Praeguseks on Putini Venemaa märgistanud ennast kui potentsiaalne oht maailma silmis. Kui seniajani oli tegemist pigem Balti riikide posttraumaatilise sündroomiga, siis nüüd ei kahtle enam keegi Putini agressiivsetes plaanides. Esmased vastumeetmed on Lääneriikide poolt kasutusele võetud ja need on toonud esialgse edu- Venemaa rünnak on U.-s takerdunud ja edasiste lainemisplaanide asemel on Venemaa sunnitud tõsisemalt tegelema siseprobleemidega.
Neid on hetkel kaht tüüpi- sisepoliitilised ja sisemajanduslikud. Sisepoliitiliselt on Putin pidanud kruvi kõvasti pingutama hakkama ja see on kaasa toonud inimeste suurema eemaldumise riigist. Väga raske on usaldada riiki, kus igaühe saatus ja elu sõltub juhusest ja/või võimu suvast. Arvestades traditsioone pole see Vene riigile otseselt ohuks, aga nõuab omakorda arvestatavat ressurssi inimeste ohjamiseks. Sisemajanduslikult on kukkunud ära senise rikkuse allikas- nafta müük, mis paneb löögi alla erinevad "luksusporjektid"- Krimmi, Tshetsheenia, Transistria, Valgevene jms. ülekuldamised. Lisaks on osad sisepiirkonnad kõvasti alarahastatud, rääkimata toiduainete ja kvaliteetse tarbekauba nappusest. Riiki laiali vedavate sisepingete tasakaalustamiseks on edukalt loodud müüt välisvaenlasest- USA-st, kes kohe-kohe emakese Venemaa vallutab ja taganeda pole enam kuhugi stiilis "selja taga on Moskva". Ka see nõuab tegelikult arvestatavat ressurssi ja efekt paraku lühiajaline.
Edasine sõltub sellest, mida lääs tegelikult tahab. Piltlikult öeldes on valik järgmine- kas üleüldse vähem korruptsiooni või mulle personaalselt suuremaid võimalusi selles osaleda. Nii mõnelgi mõjukal mehel on võimalus saada sigarikkaks üleöö, aga ainult väga valitutel. See on Putini mäng- leida üles süsteemsed vead ja nendele panustades lammutada kogu demokraatlik valitsussüsteem. Või siis vähemalt kõigutada seda oluliselt, kahjustada inimeste usaldust riigi institutsioonide vastu, mille põhjal pärast hea väita- igal pool sama jama, pole meil siin Venemaal häda midagi. Vähemalt peremees on majas, kes rusika lauale lööb vajaduse korral- lääne pehmokarjas pole sedagi isikut võtta. Oma iva selles on, kui nt. mede mugavusvalitsus vaatluse alla võtta. See selleks
Lääs jätkab survet, kuniks midagi paremat välja mõeldakse. Millal see juhtub, ei tea. Mis see olema saab, ka ei tea. Sõjalist lahendust ilmselt ei tule, küll aga võetakse Venemaa raudsemasse haardesse ja lastakse törts higihaisu ninna. Jõu keel on ainuke keel, mida vene inimene mõistab. Kui ikka hirm kõhtu lahti ei võta, siis on iga meri põlvini ja igast poisikesest Ilja Muromets sirgumas. Eks see ole meie asi edasi õpetada- ikka näkku ja munadesse ja võimalikult tihedasti, küll siis maast kõige andunum lääne demokraatia fänn tõuseb. Kriku, palun tõlgi see nüüd majanduskeelde.
Mida pingelisemaks Venemaa olukord läheb, seda väiksemat sädet on vaja. Majandus on vaid üks muutuja keerukas võrrandis, Putinil on üsna vähe ruumi eksimuste tegemiseks. See, et ta neid teeb, on aga kindel. Miskipärast ei usu, et see majanduses välja lööb, aga põhjendada ka ei oska.
No one said survival was fun.