www.militaar.net

mart2 kirjutas:Ja mis on kasu? Kasuks piisab ka "kõigest" terve füüsisega inimesest.

Kriku kirjutas:

mart2 kirjutas:Ja mis on kasu? Kasuks piisab ka "kõigest" terve füüsisega inimesest.

Siin teemas varem loetletud põhjustel ei ole see kooli KK tundide abil paraku saavutatav. See ongi probleem.

Kehaline kasvatus on aine, mis nõuab erinevatelt inimestelt vähemalt mingis osas ühesuguseid kehalisi võimeid. Kohati on nõudmised liialt suured. Kuna antud tund väsitab füüsiliselt väga, siis on näiteks juhul, kui see on kuskil koolipäeva keskel, suhteliselt raske tegeleda sel päeval tõsiselt teiste ainetega (mis sellele tunnile järgnevad), kuna on piisavalt tegemist enda füüsilise normoleku taastamisega.
Seega tuleks muuta kehalise kasvatuse tund gümnaasiumis valiktunniks, st seda võib valida, kuid ei pea - füüsiline vorm on igaühe enda asi ja gümnaasiumisõppijad peaksid seda küll ise otsustama (kas tahavad vormis püsida või mitte).

Fucs kirjutas:

Kriku kirjutas:

mart2 kirjutas:Ja mis on kasu? Kasuks piisab ka "kõigest" terve füüsisega inimesest.

Siin teemas varem loetletud põhjustel ei ole see kooli KK tundide abil paraku saavutatav. See ongi probleem.

Ja kas lahenduseks oleks keka tundidest loobumine või?

Fucs kirjutas:Ma ei tea mitmendat korda ma juba korrutan: KEKA tund ei olegi võluvits, millega peaks saavutama selle, et "kõik oleks terve füüsisega".
See saavutatakse kompleksselt muude liikumisharjumuste ja tegevustega. KEKA on ainult üks kuid ülioluline osa siin.

Fucs kirjutas:Siin hädaldati ka, et KEKA õpetajad on mingid nõukaaegsed või nõukaaja mentaliteediga. Et lapsi kiusatakse ja SUNNITAKSE! KEKA tundides nagu nõukaajal vms.

Millegi pärast ei tootnud selline lapsi kiusav, terroriseeriv ja sundiv süsteem meile 1/3-ikku ajateenistusse ebakõlbulikke poisikesi.

Kriku kirjutas:Kui on selge, et mingi tegevusega eesmärki ei saavuta, siis on põhimõtteliselt kaks mõistlikku lahendust:
1) tegevust intensiivistada;
2) tegevusest loobuda

Svejk kirjutas:Tegevuse ümberkujundamine kõne alla ei tule?

Kriku kirjutas:

Svejk kirjutas:Tegevuse ümberkujundamine kõne alla ei tule?

Tuleb ikka. Ümber kujundamine = tegevusest senisel kujul loobumine.

Kriku kirjutas:

Fucs kirjutas: Ja kas lahenduseks oleks keka tundidest loobumine või?

Kui on selge, et mingi tegevusega eesmärki ei saavuta, siis on põhimõtteliselt kaks mõistlikku lahendust:
1) tegevust intensiivistada;
2) tegevusest loobuda.

* Tervis on täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguste või füüsilise vea puudumine (WHO, 1946)
* Tervis on organismi seesmise harmoonia seisund, muutuva väliskeskkonnaga kohanemise võime (EE 1996)

Tervis kui adaptatsiooniprotsess

Tervist saab:
* arendada/edendada, juurde luua
* säilitada
* halvendada/vähendada/nõrgestada

* Üks kõige olulisematest tervise taastootjatest, arendajatest, on liikumine
* Kehalisel aktiivsusel on ennetuslik mõju vaimse tervise häiretele, nagu depressioon ja ärevus (kerge, mõõdukas) ja unehäired......

Kas liikumisaktiivsuse taset ja depressiooni kujunemist saab omavahel seostada?
Hiljutistes rahvastiku-uuringutes on näidatud, et kehalise võimekuse madal tase on seotud depressiooniga. Ka on liikumise kui ravimeetodi võimalused depressiooni ravis huviorbiiti tõusnud uudne teema. Kvaliteetsed suuremahulised sekkumisuuringud (intervention studies) väidavad, et depressioonihaigete liikumisravi rühma tulemused on samaväärsed antidepressantravi saanud rühma tulemustega. Seega võib väita, et eelkõige on füüsilise aktiivsuse suurendamise ja elustiili muutmise programmid depressiooni ennetavad ning ühiskonnale majanduslikult säästlikud, teisalt aga on võimalus kasutada liikumist kui tõhusat mittemedikamentoosset ravimeetodit - väljakutse meditsiinile: millist liikumisaktiivsuse vormi kasutada, kui kaua, millise intensiivsusega, kuidas patsienti motiveerida......

LIIKUMISAKTIIVSUS JA DEPRESSIOON TERVISEUURINGUTES
Arvukates uuringutes on näidatud, et liikumise ja krooniliste haigustega kaasneva depressiooni vahel esinevad põhjuslikud seosed.
Liikumisaktiivsuse suurendamisega on võimalik positiivselt mõjutada nii krooniliste haiguste kulgu kui ka haigustega kaasnevaid depressiivseid sümptomeid, seega avaldada
positiivset mõju krooniliselt haige elukvaliteedile. Käesolev ülevaade lähtub publikatsioonidest, mis kajastavad eelkõige otsest depressiooni ja liikumisaktiivsuse seost.....

Kehaline liikumine on eluline tarve. Ilma lihaste tegevuseta pole võimalik hingamine ja südametalitlus ning kõik muu. Isegi inimese mõtlemine avaldub lihaspingutusena. Inimesel on kaasasündinud vajadus liikuda. Väike laps liigutab end pidevalt ajal, mil ta ei maga – vehib käte ja jalgadega, pöörab pead. Motoorne aktiivsus ja selle arenemine imiku- ja väikelapseeas on vaimse arengu eelduseks. Aktiivses kehalises tegevuses mitteosalevad lapsed jäävad hiljem motoorses arengus maha.

Kehaliselt väheaktiivsetest lastest saavad suure tõenäosusega kehaliselt väheaktiivsed täiskasvanud. Lapseea liikumisharjumus mõjutab kehalist arengut, mitmete krooniliste haiguste riskitegurite kujunemist ning üldist elukvaliteeti edaspidi. Tänapäevaste teadmiste alusel on kehaline aktiivsus noortele oluline optimaalse kasvu ja kehalise arengu saavutamiseks, mõnedele tervisehädade vältimiseks, samuti ka sotsiaalse ja vaimse arengu aspektist.

Me peaksime olema kolmel põhjusel huvitatud, et aktiivne eluviis kujuneks harjumuseks lapseeas, sest kehaline aktiivsus:
• toetab lapse sotsiaalset, kehalist ja tunnetuslikku arengut ning tõstab elukvaliteeti;
• usutavasti hoiab kontrolli all tervise riskifaktoreid, vähendades sellega degeneratiivsete haiguste ohtu tulevikus;
• kinnistub tervisekäitumise mudelina edukamalt varases lapseeas ja loodetavasti säilib edaspidises elus

Kehaline aktiivsus on vajalik lapseeas, kuna:
• psühholoogilise heaolu osas– on tõestatud, et kehaline aktiivsus lisab psühholoogilist heaolu ja vähendab depressiooni;
• enesehinnangu osas – kehaline aktiivsus parandab enesehinnangut. See on märgatav eriti neil, kelle enesehinnang on muudel põhjustel alla surutud;
• moraali areng ja sotsialiseerumine – kehaliselt aktiivsemad noored omandavad kergemini ausa mängu reeglid ja suhtlemine liikumise läbi aitab ilmselt adekvaatsemale sotsialiseerumisele;
• ülekaal ja rasvumine – kehalisel aktiivsusel on mõju keharasva vähenemisele;
• krooniliste haiguste riskifaktorid – kehaline aktiivsus mõjub positiivselt vere lipoproteiidide tasemele, eriti kui teatud fraktsioonid olid alguses kõrgenenud, ning vererõhule. Samuti on tal soodne mõju metaboolsele sündroomile (mitmete vere biokeemiliste näitajate ebasoodsale kõrgenemisele) ning laste luude kasvule ja tervisele (Kaldmäe 2001, Hussar 2002).

........

Kehalise aktiivsuse tervistuslik effekt

Arvukalt on teostatud populatsiooni-statistilisi uurimusi tervise ja eluviisi vahekorra kohta. Üks tulemus on üldine: nii üldläbilõikes kui ka paljude haiguste kohta eraldi ilmneb väiksem haigestumus ja suremus kehaliselt aktiivsematel inimestel (tabel 1 ; https://www.ut.ee/tervis/opetajatele/te ... bel_1.html joon 2 ). Statistilised uurimused on võimaldanud anda üldistuse ka vananemisega seonduva taandarenemise kohta. Koolieas luuakse kehalise treeninguga kehalise küpsuse kõrgtase, millest alates algab taandarenemine (joon. 3). Kui viimane protsess kulgeks kõigil ühesuguse kiirusega, siis lihtsa matemaatilise loogika kohaselt jõutakse kriitilisele tasemele seda hiljem, mida kõrgem on nooruses saavutatud kehalise küpsuse tase. Kuid taandarenemise tempo sõltub eluviisist kogu elu vältel. Hilisem kehaline aktiivsus suudab taandarenemist aeglustada, ebaterve elulaad aga kõrvaldab varmalt kogu varasema kasu.

Kehalise aktiivsuse ja tervise vahelise seose mõistmiseks on avaldatud kolm erinevat teoreetilist kontseptsiooni. Esiteks, kehaline aktiivsus kõrvaldab liikumisvaeguse kahjuliku mõju. Organismis valitseb seadus: kõik mis liigub see kasvab, kõik mis püsib kasutamatult, see degradeerub. Liikumisvaeguse mõjul tekivad taandarenduslikud muutused kasutamata jäänud lihaskoes. Kuna lihaskond hõlmab keskelt läbi võetuna 40 % kehamassist, siis avalduvad lihaskoe muutused ainevahetuse üldises tasemes ja kulgemises. Ilmnema hakkavad ebakõlad ainevahetuse regulatsioonis. Muutub hormoonide produktsioon. Taandarenduslikke muutusi on sedastatud südamelihases, veresoontes, hingamisaparaadis ja närvirakkudes.

Teise kontseptsiooni kohaselt seisneb kehalise aktiivsuse kasu spetsiifilistes preventiivsetes muutustes vältimaks mitmeid levinud patofenomeene. Näiteks müokardi tugevnemine, eriti aga tema verevarustuse ja ainevahetuse täiustumine hoiab ära vereringe häireid. Kehalise treeningu puhul arenevatel kollateraalsetel koronaarsoontel on oluline tähtsus ära hoidmaks müokardi isheemiat ja ka infarkti. Treeningu poolt põhjustatud nihe vere lipoproteiidkoostises ja kolesterooli üldhulga vähenemine tõkestab sklerootilisi muutusi veresoonte seinas. Kehaline treening pidurdab vananemisele kaasuvat kaltsiumi väljumist luukoest millest tekib luukoe hõrenemine, osteoporoos, on oluline psühhosomaatilise tasakaalu kindlustamisel, aitab kaasa suhkrutõvest hoidumisele või vähendab sellest haigusest tingitud ainevahetuslikke muutusi. Vaieldamatu preventiivse tähtsusega on kehakaalu normaliseerimine. Viimasel ajal on hakanud laekuma andmed, et kehalisest treeningust tingitud muutused immunoaktiivsuses pidurdavad neoplasma teket. Selle kaudu nähakse kehalisel aktiivsusel teatavat preventiivset mõju kasvajate suhtes.

Kolmas kontseptsioon väidab, et kui kehaline aktiivsus ulatub optimaalse tasemeni, see tähendab, kutsub esile treeniva efekti, siis organismis tekivad muutused, millel on üheaegselt oluline tähtsus nii kehalise töövõime suurenemise suhtes, kui ka üldise adaptatsiooni mehhanismi tõhustamise suhtes. Vastavate muutuste rühmad, samuti neid esile kutsuv treening on toodud tabelis 2 https://www.ut.ee/tervis/opetajatele/te ... bel_2.html

Need muutused aga ei sõltu kehalisest aktiivsusest üldse, vaid sooritatud harjutuste mõju spetsiifikast. Nagu näeme tabelis 2 on kõige toimekamad kestusharjutused, eriti kui neid kombineerida igapäevase võimlemisega .

Kehalise aktiivsuse positiivset mõju seletavad kolm kontseptsiooni pole alternatiivid. Pigem sõltuvad nad kehalise aktiivsuse tasemest. Suhteliselt vähe on vaja, hoidmaks ära liikumisvaeguse negatiivset mõju. Märksa enam on tarvilik saavutamaks preventiivset efekti mitmesuguste haiguste riski vähendamiseks. Tõsine harjutamine/treenimine on vajalik, et suurendada organismi adaptiivsust, tõhustades üldise adaptatsiooni mehhanismi. Juhtmõtteks peab olema: tervise saavutamiseks ja säilitamiseks tuleb päevast päeva vaeva näha. Pole olemas ravimit, mis asendaks kehalise aktiivsuse kasu.

Kas kehaline aktiivsus ei või ka kahjustada? Tõepoolest, selline risk on olemas. Mõistlikul, asjatundjate soovituste kohasel harjutamisel on see risk minimaalne. Tervisekahjustuste risk on aga 100%-line neil, kes jäävad diivanile lesima ja lasevad liikumisvaegusel võtta võim enda üle......


......Kokkuvõte

Eelduse olla terve annab kehaline aktiivsus, emotsionaalse pinge neutraliseerimine rahuldustundega eneseteostamisest, hoidumine enesemürgitamisest ning elamine sobivas ökokeskkonnas. Riik peab tervisepoliitika kaudu looma abinõud ja käivitama sotsiaalsed mehhanismid, mis kindlustavad võimalused organismi adaptiivsuse suurendamiseks ning samal ajal tõkestavad adaptiivsust nõrgestavaid mõjusid.

Fucs kirjutas:Kui me teame, et kehalisel aktiivsusel on ennetuslik mõju vaimse tervise häiretele, siis kas me võime sellest tulenevalt öelda, et kehalise aktiivsuse puudumine soosib ja võib tekitada vaimseid häireid ?

Fucs kirjutas:Kroonilistest haigustest, väikelastest ("kumb oli enne, kas füüsiline treening või neurootilisus")

Fucs kirjutas:

Kriku kirjutas:Iga kord, kui avastatakse korrelatsioon, tuleb järgmise küsimusena pärida, kas see tähendab ka põhjuslikku seost. Ainult korrelatsiooni tõttu põhjusliku seose eeldamine on väär.

Järgmisena tuleb küsimus, et kui põhjuslik seos on, siis mispidi? Kas neurootilised lapsed on neurootilised seetõttu, et nad ei käinud trennis või ei käinud trennis seetõttu, et olid neurootilised?

Eraldi metodoloogiline küsimus on, mis seoses on trenniskäimise või ükskõik millise muu töös "kehalise arengu näitajate" hulka arvatud fakt tegelike kehaliste võimetega.

Jah. Kumb oli enne, kas muna või kana. Kumb areneb inimesel enne välja, kas füüsiline või vaimne tervis
Ma arvan, et kui inimene sünnib ja tal ei ole mõnda kaasasündinud puuet, siis ta ei ole sündides ei neurootiline ega trenniskäija. See küsimus, et "Kas neurootilised lapsed on neurootilised seetõttu, et nad ei käi trennis või ei käi trennis seetõttu, et on neurootilised?" tekib juba palju palju hiljem.

Kriku kirjutas:Sünnist saadik käivad trennis tõesti väga vähesed, aga neurootilisusel on geneetline komponent kindlasti olemas. Esimene ettesattunud viide: http://neurosciencenews.com/neuroticism ... logy-4028/

2. INIMVAJADUSED. Maslow` järgi koosneb inimese heaolu erinevate vajaduste rahuldamise võimalustest.
Esimesteks põhivajadusteks on inimese eksistentsiks vajalik õhk, vesi, toit, uni, peavari, puhkus, soojus. Samuti liikumine ja spontaanne eneseväjenduse vajadus. Need vajadused on inimesele kaasasündinud ja saadavad teda kogu elu.
Teiseks: ohutus, turvalisus, tervis, stabiilsus, kindlus, rahu… Kolmandaks: isiku ja lähema keskkonna vastastikune aksepteerimine, tähelepanu, sõprus, ilu…
Neljandaks: kuuluvus, enesehinnang, aneseaustus, enesekindlus, kiindumus, armastus, tunnustus, uudishimu, vastutus ja ühisvastutus…
Viiendaks: eneseteostus, looming, vabadus, tõde, õigus, täiuslikkus…

1 – 2 aastastel on kõige olulisemad esimese astme vajadused

MASLOW VAJADUSTE PÜRAMIID

I füsioloogilised vajadused
II turvalisuse vajadus
III kuuluvusvajadus
IV sotsiaalse tunnustuse vajadus
V intellektuaalsed vajadused
VI esteetilised vajadused
VII Enese- aktuali- seerimise vajadus

Antud püramiidis nimetatakse esimest kolme, so. füsioloogilisi-, turvalisuse-, ja kuuluvusvajadusi ka puudusvajadusteks. Ülejäänud nelja arenemisvajadusteks, millest intellektuaalseid-, esteetilisi- ja eneseaktualiseerumisvajadusi eneserealiseerimisvajadusteks.

Ei maksa arvata, et kui laps sünnib, siis hakkavad kõik tema kehalised ja vaimsed omadused korraga arenema. Igal omadusel on oma aeg, millal tema areng algab, millal kulgeb kiiresti ja millal aeglustub või lakkab. Seetõttu on igal lapsega töötaval õpetajal oluline teada millised isiksuse omadused on eelisarengus antud vanuses ning milliste töömeetoditega on neid kõige õigem arendada.

• Isiksuse väljaarenemise periood koosneb neljast järgust:

0 – 3 aastat: kujuneb välja temperamendi tüüp;
3 – 10 aastat: arenevad tajud, kujutlused, mälu, mõtlemine, kujunevad välja õppimise alusoskused;
10 – 16 aastat: omandab süsteemsed teadmised, oskused, vilumused;
16 – 20 aastat: omandatud teadmised integreeruvad terviklikuks maailmapildiks, moodustub suhtumiste süsteem, maailmavaade. • Üks järk läheb üle järgmiseks arengukriisi kaudu;

• Iga järk on eelisaeg mingi valdkonna väljakujunemiseks;
• Iga hilisem järk toetub eelmisele ja hilisema väljakujunemine eeldusele vastavaks sõltub eelmise väljakujunemise ulatusest, iga “alumise “ kõikumine võtab “ülemisi” arenguvõimalusi vähemaks.
• Igas suures arengujärgus on kõige edukamalt selle arengut mõjutavaks kindel tegevus, mis järgmisse ajajärku jõudes muutub seda valdkonda enim mõjutavaks, säilitades endas ka varasema.

0- 3 aastat: TREENING kui tegevuse lihtne kordamine;
3 – 10 aastat : HARJUTAMINE (oluliselt ka mängu kaudu) kui tegevuse tulemust teadvustav kordamine;
10 – 16 aastat: ÕPPIMINE kui seose loomine omandatu ja omandatava vahel;
16 - 20 aastat: (ENESE)KASVATUS kui seose loomine omandatu ja isiksuse kui terviku vahel.

Lapse vanus:1 – 3 aastat eelisarengus :Temperamendi omadused, ealised ja soolised iseärasused
Lapse vanus:3 – 10 + aastat eelisarengus: Üksikute psüühiliste protsesside individuaalsed omadused
Lapse vanus:10 – 16 aastat eelisarengus: Omandatud teadmised, oskused, vilumused, harjumused
Lapse vanus: 16 – 20+ aastat eelisarengus Maailmavaade (suhtumised, isiksuse kõlbelised omadused)

Igal ajahetkel on üks valdkond eeliarengus, kõik teised arenguvaldkonnad arenevad samuti, kuid sel ajal vähemal määral.

Eraldi tahaks välja tuua õppimise alusoskuste väljakujunemise – tajude, kujutluste, mälu ja mõtlemise eelisarengu – järgus oleva (3 – 10) aastase lapse eripära. Selles vanuses last iseloomustab: • suur liikumisvajadus ja kestvama paigalpüsimise halvav mõju vaimsele tegevusele, • tahtelise tähelepanu lühiajalisus, mida võib mõõta vastavuses lapse vanus = minutit, (3 a – 3 min, 4 a – 4 min jne.) • suur emotsionaalsus • suur mängulembus • ka teiste tegevuste mänguline olemus, (tegutsemine protsessi, mitte tulemuse nimel) • mängu raames kujunema hakkav suundumine ka töisele tegevusele (tulemuste teadvustamine, protsessi ja tulemuse vahelise seose tajumine, tulemuse tähtsustamine jne.) • (lapseomase) ülekandmisvõime käepärasus.....

Fucs kirjutas:Liikumisvajadus on loomuomane ja kaasasündinud, stress, depressioonid, unehäired, enesehävituslik käitumine, suitsiidimõtted jms vaimsed errorid seda ei ole.
Need võivad tekkida ja areneda hiljem. Ja mida väiksem on füüsiline aktiivsus sünnist alates, seda tõenäolisemalt.

Fucs kirjutas:Pärssides laste 0-3 ja 3-10 vanuste füüsilist aktiivsust, saame me 10-16 vanuse noore, kellest me enam ei saa aru, kas ta on neurootiline seetõttu, et ei käinud trennis või ei käi trennis seetõttu, et on neurootiline.

Fucs kirjutas:Normaalne füüsiline aktiivsus pole loomulikult ainus, mis seda inimese tervet vaimset arengut toetab ja füüsilise aktiivsuse puudumine pole ainus, mis vaimset arengut pärsib või vaimseid erroreid hiljem tekitab, kuid siiski on üks neist ja üks olulisematest.

Kriku kirjutas:Mida arvab sellest 20. sajandi keskpaiga psühholoog Maslow, on üpris vähe relevantne.

Fucs kirjutas:Pärssides laste 0-3 ja 3-10 vanuste füüsilist aktiivsust, saame me 10-16 vanuse noore, kellest me enam ei saa aru, kas ta on neurootiline seetõttu, et ei käinud trennis või ei käi trennis seetõttu, et on neurootiline. See võib tõesti nii olla, aga see ei tähenda, et vähene füüsiline aktiivsus on otsustav tegur, mis vaimset häiret põhjustab. Selline väide oleks juba formaalloogiliselt vigane.

Fucs kirjutas:Normaalne füüsiline aktiivsus pole loomulikult ainus, mis seda inimese tervet vaimset arengut toetab ja füüsilise aktiivsuse puudumine pole ainus, mis vaimset arengut pärsib või vaimseid erroreid hiljem tekitab, kuid siiski on üks neist ja üks olulisematest. Mida lugeda normaalseks? Sellist, mis vaimseid häireid ei tekita? Nii jõuab ringtõestuseni