www.militaar.net

Auto saamise võrdlemine loterii peavõidu saamise või meteoriidi alla jäämisega on tavaline nõukahäma - üritatakse jätta muljet, et auto saamine sõltub juhusest - homme võin mina saada, ülehomme sina.
Tegelikkuses aga käis ikkagi jaotamine ja saajate järjekorras etteotsa kippusid ikka sattuma suuremad ja väiksemad nomenklatuuri esindajad ning "käsi peseb kätt" ringi liikmed.

Kapten Trumm kirjutas:Siin ma ei oska kommenteerida, võib vaid oletada, et see oleks toonud kaasa küsimused laiemates massides, et miks USA-s saab ja meil mitte. Või miks USA autod paremad on.

Omal ajal rääkis 1945. aastal Saksamaal teeninud taat, kuidas mingiks liitlaste väepealikute ürituseks kästi ZiS-101 ära forsseerida, et see ameeriklaste autodest kiirem oleks. Paigaldati alumiiniumplekist väljalõigatud plokikaanetihend, tangiti lennukibensiiniga...
Ülesandega oli hakkama saadud, ameeriklastest auto maha ei jäänud, kuid pärast seda üht sõitu oli mootor õhtul.

Oli küll. Võipakk maksis 68 kopikat ja jäätist sain korra suve jooksul Roni poest ja sedagi ainult sellepärast,et naabritädi oli poemüüja. Võid saime ka vahest mitu pakki....
Tore oli ka see,et poeriiulid olid täis samasugust kaupa nagu omalgi sahvris ja keldris. Tuletan meelde,et riiulid olid poes üsna hõredad....
Kellukest ja rohelisi klaaskomme oli ikka ka aga kõige rohkem vihastas mind lapsena see,et pidin seda paberit koguaeg lutsutama.....
Joodikud korjati Viljandi bussijaamast kohe kähku ära,seega lällutajaid kuskil näha polnud. No ei olnud sellel elul midagi viga. Elada tuleb iga võimu ajal. Mis meil üle jääb. Niipalju arengut on olnud,et vene ajal pidid suu kinni hoidma... nüüd aga võid kõiki sinnasamusesse avalikult juhatada ja ei juhtu sinuga sõber mittemidagist.

TALUPOEG TALUJA kirjutas:nüüd aga võid kõiki sinnasamusesse avalikult juhatada ja ei juhtu sinuga sõber mittemidagist.

Ei teeks panust selle väite peale.

andrus kirjutas:Auto saamise võrdlemine loterii peavõidu saamise või meteoriidi alla jäämisega on tavaline nõukahäma - üritatakse jätta muljet, et auto saamine sõltub juhusest - homme võin mina saada, ülehomme sina.
Tegelikkuses aga käis ikkagi jaotamine ja saajate järjekorras etteotsa kippusid ikka sattuma suuremad ja väiksemad nomenklatuuri esindajad ning "käsi peseb kätt" ringi liikmed.

Siin on ikka endiselt raskusi reaalsuse tajumisega?
NSVL-s oli juuni 1941 seisuga 197 miljonit inimest, 1939 169 miljonit. Ni igal juhul üle 150 miljoni.
Jagada selle arvu peale ära võib-olla paar tuhat autot (sellest ca 5000-st läks ju ka armeele, asutustele jne) ja siis püstitada konstruktsioon, kuidas altkäemaksu ja parteipiletiga võis auto saada, on mulle tõesti tabamatu mõttearendus. Eraisikutele kättesaadavaid autosid oli lihtsalt nii vähe, et võrrelda seda võimalust meteoriidiga on täiesti asjakohane. Arvuliselt teeb see umbes 1-2 autot igal aastal terve Pärnu linna peale.

See oli nii tõesti 1985, kui sõiduautosid toodet 1,3 miljonit (millest ehk 300-400 tuhat müüdi eraisikutele).

Z03 kirjutas:

TALUPOEG TALUJA kirjutas:nüüd aga võid kõiki sinnasamusesse avalikult juhatada ja ei juhtu sinuga sõber mittemidagist.

Ei teeks panust selle väite peale.

Jajah,kõik on võimalik. Aga päris Siberisse ikka ei saadeta.

andrus kirjutas: Aga see on selge, et kui NSVL-s oldi ametis muude asjade tootmisega, mis elu N Liidus heaks tegid, näiteks tuhanded vananenud soomusmasinad / sõjalennukid, miks siis ei lastud oma kodanikel sõiduautosid välismaalt osta? Näiteks USA-st?

Kahtlane, kas USA automüüjad oleks oma toodangu Nõukogude kodanikele nende ausa tööga kogutud rublade eest ära andnud. Siin võib järjekordselt pikalt seletada NSV Liidu rahanduse eripäradest - siseriiklikust rublast, valuutarublast, ülekanderublast jne.
Üleüldiselt oleks pidanud sõiduautode ostmiseks välismaalt riigi kullavarudel aadrit laskma ja no lugupeetavad mõistavad ehk isegi....

TALUPOEG TALUJA kirjutas:Oli küll. Võipakk maksis 68 kopikat ja jäätist sain korra suve jooksul Roni poest ja sedagi ainult sellepärast,et naabritädi oli poemüüja. Võid saime ka vahest mitu pakki....
Tore oli ka see,et poeriiulid olid täis samasugust kaupa nagu omalgi sahvris ja keldris. Tuletan meelde,et riiulid olid poes üsna hõredad....
Kellukest ja rohelisi klaaskomme oli ikka ka aga kõige rohkem vihastas mind lapsena see,et pidin seda paberit koguaeg lutsutama.....
Joodikud korjati Viljandi bussijaamast kohe kähku ära,seega lällutajaid kuskil näha polnud. No ei olnud sellel elul midagi viga. Elada tuleb iga võimu ajal. Mis meil üle jääb. Niipalju arengut on olnud,et vene ajal pidid suu kinni hoidma... nüüd aga võid kõiki sinnasamusesse avalikult juhatada ja ei juhtu sinuga sõber mittemidagist.

Oh, olme mõttes oli see nõukaaeg asi mida noorem põlvkond pole ilmselt täna võimelinegi ette kujutama.
Mäletan banaane ilmus jaemüüki vist korras aastas (!) mis tekitas koheselt, keset tööpäeva, nii umbes 3-tunnise järjekorra. Peale tööd polnud enam mõtet poodi minna, selleks ajaks olid ammu kõik need ~4 kasti otsas.
Mingi anekdootlik lugu, kas vist ETV või vikerraadio 80ndate lõpu/90ndate alguses võttis intervjuud ühe soome poe juhatajalt, küsisid mis kuus neil banaanid müügile tulevad... tädi tükk aega ilmselt mõtles et kas mingi tõlkeviga vms... siis teatas et jah neil värsked banaanid tulevad igal hommikul kella 6 paiku..
Aga jah, võipakke saab nüüd vabalt, ilma talongideta või ostukaardita, igas hinnas ja kvaliteedis - ja koguses - ja ka jäätis on meil täna igal hommikul poodides olemas.

NSVL-s oli üks auto, mida sai osta ostuloata ja järjekorrata - Gaz-12 ZIM, paraku selle krõbe tollane hind (32-35 tuhat rubla) muutus selle taskukohaseks üksnes stahhaanovlikele kaevuritele ja kaugesõidu meremeestele, kelle palgad muust massist palju suuremad olid.

Banaanide jms oli see teema, et need lahjendati ära ENNE letile jõudmist.
Ise vedasin kunagi kohati, tean olukorda.

Esimene lahjenemine toimus kusagil ETKVL või TÜ Kaubastu kesklaos. Seal said oma banaanid kätte kesklao bossid, bosside sõbrad ja sugulased, laojuhataja ja tema suguvõsa, banaanid sadamast või mujalt (kust parajasti kaupa toodi, ka venemaalt) kohale kärutanud asjapulgad jms esmatasandi staff.

Järgmine lahjendamine toimus rajoonide kaubastute keskladudes. Kui sul oli kohalikus kaubastus häid tutvusi, siis oli vahel lootust saada sealt ka oma kolm banaani.

Viimane lahjendamine (kui oli veel midagi järel mida lahjendada) toimus juba kaupluste tagaruumides.
Sealt said oma banaanid kätte kaupluse juhataja sugulased ja tuttavad.

Seega, kui letile üldse miskit jõudis, siis see pidi küll üks suur ime olema.

Mina kui banaani jms vedamise viimane vahelüli (kes sai olla banaanidega lausa omaette vahepeal ilma kõrvaliste isikuteta ) rajooni kesklaost kaupluse tagaruumini, sain suure sõja ja/või kasuliku vastuteene eest oma kolm banaani kätte kas kaubastu laost või kaupluse tagatoast.

Kasulik vastuteene võis olla nt. Kaubastu laojuhatajale pädeva pikkuse ja laiusega kardinapuu toomine Püssi puitlaastplaatide tehasest, kui vahepeal käis mööbli ja püssiplaadivedu. Või ka roostevaba valamu või köögikapi pealse lõikekindla saepuruplaadi hankimine mööblikombinaadist. Need kuramused aga tahtsid vahel jälle omakorda kasulikku vastuteenet. Banaane rsk ei jagunud ja siis kõlbas vahel nt. Kalevi näts (tootmise algaastatel täielik defka, eriti need viie lehega pakid), Pepsi-Cola, "Lehmakommid", värviliste piltidega Polümeeri kilekotid, nat.sooles viinerid jms defka staff.

Tuli olla leidlik.
Et saada omale nt. värvitelekat tuttava elektroonikapoe juhataja käest pidi hankima "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja raamatuid tuttava raamatupoe juhataja käest kes tahtis saada valamukappi, mille said Standardi mööblivabriku tsehhi juhataja käest kellele tuli viia selle eest suitsuvorsti ja viinereid lihakombinaadist, kus väravavalves istuv miilitsatädi tahtis saada voodrilauda metsakombinaadist ja seal saekaatri juhataja oli nõus need väljaspool järjekorda miilitsatädile loovutama nt. penoplasti eest mida sai välja lunida ehitusmaterjalide laost kus laojuhataja tahtis saada poole hinnaga A-76 bensiini oma mossele.

*

P.S.
Kausõidu meremehed hankisid omale tihtilugu (kui oli jälle võimalus) sõiduautosid ekspordipraakide hulgast, mida nad (või kolleegid teiselt laevalt) vedasid edasi-tagasi Kuuba ja Aafrika vahet. Et siis partii mossesid Kuubale ja sealt jälle väljapraagitud isendid tagasi. Nad said neid tagasi saadetud massinaid mingi üliodava hinnaga osta kui oli pädevaid tutvuseid. Väljamaamasinaid (odavaid ja kasutatud) ei toodud peaasjalikult seepärast, et siin puudus neile varuosade soetamise võimalus.

Fucs kirjutas:Et saada omale nt. värvitelekat ...

Samas oli Moskva ja Leningradi elektroonikapoed kodumaist elektroonikat täis - tõenäoliselt tsentraalsel jaotamisel kunstliku defitsiidi tekitamine sõbralike vennasvabariikide jaoks.

Fucs kirjutas:Väljamaamasinaid (odavaid ja kasutatud) ei toodud peaasjalikult seepärast, et siin puudus neile varuosade soetamise võimalus.

Meie paneelmajade hoovis seisid 80-ndate alguses kolm importmasinat hoovi peal (üks oli Kadett, teine Ford ja kolmandat ei mäleta). Tegu oli konkreetselt meremeeste autodega ning kui sai nendega jutu peale, siis tõid nad varuosi mitte oma masinatele vaid sai nende kaudu välismaa tootjate juppe ka näiteks Ladadele. Tasumisel eelistati muidugi naturaalmajanduse variante nagu austet ksf! juba kirjeldas.

Minul väisas lapsepõlves isa Moskvas alatasa VDNH-d (mingi rahvamajandussaavutuste näitus), kuhu töötajaid komandeeriti ja sisult oli see kaubareis, sest sealt tuli alati kaasa kaks kohvritäit staffi, mida Eestis saada oli õnneasi - seal oli see poes suhteliselt vabalt müügil ja erilist löömist polnudki. Ka oli sealt võimalik kaasa tuua autojuppe, mida Eestis sai tõsise määrimisega ainult.

Samuti teavad rajoonikeskuste asukad seda, et Tallinna kaubamajas oli staffi rohkem kui rajoonikeskuse omas.
Vist mingi nõuka kaubanduse omapära - kuna lääne turist käib suurtes keskustes, oli vaja näidata elu seal paremana.

Oi jah, banaanid! Üks suurimaid ja soovitumaid defitsiite Nõukogude Liidus. ETKVL-s kaubaveol sattusin kuue aasta jooksul kahel korral banaane vedama ja mõlemal korral sain autojuhina kaks kasti endale osta: ühe laost ja teise juurviljapoest. Rahas polnud üldse küsimus, tutvused maksid. Teist korda juhtus see 90-l aastal, mil kõik asjad olid talongide peal. Suitsumehele oli see raske aeg, kuna meil oli peres kolm suitsetajat ja talongisuitsust ei jätkunud kuidagi. Ja siis õnnestus vahetada kast banaane laos kasti suitsude vastu (600 pakki "Leeki"!), laonaised olid ju samuti banaanide peale maiad.

Kapten Trumm kirjutas:

andrus kirjutas:Auto saamise võrdlemine loterii peavõidu saamise või meteoriidi alla jäämisega on tavaline nõukahäma - üritatakse jätta muljet, et auto saamine sõltub juhusest - homme võin mina saada, ülehomme sina.
Tegelikkuses aga käis ikkagi jaotamine ja saajate järjekorras etteotsa kippusid ikka sattuma suuremad ja väiksemad nomenklatuuri esindajad ning "käsi peseb kätt" ringi liikmed.

Siin on ikka endiselt raskusi reaalsuse tajumisega?
NSVL-s oli juuni 1941 seisuga 197 miljonit inimest, 1939 169 miljonit. Ni igal juhul üle 150 miljoni.

Arvan et ksf Kapten Trumm eksib VF ja NSVL rahvaarvuga rängalt.Aga mitte tahtlikult.
NSVL ja tema eelriigi rahvaarv on peale 1917 aastat olnud üks paremini varjatud riigisaladusi.Ma ei hakka midagi tõestama.Mõtelge ise,mida see andis tolleaegsele sise - ja välispoliitikale kui õiget numbrit ei teatud ei riigis sees ega riigipiiridest väljaspool.

Huvitav, mis nõukogude inimese banaaniigatsuse algpõhjus oli? Või müüdi neid piisavalt sageli, et kes maitse suhu sai, see uuesti tahtis?
Mina nägin nõukaajal banaani esimest ja viimast korda 1983 aasta juulikuus Saaremaal Kingissepa linnas. Me käisime 8-klassi lõpuekskursioonil, tüdrukud olid kuskil poes vabamüügil banaanidele peale sattunud ja ostnud südametunnistuse järgi (et kogu järjekorrale jätkuks )
Proovisin ka ühte: einoh, ... selline sa siis oled, banaan.... Oli selline roheline jahumaitseline junn, pool sõin ära ja teise poole kohta ütlesin, et jätke endale. Oma raha eest ei oleks ostnud ja meie seltskond üritas tookord hoopis Saaremaa õllele kuskiltotsast küüsi taha saada.

Mandariinid olid hoopis teine tera, eriti kui kuskil koos "Maroc" klepsudega letti paisati või suure hädaga ka apelsinid. Viimases lõpus polnud enam neidki ja greipi hakati reklaamima söögi alla ja söögi peale.
Paremaid mandariine enamasti poes polnudki vaid neid müüdi suvalistel kellaaegades suvalistel tänavanurkadel. Millegipärast on meeles kuidas ükskord sõitsime poistekambaga Tallinnas Kopli trammis, nägime Pae peatuse lähedal tänaval mingit mägede poega mandariine müümas ja võtsime mitu kasti. See oli ikka sügaval nõukaajal, enne kooperatiive. Arbuusiäri käis neil samamoodi.