isonts kirjutas: ↑06 Nov, 2025 17:49
Fakt on see, et KVJ(mitteükski) ei nõudnudki rohkem raha, et uusi võimeid arendada.
Vot see on minu arvates üks väheseid sisulisi küsimusi, mille üle võiks (tagantjärele tarkusega) arutleda, aga millele tegelikult pole selget ja ühest vastust, et „jah, KVJ-id oleksid võinud juba 15 aastat tagasi hakata avalikult kellama, et andke mulle palju rohkem raha“.
Ühest küljest on see demokraatlikus riigis teatud mõttes elementaarse tsiviilkontrolli ja -juhtimise küsimus, et rahva poolt valitud poliitikud panevad paika suured riigikaitselased eesmärgid ning selleks eraldatava ressurssi (nt stabiilselt 2% SKT-st) ning kaitseväe juhataja ja rahva mandaadita tsiviilametnike asi on siis nende paika pandud raamide sees üritada parim tulemus saavutada. Või siis panna lahkumisavaldus lauale ning öelda seejärel avalikult välja, et riigikaitseks poliitikute poolt arendatud ressurssidega mina neid eesmärke täita ei suuda ning raha tuleks palju rohkem anda.
Raha on meil alati olnud vähem, kui vajadusi. Kuni 2000. aastate alguseni olid sõjalise kaitse kaitse kulud sisuliselt alla 1% SKT-st ning pea kogu kaitse-eelarve kuluski ära palkadeks ja rahuaegseks väljaõppeks. Aga ei läinud ei Einseln, Laaneots, Kert ega Kõuts, aga ka tänaste raportööride seas figureerivad Laneman või Kunnas avalikult halama, et sellise rahaga ei saa midagi peale hakata. (Kunnas, vastupidi, arvas kuni viimase ajani, et tema viie brigaadi, keskmaa-õhutõrje ja tankidega vägi on tehtav 2-2,5% SKT-st). Kuigi toona oleks selleks võibolla tõesti rohkem põhjust olnud.
Üks esimesi kaitseväe juhatajaid, kes avalikult hakkas üldse rääkima mitte niivõrd sellest, et „raha oleks rohkem vaja“, vaid sellest, et „mida ma saaksin teha ja mis võimeid arendada, kui 2% asemel anda 2,3% või 2,5%) oli tegelikult Herem 2010. aastate lõpul. Aga ka tema tegi seda viisakalt ja väljapeetult. Pole juhuslik, et sisulise ja jõhkra avaldusega, et kui „kui me ei saa ruttu juurde 1,6 miljardit eurot laskemoona hankimiseks, siis on asjad halvasti“, tulid Herem ja Salm välja 2024. aasta kevadel pärast seda, kui mõlemad olid oma lahkumisavaldused letti pannud. Sest põhimõtteliselt ei sobi demokraatlikus riigis rahva mandaadita juhtidel öelda, et mina seda rallit edasi sõita ei saa, ja pärast seda avaldust rahulikult ametis edasi olla.
Möönan, et kuna kõne all on mitte teede neljarealiseks ehitamine või pensionite suurus, vaid riigi ja rahva eksistents, siis võiks avalikult riigikaitse mitte-poliitilistele juhtidele olla lubatud rohkem ausust ja läbipaistvust. Ja täna, kardinaalselt halvenenud julgeolekuolukorras neil seda tegelikult ka on.
Aga kui me läheme tagasi selle juurde, kas 2010. aastatel oleksid Laaneots, Terras ja Herem võinud avalikult nõuda märksa rohkem raha kui selleks ajaks eraldatud 2%, siis tuleb seda olukorda hinnata mitte tänases, vaid toonases keskkonnas, samuti proovida aru saada sellest, mis oleks võinud juhtuda juhul, kui nad oleksid raha nõudnud, kuid seda mitte saanud.
Lihtsustatult on asi selles, et kui kaitseväe juhataja või kantsler (või tegelikult ükskõik millise teise riigiasutuse juht) tahab läbi avaliku arvamuse avaldada poliitikutele survet selleks, et oma asjale rohkem raha saada, siis peab ta avalikkusele maalima väga selge, lihtsa aga ka õudsa pildi sellest, mis juhtuda võib, kui ta lisaraha ei saa. Piltlikult öeldes ütlema näiteks, et kui te mulle 2% asemel ei anna 4% SKT-st, siis pole Eesti kaitstav ja me kõik sõidame Siberisse.
Aga mis juhtub riigikaitse ja kaitseväe juhataja enda usaldusväärsusega, kui see sõnum ühiskonnale (või osale sellest) pärale jõuab, aga poliitikutelt (mis iganes põhjustel) ikka lisaraha ei saa? Tulemuseks võib kergesti olla see, et oled hävitanud riigikaitse usaldusväärsuse ja kaitsetahte, ja seda enam parandada kah ei saa, sest raha ei saanud.
Kui rääkida reaalsest elust ja konkreetselt 2010. aastate esimesest poolest, siis oli nii avalikul arvamusel laiemalt kui ka poliitikutel (soovi korral) võimalik leida oi kui palju põhjendusi ja vabandusi, miks kaitsekulusid pole vaja ennaktempost tõstma hakata. Peamine põhjus oli selles, et protsendina SKT-st oli Eesti juba toona nii regioonis kui kogu Euroopas esirinnas, ning alati oleks võinud tuua põhjendusi, et miks meie peame kulutama nii palju rohkem, kui näiteks meiega samas geograafilises olukorras olevad lõuna- või põhjanaabrid.
Tänu Mart Laarile ja Andrus Ansipile otsustas Eesti juba 2011. aastal, vahetult pärast mäsust väljumist tõsta kaitsekulud juba 2012. aastast 2% SKT-st. Kogu Euroopas oli toona samal kulutuste tasemel olevaid riike vist kokku umbes kolm tükki. Soome ratsutas toona rahulikult u 1,3-1,4% SKT-st kaitsekulude peal (ja isegi Kiili ja Kunnas vahutavad pidevalt, et vaadake kui väikeste kuludega saab Soome vaadake kui võimsa riigikaitse tehtud!). Lätis ja Leedus olid kaitsekulud toona alla 1% SKT-st, st mitu aastat kestis oli täiesti loomuvastane olukord, kus Eesti kaitsekulud olid absoluutsummas (!) suuremad, kui meist mitu korda suuremate majandustega Läti ja Leedu kaitsekulud kokku (!!!). Ja kui rahanumbrid ei sobinuks, siis alati oleks saanud appi võtta avaliku arvamuse uuringud, milledel on kaitsekulude asjus selline huvitav nähtus, et läbi aastakümnete toetab Eesti rahva enamus alati kaitsekulude hoidmist alati just sel tasemel, kus nad parajasti on (vahet pole, kas ukse taga on 2000. aasta 1%, Krimmi-järgne 2% või praegune „suure sõja-eelne“ 5%).
Lisaks oleme tänaste kaitse-eelarve pidevate hiigelkasvude valguses ära unustanud selle, et kogu ülejäänud riigi-aparaadi ja poliitikute vaatest olid kaitsekulud alates 2010. aastate algusest pidevalt kadestamisväärses eelisseisus selles mõttes, et kulude suurus ja automaatne kasv (absoluutsummas) oli fikseeritud 2% SKT-st ning erinevalt kõigist teistest ministeeriumitest ei pidanud ei pidanud kaitseministrid ja KVJ-id igal sügisel valitsuse ees käima müts peos tillukeste summade kaupa lisaraha lunimas. Vaid kõik riigieelarve arutelud algasid toona sellega, et fikseeriti viimase majandusprognoosi alusel ära eelarve kogumaht, seejärel eelarvest seadustega ettenähtud summad (peamised sotsiaalvärk) ja 2% kaitsekulud, misjärel kaitseminister võis rahulikult koju tagasi minna ja oma arengukavasid ellu viia, ilma, et valitsus oleks pidanud igal jumala aastal arutama seda, milliseid võimeid arendada või kas kaitseväelaste palku tõsta 0, 50 või 100 euro kaupa.
Seetõttu kaldun mina arvama, et riigikaitse juhid ei teinud 10-15 aastat tagasi suurt viga, kui ei läinud kõva häälega lisaraha nõudma, vaid keskendusid sellele, et saadud rahast maksimaalselt hea pauk välja pigistada.
Mõttekoht siiski minu arvates on – mismoodi ja kui kaugele peaksid kindralid ja kõrgemad ametnikud avalikkuse ees minema, et avalikkus saaks aru ohtudest ja vajamineva raha hulgast, aga kuidas teha seda niimoodi, et „paanikat“ ja „sõjahirmu“ ei tekiks.
Pole üldse lihtne küsimus tegelikult. Aga selle küsimuse üle oleks täna rohkem põhjust avalikult arutleda, kui tuhat korda läbivaieldud teemade üle a la kaitseringkonnad versus brigaadid või KVJ-i ametisse määramise kord.
