Borja kirjutas:See jutt siin hakkab väga teemast mööda minema.
Asi algas ju sellest, et osa raffa arvates (mina sh) on siiariiki ülendatud (täis)kolonelide arv selgelt suurem, kui mõistlik ja vaja - täpsemini, vaja siis poolteise (reserv)brigaadi + iks arv kaitseliitlasi planeerimiseks/koordineerimiseks/opereerimiseks - elik meie ainus suht mõõdetav tänane lahingujõud siis.
Meie pseudoväeliikide (õhk/vesi) olek ja kivad auastmed on siin foorumis alati nalja valmistanud.. Väide, et olematute "väeliikide" ohvitsere tuleb täiskolonelideks (ja kindraliteks) teha vaid selleks, et nad riigi poliitilist juhtkonda ikka (õhk/vesi)kindralitasemel nõustaksid, on ka (pehmelt öeldes) lihtsalt naljakas.
Alaväärsuskompleksist.
Jahh - mul on ebameeldiv meie olematute "väeliikide" pärast. Mul on ebameeldiv meie vähese lahingujõu ja selle ülemäärase kolonelide paraadi pärast.
Ma tunnen uhkust Viru tankitõrjujate, Kupi pealuuga jalaväelaste, Scoutsi proffide ja aktiivsete kaitseliitlaste üle. Ja ma olen jätkuvalt veendunud, et selles armees on selle parema (ja lahinguvõimelisema) osa külge poogitud ebanormaalselt suur ning suuresti kasutu asjapulkade aparaat - kus on õhku väljalaskmiseks ikka rohkem kui küll. Ühes sellesttuleneva kokkuhoiumomendiga.
Alustuseks küsiks seda, et kui nüüd võttagi kätte ja vähendada järsult olemasolevaid nn täiskolonelide ametikohti (ja miks mitte ka kindralite ametikohti), siis kas sellest muutub see n-ö võitlev struktuur kuidagi lahingujõulisemaks, vähemnaljakaks ja tunne vähem „ebameeldivaks“?
Trummi võrdlused 144. motolaskurdiviisiga (või kasvõi kogu Eesti NSV-s paiknenud okupatsioonivägede kontingendiga) on minu arvates kohatud selle poolest, et tegemist oli mitte iseseisva riigi relvajõududega, vaid lihtsalt hiigelarmee ühe väikese osaga. Üle terve liidu olid sajad diviisid jm väekoondised ja asutised, kus teenis sadu (kui mitte tuhandeid) kindraleid. Moskvas oli kogu selle aparaadi tööshoidmiseks hiiglaslik, kokku kümnete tuhandete ohvitseridega (ja sadade kindralitega) kindralstaab jt keskorganid. Üle terve liidu paiknesid kümned sõjakoolid neid juhtivate kümnete kindralitega (rohkem kui üks sõjakool oli mitte ainult igal väeliigil, vaid üldjuhul oli isegi igal üksikul relvaliigil ohvitseride ettevalmistamiseks rohkem kui üks sõjakool, nt sõjaväemeedikute koole oli suurusjärgus 10 jne jne).
Ei hakka andma hinnangut, kas selline struktuur ja kindralite hulk oli kokkuvõttes mõistlik, lihtsalt võiks meeles pidada, et sellesama üksiku 144. motolaskurdiviisi juhtimiseks oli armee (vähemalt kahe armee staabis teeniva kindraliga), mis omakorda kuulus sõjaväeringkonna koosseisu (mille eesotsas oli üldjuhul marssal või armeekindral koos kümnetest kindralitest koosneva staabiga), mis omakorda allus marssali juhitud ja kümnete kui mitte sadade kindralitega kindralstaabile, mis omakorda kuulus marssali juhitud ja taaskord kümnete või sadade kindralitega kaitseministeeriumi alla jne. Sinna vahepeale käis veel maavägede administratiivseks juhtimiseks Maavägede juhatus marssali ja oma kindralitega ja kuskil vahepeal operatiivjuhtimiseks veel strateegilise suuna juhatus + Õhujõud oma marssalite ja kindralitega, Õhukaitseväed oma ringkondade, sõjakoolide ja kindralitega jne jne. Ja sellele ühe kindraliga 144. motolaskurdiviisi kõikidele relvaliikide ja teenistustega valmistas ohvitsere ette ilmselt mitte vähem kui paarkümmend erinevat Maavägede sõjakooli.
Siit ka võrdlus – meie kaks kolonelide poolt juhitud brigaadi alluvad otse KVJ-ile, ainult et viimase tööorganiks olev peastaap peab juhtima mitte ainult kahte brigaadi ja toetusüksuseid, vaid saama paarisaja ohvitseri ja ametnikuga hakkama kogu kaitseväe juhtimisega, arendamisega, pikaajalise planeerimisega, välissuhtluse ja -koostööga jne jne. Ja ohvitsere valmistab kogu sellele armeele ette üksainus sõjakool + kaitsekolledž täiendõppeasutusena.
Jah, ka mulle tundus kunagi, et väljaspool tollast brigaadi ja väikseid kaitseringkondi olev KV struktuur on kuidagi tarbetult suur. Kui aga kainelt hakata kogu meie tänast struktuuri ja selle ülesandeid vaatama, siis väga suurt raiskamist või tohutuid kärpekohti mulle väga silma ei paista.
Aga võtame ükshaaval. Selge see, et on vaja peastaapi, n-ö armee aju, kes kogu kaitseväe tegevust peab planeerima ja juhtima – paarsada inimest. Selge see, et on vaja Staabi- ja sidepataljoni, kes peab tagama side peastaabi ja struktuuriüksuste vahel, tagama peastaabi toimimist ning valmistama ette üsna suurt neljakohalist SA-struktuuri – sadakond tegevväelast. Selge see, et kui tahama omada mingitki iseseisvat luure- ja eelhoiatusvõimet, on vaja luurekeskust üsna paljude erinevate luureliikidega, tõenäoliselt ööpäevaringselt toimiva valvekorrasüsteemiga jne – tõenäoliselt jälle kolmekohaline arv inimesi. Tahame, et kogu kaitseväele oleks tagatud hangete läbiviimine, laomajandus, raamatupidamine, terve rida elementaarseid logistilisi teenuseid alates pesupesemisest lõpetades meditsiiniga, rohkem kui ühe logistikat tagava SA-pataljoni ettevalmistamine – ilmselt mitusada tegevväelast ja ametnikku üle terve Eesti Toetuse väejuhatuses. Ma ei ole kindel, kas erioperaatorite väikest vennaskonda peab tõesti tingimata väejuhatuseks nimetama, kuid ilmselt on seal ametis kümneid oma ala proffe. Tahame, et kord oleks majas ja keegi valmistaks ette ka sõjaväepolitsei SA-üksuseid – Sõjaväepolitseiteenistus koos Vahipataljoniga – jälle oma 50 tegevväelast. Oleme otsustanud, et õpetame oma ohvitserid ise välja, mitte ei kujunda ohvitserikorpust kümne erineva välisriigi sõjakoolide kaudu – KVÜÕA ilmselt mitte vähem kui 100 inimesega + kadetid, kuulajad ja õppurid.
Õhuväe üle võime nalja teha, aga mingit lennubaasi teenust ja õhuseirevõrku oleme otsustanud ise ülalpidada – paarsada tegevväelast. Sama ka Mereväega. Keegi peab Kaitseliidus vabatahtlike väljaõppe ja neljakohalise arvu reservväelastega SA-üksustega tegelema – taaskord paarsada tegevväelast ja veelgi enam tsiviilteenistujaid (neist suur osa endised kaitseväelased). NATO liikmena peame paratamatult pidama üleval väikest esindust Brüsselis + täitma teatud arv ametikohti NATO staapides + atašeed 7-8 olulisemas riigis – jällegi mitte vähem kui 50 tegevväelast. Ja siis veel loomulikult see n-ö vahetult sõdiv ja selleks maaväeüksusi ettevalmistav struktuur – 1. jalaväebrigaad tänaseks vist juba ligi 1000 tegevväelasega (sh Scoutspataljon) ja 2. jalaväebrigaad paarisaja tegevväeasega.
Lühidalt kokku võttes – esmapilgul tundub võibolla tõesti, et meie struktuurid on kuidagi ülepaisutatud, aga kui sa hakkad täna olemasolevat ca 3200 tegevväelast rahulikult ära jagama väeosade ja nende väeosade tegevuse tagamiseks vajalike tugifunktsioonide vahel, siis saab mõtlevale inimesele üsna ruttu selgeks, et mingit tohutut „ülekulu“ või „ülejääki“, „sadu parasiitidest vanemohvitsere“ jne kuskil väga enam peidus ei ole. Pigem on tänaseks nendest struktuuridest ja staapidest kogu õhk välja lastud ja suur osa süsteemist on mitte ala-, vaid ülekoormatud.
Ehk antud juhul pole „probleemiks“ mitte kogu selle tugi- ja tauststruktuuri suurus, vaid pigem „võitleva“ struktuuri suhteline väiksus – rohkemaks pole praegu lihtsalt raha jt ressursse. Küll aga väidan ma, et kui me peaksime mingi ime läbi tulevikus formeerima veel kolmandat ja neljandat brigaadi, siis suure tõenäosusega see tugistruktuur sellevõrra eriliselt ei suurene – lihtsalt kõik need struktuurid ja funktsioonid peavad paratamatult olemas olema (ja ongi tänaseks) olenemata sellest, kui suur on see armee „võitlev osa“.
Ehk järgmine kord, kui keegi hakkab mingist tohutust administratiivsest koormast rääkima, võiks eespool olnud jutu läbi lugeda ja PAKKUDA VÄLJA KONKREETSED KOHAD, KUS ON SEDA „RAFFAST“ LIIGA PALJU, KUST VÕIKS KONKREETSELT KÄRPIDA JA KUI PALJU.
See kõik ei tähenda, et minu arvates kärpekohti tänases struktuuris üldse ei ole – lihtsalt minu arvates on võimalik adekvaatne kokkuhoid mitte sadades, vaid pigem kümnetes ametikohtades ja inimestes.
Lõpuks ka nendest täiskolonelide ametikohtadest. Püüan need praegu peast enamvähem kokku lugeda – peastaabis on nendeks u 8 osakonnaülemat + paar koloneli KVJ-i või PSÜ administratsioonis + peainspektor. Brigaadide ülemad – 2. Otse KVJ-ile alluvate Toetuse väejuhatuse, Luurekeskuse, Staabi- ja sidepataljoni, Erioperatsioonide väejuhatuse ja sõjaväepolitsei ülemad – veel 5. Mere- ja Õhuväes on koloneli kohtadeks väeliikide staabiülemad, võibolla veel mõlemad 1 kolonelikoht – kokku 2-4. KVÜÕA-s on võibolla paar kohta. Kaitseliidu peastaabi ülem - 1. Välisteenistuses peame veel ehk ära täitma mitte rohkem kui 5 kolonelikohta koos atašeedega (no ei saada terve mõistusega inimene üliriik USA-sse atašeeks majorit või kolonelleitnanti!). Kokku sain mina praegu mitte rohkem kui 30 koloneli ametikohta (Palm sai vist ca 40, ehk ta ise täpsustan või täiendab) – seejuures pole välisteenistus tihti koloneli auastme saamise eelduseks, vaid see auaste antakse tihti ajutiselt vaid välisteenistuse ajaks.
Samuti olgu märgitud, et koloneli ametikohale jõudmine ei tähenda kohe automaatselt koloneli auastme saamist – üldjuhul on neid ametikohti täitnud kolonelleitnantid või isegi majorid (1990. aastatest ei maksa isegi rääkida). See, et suurem osa koloneli ametikohti ongi varsti täidetud kolonelidega, on normaalne areng ja näitab, et terviklik ohvitseridekorpus saabki valmis alles 25 aastaga. Sel aastal antud kümmekond koloneli auastet tulenes aga minu teada sellest, et vahepeal pikendati kolonelleitnanti auastmevanust neljalt aastalt viiele, st juhuslikult said sel aastal kolonelideks topeltarv kaitseväelasi, kes teenisid koloneli kohal ja kellel sai auastmevanus täis. Samuti olgu märgitud, et suurem auastmete andmine toimub nüüd vaid kord aastas (24. veebruariks), mitte kahel korral, st tavapärane uuet auastmete hulk koondub ühele, mitte kahele ajale.
Küsiks selle loetelu peale kriitikutelt lihtsalt järgmised paar küsimust. Kas selline arv kolonelide ametikohti iseseisvas riigis on vähe või palju? Kui need kohad või enamus nendest teha kolonelleitnantide või majorite kohaks, siis mis sellest sisuliselt paremaks läheb? (ja ärge rääkiga rahalisest kokkuhoiust, sest palka makstakse täna mitte auastme, vaid ametikoha pealt, st. sääst tuleb siis, kui kaotada nimetatud ametikohad lihtsalt ära)? Kui umbes tuhandest pidevalt tegevteenistuses olevast ohvitserist jõuabki täiskoloneli ametikoha ja auastmeni välja vaid 30-40 inimest (ja sedagi alles pärast 20-25-aastast teenistust, nelja haridustaseme läbimist, viieaastast auastmevanust), siis kas meil auastmepüraiid ikka on paigast ära või tegelikult jõuabki nimetatud auastmeni välja vaid tühine ja tänaseks üldjuhul üsna hästi selekteeritud ohvitseride koorekiht?
Lõpetuseks veelkord – ma ei ütle, et tarbetuid ametikohti seal loetelus absoluutselt pole, või et alati ei saaks hakkama ka pisut vähemate inimestega, aga ma ausalt öeldes ei näe, et oleks hädavajalik või otstarbekas selles loetelus mingit kardinaalset kärbet teha. Või mida selline kärbe praktikas juurde annaks. Kui keegi arvab vastupidi – siis kuulaks mõned konkreetsed näited ja ettepanekud ära.
