine on aja ning materjali raiskamine.

Ma ei tea mitmendat korda ma juba korrutan: KEKA tund ei olegi võluvits, millega peaks saavutama selle, et "kõik oleks terve füüsisega".
See saavutatakse kompleksselt muude liikumisharjumuste ja tegevustega. KEKA on ainult üks kuid ülioluline osa siin.

Vaat' see üliolulisus ongi seni põhjendamata või on seda põhjendatud tühjavõitu loosungitega nagu "lapse kehalise arengu jälgimine spetsialisti poolt" vms. Seda tüüpi lausungeid on meistrid koostama inimesed, kes kardavad oma mugavustsoonist ilma jääda.

Siin hädaldati ka, et KEKA õpetajad on mingid nõukaaegsed või nõukaaja mentaliteediga. Et lapsi kiusatakse ja SUNNITAKSE! KEKA tundides nagu nõukaajal vms.

Millegi pärast ei tootnud selline lapsi kiusav, terroriseeriv ja sundiv süsteem meile 1/3-ikku ajateenistusse ebakõlbulikke poisikesi.

Tõepoolest ei tootnud. Mida see süsteem üldse tootis (ja toodab), on ebaselge. Mina kahtlustan, et suurt ei midagi, mida annaks mõõdetavates tervisenäitajates väljendada.

[Svejk]

Kui on selge, et mingi tegevusega eesmärki ei saavuta, siis on põhimõtteliselt kaks mõistlikku lahendust:
1) tegevust intensiivistada;
2) tegevusest loobuda

Ma ei näe siin selles väites antud kontekstis loogikat. Tegevuse ümberkujundamine kõne alla ei tule?
Isiklikult mulle tundub, kehaline kasvatus muude tundide vahel sellisel kujul nagu praegu ei ole parim lahendus. (hügieen, varustus (spetsiaalsed riided, jalatsid jne))

[Kriku]

Tegevuse ümberkujundamine kõne alla ei tule?

Tuleb ikka. Ümber kujundamine = tegevusest senisel kujul loobumine.

[Svejk]

Tegevuse ümberkujundamine kõne alla ei tule?

Tuleb ikka. Ümber kujundamine = tegevusest senisel kujul loobumine.

Antud kontekstis:

Ja kas lahenduseks oleks keka tundidest loobumine või?

Kui on selge, et mingi tegevusega eesmärki ei saavuta, siis on põhimõtteliselt kaks mõistlikku lahendust:
1) tegevust intensiivistada;
2) tegevusest loobuda.

Ümberkujundamine nagu ei läheks selle intensiivistamise alla. Peaks ikka tegema ka kolmanda punkti eraldi:
3) tegevuse ümberkujundamine.

Loomulikult on alati võimalus, et ma olen millestki valesti aru saanud...

[Kriku]

Vabandust, kui segaselt väljendusin.

Tegevust intensiivistada = suurendada tegevuse mahtu (kvantiteeti). Kahe KK tunni asemel 4 või 6 ükskõik mitu.
Tegevusest loobuda = KK tundidest praegusel kujul loobuda.
Tegevus ümber kujundada = muuta seda, mida KK tundides tehakse, senisel kujul mitte jätkata.

Ümber kujundamine võib tähendada eesmärkide muutmist või nende saavutamise viisi muutmist. Kardetavasti ei ole 2 tunnil nädalas olulist treeningefekti olenemata sellest, mida nende 2 tunni jooksul tehakse ning ükskõik kuidas neid ka ümber ei kujundaks, eesmärgi "terve füüsisega inimene" saavutamisel jäävad need ikkagi marginaalseks. Jääb järele eesmärgi muutmine. Võimalikud uued eesmärgid võiksid näiteks olla:
* mingite kindlate tegevuste õppimine-harjutamine, mida lapsed ei pruugi kodust kaasa saada - ujumine, suusatamine, uisutamine vms;
* riigikaitseõpetus ja ettevalmistus ajateenistuseks;
* veel midagi

[Fucs]

Toome sealt http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 56#p541756 jutujärje siia.

Füüsilise ja vaimse tervise seosed: häirete koosesinemine.
Ruth Kalda TÜ Peremeditsiinikliinik 11.04.2014

* Tervis on täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguste või füüsilise vea puudumine (WHO, 1946)
* Tervis on organismi seesmise harmoonia seisund, muutuva väliskeskkonnaga kohanemise võime (EE 1996)

Tervis kui adaptatsiooniprotsess

Tervist saab:
* arendada/edendada, juurde luua
* säilitada
* halvendada/vähendada/nõrgestada

* Üks kõige olulisematest tervise taastootjatest, arendajatest, on liikumine
* Kehalisel aktiivsusel on ennetuslik mõju vaimse tervise häiretele, nagu depressioon ja ärevus (kerge, mõõdukas) ja unehäired......

https://www.google.ee/url?sa=t&rct=j&q= ... -hiZRfPxnv

Kui me teame, et kehalisel aktiivsusel on ennetuslik mõju vaimse tervise häiretele, siis kas me võime sellest tulenevalt öelda, et kehalise aktiivsuse puudumine soosib ja võib tekitada vaimseid häireid ?

Kas näiteks deprekas on vaimne häire?

Depressioon ja liikumine
Ülle Pechter, Jaak Maaroos − TÜ spordimeditsiini ja taastusravi kliinik.

Kas liikumisaktiivsuse taset ja depressiooni kujunemist saab omavahel seostada?
Hiljutistes rahvastiku-uuringutes on näidatud, et kehalise võimekuse madal tase on seotud depressiooniga. Ka on liikumise kui ravimeetodi võimalused depressiooni ravis huviorbiiti tõusnud uudne teema. Kvaliteetsed suuremahulised sekkumisuuringud (intervention studies) väidavad, et depressioonihaigete liikumisravi rühma tulemused on samaväärsed antidepressantravi saanud rühma tulemustega. Seega võib väita, et eelkõige on füüsilise aktiivsuse suurendamise ja elustiili muutmise programmid depressiooni ennetavad ning ühiskonnale majanduslikult säästlikud, teisalt aga on võimalus kasutada liikumist kui tõhusat mittemedikamentoosset ravimeetodit - väljakutse meditsiinile: millist liikumisaktiivsuse vormi kasutada, kui kaua, millise intensiivsusega, kuidas patsienti motiveerida......

LIIKUMISAKTIIVSUS JA DEPRESSIOON TERVISEUURINGUTES
Arvukates uuringutes on näidatud, et liikumise ja krooniliste haigustega kaasneva depressiooni vahel esinevad põhjuslikud seosed.
Liikumisaktiivsuse suurendamisega on võimalik positiivselt mõjutada nii krooniliste haiguste kulgu kui ka haigustega kaasnevaid depressiivseid sümptomeid, seega avaldada
positiivset mõju krooniliselt haige elukvaliteedile. Käesolev ülevaade lähtub publikatsioonidest, mis kajastavad eelkõige otsest depressiooni ja liikumisaktiivsuse seost.....

https://www.google.ee/url?sa=t&rct=j&q= ... Le_2dddh56

Kroonilistest haigustest, väikelastest ("kumb oli enne, kas füüsiline treening või neurootilisus") ja füüsilisest liikumisest
Tallinna Pedagoogiline Seminar. Noorsootöö osakond.

Kehaline liikumine on eluline tarve. Ilma lihaste tegevuseta pole võimalik hingamine ja südametalitlus ning kõik muu. Isegi inimese mõtlemine avaldub lihaspingutusena. Inimesel on kaasasündinud vajadus liikuda. Väike laps liigutab end pidevalt ajal, mil ta ei maga – vehib käte ja jalgadega, pöörab pead. Motoorne aktiivsus ja selle arenemine imiku- ja väikelapseeas on vaimse arengu eelduseks. Aktiivses kehalises tegevuses mitteosalevad lapsed jäävad hiljem motoorses arengus maha.

Kehaliselt väheaktiivsetest lastest saavad suure tõenäosusega kehaliselt väheaktiivsed täiskasvanud. Lapseea liikumisharjumus mõjutab kehalist arengut, mitmete krooniliste haiguste riskitegurite kujunemist ning üldist elukvaliteeti edaspidi. Tänapäevaste teadmiste alusel on kehaline aktiivsus noortele oluline optimaalse kasvu ja kehalise arengu saavutamiseks, mõnedele tervisehädade vältimiseks, samuti ka sotsiaalse ja vaimse arengu aspektist.

Me peaksime olema kolmel põhjusel huvitatud, et aktiivne eluviis kujuneks harjumuseks lapseeas, sest kehaline aktiivsus:
• toetab lapse sotsiaalset, kehalist ja tunnetuslikku arengut ning tõstab elukvaliteeti;
• usutavasti hoiab kontrolli all tervise riskifaktoreid, vähendades sellega degeneratiivsete haiguste ohtu tulevikus;
• kinnistub tervisekäitumise mudelina edukamalt varases lapseeas ja loodetavasti säilib edaspidises elus

Kehaline aktiivsus on vajalik lapseeas, kuna:
• psühholoogilise heaolu osas– on tõestatud, et kehaline aktiivsus lisab psühholoogilist heaolu ja vähendab depressiooni;
• enesehinnangu osas – kehaline aktiivsus parandab enesehinnangut. See on märgatav eriti neil, kelle enesehinnang on muudel põhjustel alla surutud;
• moraali areng ja sotsialiseerumine – kehaliselt aktiivsemad noored omandavad kergemini ausa mängu reeglid ja suhtlemine liikumise läbi aitab ilmselt adekvaatsemale sotsialiseerumisele;
• ülekaal ja rasvumine – kehalisel aktiivsusel on mõju keharasva vähenemisele;
• krooniliste haiguste riskifaktorid – kehaline aktiivsus mõjub positiivselt vere lipoproteiidide tasemele, eriti kui teatud fraktsioonid olid alguses kõrgenenud, ning vererõhule. Samuti on tal soodne mõju metaboolsele sündroomile (mitmete vere biokeemiliste näitajate ebasoodsale kõrgenemisele) ning laste luude kasvule ja tervisele (Kaldmäe 2001, Hussar 2002).

https://www.tlu.ee/opmat/tp/aktiivsus/k ... miste.html

* * * * *

TERVIS JA ADAPTIIVSUS
Atko-Meeme Viru.

........

Kehalise aktiivsuse tervistuslik effekt

Arvukalt on teostatud populatsiooni-statistilisi uurimusi tervise ja eluviisi vahekorra kohta. Üks tulemus on üldine: nii üldläbilõikes kui ka paljude haiguste kohta eraldi ilmneb väiksem haigestumus ja suremus kehaliselt aktiivsematel inimestel (tabel 1 ; https://www.ut.ee/tervis/opetajatele/te ... bel_1.html joon 2 ). Statistilised uurimused on võimaldanud anda üldistuse ka vananemisega seonduva taandarenemise kohta. Koolieas luuakse kehalise treeninguga kehalise küpsuse kõrgtase, millest alates algab taandarenemine (joon. 3). Kui viimane protsess kulgeks kõigil ühesuguse kiirusega, siis lihtsa matemaatilise loogika kohaselt jõutakse kriitilisele tasemele seda hiljem, mida kõrgem on nooruses saavutatud kehalise küpsuse tase. Kuid taandarenemise tempo sõltub eluviisist kogu elu vältel. Hilisem kehaline aktiivsus suudab taandarenemist aeglustada, ebaterve elulaad aga kõrvaldab varmalt kogu varasema kasu.

Kehalise aktiivsuse ja tervise vahelise seose mõistmiseks on avaldatud kolm erinevat teoreetilist kontseptsiooni. Esiteks, kehaline aktiivsus kõrvaldab liikumisvaeguse kahjuliku mõju. Organismis valitseb seadus: kõik mis liigub see kasvab, kõik mis püsib kasutamatult, see degradeerub. Liikumisvaeguse mõjul tekivad taandarenduslikud muutused kasutamata jäänud lihaskoes. Kuna lihaskond hõlmab keskelt läbi võetuna 40 % kehamassist, siis avalduvad lihaskoe muutused ainevahetuse üldises tasemes ja kulgemises. Ilmnema hakkavad ebakõlad ainevahetuse regulatsioonis. Muutub hormoonide produktsioon. Taandarenduslikke muutusi on sedastatud südamelihases, veresoontes, hingamisaparaadis ja närvirakkudes.

Teise kontseptsiooni kohaselt seisneb kehalise aktiivsuse kasu spetsiifilistes preventiivsetes muutustes vältimaks mitmeid levinud patofenomeene. Näiteks müokardi tugevnemine, eriti aga tema verevarustuse ja ainevahetuse täiustumine hoiab ära vereringe häireid. Kehalise treeningu puhul arenevatel kollateraalsetel koronaarsoontel on oluline tähtsus ära hoidmaks müokardi isheemiat ja ka infarkti. Treeningu poolt põhjustatud nihe vere lipoproteiidkoostises ja kolesterooli üldhulga vähenemine tõkestab sklerootilisi muutusi veresoonte seinas. Kehaline treening pidurdab vananemisele kaasuvat kaltsiumi väljumist luukoest millest tekib luukoe hõrenemine, osteoporoos, on oluline psühhosomaatilise tasakaalu kindlustamisel, aitab kaasa suhkrutõvest hoidumisele või vähendab sellest haigusest tingitud ainevahetuslikke muutusi. Vaieldamatu preventiivse tähtsusega on kehakaalu normaliseerimine. Viimasel ajal on hakanud laekuma andmed, et kehalisest treeningust tingitud muutused immunoaktiivsuses pidurdavad neoplasma teket. Selle kaudu nähakse kehalisel aktiivsusel teatavat preventiivset mõju kasvajate suhtes.

Kolmas kontseptsioon väidab, et kui kehaline aktiivsus ulatub optimaalse tasemeni, see tähendab, kutsub esile treeniva efekti, siis organismis tekivad muutused, millel on üheaegselt oluline tähtsus nii kehalise töövõime suurenemise suhtes, kui ka üldise adaptatsiooni mehhanismi tõhustamise suhtes. Vastavate muutuste rühmad, samuti neid esile kutsuv treening on toodud tabelis 2 https://www.ut.ee/tervis/opetajatele/te ... bel_2.html

Need muutused aga ei sõltu kehalisest aktiivsusest üldse, vaid sooritatud harjutuste mõju spetsiifikast. Nagu näeme tabelis 2 on kõige toimekamad kestusharjutused, eriti kui neid kombineerida igapäevase võimlemisega .

Kehalise aktiivsuse positiivset mõju seletavad kolm kontseptsiooni pole alternatiivid. Pigem sõltuvad nad kehalise aktiivsuse tasemest. Suhteliselt vähe on vaja, hoidmaks ära liikumisvaeguse negatiivset mõju. Märksa enam on tarvilik saavutamaks preventiivset efekti mitmesuguste haiguste riski vähendamiseks. Tõsine harjutamine/treenimine on vajalik, et suurendada organismi adaptiivsust, tõhustades üldise adaptatsiooni mehhanismi. Juhtmõtteks peab olema: tervise saavutamiseks ja säilitamiseks tuleb päevast päeva vaeva näha. Pole olemas ravimit, mis asendaks kehalise aktiivsuse kasu.

Kas kehaline aktiivsus ei või ka kahjustada? Tõepoolest, selline risk on olemas. Mõistlikul, asjatundjate soovituste kohasel harjutamisel on see risk minimaalne. Tervisekahjustuste risk on aga 100%-line neil, kes jäävad diivanile lesima ja lasevad liikumisvaegusel võtta võim enda üle......


......Kokkuvõte

Eelduse olla terve annab kehaline aktiivsus, emotsionaalse pinge neutraliseerimine rahuldustundega eneseteostamisest, hoidumine enesemürgitamisest ning elamine sobivas ökokeskkonnas. Riik peab tervisepoliitika kaudu looma abinõud ja käivitama sotsiaalsed mehhanismid, mis kindlustavad võimalused organismi adaptiivsuse suurendamiseks ning samal ajal tõkestavad adaptiivsust nõrgestavaid mõjusid.

https://www.ut.ee/tervis/opetajatele/te ... _viru.html

[Z03]

Liikumine ja depressioon võib olla omavahel seotud selles mõttes, et mitte vähene liikumine ei tekita depressiooni, vaid depressioonis inimene ei suuda enam samas mahus trenni teha, tema huvi liikumise vastu kaob. Kerges ja keskmises depressionnis inimene suudab ennast ehk võib-olla motiveerida liikuma, enesetunde teeb see kahtlemata paremaks, aga raske depressiooni korral inimene enam voodist ei tõuse. Siis vajab inimene juba tõhusamat ravi kui liikumine. Depressioonis inimene lihtsalt ei jaksa midagi teha, tal pole jõudu ja tahet minna metsajooksu tegema või jalutama.

[Kriku]

Akf Fucsi poolt postitatud tsitaatides puudub jätkuvalt info selle kohta, et millisel tasemel kehaline aktiivsus siis vaimsete häirete hoidmiseks vajalik on. Nendest ei saa automaagiliselt järeldada, et alati mida rohkem kehalist aktiivsust, seda vähem vaimse tervise häireid või vastupidi.

Nagu juba korduvalt öeldud, selle üle ei ole vaidlust, et liikumine on muidu hea asi. See küsimus on jätkuvalt märgist mööda:

Kui me teame, et kehalisel aktiivsusel on ennetuslik mõju vaimse tervise häiretele, siis kas me võime sellest tulenevalt öelda, et kehalise aktiivsuse puudumine soosib ja võib tekitada vaimseid häireid ?

Kroonilistest haigustest, väikelastest ("kumb oli enne, kas füüsiline treening või neurootilisus")

See ei olnud tegelikult küsimus. Küsimus oli, kas neurootilised lapsed käivad vähem trennis või on vähem trennis käivad lapsed neurootilisemad. Trennis käimine on muuhulgas ka sotsiaalne toiming.

[Fucs]

Iga kord, kui avastatakse korrelatsioon, tuleb järgmise küsimusena pärida, kas see tähendab ka põhjuslikku seost. Ainult korrelatsiooni tõttu põhjusliku seose eeldamine on väär.

Järgmisena tuleb küsimus, et kui põhjuslik seos on, siis mispidi? Kas neurootilised lapsed on neurootilised seetõttu, et nad ei käinud trennis või ei käinud trennis seetõttu, et olid neurootilised?

Eraldi metodoloogiline küsimus on, mis seoses on trenniskäimise või ükskõik millise muu töös "kehalise arengu näitajate" hulka arvatud fakt tegelike kehaliste võimetega.

Jah. Kumb oli enne, kas muna või kana. Kumb areneb inimesel enne välja, kas füüsiline või vaimne tervis
Ma arvan, et kui inimene sünnib ja tal ei ole mõnda kaasasündinud puuet, siis ta ei ole sündides ei neurootiline ega trenniskäija. See küsimus, et "Kas neurootilised lapsed on neurootilised seetõttu, et nad ei käi trennis või ei käi trennis seetõttu, et on neurootilised?" tekib juba palju palju hiljem.

Sünnist saadik käivad trennis tõesti väga vähesed, aga neurootilisusel on geneetline komponent kindlasti olemas. Esimene ettesattunud viide: http://neurosciencenews.com/neuroticism ... logy-4028/

Millised füüsilised näitajad millal arenevad?
Millal pannakse alus füüsilisele tervisele ja millal vaimsele?
Kas neurootilised lapsed on hilisemas eas neurootilised seetõttu, et nad ei käi trennis või ei käi trennis seetõttu, et on neurootilised?

2. INIMVAJADUSED. Maslow` järgi koosneb inimese heaolu erinevate vajaduste rahuldamise võimalustest.
Esimesteks põhivajadusteks on inimese eksistentsiks vajalik õhk, vesi, toit, uni, peavari, puhkus, soojus. Samuti liikumine ja spontaanne eneseväjenduse vajadus. Need vajadused on inimesele kaasasündinud ja saadavad teda kogu elu.
Teiseks: ohutus, turvalisus, tervis, stabiilsus, kindlus, rahu… Kolmandaks: isiku ja lähema keskkonna vastastikune aksepteerimine, tähelepanu, sõprus, ilu…
Neljandaks: kuuluvus, enesehinnang, aneseaustus, enesekindlus, kiindumus, armastus, tunnustus, uudishimu, vastutus ja ühisvastutus…
Viiendaks: eneseteostus, looming, vabadus, tõde, õigus, täiuslikkus…

1 – 2 aastastel on kõige olulisemad esimese astme vajadused

MASLOW VAJADUSTE PÜRAMIID

I füsioloogilised vajadused
II turvalisuse vajadus
III kuuluvusvajadus
IV sotsiaalse tunnustuse vajadus
V intellektuaalsed vajadused
VI esteetilised vajadused
VII Enese- aktuali- seerimise vajadus

Antud püramiidis nimetatakse esimest kolme, so. füsioloogilisi-, turvalisuse-, ja kuuluvusvajadusi ka puudusvajadusteks. Ülejäänud nelja arenemisvajadusteks, millest intellektuaalseid-, esteetilisi- ja eneseaktualiseerumisvajadusi eneserealiseerimisvajadusteks.

Ei maksa arvata, et kui laps sünnib, siis hakkavad kõik tema kehalised ja vaimsed omadused korraga arenema. Igal omadusel on oma aeg, millal tema areng algab, millal kulgeb kiiresti ja millal aeglustub või lakkab. Seetõttu on igal lapsega töötaval õpetajal oluline teada millised isiksuse omadused on eelisarengus antud vanuses ning milliste töömeetoditega on neid kõige õigem arendada.

• Isiksuse väljaarenemise periood koosneb neljast järgust:

0 – 3 aastat: kujuneb välja temperamendi tüüp;
3 – 10 aastat: arenevad tajud, kujutlused, mälu, mõtlemine, kujunevad välja õppimise alusoskused;
10 – 16 aastat: omandab süsteemsed teadmised, oskused, vilumused;
16 – 20 aastat: omandatud teadmised integreeruvad terviklikuks maailmapildiks, moodustub suhtumiste süsteem, maailmavaade. • Üks järk läheb üle järgmiseks arengukriisi kaudu;

• Iga järk on eelisaeg mingi valdkonna väljakujunemiseks;
• Iga hilisem järk toetub eelmisele ja hilisema väljakujunemine eeldusele vastavaks sõltub eelmise väljakujunemise ulatusest, iga “alumise “ kõikumine võtab “ülemisi” arenguvõimalusi vähemaks.
• Igas suures arengujärgus on kõige edukamalt selle arengut mõjutavaks kindel tegevus, mis järgmisse ajajärku jõudes muutub seda valdkonda enim mõjutavaks, säilitades endas ka varasema.

0- 3 aastat: TREENING kui tegevuse lihtne kordamine;
3 – 10 aastat : HARJUTAMINE (oluliselt ka mängu kaudu) kui tegevuse tulemust teadvustav kordamine;
10 – 16 aastat: ÕPPIMINE kui seose loomine omandatu ja omandatava vahel;
16 - 20 aastat: (ENESE)KASVATUS kui seose loomine omandatu ja isiksuse kui terviku vahel.

Lapse vanus:1 – 3 aastat eelisarengus :Temperamendi omadused, ealised ja soolised iseärasused
Lapse vanus:3 – 10 + aastat eelisarengus: Üksikute psüühiliste protsesside individuaalsed omadused
Lapse vanus:10 – 16 aastat eelisarengus: Omandatud teadmised, oskused, vilumused, harjumused
Lapse vanus: 16 – 20+ aastat eelisarengus Maailmavaade (suhtumised, isiksuse kõlbelised omadused)

Igal ajahetkel on üks valdkond eeliarengus, kõik teised arenguvaldkonnad arenevad samuti, kuid sel ajal vähemal määral.

Eraldi tahaks välja tuua õppimise alusoskuste väljakujunemise – tajude, kujutluste, mälu ja mõtlemise eelisarengu – järgus oleva (3 – 10) aastase lapse eripära. Selles vanuses last iseloomustab: • suur liikumisvajadus ja kestvama paigalpüsimise halvav mõju vaimsele tegevusele, • tahtelise tähelepanu lühiajalisus, mida võib mõõta vastavuses lapse vanus = minutit, (3 a – 3 min, 4 a – 4 min jne.) • suur emotsionaalsus • suur mängulembus • ka teiste tegevuste mänguline olemus, (tegutsemine protsessi, mitte tulemuse nimel) • mängu raames kujunema hakkav suundumine ka töisele tegevusele (tulemuste teadvustamine, protsessi ja tulemuse vahelise seose tajumine, tulemuse tähtsustamine jne.) • (lapseomase) ülekandmisvõime käepärasus.....

http://webcache.googleusercontent.com/s ... clnk&gl=ee
Ma leian, et füüsiline liikumine ja füüsiline aktiivsus on esimesest sünnijärgsest hetkest üks põhilisemaid ja peamisi inimese tegevusi ja vajadusi.
Liikumisvajadus on loomuomane ja kaasasündinud, stress, depressioonid, unehäired, enesehävituslik käitumine, suitsiidimõtted jms vaimsed errorid seda ei ole.
Need võivad tekkida ja areneda hiljem. Ja mida väiksem on füüsiline aktiivsus sünnist alates, seda tõenäolisemalt.
Pärssides laste 0-3 ja 3-10 vanuste füüsilist aktiivsust, saame me 10-16 vanuse noore, kellest me enam ei saa aru, kas ta on neurootiline seetõttu, et ei käinud trennis või ei käi trennis seetõttu, et on neurootiline.

Normaalne füüsiline aktiivsus pole loomulikult ainus, mis seda inimese tervet vaimset arengut toetab ja füüsilise aktiivsuse puudumine pole ainus, mis vaimset arengut pärsib või vaimseid erroreid hiljem tekitab, kuid siiski on üks neist ja üks olulisematest.

Siin võib tutvuda muude hilisemate lisafaktoritega, mis mõjutavad väikelaste vaimset arengut ja mis ei ole liikumisvaegusest tingitud.
http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/61 ... ne2014.pdf

Edit: "Trennis käimise" kui enese liigutamise sünonüümi võib asendada minu postitustes ka nt. "Füüsilise aktiivsuse", "enda liigutamise", "väljas mängimise" või "spordi tegemisega".

[Kriku]

Liikumisvajadus on loomuomane ja kaasasündinud, stress, depressioonid, unehäired, enesehävituslik käitumine, suitsiidimõtted jms vaimsed errorid seda ei ole.
Need võivad tekkida ja areneda hiljem. Ja mida väiksem on füüsiline aktiivsus sünnist alates, seda tõenäolisemalt.

See jutt on jama. Väga paljudel vaimsetel häiretel on geneetiline komponent. Mida arvab sellest 20. sajandi keskpaiga psühholoog Maslow, on üpris vähe relevantne.

Pärssides laste 0-3 ja 3-10 vanuste füüsilist aktiivsust, saame me 10-16 vanuse noore, kellest me enam ei saa aru, kas ta on neurootiline seetõttu, et ei käinud trennis või ei käi trennis seetõttu, et on neurootiline.

See võib tõesti nii olla, aga see ei tähenda, et vähene füüsiline aktiivsus on otsustav tegur, mis vaimset häiret põhjustab. Selline väide oleks juba formaalloogiliselt vigane.

Normaalne füüsiline aktiivsus pole loomulikult ainus, mis seda inimese tervet vaimset arengut toetab ja füüsilise aktiivsuse puudumine pole ainus, mis vaimset arengut pärsib või vaimseid erroreid hiljem tekitab, kuid siiski on üks neist ja üks olulisematest.

Mida lugeda normaalseks? Sellist, mis vaimseid häireid ei tekita? Nii jõuab ringtõestuseni

[Fucs]

Mida arvab sellest 20. sajandi keskpaiga psühholoog Maslow, on üpris vähe relevantne.

Seda "arvavad" ka teised, selsamas kirjutises nt. Eriksson

Pärssides laste 0-3 ja 3-10 vanuste füüsilist aktiivsust, saame me 10-16 vanuse noore, kellest me enam ei saa aru, kas ta on neurootiline seetõttu, et ei käinud trennis või ei käi trennis seetõttu, et on neurootiline. See võib tõesti nii olla, aga see ei tähenda, et vähene füüsiline aktiivsus on otsustav tegur, mis vaimset häiret põhjustab. Selline väide oleks juba formaalloogiliselt vigane.

Kust sa leidsid ja nägid, et see on otsustav tegur? See on üks väga oluline tegur.

Normaalne füüsiline aktiivsus pole loomulikult ainus, mis seda inimese tervet vaimset arengut toetab ja füüsilise aktiivsuse puudumine pole ainus, mis vaimset arengut pärsib või vaimseid erroreid hiljem tekitab, kuid siiski on üks neist ja üks olulisematest. Mida lugeda normaalseks? Sellist, mis vaimseid häireid ei tekita? Nii jõuab ringtõestuseni

Normaalseks tuleb lugeda seda füüsilist aktiivsust, mis on erinevate vanusegruppide puhul tunnistatud normaalseteks.

Otsige palun nüüd ise, mida kui palju peab tegema (mida loetakse normaalseks, et ta teeb) 0-3 laps, 3-6 laps... kust on tulnud ja kelle kohta öeldud et vähemalt 60minutit aktiivset liikumist jne.

Kui keegi siin Milnetis annaks mulle selle eest mingi kraadi vms pädeva tunnistuse ja aukirja, siis ma võiks teie meelehaeks vbl isegi mingi süvauuringu teha ja kõiki teadlaseid rahuldava "teadusliku uurimistöö" sellest kokku kirjutada. Juba see "sõjalise algõpetuse ajaloo" kokku panemine võttis mul siin tohutu aja. Rohkem ei jaksa ega jõua.

Või kui keegi arvab, et Mul on lõputult aega vasikatega võidu joosta ja vaielda, siis ka nii see ei ole.
Peamine, et siin ei jääks kõlama väärarusaamad ja seisukohad.... samas what ever... võivad ka jääda... mis mul sest
Keda huvitab "kuidas siis tegelikult on" las see uurib nüüd siis iseseisva töö käigus süvitsi edasi.
Ja need kellest selles valdkonnas midagi meil ka oleneb, need ei loe siin nagunii üldse midagi. Seega nagunii tühi töö.

Minu veendumust et on nii nagu ma siin üritan seletada saab ümber lükata ainult siis, kui keegi võtab vaevaks kahe lause asemel siin argumenteerida pikemalt koos pädevate toetavate viidetega. Praegu on nii, et loll Fucs istub ja kaevab uuringutes, loeb aruandeid ja doktoritöid, otsib välja temaatilisi tekste, loob ning tuletab seoseid ja üritab Milnetis oma seisukohti muude tegevuste kõrvalt kaitsta. Vastuseks tuleb paar rida teksti, et see ei ole nii, see ei ole võimalik, see ei ole teaduslik, see on häma, seda pole tõestatud, too-otsi meile veel lisainfot ning tõendeid siia.

Kes viitsib las see otsib nüüd siia juurde või vastu midagi. Ma leian, et ma olen oma seisukohta enam kui piisavalt siin suutnud kaitsta ja ei pea rohkem midagi kellelgi tõestama.

OFF