See vastus lihtsalt näitab, kui vähe sa teemast tead. Ja loomulikult ei viitsinud sa isegi vaadata seda linki, mida jagasin.Kapten Trumm kirjutas:Ma pole öelnudki, et ei kontrollita, ka "omal ajal" kontrolliti. Suurem kontroll algas siis, kui see nitraaditeema ületas meediakünnise.toomas tyrk kirjutas: Ja ongi nii või? Et lihtsalt ütled, et on mingid ümberteed, ja kohe ongi olemas?
Võte loe eneseharimiseks kuidas Eestis see värk on reguleeritud ja kontrollitud, mitte ära aja lihtsalt jahu.
http://www.vet.agri.ee/?op=body&id=680
Lihtsalt, nagu tollal, on ka täna sellest ammu ümbermineku kohad leitud.
Tasub nt vaadata, kas väetisekülvik käib põllul otsast otsani või jäetakse kuskile äärde mõne töökäigu laiuselt väetis panemata.
Edasi pole vist vaja seletada.
Suurem mürk, kui toit, on mööbel sinu toas.Jaanus2 kirjutas:Tänapäeval on iga toidus oleva lisandi või mürgi kohta normid, et nii ja nii palju võib olla, siis on korras. Aga keegi ei ole uurinud seda, kuidas see kompott kõik koos mõjub ja karta on, et ei mõju hästi. Seetõttu on parem, mida vähem igasuguseid lisaaineid sisse sööme, ka igasugu säilitusaineid.
http://www.tervisekaitse.ee/print.php?msgid=908Nitraatide ööpäevasest üldkogusest sattub inimese organismi ligikaudu 80% taimsete toiduainetega. Aastatel 1970 – 1985 suurenes nitraatide sisaldus praktiliselt kõigis taimsetes toiduainetes, eriti aga köögiviljades. See oli tingitud mineraalväetiste kasutamise suurenemisest. Alates 1990. a langes Eestis enamkasutatavates köögiviljades nitraatide sisaldus, mis oli seotud nii lämmastikväetiste kasutamise vähenemisega kui ka järelevalvega. Nitraatide ja nitritite faktiline sisaldus elanike kogu ööpäevases toiduratsioonis ei ole ületanud lubatud piirväärtusi. Kuid nitraatide sisaldus köögiviljas ja kartulis ületas 1996. a piirväärtusi 14,4% juhtudest, 1997. a – 8,6% ja 1998. a veel 6,5% juhtudest. Eesti Statistika andmetel ületas nitraatide sisaldus 1997. a kohalikes köögiviljades lubatud piirväärtusi 4% juhtudest, kartulis 1,4%. Imporditud köögiviljas ja kartulis olid need protsendid vastavalt 12,2 ja 14,3. Siinjuures peab arvestama veel seda, et lisaks toidule saab organism kuni 20% nitraatidest joogiveest, mis võib Eestis olla kohati olulisemgi lisand. Summaarselt võib seega nitraatide ja nitritite organismi pääsenud hulk ületada lubatud piirväärtusi Tallinnas pidevalt 2,5-3 korda, teistes linnades 1,5-2 korda. Kuna nii nitraadid kui ka nitritid on oksüdandid, siis on võimalik nii vähktõve kui ka vereringeelundite haigestumiste sagenemine.
Mitte ainult kinnikasvamine, vaid ka jõgede ja järvede suht kalavaba olek tuli sellest ajast kaasavaraks.Roamless kirjutas:Oot oot, aga põllud, kuhu taimekaitsevahendeid ja nitraate uhati (oli ju suur probleem Eestis siseveekogude eutrofeerumine nitraatide fosfaatide meeletu kasutamise tõttu.Sööklatoitu ja pooltoodetesse tollal sellistes kogusest keemiat, nagu täna pannakse, ei pandud
"Nitraadi-buumi" ajal tehti Tartus EPA-s (endise nimega Eesti Põllumajanduse Akadeemia) spetsiaalseid teste lämmastikühendite sisalduse hindamiseks. Sellest oli 80-ndate lõpus "Edasis" ka pikem lugu. Oi-oi kui valus oli paljudel "tervisekaitsjatel", kui selgus, et kolhoosi/sovhoosi kartulite ja juurikate nitraadisisaldus oli 2-4 korda madalam kui erapõllul või suvila lapil! Põhjus oli tegelikult lihtne - mineraalväetist doseeriti, kuid eraomanik pani sõnnikut ikka südamega!Kapten Trumm kirjutas:Ma pole öelnudki, et ei kontrollita, ka "omal ajal" kontrolliti. Suurem kontroll algas siis, kui see nitraaditeema ületas meediakünnise.
Lihtsalt, nagu tollal, on ka täna sellest ammu ümbermineku kohad leitud.
Tasub nt vaadata, kas väetisekülvik käib põllul otsast otsani või jäetakse kuskile äärde mõne töökäigu laiuselt väetis panemata.
Edasi pole vist vaja seletada.
Enamus toidulisandeid on kas loodusliku päritoluga või nende keemilised koopiad. Päris puht-keemiat on pea olematult- peamiselt keemilised magusained mullijookides...Jaanus2 kirjutas:Tänapäeval on iga toidus oleva lisandi või mürgi kohta normid, et nii ja nii palju võib olla, siis on korras. Aga keegi ei ole uurinud seda, kuidas see kompott kõik koos mõjub ja karta on, et ei mõju hästi. Seetõttu on parem, mida vähem igasuguseid lisaaineid sisse sööme, ka igasugu säilitusaineid.
Kas ainult tõesti põllumehed süüdi? Suurim saastus tuli ikka sellest, et enamus asulaid oli ilma reoveepuhastiteta. Ka praegused Lämmijärve ja Peipsi järve probleemid taanduvad sellele, et kui Eesti poolelt on asi kontrolli all, kuid Venemaa poolt tuleb puhastamata heitvesi sisse.maksipoiss kirjutas:Mitte ainult kinnikasvamine, vaid ka jõgede ja järvede suht kalavaba olek tuli sellest ajast kaasavaraks.Roamless kirjutas:Oot oot, aga põllud, kuhu taimekaitsevahendeid ja nitraate uhati (oli ju suur probleem Eestis siseveekogude eutrofeerumine nitraatide fosfaatide meeletu kasutamise tõttu.Sööklatoitu ja pooltoodetesse tollal sellistes kogusest keemiat, nagu täna pannakse, ei pandud
Kahjuks-õnneks ma ühtegi sellist lolli põllumeest ei tundnud ega tunne ka praegu. Väetis polnud kunagi tasuta käes ja üleväetamise kahju kaalus suurelt kasu üle. Elementaarne näide kas-või seegi, et liigse lämmastikuga kasvab pikem kõrs, kuid kaob selle tugevus. Viimane omakorda tõi sügivihmade-tuultega kaasa vilja lamandumise. Ega sealt sageli midagi päästa olnud.Kapten Trumm kirjutas:Kindlasti on paranenud väetiste doseerimine kutseliste põllumeeste poolt - asi ikkagi maksab ja mõisa köis enam ei lohise.
Lisaks on külvikud paremad (kes on näinud neid omaaegseid külvikuid, saab aru, asi erines liivapuistajast vähe).
Kuid väetiste "lajatamine" põllule (orgaanilised ja mineraalsed) pole kuskile kadunud, millest räägib 2000 aastast edasi tasapisi kasvav veekogude reostus (mis 1990ndate teisel poolel juba madalaks muutus).
Eks erapõldur pani ka kolhoosist vinnatud mineraalväetist südamega, see oli omal ajal päris ripakil.
Puutusin otseselt kokku 2000-ndate paiku just jõgede järvede eutrofeerumise ja reoveepuhastitega. Puhastid olid suures plaanis väikeasulates olemas, kuid mitte kõigis ja tihti ka mitte töökorras. Lisaks puhastite puudumisele või mittetöötamisele oli teadurite arvamuseks tollal, et suureks probleemiks oli ka nõukaajal ja hiljem põldude väetamine (mina polnud küll nüüd teadur ja minu töö seda osa eriti ei puudutanud). See andis omalpoolt korraliku koguse lämmastikuühendeid veekogusse, mis omakorda põhjustasid eutrofeerumist. Räigelt reostavad tööstused olid muidugi selleks ajaks oma uksed kinni pannud või pidid reovett puhastama. Seega põldude väetamise osa päriselt põhjusena veekogude reostumisel ära jätta ei saaks.Kas ainult tõesti põllumehed süüdi? Suurim saastus tuli ikka sellest, et enamus asulaid oli ilma reoveepuhastiteta.
Et jutt kahjulikest e-ainetest, kui limonaad kõrvale jätta, on möga?mart2 kirjutas:Enamus toidulisandeid on kas loodusliku päritoluga või nende keemilised koopiad. Päris puht-keemiat on pea olematult- peamiselt keemilised magusained mullijookides...
PS. E-ained on näiteks ka kõik vitamiinid, antioksüdandid, looduslikud toiduvärvid (peedimahl) jne.jne. https://en.wikipedia.org/wiki/E_number
Nii mõndagi nõukaaegset majandi väetiseladu näinuna julgeks küll vastupidist kahtlustada.mart2 kirjutas:. Väetis polnud kunagi tasuta käes ja üleväetamise kahju kaalus suurelt kasu üle.
Kasutajad foorumit lugemas: diesel, kaupo51, parkija ja 3 külalist